Läänemere

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".

Aarde asukoht on muutunud aja jooksul tihedalt asustatud eramaaks. Läbirääkimisel maaomanikuga jõudsime seisukohale, et aare tuleb arhiveerida. Soovin jõudu-jaksu praegusaja aktiivsetele geopeituritele uute aarete peitmisel Vilsandi saare riigimaale.

Leitud vaatamata takistustele :) EVEJ

Vilsandi on muidugi ilus koht, ent viimaste aastatega on selle asustustihedus kordades kasvanud ning asunikud on tuntavalt uusasukad ja endised linnainimesed, kes vaatamata traditsioonilisele muhedale saareelule eraomandit pühaks peavad. Kahjuks on ka käesolev aare peidetud omanikega eravaldusesse. Ja seda, et geopeituse rahvas aaret otsimas käib, pannakse silmnähtavalt pahaks, olgugi et otsijad on mõistlikud ja ontlikud.
Et vältida tõsiselt häiritud maaomanike tülitamist, oleks soovitav aare kiiresti matkarajale (mis on üldkasutatav) veidi lähemale nihutada. EVEJ

Leitud nigu naksti... enne sai küll maaomanikega paar sõna vahetatud. Aare asub eramaal ja tundub, et see häirib natuke maaomanikke. Võib olla tasuks kaaluda aarde asukoha muutmist mõnekümne meetri jagu. Aga muidu aardega kõik OK, ühes tükis ja kuiv:)

Tulnud jalgsi Vilsandile, oli just Läänemere aare meie järgmine sihtpunkt. Läks ikka mitu, mitu kilomeetrit, enne kui majakas ka ükskord paistma hakkas. Mereni jõudes pesime jalgu, puhkasime pisut ja võtsime suuna aardeni. Kulgesime mööda märgistatud rada, kuniks aarde juurde saamiseks pidime sellest kõrvale kalduma. Olime siis peidiku ligiduses mõned head minutid tuuseldanud, kui tuli üks proua meie juurde ja küsis, et kas oleme miskit ära kaotanud. Vastasime, et põhimõtteliselt võib ka nii öelda, mille peale too küsis, et kas tõesti, siia, meie muru sisse? Vastasime siis et mängime ühte mängu ja küsisime, et kas nad enne pole siin kedagi otsimas näinud. Saime eitava vastuse ja proua soovis meile edu otsimisel. Suur oli üllatus, et tegu on eramaaga. Sellekohane teave võiks siin olemas olla, maaomanik on nüüd igatahes aardest teadlik :) kohe pärast tema lahkumist leidsime ka aarde ja panime nimed kirja. Täname!

Siim eelmine kord veel nii tugev polnud, et oleks Hannot teinud, seega jäi Vilsandi lääneosa jalgsikäigul läbimata. Nüüd tulime paadiga. Nagu niuhti. Jalutasime mõnuga kõigepealt majakani ja leidsime üsna kenasti talvitunud aarde. Õige vähe vist kallasin vett välja, aga pm oli sisu korras. Logisime ja peitsime tagasi. Tuul oli ja lambad olid, aga muidu polnud küll mingit liikumist. Aitäh!

Jalgsi Vilsandile tuuri viimane aare, jalad hakkasid juba tunda andma, aga vedasime ilusti "mandrile" välja, kokku tuli ligi 30km kõmpimist ja saare eri nurgad kõik ilusti ära nähtud. Kunagi kindlasti tagasi, lihtsalt saart nautima! Aitähh!

