Pole kontot? Registreeri!
Kasutajanimi:

Parool:


Unustasin parooli

Geopeitus.ee sõbrad


Eomap

Regio

Sorkholm

Peitis 24.02.2010 Jaanus ja Mikk [jmets]


WGS84 dd mm ss.s: 58° 10' 44,77" 24° 11' 58,74"
WGS84 dd mm.mmm: 58° 10,7462' 24° 11,9790'
dd.dddd: 58,179104 24,199650   L-Est: 511746 6448700
Kaardid: Regio: GIF Flash | Maaamet | Google
Tüüp: Tavaline aare   Maakond / linn: Pärnumaa
Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 4.5 Suurus: väike

Kirjeldus:

Oma 20. aarde soovisin peita eriliselt. Peale mõningast järelemõtlemist hakkas peas küpsema plaan...

Ja nii juhtuski, et 24. veebruaril sai vaba päeva puhul ette võetud üks merematk. Mis seal salata, eesmärgiks aarde peitmine. Marsruut viis meid seekord Pärnu lahel olevale Sorgu saarele. Kuna me ei olnud varem sellel saarel käinud, varusime kõikvõimalikke materjale ühe hea aarde koostamiseks. Kahjuks väsitas matk saareni meid üksjagu ja saarel ootas meid ca 1,5 m kõrge lumi, kus edasi sai liikuda vaid "nelikveoga". Majakas oli uudishimulikele suletud ja seetõttu kasutasime puhkamiseks hoonetekompleksi elumaja. Kriitilise pilguga ringi vaadates leidsime, et ainus võimalus aaret peita, on kasutada seda sama hoonet. Kuna saarel on liikumiskeeld 15.04-31.08, võiks aare olla lumega leitav - vastasel juhul jääks võimalik otsimise aeg väga napiks. Mõeldud-tehtud ja aare sai paigutatud hoonevareme ühte "magamistuppa".

Sorgu ise on inimtühi saar, pindala on temal vaid 0,05 ruutkilomeetrit. 1904. aastal valminud massiivne majakavahimaja on tühi juba viiekümnendate aastate lõpust. Viimasena pidas majakavahi ametit Haavikute pere. Seal tuli ilmale ka majakavahi poeg - ainus inimene, kellel sünnikohaks on Sorgu saar. Leskperenaine pidas hiljem Manijal tuletorni ülevaataja ametit. Kuuekümnendate aastate keskel oli majakavahi hoones veeteede valitsuse suvine puhkekodu.

NB! SAAREL ON LIIKUMISKEELD 15.04-31.08 !!!

Muid piiranguid liikumiseks ei ole. Talvel, jääd kasutades, on igati mõistlik oma tegemistest teada anda Pärnu piirivalvekordonisse (tel 4475810).

JÄÄKAART

Vihje: Koputa, Astu sisse, mine paremale. Pimedas toas leiad telliseid ja noole alt aarde.

A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9

Lingid: http://www.tostamaa.ee/client/default.asp?wa_id=210 http://reameez.planet.ee/Sorgu

Aarde sildid: väikesaar (1), (1), lumega_leitav (1), ujumiskoht (1), soovitan (1), liikumispiirang (1) (täpsemalt)

