Kopra tare

Aare on küll arhiivis, kuid seiklejatele teadmiseks, et uus Kopra tare on püsti pandud. Mitte küll nii uhke, kui varasem ja ilmselt jääb ilma küttekoldeta, aga peavari siiski.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".

Kurb, lõpp saabus mõned aastad hiljem..."loodusesõbrad" loomulikult, kes muud.

Kurb uudis.. Kopra tare metsaonni enam ei ole...

Kopra tare valisin ma selleks ööks oma peatuspaigaks. Kohale saabudes lõi küll pahviks, et kui ilus koht siin on. Proovisin pool tundi otsida seda aaret aga edutult ja suundusin veel mõnda teist aaret otsima, et hiljem tagasi tulla. Kui olin ringilt tagasi, siis oli plats jätkuvalt vaba ning tarisin oma varustuse majja. Kõigepealt tegin valmis magamisaseme ja siis proovisin teha üles lõket. Sel hetkel sõitis kohale auto ja kurbade nägudega tulid juurde ning küsisid kas plaanin ööseks jääda. Vastasin jaatalt. Kui nad oleksid küsinud, siis poleks midagi nende siinolemise vastu olnud, kuid tegin neile ettepaneku hoopis suunuda siinsamas lähedal oleval teise onni juurde. Andsin neile Täpikese aarde koordinaadid. Lubasid minna vaatama. Tagasi nad siia ei tulnud, ju siis sobis ka see variant neile.

Kui olin külalised minema kupatanud, siis jätkasin lõkke tegemist. Kõik puud oleks nagu mõni päev tagasi metsast võetud alles ja leotatud veel kusagil veeloigus. RMK kirvega polnud midagi teha peale sälkude sisse graveerimise. Õnneks oli oma kirves kaasas aga ka sellega oli tegemist, et pakke tükkideks taguda. Kui tükid olemas, siis need nüüd tuld ka võtta ei tahtnud. Ahjus olevat sütt sai kasutatud tulealustusmaterjalina ja väga palju puhumisjõudu, et süttiks see märg puu. Sobiva kuumuse ja ajaga saab vajaduse korral kõik põlema. Nii süttis püsivalt ka mu lõke ja sain suunduda uuesti aaret otsima. Käisin maja sees kõik põlvili läbi ja maja ümber kõik põlvili läbi. Peaks lõpuks põlvekaitsmed geovarustusse ostma. Lisaks uurisin läbi ka olemasoleva mööbli ja kõrgused. Analüüsisin ka geopeituse logiraamatu läbi. Lõpuks olin täiesti loobunud. GP leituid aardeid ei saanud ka logida, sest levi oli ümmargune 0. Jõin õlut, grillisin ja ootasin ööpimeduse tekkimist, et magama minna. Vahepeal tekkis mingi minimaalne nett ja sain facebookis kurta, et olen hädas. Sain abivihje, mille plaanisin jätta hommikuks aga kiusatuse tulemusel läksin kookisin aarde ikka välja. No minu mõistuse jaoks oli kohe väga raskes kohas. Isegi otsisin sealt mitu korda aga ei ulatanud aardeni. Tegelikult pidas kõik paika. Nii vihje kui ka logide analüüsist välja mõeldud peidukoht.

Öö oli Kopra tares viimastest öödest kõige parem ja magusam. Ainult ühe korra ärkasin terve öö peale ülesse. See oli ka minu enda süü. Jätsin hubasuse tekitamise jaoks metallaluse peale ühe küünla põlema. Keset ööd kuulsin aga okaspuu põlemisel tekkivat praksumise häält ja ehmatasin ennast ärkvele. Küünal põles rahulikult aga kustutasin igaks juhuks ära siiski. Praksumise häält tegi minu tühi patjate kott, mis oli jäänud varvastele ette. Enne uuesti ärkamist sain mõtiskleda selle üle kuidas mind häirib hetkel pea kohal olev lennukoridor oma müraga siin vaikses kohas. Ja mõtlesin kui see mind häirib, kuidas siis mõned loomad, kellel veel parem kuulmine sellesse veel suhtuvad. Natukene ennem uinuma jäämist hüppas keegi kaldalt sulpsuga vette. See ajas korraks ärevile aga peagi olin sügavas unes ja tegin silmad lahti alles pool 9 kui päike oli juba ammu tõusnud.

