Poku aare

Ma olin oma peas selle aarde asukohta jumala valesti hinnanud. Kuigi olin ju siinsamas ligidal Jakobi aarde juures käies lausa Pokumaa siltigi näinud, ikka ei tekkinud seoseid. Ma ikka arvasin, et selle aardeni jõudmiseks peab mingi osa maast ikka kohe mööda pokusid hüplema või turnima, aga võta näpust, see lihtsalt Pokumaa aare. Kui rada otsa sai, ragistasime üle tuulemurru kohale ja hakkasime otsima. Aega kulus ikka nii palju, et sai vihjepiltki üles otsitud ja siis läks veel sutsu aega, et aru saada, et see enam ei päde. Nüüd on vihjeks pigem kolmik. Aga muidu täitsa tore kohake siin. Kui aus olla, siis nüüd meenus küll, et keegi, kes polnud geopeitur, rääkis ka midagi Pokumaa külastusest, aga kes ja miks, no kes seda enam mäletab.
Tänud peitjale Pokumaale kutsumast ja aaret peitmast.

Omapärase tiitliga aare oli Pokumaal. Vanim aare Eestis, mis mul leidmata. Tänasest alates sai selle tiitli Runö aare. Aitäh kohta näitamast!

Kristel võttis hästi kokku. Jättis välja, et ta tõi Rauli ikka aarde juurde täiesti ja Raul saab kunagi öelda, et ta on selle aarde juures käinud. Kuiva jalaga pääses aardele ligi aga murdunud puud tegid maastiku keerukamaks. Kuid nimed on kirjas ja tore oli siin käia. Aitäh!

Tänase päeva eesmärk oligi rohkem muuseumikaardiga veel Pokumaal ka ära käia. Siin me siis olime ja olles vaadanud ära toreda maja täis Edgar Valteri loomingut ja kinnitanud kere soolase pannkoogiga tulime siia logima. Lapsekäruga pääses täpselt paarisaja meetri kaugusele, siis pidasime paremaks kahel jalal edasi minna. Lõpus oli ka palju mahalangenud puid, kui leid tuli mõistliku ajaga ning sääski väga kaua söötma ei pidanud. Tagasiteel käruni hakkas vihma sadama, niiet ajastus oli perfektne. Saime oma ninad kodusuunas keerata. Aitäh vanakesele elus püsimast!

Mõnus väike matkake.Aitäh!

See on hetkel kõige vanem meie poolt seni leidmata Eesti aare. Lihtsalt ei ole kuidagi siia sattunud. Sel nädalavahetusel olime aga siin lõunas liikumas, kiiret kuhugi ei olnud ning nautsime rahulikult igat jalutuskäiku. Lisaks aardeleiule leidsime siit metsast ka veidi kukeseeni, mis oli omakorda väike boonus. Täname aarde eest!

Esimest korda elus siin Pokumaal ning ei näinudki oma külastuse jooksul ühtki teist inimest! Lõpus on paras tuulemurd toimunud, aga aare siiski kättesaadav ning ka kuiva jalaga. Igati korras vanakoolikas, aitäh!

Pokudel külas käidud. Aitäh.

Leitud, logitud, tänan!

Sel ajal, kui Dauno Sangastes väikest intervjuud tegi, sõitsin mina Pokumaale ja otsisin aarde üles.
Teekond oli kuiv ja mõnus
Tänud

Viimasest Pokumaa visiidist on ikka aastaid möödas. Auto jäi paklasse ja kogu jalutuskäik tuli üle 3km. Aardepurk oli ikka korralikult maskeeritud aga õnneks leitav.

Kahjuks ei suutnud tuvastada.

Tänase päeva esimene leid!
Pokumaa-siin pole väga ammu käinud, tore seiklus! Juba mõtlesin, et väga mõnus metsatee ja tore jalutamine, lõpp muutus siiski metsikuks ning varbad said veidi märjaks. Aarde leidsime kiirelt kuid logiraamat oli veidi niiske.
Aitäh!

Aitäh. Polegi kunagi käinud pokumaal varem.

Aitäh!:)

Leitud, tänud peitjale!

Tänane olukord ei vasta enam vihjepiltidele, aga aare on siiski leitav. Aitäh!

peale mõningat seiklemist leitud. ev.ej. Tänud peitjale.