Geocaching.com kood: GC2GM5F

Logiteadete statistika:   17 (100,0%)   0   8   1   0   0

Lähimad aarded: Kalapäev - 7,50km

Viimati muutis: [jmets] 25.11.2011 14:22:20


Keeld


19 september 2011 kommenteeris Jaanus [jmets]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne". On jälle aeg selg sirgu lüüa...
15 aprill 2011 kommenteeris Jaanus [jmets]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu". Suvine rahuperiood on saabunud.
12 aprill 2011 kommenteeris Paavo [speedy]
Mark Soosaar teatas äsja, et täna on viimane päev, mil saab veel jala Manija ja mandri vahel jalutada. Ja kohe meie lahkumisele järgnenud päeval vedanud metsik läänetorm Manija ning Sorgu vahele laia lahtise mere, mis ulatub kevadises sillerduses kuni Kihnuni.
Nii et me valisime siis viimase päeva sel aastal, mil veel mandrilt üle merejää Sorgule JA tagasi sai. Vahel peab ikka vedama ka! :-D
http://marksoosaar.blogspot.com/
6 aprill 2011 leidis Triin & Paavo [speedy]
Mõte veel enne keeluaaega jääd otstarbekalt ära kasutades mini- või murdmaasuusad või rattalenks - või äärmisel juhul kummikuninad - Sorgule seada tekkis juba mitu päeva varem. Jälgisime jääkaarti, seniseid logisid ja mina korjasin maal varustust kokku (vt pilti) - plaan tuli ju ometi teoks teha. Kui georahvas plaanist kuulis, nimetati küll hulludeks (mis pole uudis) ja hoiatati (ei teinud välja, oli ju vaja ikka ise veenduda) ning soovitati igasugu turvavarustust kaasa võtta - jäänaasklid, hõljukijuhi number, Jaanus viskas isegi jäägritee ning kuivad riided tahaistmele. Aitäh kõigile muretsemast ja kaasaelamast! Enne Munalaiu sadamat jõudis Triin veel Lindi ja Kalapäeva aarded üles otsida.
Sadamas astusime ka sadamahoonesse sisse, et ka kohalikke informeerida, mis ime pärast me jääle astume ja uttu kaome. Nad ütlesid, et kalamehed teavad jääolusid paremini, aga samas ei öelnud ka kategooriliselt, et me ei peaks minema. See oli piisav julgustus :-) Teekond oli just selline nagu Triin kirjutas. 700 meetrit minisuuskadel ja suusakeppidega Manija poole ning sinna need suusad keset merd mind ootama ka jäid - ilma oli lihtsam liikuda. Manijalt panime otse üle Sorgu poole, nähtavus oli ilmateate lubatud 400 m asemel 200 m - seda mõõtsime Kalapäeva aarde juures. Poolel teel leidsime värskema ja paremini jalutatava jää, kust nagu jäälõhkuja oleks üle käinud - 10-15 meetri laiune vooklev riba, mis Sorgule välja viis. Selle servas oli kõige lihtsam kõmpida. Igatahes silmasime lõpuks ka saart, müttasime läbi lume hooneteni, uudistasime tervet maja, leidsime aarde ja enne logimist pistsime trepi peal majakat silmitsedes Herberti kõrvale võileivad pintslisse. Siiani olime alla kahetunnise liikumisajaga läbinud 8.6 km ehk 4.4 km/h.
Ning just enne tagasiteed hakkas tibutama, nii et eriti välja tagasi ei kippunudki. Aga tuli minna. Tagasitee tegime enda jaoks veelgi pikemaks, et kasutada siledamat jääd, mis Vareserahuni viis. See oli siiski väga kasulik otsus, sest muidu poleks me ju Marki kutset Suarõ keskusse astuda saanud. Me olime just jõudnud mõelda, mida siin saarel püsivamalt elades tehakse, millest elatutakse, kui sõbralik Mark Soosaar meid ootamatult teele ja jutuvada vestma kutsus. Kuum tee ja soolased küpsised maitsesid imehead, kuid olid kogu saadud info ja harivate juttude kõrval ikkagi vähetähtsad - temaga rääkides võib lausa targaks saada! Triin mainis juba mõned intelligentsed teemad ära, millest vähemalt mina teadlik polnud. Vastutasuks laiendasime ka Marki maailmapilti talle geopeitust tutvustades. Tundub, et selline seikluslik hobi pakkus talle täitsa huvi. Saadan talle ka meeldetuletava ja tänava e-kirja. Oma e-aadressi ja telefoni jagas ta meile sõnadega "Tulge suvel tagasi!", mis tundus sel vihmasel kevadpäeval väga mõnus mõte. Seda enam, et Manijal ju veel ühtegi aaret pole :-)
Viimasel kilomeetril mandrile naastes võtsime tempo maha, vaatasime Manija sadama üle, korjasin oma minisuusad üles ja rõõmustasime kui mandrisadam taas paistma hakkas. Selgus, et hõljuk oli vahepeal tiiru teinud, mida me ka jääl kalameeste ohtrate aukude juures kuulsime. Vaevalt ta küll meid otsis, aga vast polnud ka keegi teine hädas. Väisasin uuesti sadamahoones resideeruvat prouat, et teavitada meie edukast naasmisest. Ka siia lubasime suviti uuesti tulla - Triinul ju Kihnu aardedki otsimata. Oli väga tore ja mittetappev ega ohtlik matk, koos positiivselt üllatava küllakutsega ning meeldejäävate mälestustega. Suvel tõesti tagasi!
Ahjaa, aare oli kuiv ja korras, selles kraami ei vahetanud. Aitäh Jaanusele saarele kutsumast, elamuste ja kaasaelamise eest! :-)
http://et.wikipedia.org/wiki/Sorgu_saar