Oli väga mõnus koht kus ööd veeta. Aitäh!

Külalisraamatus oli kirjas, et eelmised matkajad said elamuse, kui nad õhtul lõkke ääres kobraste tegemisi jälgisid. Täna oli seal vaikne. Aitäh!

Käisime seltskonnaga kevadet tervitamas ja Eesti Vabariik 100 pisukesel matkal. Kui teised olid metsa kadunud saime ka aarde leitud ja logitud. Tänan

See on jälle uus tase minu jaoks, kui uurisin, kus aare oli... copy-paste: Meie läksime onni ja ta oli seal riiulis, mis uksest sisse minnes vasakule jääb. Kui loomad ajasid ta peidikust välja, siis aitäh neile, kes prügisse ei visanud. Mäluta "geopeiturit" ma ei tahaks uskuda, tõesti ei tahaks. Igatahes tänud Kasparile ja eriti Koidule, kes sobivalt sattus kohale sattuma, suur tänu!!!

Kohale saabudes ootas meid üksik majake. Koheselt saabus aga kaks dziibitäit rohelisi mehikesi. Õnneks sõjaks ei läinud ja tuldi hoopis sõbralikult ööbima. Peale väikest small-talki tuli välja, et ühe isiku puhul on tegemist geopeituriga. Peale seda lasti meil rahulikult otsima minna... Otsida ei saanudki, sest leidsime selle kohast, kus ta mitte originaalis olema ei peaks (vähemalt nii ütles, geopeitur kellega tutvusime). Meie panime nimed kirja ning tema pistis aarde õigesse kohta tagasi.
Aitäh!

Mugusid ei olnud, pikka otsimist ka mitte.

Leitud. evej.

Leitud metsaretkel. Tänud peitjale!

Leitud lihtsa vaatluse teel. Polegi nii rooste läinud.

Lahe onnike.

Tänud.

Kell ei hoolinud sellest, et geopühapäev nii kaunis oli ja tiksus halastamatult järgmise päeva suunas. Nii olimegi nina Pärnu kandist koduse Tartu poole tagasi keeranud. Kaaslane tegi ettepaneku veel selle aarde juures ära käia. Kuna mulle tundus mälupiltides sorides, et kunagi sai siin nüüdseks minevikuteedele läinud inimesega üks tore õhtu veedetud, polnud mul midagi selle vastu. Kohale jõudes pidin tõdema, et see nüüd küll see koht polnud, aga avanenud vaatepilt tekitas mõnusa vau-efekti. Nii tore koht ja täitsa muguvaba ka veel tagatipuks. Vihje peale jooksin ka esimese hooga kohe kaugele metsa, aga gepsu ja kaaslane tõid lähemale tagasi. Seejärel sai aare lihtsalt leitud. Vaatasime tare ka üle ja lugesime külalisraamatust sissekandeid, muu hulgas ka mitme kodulinna geopeituri omasid ja New York Cityst. Selle koha panin igatahes nüüd küll endale mälusoppidesse tallele, et tulevikus tsivilisatsioonist eemale põgeneda. Aitäh peitjale!

Ürita, mis sa üritad, aga iga mingi aja tagant läheb ka sügistalvises plögasajus geokihk nii suureks, et muutub täitsa vastupandamatuks. Nii meil napilt enne jõule juhtuski, et startisime kell kaheksa õhtul vihmasajus kuhugi Soomaa-tagusesse.

Taneli-Pilditibi logidest kardetud puud olid ära koristatud ja õnneks oli ka onn hõivamata, nii et tassisime oma kola sisse, varusime puid (see polnud Rudolfi lemmikosa), tegime lõkke üles ja oligi mõnna. Mingis õhtu staadiumis proovisime aardega ka õnne, aga ehh...

