Kirjeldus
Kunagi oli nendel koordinaatidel reaalne aare. Kuna tormid on siin sagedased külalised, siis on ka aare muutunud virtuaalseks.
Aarde leidmiseks on vaja koordinaatidele jõuda altpoolt. Kasulik koht aardeni jõudmiseks on järgmine: N 59° 22'44'' E 24° 02'11''
Alates 02.09.2007 lisa leidmiseks logiteatele foto oma gps-i näiduga või pildista toru altpoolt, hea kui ise ka pildile jääd:)
NB! Aardele lähenedes pea meeles, et liigud Pakerordi sihtkaitsevööndi, kus on inimeste viibimine keelatud 1. maist kuni 31. augustini, piiri ääres.
Kindlasti jälgi ka, et sa ei häiriks nimetatud ajavahemikus aarde lähistel pesitsevaid üliharuldasi krüüsleid, veel parem, kui lükkaksid aardekülastuse üldse muule ajale.
Pakri maastikukaitseala kaitse-eeskiri
Seotud lingid:
Kunagi oli nendel koordinaatidel reaalne aare. Kuna tormid on siin sagedased külalised, siis on ka aare muutunud virtuaalseks.
Aarde leidmiseks on vaja koordinaatidele jõuda altpoolt. Kasulik koht aardeni jõudmiseks on järgmine: N 59° 22'44'' E 24° 02'11''
Alates 02.09.2007 lisa leidmiseks logiteatele foto oma gps-i näiduga või pildista toru altpoolt, hea kui ise ka pildile jääd:)
NB! Aardele lähenedes pea meeles, et liigud Pakerordi sihtkaitsevööndi, kus on inimeste viibimine keelatud 1. maist kuni 31. augustini, piiri ääres.
Kindlasti jälgi ka, et sa ei häiriks nimetatud ajavahemikus aarde lähistel pesitsevaid üliharuldasi krüüsleid, veel parem, kui lükkaksid aardekülastuse üldse muule ajale.
Pakri maastikukaitseala kaitse-eeskiri
Seotud lingid:
Läheduses olevad aarded
Logiteadete statistika
Logiteated
Aare automaatselt kättesaamatuks märgitud.
21/02 ebaõnnestunud katse. Ei osanud tuulega arvestada, mere poolt peksid võimsad lained üle lumevalli. Valli ja kalju vahel oli pehme lumesupp mis ei kandnud. Valli peale ei saanud ronida, sealt viskas vett ja jäätükke üle. Kui oleks mere poole libisenud, siis poleks välja saanud. Proovisin mööda kaldus pinda viimased 100m läbida. Kui poole kehani sisse vajusin, siis loobusin. Ühes kummikus oli vesi sees, ei olnud mõtet külmetusega riskida.
Ei jõudnud nautlemist kirjagi panna kui kolm päeva hiljem olid juba ideaalsed olud. Täna oli saapaga tehtav. Poolel maal jalutasid Merle, Mia-Liisa ja Heigo vastu. Nendel olid klõpsud juba tehtud. Vanake külastatud. 2001. aasta aardeid veel kolm jäänud. Aitäh!
Tänud aarde eest!
Pilt GCs
Päev hakkas juba loojuma, kui telefoni saabus pildiga teade – geosõber ja selle sama Kalju aarde toru, just täna, just praegu. Kuna väljas oli juba vaikselt hämardumas, polnud pikalt mõelda midagi: turvavarustus kaasa ja autoga kohale.
Parkisin auto RMK trepi juurde, panin naastud saabaste alla, jäänaasklid kaela ning metallkonksudega matkakepid kätte. Trepi juurest aardeni näitas GPS linnulennult umbes 1,1 km. Esimesed 600 meetrit kulgesid üsna kergelt, kuigi kohati oli väga libe. Vesi loksus mitmekümne meetri kaugusel ning jalgealune tundus hästi kandev. Vahepeal küll jää jalgade all ohkas ja veidi ragises, kuid midagi tõsist ei paistnud.
Mida aardele lähemale, seda enam hakkas jäääär kaldale lähenema, kuni viimased paarkümmend meetrit enne nullpunkti said need päriselt kokku. Täna vedas – veetase oli ülimadal ja päev täiesti tuulevaikne. Kividelt oli näha, et varasemalt oli vesi olnud mitukümmend sentimeetrit kõrgem. Lõpus jäi veel veidi jääga kaetud kividel jukerdamist; mõni koht oli isegi naastudele väga libe.
Pildistamiseks valisin koha, kus ohtlikult rippuvad hiigeljääpurikad jäid veidi eemale, ning sain selle unustamatu hetke lõpuks ka fotole jäädvustatud. Tagasitee hämaras kulges ühetaoliselt. Alles siis, kui olin trepist tagasi üles tõusnud, sain lõpuks rahulikumalt hingata.