Mida võtta, mida jätta


Esimesed 0.7 km


Kas saab üle Emajõest?


Kohalejõudmise stats


6 aprill 2011 leidis Paavo ja Triin [trine]
Paar päeva oli päike juba kevade läbimurret kuulutanud ja paljude arvates oli plaan jääle minna juba liiga hull. No ega ei tea, kui pole proovinud. Tavapärasele varustusele (jalgratas ja suusad) lisasime igaks juhuks naaskli ja kruvikeeraja ning õppisime pähe päästeameti video (vt link). Munalaiu sadama inimesed arvasid jää kohta, et "eks seal ole kõike" - kõlas piisavalt julgustavalt. Pealegi saime hõljukijuhi ees uhkustada sellega, et meil on hõljukijuhi telefoninumber kaasas. Merel oli nähtavus nullilähedane ja pärast esimesi pinnakatsetusi otsustasin, et suusad jäävad minust seekord autosse. Paavo pani alla mini-veesuusad ja jõudis nendega peaaegu Manijale :) Lõhedest ja aukudest oli näha, et jää paksus on u 50cm, teisel pool Manijat sattusime aga laiema kinni külmunud lõhe peale, mis oli küll hoopis õhem, kuid vähem pudru ja hoopis meeldivam geomaantee. Sorgu poolt kostis vahel mõne linnu hõige, aga üldiselt oli see vaikus hea märk - lahtine vesi on järelikult kaugemal. Nii see matk möödus meeldivas seltskonnas ja eriliste vaadeteta, kuni korraga 200m enne saart miski siiski lõpuks paistma hakkas. Uudistasime maja, logisime aarde ning premeerisime end kaasa võetud söögi-joogiga. Maja lävel katuse all istudes ei olnud tihenev vihm enam nii väga kutsuv ja kummikute koostöö jalgadega ei sujunud ka kuigi suurepäraselt. Tagasiteel tegime veidi pikema ringi, et kõvemat jääd paremini ära kasutada, ja avastasime teelt veel ühe laiukese - Vareserahu.
Manijal tagasi, imetlesime maja, mille ukse kohal silt "Suarõ keskus", kui sealt korraga üks tuttava näoga mees välja vaatas ja veidi pahaselt küsis, kas me mõtlemegi siis niimoodi mööda jalutada. Astusime lahke kutse peale sisse ning nägime Mark Soosaare juhatusel saare keskust seestpoolt: pidusaali, kangastelgi, kus poolikud kördid küljes, raamatu- ja internetinurka. Piparmünditee kõrvale küsisime ära kõik oma rumalad küsimused ja kuulasime jutte saare-elust Kihnus, Manijal ja ka Sorgus - kus elas veel 60ndatel Kihnu-Virve ema. Kaks värvikat lugu - kuidas Virve Sorgul sünnitamas käis ja kuidas ta peaaegu ära uppudes paadil tulekahju üle elas - muutsid need saared mu jaoks elavamaks kui ükski varem loetud lugu või nähtud film. Sorgul on ka Johannes Hindi maja ja sellega seotud segased lood - ei jõua kahjuks kõike kuuldut siia kirja panna. Nii tore oli seal lobiseda, et viimase, kõige vesisema kilomeetri läbimine jäi päris õhtu peale. Peaaegu terve päev ja 18km matka ühe aarde järel käimiseks - vahel annab just aeglus parima tulemuse. Tõeline gurmee-aare!
http://www.youtube.com/watch?v=MCmtP4_Fj6M&feature=player_embedded





