Türisalu suusanõlv rajati 1970ndate lõpus. Õigemini paigaldati mäe keskele Druzba mootoriga tõstukimehhanism ja trossid, raiuti võsa. Tegijateks olid toonase Trammi-trollibussi valitsuse mehed, paljud neist tänaseks parematel jahimaadel. Omavahel nimetati kohta 1980. aastal toiminud talimängude auks Lake Placidiks. Kaheksakümnendatel varastati paaril korral nii mootor kui trossid, kuni nõukogude viljastavate tingimuste lõpuni need taastati. Uute aegade saabudes tekkis maaomanik (või selle esindaja?), kes oli ise ka õnneks suusahuviline. Kuna saabunud kapitalistlikes tingimustes muutus tõstuki pidamine keeruliseks, siis kahetuhandate esimesel poolel asi vaikselt hääbus. Asukoht on muide lumeolude suhtes väga keeruline, tuul puhub lume ära ja kevadpäike viis ülemiselt tõstukiosalt lume. Kuna lund jäi aina vähemaks, siis oli mingi jutt, et see tross pandi üles kuhugi Aegviitu. Aga tore oli liinibussiga nr 126 suusatama sõita.
Üks kaardipilt ka. Punasega on märgitud tõstuki, rohelise ja mustaga laskumised
Aarde leidmiseks ei ole vaja teha midagi muud kui minna nulli ja mõelda nagu üks laskuja. abivahenditeks sobibad suusad, kelgud, pa.... ja korralik taskulamp ei tee ka paha.
Aare on peidetud 2020. aasta detsembriseeria 17. detsembri aardena.
Türisalu suusanõlv rajati 1970ndate lõpus. Õigemini paigaldati mäe keskele Druzba mootoriga tõstukimehhanism ja trossid, raiuti võsa. Tegijateks olid toonase Trammi-trollibussi valitsuse mehed, paljud neist tänaseks parematel jahimaadel. Omavahel nimetati kohta 1980. aastal toiminud talimängude auks Lake Placidiks. Kaheksakümnendatel varastati paaril korral nii mootor kui trossid, kuni nõukogude viljastavate tingimuste lõpuni need taastati. Uute aegade saabudes tekkis maaomanik (või selle esindaja?), kes oli ise ka õnneks suusahuviline. Kuna saabunud kapitalistlikes tingimustes muutus tõstuki pidamine keeruliseks, siis kahetuhandate esimesel poolel asi vaikselt hääbus. Asukoht on muide lumeolude suhtes väga keeruline, tuul puhub lume ära ja kevadpäike viis ülemiselt tõstukiosalt lume. Kuna lund jäi aina vähemaks, siis oli mingi jutt, et see tross pandi üles kuhugi Aegviitu. Aga tore oli liinibussiga nr 126 suusatama sõita.
Üks kaardipilt ka. Punasega on märgitud tõstuki, rohelise ja mustaga laskumised
Aarde leidmiseks ei ole vaja teha midagi muud kui minna nulli ja mõelda nagu üks laskuja. abivahenditeks sobibad suusad, kelgud, pa.... ja korralik taskulamp ei tee ka paha.
Aare on peidetud 2020. aasta detsembriseeria 17. detsembri aardena.
Kuna täna oli ideaalne rannailm, tuuletu ja päikeseline, siis rannas me jalutasimegi. Kuna kambas oli varemleidnu, siis ei läinud mitte sinna nõlvale ukerdama, kuigi lisaks rannailmale oli ka ideaalne suusailm, vaid jalutasime mööda mereranda kohale. Kusjuures niikaua kuni mina oma kutsat järgi ootasin, tal kippisid varbavahed lumeklompe täis minema ja seega võttis aega neist vabanemine, jalutasid mehed mõningate varutusasjadega edasi. Vastutulev kalamees kohe keeras ringi ja vaatas huvitatult neile järgi, et mida värki... Aga vat seda värki, et mida täpselt, ta ei saanudki teada. Himu kalastama minna oli suurem kui uudishimu, seega kulges ta edasi. Nimed kirja ja aare, mis ammu mõlkus meeles, et vaja kohale tulla asja uurima, saab unustushõlma vajuda.
Tänud peitjale mõistatuse ja aarde eest.
Leitud, lahe aare!
Tänud!