Hommikul ei osanud ma veel aimata, et just täna saab lõpuks kirja Eesti vanim mõistatus. Kuni viimase hetkeni tundus kogu logimine kuidagi ebareaalne.
Aitäh peitjatele!
Mina ka käisin toru vaatamas - olen nähtuga rahul :) https://youtu.be/B_8WUv0bndI?si=MJ-YrWQFUOGtHZpu Toru näeb video alguses vasakul üleval.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Oi, see tuli magusa üllatusena. Sõitsin esimese ropsuga mööda poolsaare tipu suunas, sest 2020 aprilli mitteleid ei lubanud seekordse õnnestumise lootustki hellitada. Aga päike paistis niivõrd soojalt ning all kaugel tundus meri rahulik. Võtsin järjekordselt ratta selga ning otsustasin vähemalt proovida.
Natuke tuttav, kuid samas ka mitte. Panga astang, mille peal eelmine kord ennast kuivatasin, paistis olevat alla sadanud. Muutus, mis sa tead, et toimub - järelkaja on igal pool näha, aga ette ikka ei kujuta. Sellise monstrumi kukkumine.
Jõudsin libamisi nende kriitiliste meetriteni, mis eelmisel korral aardest puudu jäid. Kuid meri oli tõepoolest rahulik. Pritsis ainult veidi vett kraesse, muus osas sain ikka väga eurolt läbi. Mida ma oleks teinud, kui ilm oleks otsustanud logimise ajal halvema suunas pöörduda, ma tõesti ei tea. Ja õnneks teada ei saanud ka.
Kaua kootud kallikene. Tänud ilusale ilmale, rahulikele lainetele ja peitjale.
GC-s samad nõuded, kui geopolitsei märkab, hakkab tööle. Ka seal logid parandatud. :)
Nojah... eks oli ju juba trepi juures selge, et üsna lootusetu ilmselt täna toru alla jõuda, aga siin on tore ikka jalutada, nii tegime inim-loom-katse kui kaugele kuiva jalaga saab. Sai päris kaugele, kuni kõrval vahutavad suured lained juba üha tõsisemaid ähvardavaid vihjeid andsid.
Nojah, eks oleks ju suure tahtmisega veel pisut saanud, aga milleks. Kaasas olnud peni väljendas ka oma pilguga väga konkreetselt, mida ta edasimineku plaanist arvab;).
Tatsasime tagasi trepini ning tegime huvi pärast kontrollretke mööda ülemist serva toruni. Nojah, nüüd oli selge, et meie teekond panga all toruni oleks ühel hetkel niikuinii katkenud;. Tegime mitteleiu tähistamiseks hoopis gps-kunsti.
Toru jääb niisiis taas ootele. Kunagi ikka;).
PS: Praegu logides vaatan, et GC lehel täna leitud:) aga no seal vist on teised nõuded, geopolitsei ei karista, mitmed viimased leiud on torust ikka väga kaugel tehtud.
Pikalt olin kindel, et teen selle aarde kiirelt ja lihtsalt ülevalt laskudes. Eks neid ronimisi ja laskumisi ole ju juba omajagu olnud ja midagi erilist selles minu jaoks enam ei ole.. Samas pankrannik on seal võimas ja logisid sirvides tundus alt lähenemine kuidagi suuremat emotsiooni ja põnevust pakkuv. Helge logi peale tegin merevee taseme graafiku lahti, vaatasin tuule ja laine prognoosi ning kiirelt sündis otsus, et just nüüd on õige aeg selle aarde jaoks.
Teekonda alustasime soovitatud punktist redeli ja köie laskumisega. Edasi oli üsna muretu jalutuskäik tossudes, kohati kivisel rannikul, kuid enamasti adruvallil. Üks pisikene u. 5m lõik tundus kahtlane ja seal vahetasime tossud veesusside vastu välja.. oleks viitsinud pisut kivikesi laotada, oleks ka ilma hakkama saanud. Torust nii 10m kaugusel oli mõistlik pisut kõrgemale levelile ronida ja piltide klõpsutamine võis alata. Peale kohustusliku osa lõppu läks kogu tähelepanu pankranniku enda vaatlemisele. Vägev ja aukartust äratav paljand oma vahelduvate kihtide ja värvide mänguga. Mul oli vaja isegi proovida kollakat peeneteralist kihti.. millele kujutlesin tekstuuriga sobiva väävli lõhna juurde. Sinaka tooniga tumedad savisegused pinnad, kus pidi liikumisel pisut rohkem tähelepanelik olema, et libisemist vältida, vaheldusid erinevate tugevusastmetega lubjakivi lasudega, sekka mere poolt ümaraks lihvitud servadega väiksemaid lapikuid veerekive ja hulgaliselt adru. Ja see mõnus merekohin ning lõhn. Lisaks pisut väljakutset pakkuv kohaliku köie julgestusel laskumine ja tõus.. See kõik oleks ju ülevalt lähenedes jäänud kogemata, nii et olin ülimalt rahul oma otsusega alt läheneda.