"kilomeetriposti" all vees olid võrgud




5 märts 2011 leidis Maku, Merike ja Priit [maku]
Oli see alles tripp. Mul olid nii head suusad, tagant tuul, et 45min oleks vabalt saarele jõudnud. Samas ei tahtnud teisi maha jätta ja liikusin nende tempoga. 1h 20min ja olimegi kohal, kergelt hinges värin, kõik see teekond on vaja vastu tuult tagasi rühkida. Aare käes ja hakkasime tagasi liikuma. Saarel liikudes kasutasin suuski, kohe kui jääle jõudsime sain aru, et suuskadel pidamist ei ole. Võtsin suusad "selga" ja asusin tagasi kõndima. Ja nii ma astusingi tagasi. Ainult Manilaiul kasutasin uuesti suuski ja siis jälle jala auto poole. Päris hea oli autoni jõuda 1h 40min hiljem. Täna, päev pärast otsimist on tunne veel parem ja jalad ka kergelt kanged. Ilma peitjata sinna ma poleks kindlasti sattunud, tänan Jaanus.
5 märts 2011 leidis Merike, Margus, Priit [mooritz]
Sadamas sai ikka mõeldud, kas sellise tuulega tasub minna, kuid siiski otsustasime, et kui juba siis juba. Minna oli ju hää, tuul tõukas tagant ja kui vahepeal käed laiali ajasime siis polnud jalgaldel vaja tööd tehagi, tuulepoisid lükkasid ise edasi, kahetsesime, et polnud taibanud purje ühes võtta :). Sõidu ajal hakkas aga üks suusaklamber oma elu elama ja nii sain endale Marguse abiga klambrile kiire tuuningu :). Kohapeal uudistasime ringi ja otsisime ka varanduse üles. Ja siis algas päeva raskeim osa. Tagasitee vastu tuulemüüri. Kaks kilomeetrit kõndisin suusad õlal nagu Kalevipoja naine, sest suusatada lihtsalt ei suutnud. Siis tuul keeras natsa ja sain suusad alla panna ja vaikselt maa poole suusatada. Margus jätkas vapralt astumist ja nii kogu tagasitee. Tema jalgsi liikumine oli märksa kiirem kui meil Priiduga suuskadel, kuid üle laiu jõudes tundsin, et tänane päev on ikka täitsa hästi läinud, kallas juba paistab ju. Viimased meetrid autoni olid natsa valusad , sest jalg läks krampi kuid ikkagi oli see aare päeva nael. Tänan aardepeitjat mõnusale matkale kutsumast.J: sitika








ka sellele on mõeldud


5 märts 2011 leidis Margus, Merike ja Priit [armastan]
Parkisin oma geomibiili parklasse. Suuskadel sai kiiresti edasi 7.5 km. ja tagasi kah. Lõpuks jõudsime ka kohale päris väsitav oli. Kui hakkasime tagasi tulema, see teeosa oli veel raskem, kui tulles. Tuul puhus vastu. 3 tundi ja asi tehtud ja ise ka nii väsinud, et ei jõudnud enam kalapäeva välja kaevata. EVEJ:






