Metsas

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".

Leitud ja logitud. Tänud peitjale.

Leitud ja logitud. Tänud peitjale.

Aeg vabastada koht! Aitäh kõigile, kes otsisid. Karp on loodusest eemaldatud.

Eile möödus täpselt 80 aastat sellest traagilisest sündmusest.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

Alguses oli asi lihtne, lõpus oli veidi ikka otsimist - väga hästi peidetud. Indrek õnneks märkas, samal ajal kui mina muu objektiga tutvust tegin. Aitäh peitjale!

Leitud

Vaatasime kivi üle, kogusime vajalikud andmed ja jalutasime lõpp-punkti. Jalad märjaks ei saanud, ehkki madalaid kohti esines. Lõpus oli Miku silm teravam ja tema sai karbi kätte. Aitäh!

Plaan oli ka siin enne kõrghaljastuse tekkimist ja putukarünnaku algust logi kirja saada. Nii ka läks. Vaatasin mälestusmärgi üle, sain edasised juhtnöörid ja liikusin lõppu. Ei saaks öelda, et see just paari minuti teema oli aga ülemäära ka aega ei kulunud. Tänud ajalugu meenutamast!

Algusest sai ruttu edasi liikuda ja õige paiga leidsin kergelt, aga seda aaret andis ikka otsida. Ma otsisin millegi päras midagi hoopis teistsugust. Peale 20 minutit, kui asi hakkas juba nõmedaks muutuma, otsustasin, et katsun kõike. Ka seda ilmselgelt valet asja. Ja seal see aare muidugi oligi. Lahe! Suured tänud!

Tänud aarde eest!

Metsa olen ikka sattunud, aga hea, et mitte sellises tähenduses, nagu aarde nimes seda mõeldud on. Kui algusest sai siva minema, siis lõpus läks ikka väääääääga palju aega. Lõpuks vantsis Kaups kohale ja kahekesi otsides leidis tema ka aarde. Maskeering oli väga tõetruu.

Kui juba sellise matka olin siia ette v6tnud siis otsustasin vähemasti 6nne proovima tulla. Lund oli muidugist poole p6lveni ja isegi mälestusmärk oli kogu pikkuses lume alla mattunud. Tiirutasin mis ma tiirutasin aga ei suutnud ma sealt midagi leida. Eks ajan lume kaela. Seda ju siin jagus. Natuke lootsin et äkki on kellegi eelneva jälgi kusagi ees ja kirves 6lal tegin antud aarde nimel oma paari kilomeetri jagu küll lisasamme, kuni aru sain et nii nyri kirvega ja nii paksu lumega pole lootustki. M6ni teine kord

Meil jäi aare leidmata, käisime küll kõva 40 minutit ringi ja vaatasime puid ja poosaid, kuid ei suutnud aaret leida. Vôibolla oli asi meie tähelepanematuses võibolla lumerohkuses. Käisime otsimas neljakesi:))

Tore, et foobiad meid siia metsa taaskord juhatasid ja võtsime lõpuks ette ka Metsa aarde külastamise. Leitud juhised olid igati loogilised ja selged ning peale väikest jalutuskäiku sai ka aare kiirelt leitud. Põnevad kohad, hea et neid paiku ja sündmusi veel mäletatakse ja meeles peetakse. Loodetavasti ei lase ka geopeiturid rada võssa kasvada. Aitäh!

Tänud peitjale!

Lõpuks jäi üks kahtlane koht silma.

Nullist panime sõbraga lihtsalt loogilises suunas. Oli kaugemal kui algselt eeldasime, oleks peaaegu juba tagasi pööranud, et nulli rohkem uurida, aga õnneks läksime veel veidi edasi. Peidiku leidmine oli väga elevust tekitav, tänud super teostuse eest!

Leitud

Geomoosi juurest oli loogiline jätk tulla metsas redutajatele püstitatud kive otsima. Kuna aardekirjelduses viidatud link enam ei toimi, siis otsisin Googlest pärast infot juurde ka. Igati põnev koht ja põnevad sündmused.

Nullis vaatasin kivi üle ja võtsin juhised lõppu. Eks see lõpukoordinaat veidi möödas ole, aga lumevabal ajal ja lihtsalt avatud silmadega seal lähistel ringi vaadates jäi otsitav kergesti silma.

Tänan peitjat, sest taaskord ei oskaks siiakanti niisama sattuda.

Leitud, logitud :)

Sõrmed moosist puhtaks limpsitud jäi veel üks aare otsida. Mälestuskivi leidsime ja värske jäljeraja ka. Mööda juba sissekõnnitud rada oli hea jälgi ajada ja aarde juurde jõuda. Lõpus pidime küll ise otsima, aga Karli terav silm märkas aaret.