Tänan peitmast.
Kui juba siinkandis olin, siis tegin ka toruga selfi ära. Tuul oli küll uskumatult kÕle ja lõikav. Aitäh peitjale.
Mõtlesime üle vaadata. Piltide järgi otsustades vist kõige kaugem mitteleid :D
Ilus oli ikkagi, aitäh!
Päeval sain kutse miskit põnevat teha.. Kuna plaane polnud, siis olin nõus. Kutsusin ka Maretit kampa, alguses ütles küll ei aga ma ei jätnud jonni ja nii peale tööpäeva siia veeresimegi.
Pean ütlema, et nii kõvasti, kui seekord, pole mu süda veel ühegi ronimisaarde juures löönud. Aga need lained seal all pimeduses olid lahedad.
Tänud adrenaliinilaksu eest
Käisime purikaid pildistamas. Puhtjuhuslikult oli üks tekkinud ka mingi toru otsa. Tegime siis sellest ka ühe pildi. Oli tore!
Ega ma väga ei lootnud, aga tasus proovida ;)
Siin oli täna äge.
Ilusa talveilma puhul eeldasime siin pankranniku all palju jalutajaid trehvata, aga enne päikeseloojangut oli siin vaid üksik fotograaf.
Algus oli paljulubav, kuigi taamal loksusid suured lained, oli rannaserv laialt jääs. Optimistlikult kõmpisime toru suunas. Varsti hakkasid lained aga üha lähemal loksuma. Esimesest kitsast takistusest sai siiski veel mööda, tuli vaid ära oodata merelaineta hetk.
Õige pea oli aga ees jääsupp, mis ulatus jäätunud kaljuseinani. Mhm. Tuleb tunnistada, et oli korraks segaseid mõtteid, aga terve mõistus võitis ;).
Pärast seda mõnemeetrist vesist lõiku, kus hooga tulevad lained peatusi alles vastu seina, tundus jälle täitsa tipatapa jäärada, paraku polnud seljakotis ei kalamahekummikuid, ei redelit, isegi mitte suuri musti prügikotte. Kujutasin muiates ette, kuidas meie geokamba parim multigeotööriist, oleks siin end lihtsalt lahti pakkinud ning selle pisikese takistuse kerge vaevaga ületanud.
Mina leppisin olukorraga, tegin mõned jäädvustused ning läksin tagasi kaljutükkide taga ootavate kaaslaste juurde. Laps on juba igasugu tegudega harjunud, aga mugu oli rahulolev, et aruka otsuse tegin ;).
Hetk hiljem astusin täiesti suvalises kohas peaaegu põlvini merre… häh, üks jalg niikuinii märg, mis sellest teisest enam! Läheks tagasi ja kahlaks läbi? Kaaslased hakkasid kiiresti urisema, et nii loll ei saa ka sa ju ikka olla? no olgu, tõesti ei ole.
Nautisime päkeseloojangut ja lonkisime tagasi trepini.
Püksisäär jäätus toruks, aga see paraku siiski päris toruks ei klassifitseeru. Lapsega genereerisime mõned lõbusad versioonid, kuidas seda jääsuppi seal ületada saaks, vähemalt oli kõigil naljakas.
Väga tore jalutuskäik oli!
Kes tahab seda praegu skoorida, siis pühapäevaste olude põhjal näiteks koos mõne eespool mainitud abivahendiga ilmselt tehtav ;):).
Parkisime auto soovitatud kohta (mitte sinna, kus uhke trepp on ehitatud) ja laskusime alla. Ei olnud liiga mõistlik ja liiga turvaline, aga eks ma juba olen ennegi öelnud, et mingeid valikuid ma teen teoreetilistest teadmistest hoolimata hoopis vastupidi. Õnnelikult panga all, asusime vaikselt jalutama. Kuniks silmasime toru. Nojah, aga toruni oli veel üsna mitu maad minna, kuid vesi oli vahel ja polnud seda nägugi, et ta sealt lähiajal lahkuma hakkaks. Tegime siis moe pärast ikka paar pilti, vähemalt on täiesti aus mitteleid. Tagasi üles läksime juba mööda poppi treppi. Oli põnev matk.
Aarde poolt viidatud õigusakt on nüüdseks asendatud uuemaga (https://www.riigiteataja.ee/akt/103092019006), ent liikumispiirang on jäänud samaks.