26 veebruar 2011 leidis Arli ja Andres [puujalg]
Matka sai alustaud Munalaiu sadamast suuskadega. Päris kõva vastutuul oli. Kuna tahe saarele jõuda oli suur, siis selline pisiasi ei häirinud. Jõudes üle Manilaiu hakkas vines paistma ka Sorgu ise. Vaadeldes tundus kiviga visata olema, kuid reaalselt ei tahtnud nagu kuidagi lähemale tulla. Mere peal on see silmamõõduline maamõõtmine ikka keeruline küll:) Igatahes jõudsime kohale ja leidsime ka aarde. Veetsime saarel pool päeva, pildistasime, imetlesime kormorani pesi, hooneid saarel ja looduse poolt kokkulükatud jäähunnikuid. Tagasi ei tulnud otse, vaid suuskasime Manilaiu majakat vaatama ja sealt siis sadamasse tagasi. Meiega koos oli ka kolmejalaline jahikoer, keda retke ajal üsna väikse täpina näha oli. Jää oli täis rebase jälgi, ju ta püüdis jälge ajada. Koju sõites magas koer täiesti ärateenitud und. Tänud sellise aarde eest, ilma selleta poleks vist sinna sattunud.

Merikotkas jahtis koera, jäi pika ninaga:)


Saabumine saarele


Kui lööb tule põlema,siis vajalikud ehitised mõlemad:)


Korralik küla keset merd


Kormoranide kodud


Uhked hooned


Sellele uksele on viisakas koputada


Suusaklambrite abivahendid ehk plätusi majas enam ei ole


Kolmejalgne matkasell


Jäävallid


Tagasivaade Sorgule


5 veebruar 2011 leidis Aare jt [karuonu]
Kell 11 sai meie 7-liikmeline geotiim kokku Munalaiu sadamas. Hõljuk tuli õigeaegselt Kihnust kohale ja sõit võis alata. Saarele hõljumine ei kestnud vist kümmet minutitki. Lumi Sorgus oli päris sügav, aga räätsad võttis kaasa ainult Algaja. Õnneks lumekoorik kandis päris hästi, suuremaid läbivajumisi ei olnud. Aarde leidsime kiiresti vihjele vastavast kohast. Veidi aega kulus veel pildistamisele ja asusime tagasi hõljuma. Tagasitee läks veel kiiremini, hõljuki kiirus tõusis vahepeal kuni 96-97 km/h.
Tänud peitjale ja eriti Koit46-le, kes hõljuki välja sebis. :)

geotakso - max 2 reisijat


geotakso - kuni 7 reisijat


geotiim


5 veebruar 2011 leidis Irokas ja veel teised [irokas100]
Üsna veider tundus esialgu see hõljukisõit aga kui hoog sees siis oli päris hea. Eriti need hetked kui pidurdamisel-peatumisel vastu "äärekive" sõitsime. Maja oli nagu mahajäetud majad ikka. Sissetuisanud lumel oli ka jälgi aga aare oli omal kohal. Igal juhul tänud igale poole...
5 veebruar 2011 leidis Liisu, Erik ja palju geopeitureid [hel]
Aarde juurde minek ja tulek oli nagu taksosõit. Istusime hõljukisse mis sarnanes seest marsaga ja mõne hetkega olimegi kohal. Jätsime taksomeetri tiksuma :) ja suundusime aaret otsima. Leid oli kiire ja aare korras. Tagasiteel oli liikumiskiirus kohati ligi 100 km/h. Täname peitjat, poleks sinna muidu sattunud ja hõljukisõit oli kah esmakordne. EVEJ