On ju väga tore sattuda kellegi unistuste täitumise juurde, sellest osa saada. Kui tuli jutuks teoreetiline võimalus Saaremaale minna ja käia Alexil leidmata aarete juures, siis nõustusin pikemalt mõtlemata ja lähemalt uurimata, millega tegu. Oh mind kohukest küll. Mitte ükski neist polnud ju midagi eriti kerget ega sprindilikku. Ikka mõnusalt pikad matkad kõik. :D Vilsandi tegi tsipake murelikuks, sest lisaks kirikurottidele on olemas ka maarotid, kellel merega suhe pea olematu ja mingi Käkisilma läbimine ei tundunud sugugi käkitegu. Nii nägingi pea õudusunenägusid enne seda retke (kajastus a la Kurkse...). Sarnasus tunnetega enne Kuresoo ületamist. Kangekaelsus ei lubanud ka ise hakata paadimeest otsima, nii jätsingi kõik Saatuse hooleks. Saatus oli aga armuline ja tagas meile kaks viimast paadi kohta, sinna ja tagasi. Uhhh...<BR/>
Hommikul selgus, et Saarel on ajal ikka oma kulg, kella 10-se laeva reisijad olid kõik pardal juba pool tundi varem ning nii startiski me reis koheselt. Sellega võitsime pool tundi lisaaega Vilsandil. Istudes paadis ja vaadates natuke sünget merd halli taevalaotuse all, oli hinges suur tänutunne, et lainetesse astuma ei pidanud. Ei tundunud just väga soe ja mõnus olevat end märjaks teha... (tõtt öeldes, päeva teisel poolel tekkis väike kahetsustunne, et selleks ikka põhjust polnud...)<BR/>
Vilsandi üllatas oma rikkaliku autopargiga sadamas, pikkade teede ja rohkete majapidamistega. Siiani on jäänud mulje, et saarevaht Tätte (kui ta parasjagu just ümberilmareisil pole) elab seal kadakate ja tuultekeeriste vahel praktiliselt üksinda... Ja kui Jaan reisil, siis on ta naine seal üüksindaaaaa...<BR/>
Saarel aga oli täiesti tsivilisatsioon, reklaam suunas kuskile võssa, kus tõotati olevat "külm õlu, napsid, joogid, jäätis". Meie vaatama ei läinud... Sammusime ikka Läänemere poole, rahulikult, jooksmata. :P Leidsime majaka, omanikku kurvastama ei tahtnud hakata, seega piirdusime eemalt piidlemisega ja logisime. Juttu madudest antud piirkonnas lugesin õnneks hiljem ja seega ei olnud seal ühtegi ussi peale minu.<BR/>
Logi läks kirja kell 10. 42, nii olen kirjutanud oma märkmikku. Aare korras, EVEJ Aitäh peitjatele!<BR/>
Seadsime sammud Kiilu aarde suunas...

Täna võiks öelda, et juba aastakümneid(tean, et on inimesi keda minu numbrid ei huvita)olen hoogu võtnud, et Vilsandile saada.Ja juba ammu plaanitud üritust tumestas ka seekord korraliku drive-in variandi puudumine.Uurinud siit ja sealt, võtsin viimasel momendil kui vaim oli juba valmis läbi vee kõndima, hädakõne regulaarreise tegevale paadimehele.Ja Ime oli sündinud:paadis pidi olema täpselt kaks vaba kohta ja täpselt sel ajal kui meie seda soovisime!Ja mis veel parem, hommikul startis paat juba pool tundi varem kuna kõik reisijad olid pardal ning kinkis meile veel lisa pooltunni saarel.Olles "kunagi" teinud väiksed arvestused matka pikkuse suhtes, olin mina täis optimismi:mis see 10 km jalutada siis pole 6 tunni jooksul(tegelik jalutus pikkus aga kujunes minu "armsa"navi teatel 19,6 km pikkuseks ja seda 5 tunni ning 15 minuti vältel)...ja täiesti uskumatult jätkus seda tunnet ka kogu saarel veedetud aja vältel!Ainus negatiivsus oli seal see, et tuli kella vaadata...muidu aeg puhkas!Esimene leitud aare oli Läänemere ning logi aeg 10.40 kui ei eksi...aare korras, tänud!

