Jalgsi Vilsandile

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".

GC-s arhiveeritud

Tulime seda raskemat ja huvitavamat teed pidi ja üritame ikka Vilsandile kah jõuda. Seda paaditeed ületades siiapoole tulles- tuleks hoida märkidest vasemale, siis vesi ei ulatu päris rinnunigi; paremal pool kaob põhi suht äkiliselt ning vesi üle pea.

Siin tundub, et kellelgi on seda karpi rohkem vaja läinud.

Tulin nagu tugev geopeitur Kuusnõmme poolt aga mida ei leidnud oli aare.

Tõime vana logiraamatu kuivalt tagasi. Hoidke seda hästi.

kiire leid, tänud

Kunagi olen Vilsandil jalgsi käinud, kuid nüüd aerutasime kajakiga lähedusse ning panime peale parajat otsimist nimed kirja. Põhimõtteliselt ma mingi hetk lihtsalt astusin taimestikku mattunud karbile peale. Aare sai pärast palju loogilisemasse kohta pandud.

Tänan peitmast.

Tänud.

Plaan Vilsandile minna sai minu jaoks alguse juba eelmise aasta sügisel, kui augustis Saaremaal käimist meenutasin ning kummitama jäi Tätte "Vilsandi laul". Kohati ehk ebaloogilinegi, sest Vilsandile me tookord ei jõudnud, aga see-eest tekitas see kinnisidee seal sellel suvel kindlasti ära käia.

Alguses oli plaanis see aarde juurde ainult korra minna - kas sinna- või tagasiteel. Kuidagi juhtus aga nii, et kui nii poolteist päeva ette helistasin, siis telefonile enam ei vastatud ning kui lõpuks täpselt 24 h enne vastati, siis kohti enam ei sinna ega tagasi polnud. Tahtmine oli aga suur ning nii saigi otsustatud mõlemad otsad jalad minna.
Hommikul kella üheksaks ühines Ove meiega hommikusöögilauas. Ilm oli ootamatult ilus ja meel hea. Samuti polnud me ainsad matkalised. Kõrvalautost tuli samuti välja üks paar, kes uuris, kas ka meil on plaan minna, et nad pole kunagi käinud ja ei tea mida oodata. Ove rääkis neile lühidalt oma varasemast kogemusest ning meie kinnitasime tema juttu eelmisel õhtul käinute jutu põhjal. Saatsime nad ees minema, otsisime oma kobinad kokku ja käisime veel Ovega Käkisilma aarde juures ka ära.

Mina pole kordagi Vilsandil käinud ja veel vähema jala, nii et ikka natuke ka muretsesin, et mis, kus ja kuidas ning kas ma ikka jaksan. Täitsa hästi jaksasin ja õige valiku tegin jalanõude osas ka. (Kuna saime kohapeal rattad, siis oli kergem) Alguses sai kõndida täitsa mööda maad ning siis kohe kõige sügavates kohtades. Edasi oli juba alla põlve vesi või üldse kõrvalt läbitavad kohad. Vesi oli soe ja tee läks üpriski ruttu. Vahetult enne aaret nägime meist enne startinud mugusid autorada pidi minemas, kes nähes meid natuke teisele poole minemas, ka õige suuna kätte said. Aare oli seest märg, aga nagu praegu loen, siis juba sellega tegeletakse. Suur aitäh selle aarde eest siin. Ilma poleka arvatavasti jala viitsinud tulla, aga see oli ainult tore ja lahe kogemus. Aitäh!

Aarde nimi on kategoorilises imperatiivis ja tegime nii nagu kästi ehk siis jalutasime Vilsandile jalgsi. Veetase oli madal, paadikanalis jäid isegi ujukad kuivaks. Aare asub just autotee ja jalgsitee lahkmel kus sel ajal kui meie aaret logisime oli üks mugupaar eksinud autotee harule. Logisime ja jätkasime teed edasi Vilsandile.

Ju olen nõrgem, kuna lähenesin Vilsandi poolt. Aga eks ka sealt pidi omajagu vett ületama - asi, mida tegin oma saarteretke jooksul tõenäoliselt oluliselt rohkem kui Vilsandile tulekuks vaja oli. Eks näeb, ehk kunagi satun teiselt poolt ka lähenema. Sel korral kulgesin vaid aardeni ja tagasi. Eks see logiraamat oli märg, aga nimesid aktsepteeris veel küll. Aitäh!

Logiraamat märg, karp katki.

Jõudu, peitja Mikk. Hea jalutusrada ja peidukoht. Kahjuks logiraamat vettinud ja vajab kuivatamist. Meil polnud ka veekindlat anumat kaasas. Kes järgmisena tuleb, võiks tuua.
Saamuel ja Priit

:D fun fun fun. :D

Oi kuidas mulle meeldivad sellised aarded. Väga mõnus sulistamine oli :)

Üks vahelduv ja seikluslik rada. Minnes oli Käkisilmas 90 cm, 4 päeva hiljem tagasitulles oli 110 cm

Leitud jalsimatka käigus. Noortega Vilsandile. Plaanis veel Loonalaiu matk, Vesiloo matk. Aitäh vahva aarde eest!