Sõidu algus


Kohal


5 veebruar 2011 leidis Lauri ja teised [algaja]
See aare oli pikalt foorumis ja jäi mitmel põhjusel siiski ära. Lõpuks kui ta toimuma pidi siis oli minul mingi muu asi ja ma teatasin oma mittetulekust. Ometi jäi veel keegi tulemata ja Erik suutis mind jällegi täiesti meelekindluseta kodanikuna näidata. Või noh, ma ikka minut aega punnisin vastu kah. Aga kui ta lõpuks oli nõus mind ka sadamasse viima siis polnud mul enam pääsu. Sõit hõljukiga oli kahtlaselt kiire. Liikuri enda mõõtja suutis väga muljetavaldava kiirus ette näidata. Teel sinna tulid ka muremõtted, et kui pärast on aku tühi, et kuidas me selle siis käima lükkame või et kui me kõik korraga puhume kas siis saab käima puhuda. Aga akuga ei juhtund midagi. Saarel oli ülbe lumi. Ses suhtes, et paks aga läbi lume siiski ei vajunud. Tuiasime majas ringi ja üsna nukker olukord on seal. Keegi on sinna ettenägelikult ka telgi jätnud ning isegi plätud olid olemas. Peale logimist tegime ka pilte nii üksi kui kambakesi ja siis tagasi. Väga vahva reis oli.
5 veebruar 2011 leidis Tiit [tram]
Oli au hõljuda sorgule koos lugupeetud geopeituritega.Väga lahe üritus.Tänud peitjale ja orkunnitiimile KOIT46. evej.
5 veebruar 2011 leidis Koit [koit46]
Organiseerimine võttis kauem aega, kui saarel käimine. Aare omal kohal ja korras. EVEJ



hõljuk seest


Sorgu saar




31 august 2010 kommenteeris Jaanus [jmets]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

Kahe tunniga keegi saarele ei jõua, seega avan aarde pisut varem. Edukaid leide!!!
http://www.seiklevabaks.ee/est/teenused/Kajakimatkad/sorgu
19 aprill 2010 kommenteeris Jaanus Metsnik [jmets]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Kätte on jõudnud suvine liikumiskeelu aeg.
28 märts 2010 leidis Liia, Miki, Merle, Mart, Tiit, Meelis, [mull]
Esimesel katsel ei õnnestunud aardeni minna kuna ilm tegi oma korrektuurid aga tänu sellele õnnestus saada huvitava hõljukisõidu elamuse. Saarel tuli läbida võsa ja lume tõke.Tänud miki-le korraldamise eest.
28 märts 2010 leidis Liia, Miki, Merle, Mart, Tiit, Meelis, kapten [laisk]
Ilm oli hea ja sõiduvahend ideaalne, nii me dessant õnnestus. Tänud peitjale ja Mikile, kes viitsis asjaga tegeleda. EVEJ
28 märts 2010 leidis Liia, Miki, Merle, Mart, Tiit, Meelis, kapten [groll]
Tänu Sorkholmi aardele saime huvitava hõljukisõidu elamuse. Edasi oli juba nagu ikka sellel talvel - läbi paksu lume ning võsa. Selleks ajaks kui mina üles majja jõudsin, olid väledamad juba karbikese avanud. Tagasitee tundus veelgi lühem olevat. Suur tänu peitjale ja ka Mikile sõidu korraldamise eest.
28 märts 2010 leidis Miki, Merle, Mull, Liia, Mart ja Tiit +hõljukijuht [miki]
Mõned päevad varem käisime Merle ja Mulliga Munalaiu sadamas nuuskimas, peas kindel plaan jalgsi ära käia. Sadamas maad kuulates selgus, et jääd sisuliselt mõnel lõigul enam ei ole ja sinna minek olevat üleüldse hull ning arutu tegevus. Meie õnneks saabus õigel ajal nagu välk selgest taevast just see, mida vaja - hõljuk. Juhiga kontaktnumbrid vahetatud, kulus järgnev nädal aegade klapitamiseks ning inimeste kokku ajamiseks. Kokku saime pühapäeval kell 12 ning võtsime suuna Sorkholmi poole. Teekonnast endast palju rääkida ei ole, jääpragudest ning aukudest viskas juba sõidu ajal vett välja ning jalgsi kohale minek oleks üsna hull olnud. Aardeni jõudmine võttis loetud minutid, lumi oli sügavamates kohtades vaevalt põlvini. Kirjeldusele vastavas kohas tuli aardeleid kiiresti. Tagasitee Sorgult läks ülikiirelt - alla 15 minuti. Kiirus jääl küündis helgemates kohtades ligi 100km/h või isegi enam. Kokkuvõttes väga lahe päev, tänud peitjale.
http://www.youtube.com/watch?v=T_MFBbiud8E