Kohe kohe saabub uus päev. Meie otsustasime tänast päeva just lõpetada selle aarde juures. Olin nullis juba ahastuses, et mida värki, kas tõesti jääb mul selle päeva aare korjamata. Lõpuks siiski ilmutas meile õige asi. Nüüd saime tunda selle kandi rõõmu. Internet oli täiesti kadunud ja telefon ei soovinud meile mingit infot anda edasi liikumiseks. Peale minutite ja minutite viisi mööda platsi jooksmist, tuli siiski mingisugune inerneti post ette ja saime ikka lõpu poole liikuma hakata. Kohapeal olime ikka päris jupi aega geopimedad, kuni lõpuks avanes meile peidik ja saime logi kirja 10 minutit enne südaööd. Väga vinksvonks aare. Tänud peremehele.

Geomoos söödud ja kiidetud, kiikasin kaarti ja pakkusin välja, et kuigi sellel aardel on "lumega võimatu" silt küljes, me võiks proovida vähemalt esimese punkti üles leida. Lisaks märkasin ma, et lähikonnas on üks huvitava nimega järv. Nimelt samasuguse perekonnanimega inimesi, kui järve nimi, oli meil sedakorda kaasas lausa 3 tükki.
Eelaarde leidsime kiirelt, lumi oli just vastavalt õige koha pealt ära sulanud. No ja siis teravsilm Gert pakkus ka välja, et vaataks õige selle lõpu ka üle. Jalutasime siis edasi ning nii uskumatu, kui see ka pole, meil õnnestus üsna lumisel ajal ka lõpp tuvastada. Nimelt just selle koha peal polnud taas kord lund üldse. Jube ägedalt peidetud, puhas Gerdi "pime õnn" ja teravad silmad tõid meil kastanid seekord tulest välja. Aitäh toreda aarde eest! Ja nüüd edasi järvele :)

Pärast uhke jõulukalendri imetlemist ja geomoosiga maiustamist oli soov veel metsas olla. Aarde nime põhjal ei osanud siit midagi oodata, nulli jõudes saime selgust ja juhised edasi liikumiseks. Kohati lumi kandis, samas jälle vajus jalg korralikult lumme, aga siksakitades sobivaimat jalgealust otsides jõudsime sihtpunkti. Pisut oli tiirutamist, aga lõpuks jäi kahtlane koht siiski silma.

Aitäh peitjale.

Eelaare leitud sättisime end ka matkama. Peagi saime aru et oleme matka, leidmis ja asukoha kindlakstegemise osas endid üle hinnanud ja sumpasime tagasi. Järgmise korrani!

Ei leidnud.

Geomoosi juures arutasime järgmiseid plaane ning kuna peaaegu kõigile oli see leidmata, siis suundusime siia. Nullis saime ikka liiga kaua mõttetutesse kohtadesse vaadatud. Oleks võinud kohe arvesse võtta aarde peitmise aastat.
Kui nullist info käes, sai Sven Airi kummikud, mis küll polnud parajad, aga ajasid asja âra, ning hakkasime minema. Peitja oli meid ette valmistanud rohkemaks veeks, kui tegelikult oli. Oleks saapaga väga ilusti kohale saanud, aga eks see võibolla hetke asi ka oli.

Aaret ennast otsisime oi-oi kui kaua. Pimedas metsa all sellist sorti peidukat otsida, pole just kerge. Vahepeal olid vesised mülkad ka, nii et võtsin Rasmuse endale lambikaaslaseks, et ka tema varbad ikka kuivaks jääksid.

Lõpuks olid ideed otsas ning võtsime kõne peitjale, kelle abiga loodusesse sulandunud koha üles leidsime. Kännu kohta ikka niru :D

Tegelikult oli tore aare toredas seltskonnas ning koht, kuhu muidu poleks ju sattunud. Aitäh!

Multikat on ikka seltsis segasem teha. Algusest saime koordinaadid ja lõpus läks ikka aega, pimedus valdas meid kuni peitja meid valgustas. Tegelikult ka siis sai mitu korda vaadatud, nii loodusega ühte see kasvanud.
Tänud

Siin multiaarde alguses olime juba varasemalt ühel korral olnud aga tookord oli just parasjagu korralikult vihma sadanud ja ülepea kasvav märg hein ei kutsunud kuidagi aaret leidma. Tegime tookord isegi ringi ümber sihi, et ehk on mõni teine ja parem lähenemistee aga seda me ka leidnundu. Täna käis kõik palju mugavamalt, kõrge hein oli vaevalt põlvini ja selge rada lookles otse punkrini. Aarde enda leidmisega läks mõni hetk aega, kuigi vihjepiltidelt oli selge millega peaks tegu olema siis andis teist ikka natuke otsida ;)