Esimene aare Vilsandil. Tuletorn oli täitsa ilus. Sinna juurde ronima ei hakanud, kuna silt aiaväravas andis märku, et peremees ei ole väga õnnelik, kui ta turiste kohtab. Ei tahtnud teda siis õnnetuks teha. Otsisime aarde üles, logisime ning mugisime mõnuga kaasavõetud võileivamaterjali ning banaane. Värskes õhus maitseb toit pagana hästi.

aarde juurde saabusime mööda matkarada vesiloo poolt. see korallrannik seal läänes on tõeliselt lahe, midagi sellist pole ma varem eestis näinud. aaret sai ikka mõnda aega otsitud, sest minu geps näitas mõned meetrid mujale. hea, et aardele sai lähenetud just niipidi, sest kohe pärast kruusateed mööda tagasi minema hakates nägime teel peesitamas rästikut, kes mõnules seal päikese käes nii stoiliselt, et tema elusoleku tuvastamiseks lennutasime kivikamaka peesitajast poole meetri kaugusele, mispeale tüüp ellu ärkas ja väärikalt teeäärsesse rohtu väänles. pärast taipasin, et oleks võinud enne kiviheitmist ka pilti teha. aga öelda tahtsin hoopis seda, et oleks ma seda peesitajat enne aarde leidmist näinud, siis oleks minust see kivikuhi vist küll uurimata jäänud :) pärast aardeleidmist vaatasime kella ja otsustasime, et jõuame enne saaremaale tagasisumamist veel aaperseaugus ujumas käia

Lisaks päevasele ehitustööle ka üks geomatk Vilsandil. Aardele sai lähenetud Kiilu aarde poolt. Aarde leidmine ei võtnud kaua aega. EVEJ

Majaka ümbruses käisid suured ehitustööd ja märkamatu logimine oli päris suur probleem. Tagasiteel vaatasime üle ka Vilsandi kalmistu ja õhtul tutvusime Tolli talu ajalooga. EV, J: auto.

Vilsandi ümbruses kajakiga sõites sai ka torn üle vaadatud ning läheduses oleva aarde juures linnuke kirja pandud.

Geotripi komanda päeva hommikuvõimlemiseks läksime võtsime siis sellegi aarde... oldud tehtud!

Peale öö veetmist Vilsandil Vikati sadamas leidsime selle aarde suht kiiresti.

Veidi väsinuna võtsime suuna majakale, seekord mööda matkarada. Kohale ta meid tiirutas ja saime nimed kirja panna. Tegime veel tiiru majaka ümber ja ootaski ees pikk-pikk tagasitee. Keegi oli vahepeal kilomeetrid ka pikemaks venitanud, aga ei hullu, kohale jõudsime ja olime ikka väga rahul, et selle teekonna ette võtsime. Aitäh saarele kutsumast.

Leitud teisest kohast, kuhu vaatasin. Kokku õnnestus meil läbida 25 km. Imeilus koht, kuhu poleks muidu sattunudki. Tänud peitjatele. EVEJ

Kiilu aarde jurest jalutasime mööda tähistatud matkarada siiapoole. Tee kord lähenes, kord kaugenes majakast kuid lõpuks jõudsime kohale ja aarde leidsime esimesest vaadatud kohast. Tagasiteel nägime majaka juures üht kurja silti, kust võis lugeda, et ega neid turiste siin eriti oodata. Lahkusime siis meiegi. Vesi oli vahepeal tõusma hakanud ja nii tuli ennist puusakõrgune veetakistus nüüd läbida rinnuni vees olles. Ja muda oli ka keegi juurde tassinud ja nii palju kohe, et ühes kohas jäin totaalselt kinni. Võib-olla ei tahtnud vetevaimud, et me Vilsandilt lahkume, mine sa tea. Sealt mudaaugust pääsedes sai mööda ka minu jalanõude parim enne, nad lagunesid lihtsalt ää.Hetk arupidamist iseendaga ja teekond võis jätkuda väääga kummaliste jalavarjudega :)Ja nende jalavarjude parim enne sai otsa taas kuival pinnal olles.Neid jalavarje ei raatsinud kohe tükk aega veel jalast ää võtta :P Imetore teekond Vilsandile ja tagasi oligi läbi saanud. Kõigest 25 kilomeetrit :)

Tahtsin üht münti siia tuua aga ununes ikka nagu kiuste autosse.
Vahepeal olime hankinud tagasiminekuks traktorikasti seega praegu me juba jooksime punktide vahel. Traktor mille kasti me ennast nihverdasime on meilt täitsa külje alt pärit!