Toreda taustalooga aare! Aitäh!
Täitsa võõras kork ja see ka katkine. Panin teise korgi ja uue kuiva stardikomplekti.
Tänud aarde eest!
Ei tea miks ma olin seda siin peljanud,tegelikult kõik lihtne ja loogiline.Aitäh!
Kohapeal olid hoopis muud olud, kui arvasin siin olema. Pooled juba laskusid ja hüüdsid teisigi järgnema. Ajalooga oli tore tutvuda. Tänud peitjale.
Kelku meil kaasas polnud. Seepärast tuli muid lahendusi kasutada. Üks abivahend osutus kehvapoolseks aga teine lahendus viis meid kenasti karbini. Täname!
Millalgi talvel sai juba aare üles leitud aga kuna rahvast oli mäel palju, siis tookord jäi logimata. Täna ei olnud mäel hingelistki.
13699.
Mina sain siis ka selle aasta esimese liu tehtud. Pea käis kolksaki vastu jääd ja selle järel mitu meetrit laskumist. Kuklas on siia maani imelik tunne, aga topsi saime kätte ja nimed kirja. :D Tänan.
Võtsime siis taliolümpia ette ja asusime pusima. Korralik abivahend oli kaasas ja varsti saimegi nimed kirja panna. See olümpia jäi meelde kui 15km suusatamises kuld kaotati 0,01 sekundiga. Aitäh aarde eest.
Leitud, tänud!
Kui me kohale jÕudsime, siis oli looduslik prozektor välja lülitamata ja minu taskulamp ei saanud sellele kuidagi vastu. Õnneks oli see juba kustumas ja eks sai siis natuke oodatud. Tükk aega otsisime järgmist punkti kuni lõpuks koitis selgusekiir, et tuleb hoopis konteiner võtta ja nimed kirja panna. Aitäh peitjale.
Aardepärastlõuna läks kiirelt ja Türisalu pangale jõudsime natuke liiga valges. Käisime eelvaatlusel ja niisama mereäärset nautimas. Saime osa piknikut pidavate noorte melust ning jälgisime teraselt igat päikse langemise millimeeterit. Kui pea kõik loojangunautijad parklas automootorid käivitasid ja minema tuiskasid, läksime meie uuele ringile. Aardekohani jõudes oli esimene mõte, et siin ongi või? Aitäh peitjale! Jälle natuke targem.
Ei teadnudki varem, et siin kunagi selline asi oli, lahe avastus. Toimetasime vastavalt juhistele ja jõudsime igasuguseid objekte läbi otsida. Vahepeal vaatasin huviga kuidas neljaliikmeline sakslaste punt laskujateks kehastus, igaühel oma tehnika, üks naljakam kui teine. Peale seda tekkis idee, aga mingi Inga loetud logi peale arvasin, et see on vale mõte ja kondasime veel natuke ringi. Lõpuks pidin ikka üle kontrollima selle idee ja mul oligi õigus! Topsi kättesaamine abivahendiga oli lihtne aga tagasipanekuga pusimine tegi Ingale kõvasti nalja ning abivahendi asemel tuli vähe akrobaatikat teha. Tänan.
Leitud, logitud, tänan!
Lake Placidist ei mäleta ma midagi.
Suusavarustust oli mul kaasas vähem kui veerand. Sellest jäi aardeleiuks väheks. Proovisin erinevaid nõlvu, aga lumest oli ikka puudu. Lõpuks läksin tõin autost midagi nõukogudeaegse kelgu sarnast. Vähemalt külgvaates. Sellest oli abi. Aga ise pidin kah kiire ja osav olema. Nime sain kirja ja mugudele vahele ei jäänud. Aitäh!
Lund oli tänasel päeval vähevõitu. Tõttöelda, polnudki teist. Lisaks oli ka päris valge väljas, mis ei tulnud meile kasuks. Neist asjaoludest hoolimata olime entusiastlikud ja vedasime end mäe otsa, et sealt siis õiges suunas ettekujutluse toel liikuma hakata. Ei tea, kas läks aega palju või vähe, aga aega läks. Erinevatest takistustest hoolimata jõudsime täitsa pädevasse kohta pärale ning preemiaks tõesti ka aardetops meid seal ootas. Tänud aarde eest!