Nii lähedal, aga ometi nii kaugel. Ratas sai jäetud randa viiva trepi juurde põõsasse. Kiviklibul ja märjal platool kilomeeter sirgeks kõnnitud. Edasi sai ronida märja adru peale, mis üllatavalt vähe libises. Korraks tundus, et läheb õnneks, aga 150 meetrit enne lõppu enam edasi ei lubatud. Kalju sisse on sööbinud väike aste, mis kvalifitseeruks kuiva kivi korral igati euro tee alla, aga märjaga ma sealt üle minna ei julgenud. Paar head meetrit oli võimalus ebaõnnestumise korral alla sadada. Läksin tagasi väikese süvendini, heitsin püksid, sokid ja muud hilbud seljast. Järele jäid vihmajope ja jalanõud. Sumasin vette, kastsin ennast nabani märjaks ja vandusin alla, kui sama astme all laine mu vastu kaljut lapikuks pressis.
Tuleb tagasi tulla, kui meri soojem ja tuuled maha rahunenud.
Ronisin tagasi süvendini, kuivasin päikesepaistel niivõrd kuivõrd mõõdukalt niiskesse olekusse ja otsisin ratta üles.
Aitäh kohta tutvustamast!
Selle aarde juures tuleb ikka käia täpselt toru all, eemalt pildid mitmesaja meetri kauguselt ei lähe leiuna arvesse. Kõik senised leiud on pildistatud nõuetekohaselt toru alt. Ma kunagi tegin oluliselt lähemalt torust eemalt pildi ja see ei läinud leiuna arvesse.
Ei jõudnud kohale.
Muudetud mitteleiuks. Põhjus: puudub pilt torust altpoolt.
Leitud, väga äge aare. Aitäh.
Muudetud mitteleiuks. Põhjus: puudub pilt torust altpoolt.
Eks neid aardeid ole ju igasuguseid. Kergeid, raskeid, väga raskeid, mitmetahulisi jne. Ja igat aaret saab ju vastavalt vajadusele kergemaks/raskemaks tuunida. Mingil hetkel kl6psasin järjest neid kr6edama maastikuga aardeid läbi ja kui selle kirjeldust lugesin, siis syttis kohe yks pirnikene peakohal. Kuid jäi sellegipoolest riiulisse oma aega ootama. Nyyd ykspäev kui Katariina Kai juures mere v6imu tunda sain tuli pärast Silveri ja Kaupoga jutuks merevee tasemed jms. Igastahes j6udis jutt yhel hetkel negatiivse veetaseme ja selle aarde kylastamiseni. Ytlesin siis kohe et mind see merevee tase selle aarde puhul yldsegi ei morjenda ja et selle logimiseks mul hoopis teistsugune plaan olemas. Kirjelduses on kll kirjas et peab lähenema alt et siis ylesse pilti teha, aga pole ju keelatud seda asja vastupidises järjekorras teha. K6igepealt yleval, siis all ja siis uuesti yleval. On ju seda igasugu erinevate lahendustega logitud. Kes m66da jääd, kes kanuutades. Aga yhtegi kõielogi kll silma ei hakanud. Ja kogu asi toimuks täpselt samal koordinaadil olles :D Selle jutu peale pakkus Silver kohe ennast ka kaasa. Nüüd oli vaja asi nädalavahetusse sihtida ning lisaks ilusat ilma oodata. Kll ei sobinud yks ega teine nädalavahetus. Silver ytles et ei see on selle sygise projekt . Rahustasin et ega kiiret pole, kui see aasta ei j6ua siis on ju alati järgmine aasta. Selle peale 6eldi vaata et sa ilma minuta ei lähe hehehe. Tahtsin 6elda et ei pea muretsema aga kui hakaksin meenutama siis on juhtunud jah nii et m6ni teinegi kr6beda maastikuga aare on minu kiirustamisega ennatliku l6pu leidnud nagu Kuuli Muna v6i Kõrvaline koht karjamaal. Seekord otsustasin siiski et ei hakka tormama ja ootan ikka semu ka ära. Leppisime tänaseks kellaaja kokku aga sellega läx jah nii et kll jäin mina toppama siis vastupidi ja siis jälle mina. Yhes6naga 11sest kohtumisest sai sujuvalt 12ne. Tarisime varustuse kohale ja sättisime ennast valmis. Poolel teel alla märkasime lähedal mootorpaati. Kalamehed jäid seda vaatemängu pealt vaatama kõigest paarikymne meetri kaugusele meist. Nautisime laskumist ja vaadet. Vett oli oma jagu ja m6ne sammu kaugusel klindist oleks siia kll vist ainult paadiga v6i ujudes saanud. Puhkasime korra jalga ja tegime paar frendsiet. Yles minemiseks andsin enda põhivarustuse Silverile ja ise kombineerisin endale allesjäänud vahenditest vajamineva. Ytleme nii et teinekord teen pigem kordam66da, sest see oli ikka t6siselt väsitav :D Tänud peitjale ja Silverile selle seiklusega kaasa tulemast ;)