Vastus ju vale. Ei olnud mingit jalgsimatka. Jalgsi oli viimased mõnisada meetrit, enne sai ikka süstaga aarde lähedusse maabutud. Õnneks sõbrad läksid jala ees, ehk vabandab välja. Kuivatasin aarde ja panin veidi kõrgemale, logiraamat täiesti kuiv kuid karbis oli muidu vett küll üks hea sõõm. Aitäh.

Jalgsimatk Vilsandile, seltskond mõnus, ilm hea, vesi soe, entusiastlik algus Käkisilmalt. 5km läbi vee ja mööda rahusid kulges mõnusalt. Seltskond siirdus mööda merd paremale ja kuigi teadsin, et tagasiteel tuleme sellest aardest ilmselt lähemalt mööda, ei suutnud ma kiusatusele vastu panna ning irdusin kambast. Sumpasin kohale ja logisin rõõmsalt aarde, jõudsin kiiresti ka mööda puhast merevett kulgevatele kaaslastele järgi. Hiljem, juba kuival maal, oli tore kohtuda Kaupo&Kerliga, kes tulid Vilsandi poolt. Tagasiteel sain ka kogeda marsruuti, mille nemad aardeni läbisid.

Tänud peitjale! Vahva algus Vilsandi matkale, ootamas kaks toredat päeva (etteruttavalt, kokku tuli jalutamist saarel 43km. Saime vihma ja õige pisut päikest, mudas sumpamist ja kaunite merevaadete taustal jalutamist, ühtki villi varbale ei saanud, ka lõpus oli tuju hea ja matk mõnusalt tempokas. Minnes veesügavus max 110cm, tagasitulles 115cm, kuigi saarel kohatud matkajad ähvardasid tagasiteel 140ga..)

See aare tundus mulle juba ainuüksi Kaupo kirjeldusega kergelt ulmelise maiguga, aga eks geopeitus sunnibki järjest suuremaid eneseületusi ette võtma. Kaupo oskas püksisääred õigel ajal üles keerata, minu jaoks oli juba liiga hilja ja lasin minna, polnud ka hullu sest õhk oli soe. Sõitsime mudamülkas ratastega kuni saime, Kaupo vist pisut kauem, aga edusamm oli nii minimaalne, et ma ei näinud mõtet tõmmelda. Paljajalu pedaale vändata oli kogu teekonna juures vist kõige hirmsam kogemus, sest kivid olid teel enamasti pedaalidega ühel kõrgusel ja äärmiselt ebaühtlaselt jaotunud, üks vale lüke ja oleks juba teine geopeitur poolvigasena Vilsandile tiiru peale teinud. Õnneks kõik läks hästi ja kogemus, mille sellest seigast inimesena sain, oli tegelikult väga võimas. Aitäh! :)

Olin kursis, et Merlel on samal päeval plaanis grupiga Vilsandile matakata ja teel selle aardeni saime kokku. Pisut imelik on mõelda, et kaks Tallinna inimest kes omavahel pole kokku leppinud satuvad samal päeval Vilsandile. Sõitsime paljajalu ratastega kuni suutsime. Oleks soovinud paksemat nahka, ei olnud mõnus sõita. Viimase jupi läksime jala edasi.

Kui jalgsi Vilsandile, siis jalgsi. Mõnus hommikune jalutuskäik mis äratas ka ilusti üles. Kaardi mõõtkava on kole. Ei taha isegi teada palju mul neid Vilsandi kilomeetreid lõpuks kokku tuleb. Seeme on igatahes mulda pandud. Teel aardeni kohtasin palju veiseid ja paari turisti. Ilm on ilus, vesi on soe. Mis nii viga? Kanali sügavus täna 110cm. Aitäh aarde eest!

Geopeitus olla peremäng, ja ausalt öeldes on täitsa hea teada, et pere - või noh, vähemalt osa sellest - kuulutatakse tugevaks :)

Ajasime suguvõsaasjad eile jonksu, ja siis hommikul otsustasime, et enne Lümanda noti ja tuhlise kallale asumist tuleks tibake jalutada. Paraku on Saaremaa suht tühjaks juba jalutatud, vaid need lähimaade toose on veel jalutamata. Vingerdasime siis ennast Kuusnõmme otsa, haakisime endale ühe poolakeelse perekonna sappa ja hakkasime liikuma. Täit Vilsandi ringi Mamm niikuinii ei jaksa, aga selle ühe aarde peaksime kätte saama küll.