Kevad-suvi-sügiseses magamiskotis oli +5 temperatuuriga öö täpselt viimase piiri peal, et sai veel rahulikult välja magada. Hommik tervitas taas vihmaga. Avastasime, et paikneme väga omapärasel saarel. Aaret esimese hooga ikka ei leidnud, ilmselt olime liiga Metsapere-lahenduses kinni. Pärast sellest mõttest ja ülimast laiskusest (no ei viitsi kätt välja sirutada ju) loobumist saime ka nimed sisse kirjutada. Samuti oli alles eelmiste külastajate poolt ka onni külalisteraamat tekitatud, kirjutasime sinnagi.

Minu algne mõte oli edasi Pärnu suunas liikuda, aga Rudolf leidis, et meil ju Soomaal täppe küll. Sai siis niimoodi.

Aitüma kohta näitamast, üks järeleproovitud baaslaager jälle olemas! Ainult kirve peaks autosse ostma, hea puid teha ja aardeid püüda...

Leidsime, et enam ei kannata linnas passida ja on ikka vaja see aasta vähemalt korraks veel ennast Soomaale mülkasse uputada. Kuna päevad pikkusega ei hiilga, siis sai otsustatud, et kõige mõttekam on eelmisel õhtul juba kohale lennata ja siis millalgi pärst ärkamist kohe tegudele asuda. Mõeldud-tehtud.

Oma öiseks baaslaagriks valisime Kopra tare. Kohale jõudsime küll juba päris hilja õhtul, aga üllatavalt suutis kuupaiste jagada piisavalt valgust, et isegi ilma lambita nägi väljas jalge ette vaadata. Ise veel otsustasin, et ei maga onnis nagu normaalsed inimesed, vaid proovin hoopis järele oma uue soolotelgi, nii et esmalt tuli ka see jupstükk üles seada.

Seejärel saime rohke vandumisega üles lõkke (kes on üritanud klassikalise RMK kirvega lõhkuda suuremaid pakke, see ilmselt mõistab) ja siis juba võis rahulikult maha istuda, vaadata tuld ning kõrvale head ja paremat rüübet võtta. Vahepeal üritasime ka aaret otsida, aga pimedas ei tundunud tegevus väga produktiivne, nii et jätsime selle hommikusse.

Kui lõpuks jalad alla saime ja kola kokku pakkisime, hakkasime uuesti otsima. Miskipärast oli meil peitjale mõeldes kinnisidee selle osas, millisel kujul aare olema peaks, mis lõpuks ei ühtinud absoluutselt reaalsusega. Aga noh, saigi selle arvelt lihtsat lahendust kauem otsida.

Jätsime värskesse onnikese logiraamatusse samuti märkme oma külastusest ja liikusime edasi uute aarete poole.

Aitäh!

Selle aarde juures olin ma korra varem juba käinud. Nii umbes jaanipäeva paiku, aga siis ei sebis nulli ümber selline parv mugusid, et ei hakanud ligi minemagi. Täna siis teisele katsele. Poolteist kilomeetrit enne aaret oli puud risti üle tee kukkunud. Veidi nuppude-kangide-pedaalidega mängimist ja sõit võis jätkuda. 300 meetrit enne aaret oli teel märksa tõsisem takistusriba. Lausa nii tõsine, et ei tihanud oma georonti sellega rinda pistma sundida. Läbisime siis need viimased meetrit tallataksoga. Ei tea kas oli asi teetõketes või vihmases ilmas, aga tare oli täiesti asustamata ja sai rahulikult oma toimetusi toimetada. Ega väga pikalt ei pidanudki, karp jäi üllatavalt kiiresti pihku. Pärast tutvusime veel tare endaga ka. Aitäh peitjale.

Jõudes siia olime ühisel arvamusel, et siit ei maksa lihtsalt läbi kihutada, vaid naudingu saamiseks võtame siin aja maha. Algul tutvusime majaga, siis otsisime aaret kohe leid ei tulnud, kuid ei võtnud ka väga palju aega, kui sai rahulolevalt logi kirja pandud. Seejärel süütasime jõekaldal lõkke ja lasime soojadel grillvorstidel heamaitsta. Ühesõnaga olime avastanud väga meeldiva koha ja sellega meie edasised geouuringud selleks päevaks ka lõppesid. Veeresime kodu poole ja siis õhtul käisime X-pointi lähedal muinastulesid imetlemas. Uulu muuli tipust suure lõkke kõrvalt oli neid laherannikul põlevaid lõkkeid ja Pärnu linna tulesid tõesi kaunis vaadata. Tänud peitjale mõnusat matkamaja ja kohta tutvustamast.