Natuke vaatasime ringi, aga päris täpselt ei saanud aru, kuhu suunas sihtima peaks. Jääb mõneks muuks korraks ehk.
Veidi aega otsisime, aga hästi kirjeldusest aru ei saanud, kust ja kuidas täpsemalt otsida ja otsustasime asja sinnapaika jätta.
Ei õnnestunud seekord.
Põikasime korra Keila-Joale ja Türisallu, mil tegin ettepaneku päeva lõpetuseks üks ajaloo seeria lisaboonus üles otsida. Maire ei olnud küll väga vaimustuses veel ühest aardest aga suutsin ta ikka ära moosida.
Pangal olev parkla oli autosid täis. Mahtusime ka ilusti ühte vahemikku ära ja suundusime nulli otsima. Olen sealt alla käinud korduvalt aga ei olnud aimugi, et siin kunagi lausa tõstukiga suusanõlv olnud. Põnev! Panime siis kujuteldavad suusaprillid pähe ja hakkasime nullist laskuma. Pidevalt takerdusime igale poole kinni ehk jäime aaret otsima. Lõpuks tekkis üks parem mõte mis vajas kontrollimist ja see viis meid ka aardeleiuni. Peidik on muutunud natukene ebastabiilseks. Loodetavasti mitte geopeiturite mõjul.
Lahkudes leidsime veel teisigi suusatajaid. Oldi veidi segaduses näoga. Soovitasime natukene veel edasi laskuda :)
Tarmole aitäh huvitava koha eest!
Jätsime auto parklasse ja läksime nulli otsima. Rahvast jalutas omajagu, aga õnneks meid nad ei seganud. Nullist valisime ühe suuna ja hakkasime otsima. Käisime paar kohta läbi ja siis mõtlesin, et vot seal võiks küll aare olla. Seal see oligi. Tiimitööna sai aare logitud. Tagasi auto poole minnes kohtasime keset mäge nõutu näoga meest. Soovisime talle edu ja suunasime väheke aarde otsingutel. Ei teagi nüüd, kas ta ka aarde üles leidis.
Lake Placid olümpiat mu mälupildis ei eksisteeri. Küll aga järgmine Sarajevo ja Marja-Liisa oma uutmoodi suusa-, pooluisu sammuga.
Seda, et siin mingi tõstuk on olnud olen varemgi tähele pannud. Täna siis uurisin veidi agregaati ja seejärel vaatasin laskumisnõlvale. Liug viis õigesse suunda ja aare sai leitud. Aitäh!
1980 a olin ma 10 aastane, ometi on minul nendest mängudest mitmeid mälupilte
Esiteks Eric Heideni 5 kordne kuldmedal kiiruisutamises
teiseks Juha Mieto kaotus Thomas Wassbergile 15 km suusatamises 1 sajandik sekundiga. see kuidas Juha selle peale suusad lumehange virutas ja röögatas perkele. Taaskord jäi sügaval nõuka ajal Eesti hümn kuulmata. Seda saigi nendel mängudel kuulda vaid korra - siis kui Törmanen suushüpetel triumfeeris
Kolmandaks USA ülikoolide kollanokkade võit jäähokis NSVL proffide üle
Päris palju mälestusi sellest kaugest ajast. Oli ootamatu et sellise nõlva peal on ka selline huvitav ajalugu. Aitäh jutustamast
Nulli jõudes päike siras taevas, kuid kujutlusvõime juhtis eksimatult õige koha suunas. Tsirkust sai ja nimed said ka kirja.
Tänan peitmast.
Libisemine oli hea aga õnneks peed ei pidanud kasutama. Kõigepealt laskusime, seejärel natukene ka tõusime ja saimegi nimed kirja. Aitäh!
Algul sai ikka pisut üle mõeldud. Siis aga olime pisut tagasihoidlikumad ja nii pääsesimegi logiraamatuni ;)
Meie täname :)
Kuna logides oli suuna kohta piisavalt infot, siis nendesse triipudesse väga süvenema ei hakanud ja jalutasin lihtsalt veidike ringi, kuniks õige koht silma jäi. Topsi kättesaamisega ka suure,at muret polnud, aga vot see tagasipaneku osa oli paras ikaldus. Lõpuks siiski saabus üks vähe pikem muguvaba hetk ja sai see osa ka tehtud. Tänud aarde eest!