Korras.

Leidsin Vilsandi-nädalavahetuse esimesel päeval päikeseloojangu ajal. EVEJ.

<I>Ärgagem Baltimaad, Lietuva, Latvija, Igaunija...

Kuum päike oli oma töö teinud - miskipärast oli meil hirmus tunne, et liigume läti poole. Peale selle uurisime kaarti ja saime teada, et Vilsandi on pigem Ida-Lääne kui Põhja-Lõuna suunaline. Millest meil küll vastupidine arvamus oli tekkinud, ei kujuta ette. Peagi hakkas aga üle puude paistma Majakas. Kohale jõudes asusime kohe otsima veebikaamerat, mida ilm.ee edastab. Eneli vaatas kaugelt ja kirjeldas, meie otsisime majaka ja ilmajaama juures. Hulka aega sai veedetud, oleks me vaid teadnud, et kaamerat tegelikult polegi. Nii muuseas sai logiraamatusse soditud üle poole lehe "500!!!" ja aare tagasi oma kohale asetatud. Mission acomplished. Nüüd olime jõudnud punkti, kust enam edasi polnud võimalik minna. Kõik eesmärgid olid saavutatud ja minna oli vaid tagasi. Otsustasime siiski mitte tuldud teed tagasi minna, vaid üle karjuste hüpates rannikul lammastega jõudu katsuda.

Kes oli kõbusam ja üldse kõvem mees,

sel juba koidikul pohmajoogid sees.

Ma võtsin viina - ma võtsin viina,

Ma võtsin viina, viina..
</I>
Keegi oli plaati vahetanud. Raske hakkas olla. Jalgades väsimust ei olnud, aga üldine konditsioon polnud kiita.

Pa-pa-pa pa pa pa pa pa-pa-pa-pa-paa..

Ma võtan viina..

Ojah..

Jõudsime miski telkimisala juurde. Ootamas DC, kuivad puud, lõkkease, laud pinkidega ja fantast rand. Küll me jõudsime kiruda, et ööseks siia ei sattunud. Oleks me seda kohta vaid varem teadnud. Peale pisukest lebamist ja päikesevõttu tegime mõned asjakohased fotod DC osalusega ja asusime teele torni poole. Mäletan täpselt eelmisest õhtust, kui peale mõningast jutuajamist olime suutnud ilmselt pererahvast veenda, et me päris tavalised nannipunnidest turistid pole, esitasin küsimuse torni kohta. Vastus sinna ronimise kohta oli järgmine: "No seal on sildid üleval, aga teile on see lubatud". Nii me siis lubasime endale mõned vaated ja asjakohased pildid. Siis märkasime ka esimest korda Jaani. Jaan sebis ringi otse meie ööbimiskoha lähedal. Kui olime omad asjad kaenlasse võtnud ja teele asunud, nägime veel korra Jaani mingi seltskonnaga ringi liikumas. Jaan kadus jälle kiirelt põõsastesse. Aga ega Jaan meid väga huvitanudki - eespoolt lähenes miski seltskond ja uued inimesed tekitasid meis elevust. Seltskonnal polnud varustust ja meie ööbimiskohas nad ei peatunud. Seega, kas kohalikud, naabertalust või ühepäevakruiisijad. Teretasime ja nad jäid meile kohe kuidagi hästi meelde. Nimetagem neid edaspidi koodnimega "vilsandlased". Kott taimedega oli vahepeal kadunud (vt Jalgsi Vilsandile). Jõudnud oma vesise tagasitee algusse, otsustasime sealses puhkepaigas pisut jalgu sirutada. Keegi oli pingile kuivama asetanud mõningad riided ja kaks paari naiste jalatseid. Silver ei uskunud, et need võiksid olla nende "naiste" riideesemed. Seadsime end pingi teisele otsale sisse, einestasime, arvutasime, et olime juba ca 20 km sellel päeval maha käinud ja lasime mõnuga leiba luusse. Ühtäkki segas meid Jeepi hääl. See oli Jaan. Ja sõbrad. Jaanil oli kiire. Jaan pani märke üles. Paar kaaslast tuli meiega vestlema, rääkisime maast ja ilmast. Siis tuli ka Jaan. Jaan tahtis teada, kas me ka arukad oleme ja uuris, kas me veemõõdusüsteemist aru saime. Vastasime, et saime. See meeldis Jaanile, sest Jaan tahtis nüüd teada, kuhu ta märgid peaks panema, et ikka kõik aru saaks. Naersime koos Jaaniga ja siis hakkas Jaanil jälle kiire. Lõpuks soovis Jaan sõpradega meile head teed ja läks ära. Meil oli kurb, sest nüüd kui Jaani enam polnud, olid kõik meie eesmärgid ja ka ootused lootused täidetud ja tõepoolest polnud saare peal enam midagi teha. Nii me siis pidimegi ära minema hakkama.