Kratsisime ikka üsna pikalt kukalt ja otsisime suht ilmvõimatutest paikadest. Lõpuks peale pisikest mõttetööd lahenes kõik üle ootuste lihtsalt. Täname!

Enne kojuminekut üks väike kõrvalepõige suurelt teelt. Koht meile meeldis, otsimine aga ei andnud küll kohe tulemust. Kui aare Ainil lõpuks kätte juhtus, selgus, et seda kohta olin ma just mitmeid kordi katsunud, kuid millegipärast silm erisust ei tabanud. Aga lõpp hea, kõik hea, aitäh siia juhatamast ja kohta tutvustamast.

Õhtune ööbimispaik oli välja valitud. Kopra tare. Päeval ma ikka mõlgutasin pead, et mis saab siis kui metsaonnis juba keegi ees on ja meile enam ruumi ei jätku. Jätsime auto jäätunud järvekaldale, sättisime spetsiaalselt nii, et tuled majala näitaksid, siis on hea magamis- ja toidutarbeid majja tassida. Uksetaga olles, kuulsime seest samme, mina jõudsin juba kiiruga mõelda, et no nii, karu on sinna ennast talveunne sättinud ja nüüd meie kolina peale üles ärganud. Ukse aga avas mees, täpsemalt Lätlane, kes oli natuke imelik, kuna magas -10 kraadiga vabatahtlikult metsas. Õnneks oli majaksese meile ka ruumi ja me kolisime sisse. Tuli oli juba tehtud ja kõik tundus soojem olevat. Keetsime endale makarone ja sättisime ennast magama. Lätlane tundus olevat asjalik, korralikult varustatud ja külma eest kaitstud. Meie tundusime tema kõrval amatöörid. Magama jäädes tulin ma ka igaveselt "geniaalse" idee peale. Jätsin endale niisked sokid jalga, lootusega, et siis on hommikuks kuivad. Umbes pool tunnikest magamiskotis und oodates muutusid mu jalad väga märjaks. Kiskusin siis märjad sokid jalast ja panin kindad jalga, kuivi sokke ei saanud, kuna need olid autos ja õue minek tundus enesetapu missioonina. Varbad said soojaks, kannad jäid külmaks, aga see mind enam ei seganud. Sain korraks silma looja, siis käisin puid juurde panemas, mis oli viga, kuna varbad külmusid uuesti ja ei soojenenud enne järgmise päeva hilist hommikut üles. Kuidagi õnnestus mul uuesti uinuda ja kui natukese aja pärast jälle silmad avasin, siis oli onn kottpime. Meil oli veel puid mida lõkkesse panna, kuid magamiskottis oli niivõrd külm, et ei tahtnud mõeldagi, mis väljaspool magamiskotti toimub. Mina siplesin terve öö, Kristjan magas vahelduva eduga ja Tanel istus netis. Kokkuvõttes oli öö pikk ja külm. Hommikul külmast kangetena proovisime ka aaret osida. Keegi meist eriti kükitada ega küünitada ei tahtnud. Umbes 15 minutit või natuke rohkem, me tatsasime ringi ja lootsime, et aare kukub meile sülle, seda aga siiski ei juhtunud. Tanel tegi mingi hetk õige liigutuse ja saime oma nimed kirja.

Ega Taneli jutule polegi enam miskit lisada. Hommikul läks ikka mõnda aega enne kui nägijateks saime, tänud juhatamast.

