Maetsma raba soosaar kannab nime Kukelinn. Kui Avinurme rahvast ohustasid sõdalased, mindi koos kariloomadega sohu. Kuid ükskord, arvatavasti talvel, kui soo oli külmunud, pääsesid sõdalased varjupaika ja tapsid kõik elusolendid. Elama oli jäänud ainult üks kukk, mille järgi hakati seda soosaart nimetama Kukelinnaks. See legend püsib rahva seas veel tänapäevalgi.
Kukelinna külastamiseks tuleb ette võtta pisike 1-tunnine matk. Aardele võib läheneda igast ilmakaarest. Vastavalt sellele on maastiku raskusaste 2 - 4,5. Mõnest kohast saab ka kuiva jalaga.
Maetsma raba soosaar kannab nime Kukelinn. Kui Avinurme rahvast ohustasid sõdalased, mindi koos kariloomadega sohu. Kuid ükskord, arvatavasti talvel, kui soo oli külmunud, pääsesid sõdalased varjupaika ja tapsid kõik elusolendid. Elama oli jäänud ainult üks kukk, mille järgi hakati seda soosaart nimetama Kukelinnaks. See legend püsib rahva seas veel tänapäevalgi.
Kukelinna külastamiseks tuleb ette võtta pisike 1-tunnine matk. Aardele võib läheneda igast ilmakaarest. Vastavalt sellele on maastiku raskusaste 2 - 4,5. Mõnest kohast saab ka kuiva jalaga.
Oi kui palju aastaid me oleme siit autoga mööda sõitnud. Peaaegu alati kevadel ja autos ämm oma surnuaia ringil. Ei saa siis aardeid otsida ega pikki peatusi teha. Nüüd heal aastaajal oli aega. Tuli see täpike ka ära värvida. Kohe kui auto ära panime oli kohalik rattal ligi ja pärima, et mis marjad meil plaanis on. Mustikaid on meeletult ja nad on suured. Sinikad olid, pohli nägime ning rabas maiustasime murakatega. Ainult tee algus aarde poole oli ikaldus. Võsastunud sihi välistasime. Astusime mustikametsas, ületasime kraave ja siis raba. Rabas oli ees vana ATV jälg. Ilm oli ilus ja mis nii viga astuda. Found it: 21.Jul.2024 11:12 Kukelinn/ Rooster town. Marjad on kõik esindatud. Aare ise õnneks ei ole kuskil sääsevõpsikus. Tõenäoliselt saab ligi iga sihi poolt. Me valisime kallo logi järgi ühe lõunapoolse. Täname peitjat! Aare oli korras! + FP
Aitäh aarde eest!
Hommikune jalutuskäik mööda metsa sihti ja lihtsamat rabamaastikku.
Tänan peitmast.
Tänase päeva peamine eesmärk. Teekond sula lume tõttu oli raske, paljaid laukaid oli ka igal pool näha ja kohati tahtis ka rääts sisse vajuda. Tõsiselt märg raba. Kuigi ma arvan, et tänane käik ehk polnudki kõige hullem.
Käidud.
Tänud
Tänud aarde eest.
Leitud koos Nilsiga. Koht mis avaldas muljet. Tänan!
Meeldiv jalutuskäik, tänan kutsumast! Sai ka murakatest kõhu peaaegu täis :)
Kukelinna külastust oleme miskipärast peljanud, ilmselt raske maastik on pelutanud. Täna olime juba paaris rabas käinud, siis ei tundunudki siinse aarde külastamine enam nii hull mõte. Lähenesime kuskilt lõuna poolt mööda metsasihti raba serva ning siis veel veidi rabas jalutamist ja kohal olimegi. Ei midagi hullu, mõnus jalutuskäik kena kevadilmaga. Aitäh.
Täpsustasin aardekonteineri asukoha koordinaate.
Tänan aarde eest!
Ei jõudnud veel üle kraavigi hüpata kui Kaido juba metsa ära kadus, lõppkokkuvõttes kasutasimegi kamba peale Kaidot, kuna tema jalanõud ainsana võimaldasid sinna minna. Ilmselgelt valisime meie vesisema tee. Oeh, omapärane aare, aitäh! :)
Tee aarde poole oli okei, välja arvatud mõni koht, kus minu madalapõhjaline käis korraks korralikult vastu maad. Tunne oli, et jääb kinni. Aardele proovisime 2 kohast läheneda. Esimene ei sobinud tüdrukutele, et liiga vesine, teine jällegi samamoodi liiga soine. Nemad otsustasid, et ei lähe, aga ma ei tahtnud alla anda ja panin aarde poole minema. Kindlasti oleks kuivema tee leidnud. Sai siis 700 -800 meetrit liikuda märjas alas kaitseväe kirsadega, mis lõpuks lasid vett sisse. Kui aardeni jõudsin, olid kõik märjad, sest kohati läks enne aaret asi väga kurvaks. Aarde juures oli kuiv ja leidsin kiirelt. Ilus topsik teine. Tagasiminek oli kuidagi pikem. Õnneks jõudsin kraavini, kus mind oodati. Jalad läbimärjad, aga logid kirjas ja väike matk tehtud. Aitäh!