Vesi oli õnneks väga soe ja suht madal. Natuke pelgasime seda Käkisilma, aga ei, vett meeter, mulle vaevalt nabani ja Mammu lustis ujuda. No ja Käkisilmast edasi on ju lust ja lillepidu, kõnni ja naudi. Natuke enne aaret saime teadmise võrra rikkamaks ka - siiani teadsin, mis on P-punkt ja kus on G-punkt, nüüd õppisime ära ka T-punkti. Kauaks ta sinna jääb, kes teab, sõltub ilmselt, kui pika tsükliga suveseiklused korduvad.

Aare oli jah kuiv ja korras, saime nimed kirja enne, kui poolakad viimasest väinast läbi said. Keerasime tagasi, julgustasime neid veel tibakese - kes teab, kui kaugele nad oma väikse lapse ja koeraga kippusid - ja matkasime tagasi. Nüüd oli tuul kõvem, aga see oli veel nii mõnegi seltskonna trassile toonud. Solberdasime Käkisilmast uuesti läbi ja oligi tehtud. Sihuke mõnus ca kahetunnine ettevõtmine. Ja milline jume!

Tänud näitamast, eks nüüd vaatame, mis selle päris-Vilsandiga saama hakkab.

Marjel ainsana leidmata, ikka astume läbi. Aardekarbi kaanel praod sees. Piia põhjatust tavaarist tuli nii teip kui nuga selle tükeldamiseks. Teipisime mitte just üleliia kenasti, aga vähemalt funktsionaalselt ja kahelt poolt. Uhiuus minigrip sai logiraamatule ka. Küllap peab mõnda aega niiskuse eemal, aga mõne märjema aasta perspektiivis vajab kunagi uut kaant või karpi.

Oli emotsionaalne ja tore nädalavahetus Vilsandil. Koos Jaan Tätte kontserdiga, siiani võõra, kuid ülimalt külalislahke pererahvaga, mitmete matkadega ja muidu mõnus. Patt on siia vaid mõneks päevaks tulla. Jääme jällenägemiseni!

Pean nentima, et paadiga pole veel kordagi Vilsandil käinud

Tänane plaan oli siis Vilsandi külastus. Ikka jalgsi. Parklasse jõudes alustas just üks suurem seltskond matkalisi Vilsandile minekut. Pakkisin rahulikult seljakoti ja vaatasin puhkekohas ringi, andes neile hea edumaa. Puhkekohas nägin rebast. Tegin mõned pildid ja alustasin liikumist Vilsandi suunas. Tuult oli, aga mudelprognoos lubas õhtu poole tuule vaibumist. Ehk siis kui praegu Käkisilma kanalist läbi saab, siis õhtul saab kindlasti (Infotahvel hoiatas tugeva voolu eest tuule korral). Sai ilusti läbi ja peale mõningast jalutamist jõudsin ka aardeni. Väike peatus logimiseks ja edasi Vilsandi suunas.

Hommikul esimese valgega Kuusnõmme poolsaare tipus luuke lahti lüües tervitas sombune, ent siiski sajuta ilm. Selline Eesti keskmine, sama võis öelda tänase temperatuuri, tuulekiiruse ja veetaseme kohta. Aarde nimele vastavat rännakut olen juba ammu-ammu soovinud ette võtta. Kui see pealinnast vaadates nii "teises maailma otsas" poleks, siis küllap oleksin ammu-ammu võtnud ka. Peaaegu plaanisime Suveseikluse tiimiga Vilsandi retke teha, aga jäi ära sest mitte päris kõik polnud mõttest vaimustatud :o) Suveseikluse ajal oleks saanud siia veel "pähkli" järele tulla - põhimõtteliselt nagu 4.5 / 3.0 mõistatus. Selgus, et tuttava kujundusega "T" tähte kandev post oli veel 3 nädalat hiljem ikka sama koha peal - vees kõrkjate vahel, geoaardest vaid ligi 100 m kaugusel.

Suur tänu peitjale siia nimelt jalgsi ajamast, päris mõnus astumine sai. Kõigi Vilsandi aarete külastamine on just paras keskmiseks päevamatkaks.

Ammu oli küpsenud peas plaan minna Vilsandile. Valida jäi vaid minemise stiil - paat versus jalgsi. Viimane neist tundus eksootilisem, seega jäi just see sõelale. Arvestades aga läbitava vahemaa pikkust kahtlesime endi võimetes ning krahmasime kodust kaasa jalgrattad. Kui palju sellest abi oli ei teagi, sest peaaegu kogu tee Vilsandile tuli neid sõitmise asemel seljas kanda. Stiilinäide leitav pildil :)

Aardeleid oli muidugi kiire, oli mõnus korraks väike paus teha. Tänud!

Leitud! Aare väga heas seisukorras ainult karbil 1 körv defekne.

Sügismatk kajakkidega Vilsandile - tuleb tunnistada, et kajakiga oli päris kole, lõpuks andsime alla ja solpsisime jalgsi aardeni. Avaldas end kiirelt, EVEJ.