Rannapiiga I

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud". Kevadkoristus 2024.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu". Omaniku kontrollini kinni.

No ei ole sugugi lihtne, asimuudi on minu jaoks keerulised. Siiski proovisin ja kõmpisin mööda metsateid ja teekesi mitmes suunas oma tänase "sammunormi" täis. Rannas käisin ka, midagi Rannapiigake sarnast ei leidnud, aaret ka muidugi mitte. Aitab küll, las jääb minu logita. Aitäh männimetsa õhu jagamise eest!

Nagu olin õiges kohas ja vihjele vastav objekt oli ka seal.

GC lehel on ka mitteleide juba kogunenud. Keegi võiks kontrollida olemasolu.

Mõistatus ammu lahendatud, nüüd tulime logima. Auto sai küll paarsada meetrit eemale jäetud, kuigi oleks saanud nulli sõita. Kohapeal toksasin aaret pooljuhuslikult, saigi teine kiirelt leitud.

Täpi paika saamine polnud mingi kunst, kuid kohale tulemiseks läks ikka üksjagu aega mööda. Nüüd, kui ilmad võiksid vaikselt ka rannas viibimiseks sobilikud olla, tulime vaatama. Otsingutega kaua ei läinud, täitsa tore koht ja karp. Aitäh!

Käisin mere ääres jalutamas ja vaatasin ka aarde möödaminnes üle.

Leitud

Leitud

Koordinaadid sai kunagi ammu-ammu välja arvutatud. Alles nüüd Kaberneemes ja loomulikult sai väike jalutuskäik ette võetud. Aardest sai üks roostetav padrun välja tõstetud. Tänud peitjale

Leitud.

Tulime metsa ja randa jalutama ning “täiesti juhuslikult” (nagu mugu seda kerge irooniaga mainis;) jäi muidugi ka üks aare täpselt meie teele;). Nullile lähenedes jäi silma värske jäljerida, mille omanike eesmärk ei tekitanud kahtlustki. Karp oli ideaalselt maskeeritud, nagu kaval rebane oleks oma koheva sabaga tegutsemisjälgi peitnud. Leidsime siiski üles;) Tundus küll, et oleme üsna omapead siin, aga logides saime ootamatult lähedalt teretuse. Logiraamatus oli tänaseid külastajaid kolm, seepärast pidasime kahte mööduvat tervitajat esialgu lihtsalt jalutajateks, kuid selgus, et ilmselt olime siiski geopeituritele vahele jäänud:). Üritasime sama hästi maskeerida kui eelmised ja jätkasime oma jalutuskäiku rannas.

Mõned tormasid muidugi kohe jääd testima, ikka vaja ju proovida äkki saab jalad märjaks. Luiged poseerisid meile sünkroonis tagumikud püsti. Varsti sadas taevast laia lund. Lõbutsesime lumega, sõime lund, mõned sõid isegi Vytautas jäätist. Oli tore õhtupoolik. Aitäh peitjale.

Üks beach girl oli lume sees uurakil ja tegeles ei tea millega. Teine beach girl leidis aarde. Mina lihtsalt vaatasin. Aitäh!

Meie jaoks uus rand, mõnus jalutuskäik läbi männimetsa. Vihjest oli leidmisel abi :) Rannapiiga varjus ilmselt udus. Täname kohta tutvustamast!

Leitud, logitud, aitäh!

Kogu oma teadliku lapsepõlve sai veeta just Kaberneemes. See oli meil külajaanipidude koht, kus oli melu- pufetid, muusika, lõke palju inimesi. Niii änxa. Samuti nn. Läänerand- see on/oli liivapõhjaga rand, kus lisaks kohalikele käis ka väääääääääga palju külavälist seltskonda rannamõnusid nautimas. Aarde ja ranna vahel aga oli piiritsooni riba. Isegi mina mäletan, kuidas seda riba rehadega/atradega kammiti ja sinna astumine oli keelatud :D Koht, kus on palju mälestusi. Tänud aarde eest :)

Mul on kahtlus, et olen siin mitteleidmas käinud võib olla samal ajal, kui Kaberneeme aarde algusest mahakulumise tõttu adekvaatseid juhiseid ei saanud ja jäid mõlema aarde juures sinised lõustad märkimata.

Igatahes lõpu sain täna kätte, aga algne asimuut juhisega teed mööda liikuda suunas selgi korral veidi metsa. Aga nurk lõpuks paistis ja saab sellegi kollase täpi jalust ära.

Siin sai päris pikalt mõeldud ja tuhnitud, kuni tulime mõttele, et kaart võib olla nihkes. Ja nii ta leitud saigi
Nüüd peab vihje küll paika
Tänud

Meetrid ja asimuut paigas siis oli ainult kohaleminemise vaev.Aitäh!

Jätsime auto ilusti selleks lubatud kohta ja jalutasime edasi. Kuigi kõik teeotsad on keelumärke täis, siis paljud nendest välja ei tee ja metsaalune oli autosid ja grillivaid seltskondi täis. Suuna määramisega panime natuke mööda ja liikusime tunde järgi vajalikule kaugusele. Siis hakkasime ringi vaatama ja üsna pea märkasime ka vihjele vastavat objekti. Aare oligi leitud. Jääme ootama ka peitja lubatud Rannapiiga seeria järgmisi aardeid.

Kahe vihmasabina vahel jalutasime nullist aarde juurde ja siis ruttu tagasi. Oleks tahtnud merd ka piiluda, aga jube külm oli.

Julge hundi rind on rasvane, mõtlesin, ja lasin oma isikliku armsa verekoera kompassiga metsa, teadmata suunas liduma. Aga ära sa ütle - samal ajal kui mina tinistasin sõrmega mingit puu sisse torgatud hüljatud, roostes pussnuga, röökis tema taamalt, et leitud! Asimuudid pole mu suurimad sõbrad, rohkem nagu tuttavad või pigem isegi nagu need inimesed, kellega ma hommikuti sama bussi ootan, aga ega ma neid rohkem ju eriti ei tunne. No jah siis. Täna ma nagu oleks siis ühele neist naeratanud ja too naeratas vastu. Leitud ja logitud. Aitäh.

Leitud

Tänud laheda mõistatuse eest.

Leitud.

Ma käin tavaliselt ka mõistatusaaretest ringiga mööda. Liiga palju on sattunud sokivärvimõistatusi ja see on igasuguse tahte mõistatustega tegelemiseks üsna hapraks söönud.
Ka selle aarde puhul juba oli paistmas loobumine, kuid kaks pead on ikka kaks pead :)

Kodutöö oli varasemalt tehtud. Nüüd jäi sobivalt tee peale, tänud.

Aitüma juhatamast,kena koht!

Õnneks nägin juba kaugelt seda õiget vihjeobjekti. Pidasin alguses kamuflaaži alt paistvat karbinurka sodiks. Lähemalt uurides osutus aga täiesti aardekarbiks. Jätsin ka järgmistele pisikese värvipleki paistma. Tänud!

Ragistasin veidi vales kohas aga tänu vihjele leidsin ülesse. Tänud :)