Au Kaidole! Aitäh peitjale! Väga soine ala, autoga sõites käis põhi vastu
Võttis aega. Kaido suur vaev. Teed seal ei olnud ja üsna märg. Muidu ilus loodus. Puugioht! Minul oli 4 puuki küljes kui autosse jõudsime! Kindlasti üle kontrollida ennast.
Margusel läks see matk kuidagi lihtsamalt kui minul. Ma olin omast arust paar korda ikka uppumisohus. Siis sain veel õiendada, et mu tehnika on vale. Õnneks aarde ümbrus oli kuiv ja sai väheke puhata. Liiga lihtsalt see leid ei tulnud, aga kätte ta saime. Tagasi juhatas Margus meid väikse kaarega natuke rohkem kandvat rada mööda.
Aitäh!
8607.
Oli see vast ikka tee, mida mööda siia kohale veeresin. Isegi imestan, et seal põhja peale kinni ei jäänud. Nullis tiirutasin ka üksjagu pikalt ringi enne kui tops silma jäi, tänud.
Pümme viit mõtsa, a mis sa ulliga tiid? (Pimeda viid metsa, kuid mida lolliga teed).
Noh, mõtlesime meiegi, et ihhihhiii-ahhahaaa, oleme nii kavalad ja sõidame aardele lähedale. Mina istusin nina vastu gepsu ja lugesin meetreid, mida me juba võitnud oleme. Neid kogunes ligi kuussada. Kujutasin ette, et kui otsimine välja jätta, siis peaks jälle umbes poole tunni aare olema ja kokku maksimaalselt 40minutit. Nagu lähitulevik näitas, siis oleks see vaid nii läinud...
Niisiis, jõudsime enda valitud raja lõppu ja mõtlesime, et pöörame ümber, saab kiiremini minema. Loetud sekundit ja olime hädas ja täitsa mädas.
Esimene tund üritasime ise hakkama saada. No taevane arm, tunk oli omadega täitsa mülkas ja sai ilusti välja, me oleme maksimaalselt 10cm-ses turbas ja ei saa siis tagurdatud/välja lükatud.
Järgmisel tunnil oli veel vaim tugev ja mõtlesime, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Vaikselt hakkasid käima peast läbi ka mõtted, et meil on vist äkki abi vaja. Õnneks olid siin nett ja levi.
Vahtisime taevasse ja meenus, kuidas Annele sadas taevast igasugust jama kaela. Meie peale paugutas ja välgutas see taevataat küll, kuid vihma ta kaela ei saatnud ja niigi oli meil omajagu tegemist, sest vanakuri üritas meid maa sisse tõmmata.
Ütlesin Kaupole, et mulle aitab, lähen juba omadega rappa seda aaret võtma, et eks läheb sealgi aega. Kaups tuleb siis järele. Tegin mõned sammud ja kui end neljakäpukil mülkast leidsin, siis meenus, et mu lemmikgeojalanõud kummikud on asendunud suvaliste crocsidega. Mõtlesin küll paljajalu edasi minna, aga tundus, et vanakuri tahab ainult autot maa sisse tõmmata ja vaese preilna minukese jalanõusid ta nii väga ei ihalda. Olin end päev otsa harjutanud mõttega, et tee aardeni on üks kannatuste jada ja liiga pikk, kuid tegelikkuses läksid meetrid kiiresti, sest vaagisin, et ei tea, kas Kaups on veel peadpidi auto alla kinni jäänud, arutlesin, et mis aja jooksul hakatakse inimesi taga otsima ning muud teemakohast. Vähemalt oli aardeni turvaline minna, sest kuigi Kaupsi polnud kõrval, siis liikusid minuga ühte jalga varemleidnu jalajäljed.
Nullis oli palju georadu. Meelde oli jäänud Karli logi (ole sa selle eest tänatud!). Ja tõepoolest, leidsin aarde ca 5min jooksul koordinaatidest 19m kaugusel suunas WSW.