Geomobiil stardiks valmis


Geoparkla, 60m nullini


28 märts 2010 hooldas Jaanus [jmets]
Suured tänud Mikile, kes aitas aarde turvalisemalt paigutada. Lisatud uus vihje.
21 märts 2010 kommenteeris Jaanus [jmets]
Oleks äärmiselt vahva, kui järgmine leidja kohapeal minuga ühendust võtaks (5 1 1 0 0 5 5 ).
20 märts 2010 leidis Kalle [sookoll7]
Parkisin oma geomibiili parklasse ja läksin valvuritädi käest infot hankima . Parkimise eest praegu raha ei küsitud, jää peale autoga ei saanud, seega jätsin auto parklasse ja läksin jää peale. Info järgi oli jääl lund vähe ja kalda ääres päris piisavalt. Nii see ka oli. Esimese vahepunktini- Manilaid- oli seda lund ja ei olnud ka. Suuskade vajalikkus tundus olevat minimaalne. Saare ületamiseks olid nad siiski vajalikud. Teisel pool saart oli taas mõte, et jätan need suusad kusagile maha ja lähen jalgsi edasi. Läksingi jalgsi edasi aga suusad jätsin õla peale, et äkki läheb neid veel vaja. See oligi õige otsus. Paari kilomeetri pärast oli taas lumi jääl ja suuskadel sai kiiremini edasi. Ja nii see vaheldus, kord suuskadel, kord ilma. Poolel teel oli veel tundmatu saar, mida veel ei olnud kaardil ja ajas mind segdusse, kuna tundus et olen kohale jõudnud, aga hoonestus puudub. Pilk GPS-i peale, tõi mind reaalsusesse tagasi, sest näit oli 2,54km to dest.Lõpuks jõudsin ka kohale ja läbitud oli 7,54 km.Päris väsitav oli. Enne kohale jõudmist, heitsin veel pilgu selja taha ja seal nägin, et mind jälitab mingi suusatajate grupp. No siis läks kiireks. Ruttu maja juurde, suusad alt , kopp-kopp ja sisse ja vasakule ja mida näen, pool seina sise kattest oli maha lõhutud. Aare oli siiski alles. Logisin ja katsin käepäraste vahenditega. Kui välja tagasi sain olid ka jälitajad kohale jõudnud. Nende projekt oli veel tõsisem, kui minu oma, kuna nad läksid veel edasi Kihnu saarele. Vestlesime pisut ja siis hakkasin tagasi tulema. See teeosa oli veel raskem, kui tulles. Tuul puhus vastu ja sula oli juba nii tugev, et mõnes kohas jalg vajus esimeset jääkihist läbi. Suusa jälg oli ka poolenisti kadunud juba. Pika peale jõudsin ikka tagasi sadamasse ja oh õudust, geomobiil oli suures lombis, mida mõni tund tagasi ei olnud. 3,5 tundi ja asi tehtud ja ise ka nii väsinud, et ei jõudnud enam kalapäeva välja kaevata, ehkki loa sain valvuritädilt, kelle le käisin teavitamas, et olen tagasi. Aitähh peitjatele.

Esimene vahepunkt ületatud


Kord lumi ja vesi


Mutihunnik ka jääl


Tundmatu saar


Tundmatu saar 2


Õiged ehitised


Jälitajad


Sein maas


Kamin korras


Varustus


Pisut pragune


Tuulemõõtur


Parkla lomp


Kohalik tehnika


26 veebruar 2010 kommenteeris Märt [mart]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".
24 veebruar 2010 kommenteeris Mikk [switch]
Olin ka kohapeal kui aare sai peidetud. :)

Muudetud leiuteatest teateks. Kahjuks ei saa lugeda aarde kaaspeitmist aardeleiuks.