To be continued...

Margus, Roland, Ilmar, Aivar, Eva, Liina, Evelin, Pirgit, Sveta, Katrin ja Toivo võtsid Vilsandi vallutamise käigus ette aarde otsimise. Arvestades otsijate kogemusi (tegemist algajatega) võttis see tegevus omajagu aega. Otsijate arvates oli aaret raske leida. Kivikuhilaid oli palju, "muruniidukid" segasid ja särtsu sai ka. V: küünal; J: kolmelõviga nööp.

Meel rõõmus tehtud söögipausist tuletorni juures, panime sihiku paika. Ikka otse elektrikarjusetraatidesse, nii et viimasel hetkel sai pidama. Nende sammuste tõttu pidime ringiga sammuma ja pärast ka mitte nii kadakasel karjamaal tuttavat teed otsima. Kuid üldiselt jäi meelde väga palav ilm ja suur karp! V:- J: teeküünla ja...( nagu ka Jalgsi Vislandile aarde puhul, ei mäleta!)

Vilsandi matka kolmas aare. Leidsime kiiresti. Nautisime mereranda ja surfajaid ning alustasime tagasiteed Saaremaale. V: raha J: liblikas

Päeva viimase aarde leidmine läks samuti lihtsalt.
Päeva jooksul olid meile abiks paat, kohalik V8, jalgrattad ja oma jalad. Ilm oli terve päeva ilus ja väga vahva seiklus oli :)

"Tuule suund on Nord, trallalalalaa ..." lähenesime Tätte valdustele:) Karidest saime peaaegu õnnelikult mööda:P Leidsime toreda randumispaiga. Tundus, et seal on kogu rand looduse poolt kiviplaatidega kaetud. Etteruttavalt võib öelda, et rannast lahkumiseks see paik hea ei olnud. Korra tekkis isegi mõte uuesti Sookoll7 ohverdada, nagu Hülge juures sai tehtud:) Eks Sookoll7 aimas seda isegi ja ohverdas hoopis oma tagumiku. Ta lükkas paati niikaua, et vesi lõi juba kalamehe kummikutest üle ja tegi istumisealuse ka märjaks. Alles siis saime mootori turvaliselt käivitada ja saarelt lahkuda.

Aarde leidsime peale väikest jalgsimatka. Aare ise korras, aga logimise ajal pidi kogu aeg elektrikarjusel silma peal hoidma, et mitte lööki saada. Tänud peitjatele!

Mõnus matk kadakasel maastikul ja selle järel ka aardeleid.