Tagasi jõudes kuulsin kuldseid sõnu, et vist on aeg ikka abi kutsuda. Pöördusime 4*4 help-i, kuid kuna olime nii maailma servakese pääl, siis tegelikult ootame siiani nende tagasihelistamist :)
Tunnid möödusid, abi ei paistnud kusagilt, igaks juhuks sai geopeituse foorumgi ära kasutatud, kuid siis lõpuks googeldas Kaups kohaliku asutuse välja, kust teoreetiliselt oleks võinud abi saada. Veel mõni tund ootamist, kui siis lõpuks kohalik meid päästis. 40min aardest saigi sujuvalt viis tundi.
Napilt olime maa-aluse vanakurja aardest pääsenud, kui kõigest mõnekümne minuti pärast hakkas meid taevaisa nüpeldama paduka ja nii suurte raheteradega, et kartsime esiklaasi purunemist.
Kui nüüd taevataadi pahameel üle sai elatud, siis saime juba rahulikumalt edasi kulgeda.
Logisid olin lugenud ning teadsin, et kukulaadale tuleb saata see linn. Ütlesin seda kümme korda teel aarde juurde sõites ning varsti sain aru, miks seda teha tuleb. Lähenesime läbi Avinurme ja aarde suhtes läänest. Pikk siht viis raba serve ning oli ka madalapõhjalisega läbitav. Tundus parem mõte end kohe ümber keerata ning käisin ka korraks ise veendumas, et maapind kannab. Keerasin nina ühes suunas ja hakkasin tagurdama, aga tagasi enam ei läinud. Plekist tungraua ja 20x20 cm vineerplaatidega üritasin pidamist parandada. Umbes kaks tundi jamasin ja sain meetri edasi, aga ikka kinni. Täitsa lootusetult pehme koht, ka vineerplaat vajus 20cm sügavale. 4x4 helpist abi ei saanud või oleks sealt kauem läinud. Helistasin Avinurme tanklasse ning tunni pärast tuldi traktoriga kohale. Traktor tõmbas välja nagu takistust poleks olnudki. Andsin 20€ ja pärast 5 tundi saime siit minema. Tõepoolest, kukelaadale see linn! Vähemalt tänu Karli logile polnud aarde leidmisega probleeme.
Kukelinna aarderetkega läks seekord igatepidi nihu. Tähendab peaaegu. Järgi mõeldes oleks tegelikult saanud ikka päris palju rohkem nihu ka minna.
I vaatus - autoga lähenemine.
Kõik surises üldiselt suhteliselt kenasti kuni preili Guugli juhatuse järgi jõudsin ülipika teele langenud kaseni, mida terves pikkuses liigutada poleks jaksanud ja pagasis leidunud kirvega lahmimine võtnuks liialt kaua aega. Aega, muide - seda oli mul piiratult käes, sest jaanilauba ikkagi ja hiljemalt kaheks lubasin tagasi kodus olla. Aga Tallinnasse pikk sõit. Olgu, kiire kalkulatsioon kinnitas, et kirvega vehkimise asemel kuskilt siit jooksmine kujutab endast aja kokkuhoidu, isegi arvestades pärast autoni tagasi tulekuga. Tagurdasin lähima mõistliku parkimiskohani, mis võimaldaks võimalikel võimekamatel maastikusõidukitel takistamatult üle kasetüve sõita, ja jalastusin. Tore tüng saabus muidugi poole kilomeetri pärast, kus minu jooksurada ristus oluliselt paremini sillutatud sõiduteega :P No mis teha, kui kiiruga Guuglit usaldad ja Maa-ameti kaardilt uusi teid ei tseki. Kui pea ei võta, võtavad jalad! :o)
II vaatus - Kukelinna aarde mitteleid.
Idast, kust ma tulin, sai kuiva jalaga ligi küll. Ja reipana rabasse minek on alati rõõmustav. Retke osas pole absoluutselt midagi ette heita, see täitis täielikult oma eesmärgi. Aardega nõnda edukalt ei läinud. No tee, mis teed, aga lihtsalt ei leidnud! Vaatasin vaheldumisi paaniliselt enda ümber ja kella telefonis. Pole ju mingi mikro isegi, aga vat ei näe. Ligi kolmveerand tundi sain nulli läheduses viibida, siis kires kukk ja aeg oli täiesti otsas. Tuli edasi tõtata, tähendab tagasi... Ega mul pole sugugi kahju siia uuesti tulla, aga igaks juhuks jätaks siis vähemalt paaritunnise ajavaru :o)
III vaatus - autoga lahkumine.