Ristiküla ja muud staffi oli küll veel võtmata, aga... ah, ei viitsi, aitab küll. Sõitsime siis otse Kopra tarre, et seal ööbida (täitsa segased, onju). Tegelikult oli algul plaanis nädal aega metsaonnides ööbida, kuid ilmselgelt läks siiski teisiti. Jõudsime siis kohale, tahtsime asjad sisse viia, kui nägime, et korstnast tuleb suitsu. Keegi oli enne meid jõudnud. Lätlane, seljakotimatkaja. Kutsus meid lahkelt sisse ning õnneks oli ta juba ka tule alla teinud. Laotasime oma asjad laiali ja tegime süüa. Jahe oli. Läksime magama, tuli oli veel all. Aga kogu soojus läks korstnast välja ja majja ei jäänud sellest suurt midagi. Üks hetk tuli kustus. Kes see ikka viitsis seda tuld jälgida. Siis läks veel külmemaks. Väljas oli -5, sees oli ehk mõned kraadid soojem. Minul oli magamiskott, mille alumine piir oligi -5, aga mäletan, et poes öeldi, et see -5 tähendab, et ei teki püsivaid tervisekahjustusi, see ei tähenda, et mugav oleks. Ei olnudki. Magada suutsin järjest vist kõige rohkem pool tundi, vahepeal istusin lihtsalt Facebookis. Vaatasin, et Kristjan ja Maire magavad väga rahulikult. Mõtlesin, et kui nad nüüd hommikul ütlevad, et nii hea oli magada, teeme veel, siis kuhu poole ma jooksu pistan. Õnneks olid nad siiski minuga sama meelt. Hommikul otsustasime ka aarde üles otsida. Keegi meist eriti kuskile küünitada ei tahtnud. Seisime siis lihtsalt nulli lähedal, ja mõtlesime, et äkki on seal, või hoopis seal? Lõpuks võtsin karbi siiski arvatavast kohtast välja. Lätlane oli selleks ajaks juba läinud, aga peagi sõitsime temast mööda. Tema sõnade kohaselt oli ta eelmine öö maganud -10-ga telgis, nii et see öö oli olnud lausa mõnus. Inimesi on igasuguseid. Aitäh aarde eest!

Penikoorma juures selgus, et leivakotis haigutab auk, ja tegime dessandi Kanaküla poodi. Oli lahti küll, aga ... Mis seals ikka, ikka parem kui paljas vesi, ja vorsti võib ju ka küpsisega süüa ... Tare juures tõmbas õhuke jää natuke liiga palju tähelepanu, aga ega siis põhitegevus tegemata saand jääda. Geps ajas nulli korstnasse, aga sinnapeitmist Alexist ma küll ei uskunud (ühest teisest tegelasest ühes teises kohas aga küll :)). Ja nii ma läksingi ja võtsin karbi välja. Kartsin hullemat, aga pole tal viga miskit. Lootsin, et sellega on 2012 advendiseeria nüüd leitud, aga ei, kaks vidinat on veel :) Tänud, tore koht!

Siin sai veidi pead murtud ja korra ka omanikule helistatud :) aga lõpp hea kõik hea. ilus koht

Sain ennast hästi sisse seada. Kalastajad hakkasid enda asju kokku panema ja niikaua kui mina maja uudistasin olid nad juba kadunud.

Siin olen korra viibinud, kui ratastel Oandu-Ikla 23 tunniga sai tehtud. Tegime siin siis viimase tankimispeatuse ja kiirhoolduse ratastele. Vahepealsetest kiiretest kruusalõikutest oli rattakett nii kuiv, et vaid vingus. Saime siit toiduõli, millega määrisime. Aitas küll. Aardekarbi leidsin suhteliselt kiiresti. Mõnus rahulik koht, korra tekkis mõte siia isegi ööbima jääda, kuid elisa levi jällegi nii vilets ja hunnik aardeid vajavad logimist enne lätti siirdumist. Seega liikusin edasi mere äärde Krapi telkimisalale, kust praegu hommikul need logid ka kirja said. Nüüd veel mõned eesti otsimised ja siis piiri ületus, ees ootab Sigulda ümbrus.

Kalamehed olid tegevuses, aga liikusid meie saabudes veidi vaiksemale püügialale. Esimese kolme minutige tegime kaks leidu: Mikk tabas nulli, mina karbi. Tehtud! Eelmisel korral sealt tõesti keegi ei otsinud. Aitäh!

Selle aardega läks lausa paar tundi peamurdmist,sest gps ajas oma joru.. aga koht on kaunis ja aega mõelda..lõpuks päris murduma ei pidanud ja sai leitud. Tänud tutvustamast!