Brokist siiapoole tekkis mõte ka Pokumaalt läbi hüpata - mina olin korra käinud siin perega, Mari-Liis malevlasena siin puuriita ladunud. Oli tore taaskohtumine. Olime Brokist nii läbi, et vajasime värskendust. Pokutare ukse peal silmasin veidi eemal piltide pealt tuttavat autot ja mõtlesin endamisi, et ei tea kas ZDRK ka siin. Tankisime just külma vett ja maitsvat jäätist, kui Pokutare juurde sammusid Karl ja Maire, kes olid oma kaaslased jätnud parklasse Brokist taastuma. Liikusime koos aarde poole, kuid meie ekipaaž jäi paar sammu maha. Nullis jõudsime taas järele ja silmasime aaret

Poku maja juures kohtusime teiste goepeituritega ja üheskoos matkasime aardeni. Otsides leidsid meid parmud üles ja kiusasid meid kuni autosse tagasi jõudmiseni.

Esimest korda Pokumaal. Siin kohtasime kaasgeopeitureid ja üheskoos võtsime ette matka aarde pole. Üllatuslikult selgus, et peaaegu oleksime ennem juba BrokRogaini juures kohtunud. Tee aardeni oli mõnus aga nullis leidsid meid taaskord üles parmud, kes ei jätnud meid ennem autot rahule. Kunagi putukavaesemal ajal võiks tagasi ehk tulla. Aitäh aarde eest!

Siin oli juba mõnusam jalutada. Aare jäi ka juba kaugelt silma, tänud.

Leitud!
Tänud peitjale!

Idülliline jalutuskäik Pokumaal - vähe rahvast, palju päikest ja linnulaulu, alles õrnalt lehte minema hakkav võsa ning selgelt raskusastet muutnud maastik :D
Tänu Erki tasakaaluharjutustele sai logi kirja! Peitjale aitäh!

Munadepühal tulin juba tuttavat teed pidi ja leidsin eest imelise paiga. Pokumaast olen nii palju kuulnud, kuid varem pole päris kohale sattunud. Läksin mööda väga armast, mängulist ja huvitavat rada aardeni. Nullis selgus, et kummik on praegu ainuõige valik, sest mul jäid napid cm-d puudu, et vesi kummiku servast sisse oleks tulnud. Lisaks tabas mind täielik lady problem, sest purgikaas oli tugevasti kinni keeratud. Tavaolukorras oleks Kaupo välja aidanud, nüüd sain ise sellega maadelda. Lõpuks lahti ta sai ja nimi kirjas.
Õhtul AK-d vaadates oli ka sümboolne uudis. Nüüdsest algas pokude loendamine Eestis :)

Värskendasin just hiljuti oma mälu "Pokuraamatu" ja Edgar Valteri suurepäraste illustratsioonide osas, mis koostöös päikeselise ilma ja linnulaulu täis kevadise metsaga lõid minu arust ideaalse meeleolu selle jalutuskäigu jaoks. Aare hakkas kiiresti silma. Väike mõttetöö ja oli olemas ka plaan selle kättesaamiseks. Jalad jäid kuivaks ja nimed said kirja. Aitäh peitjale!

See oli päeva pikem jalutuskäik ja samas ka kõige seiklusrohkem, naljakam aare. Kevadest ja vesistest ilmadest tulenevalt oli aardepeidukas ümbritsetud veega. Aga ega see ju geopeiturit sega. Üle veetakistuse oli pigem õhem siledaks kooritud puukene. Leidsin kõrvalt puu najalt hea toki toestuseks ja mis seal ikka. Andsin igaks juhuks oma telefoni ja autovõtmed Taavi kätte. Tema sama ajal filmis mind ja lubas mu vettekukkumise korral selle video Youtube'i postitada. Õnneks ma netikuulsus ei pea olema ja kuigi jalad värisesid veel tagsiteel autoni, sain kuiva jalaga aarde logitud. Nalja sai palju.

See oli omamoodi aare. Väga lahe!!!

Aare oli kergesti nähtav aga kuna aastaaeg oli ebasobiv, osutus kätte saamine keerukaks.

Aare meile küll lihtsasti ei tulnud. Valisime ebasobiva aastaaja ja vesi tegi selle kätte saamise keerukaks. Ümbritsev loodus on imeilus. Aitäh!