Jooksin rooli taha ja kuna Guuglipreili vedas enne alt, siis nüüd panin alguses Regio kaardiga käsigepsu koduteed juhatama, ikka Car/Motorcycle rezhiimis. Tee oli põhimõtteliselt madalapõhjalisega sõidetav, aga mingist hetkest hakkas hirmutama äratundmine, et kuigi asfalteeritud põhimaantee on juba väga-väga lähedal, siis mina oma kõrvalteel niitsin autoninaga vöökõrgust maltsa... Selgus saabus mõnesaja meetri pärast, kus maantee küll paistis, aga minu teeots suubus sujuvalt 15 m laiusesse jõkke! Vajutasin piduripedaali vastu põrandat ning mõtlesin peaaegu 5 sekundit.
Kulminatsioon - variant 1. Veenda oma madalapõhjalist taaskord maasturit mängima, läbides jõe traktori kombel.
Kulminatsioon - variant 2. Minna kindla peale, tagurdada vähemalt pool kilomeetrit läbi maltsa ja siis sõita suure ringiga, kaotades 40 minutit ning hilinedes koju jaanilaupäeval.
Mida teeb mõistlik inimene säärases situatsioonis?
Astub autost välja, ajab pagassis leiduvad kummikud jalga ning kontrollib koolmekohta korralikult. Kui üle kummikusääre sisse ei voola, siis on lootust probleemideta teisele poole saada. Sel juhul tuleks minna esimese käiguga ja ühtlase kiirusega, mitte mingil juhul gaasi tagasi laskmata.
Mida teeb inimene, kellele mõistust nõnda palju antud pole ning mõstlikkusega on ikka päris kehvasti?
Tagurdab, võtab hoogu. Sõidab teise käiguga kõrgetel pööretel jõkke nii et vesi lendab üle klaasi ja näha pole mitte muffigi. Umbes keskel, siis kui tundub, et kurat, liiga sügav ikka vist, JÄÄB SEISMA :oO Mõtleb tagurdamisele (idioot!), kontrollib kas ukse vahelt tuleb vesi sisse (idioot! aga ei voola, järelikult tihendid on heas korras), vaatab kella (idioot! aga tegelikult pole aega muneda), EDASI!!! Vahepeal on selgelt tunda, kuidas auto tagumine ots läheb vooluga kaasa, õnneks vedu on ees koos põhiraskusega ja need rattad ulatuvad põhja. Võimalik vaid Venemaal, ma ütlen!
Teisele poole jõudes ronisin välja ja vaatasin vähemalt pool minutit kuidas pool jõge voolas mu autokere õõnsustest oma looduslikku sängi tagasi... Jah, oleks tõesti saanud palju rohkem nihu minna. Jumal kaitseb lolle ja joodikuid, või kuidas see oligi. Kusjuures ma isegi ei usu seda traditsioonilist, ühis-jumalat. Ootamatult Avinurme Tünnilaada ummikusse sattununa jõudsin enne päris maanteekiirust äsjatoimunut veidike seedida ning endale mõned põhitõed pähe taguda. Kuni järgmise lootusetult ebamõistliku lolluseni ilmselt :P
Mitte kuidagi ei tahtinud siia tulla, olin üksi, võõras auto ja võõras koht. Aga siis oleks see jäänud siia ainsaks leidmata aardeks. Kõigele lisaks ähvardas tume taevas sealt igasugu paska alla kallutama. Ei leidnud ega leidnud ma õiget teeotsagi, korra isegi lõppes sõit heinamaal, õnneks sain alati ringi keeratud.
Leidsin korraliku tee ja aardeni 800 meetrit. Olin seekord tark ja salvestasin autokoordinaadid. Kummarid ja kile panin aegsasti selga. Hakkasin astuma, mööda metsasihti oli täitsa ok, siis aga oli raba. No ei fänna ma seda raba niipalju, et siia üksi tulla, suvi langeb rästikurajakate pärast vabsee ära. Seega täna nagu võiks olla ideaalne ilm aga taevaisa ei olnud mitte seda meelt ja keeras oma luugid valla ja siis hakkas tulema sealt kõike, mida üldse tulla saab, tibutamist, vihma, tuult, lörtsi, lobjakat ja siis täiesti paksu laia lund. Jõudsin nulli ja seisin tühja kohapeal. Mitte midagi mina ei leidnud. Kordi ja kordi tiirutasin ja lund muudkui sadas. Uuesti tulla ka ei tahtnud, peitja nr-t nagu kiuste mu telefonis polnud. Ingrid aitas siit minema, tänud.
Tagasiteeks võtsin suuna auto nulli. Rohkem gepsu välja võtta ei saanud, sest nii hullult sadas. Meeles oli mets ja kui tüki aja pärast metsavarjus gepsu vaatasin, olin kaldunud paremale ja kõigest 200 meetrit lähenenud. Kukelaadale see linn!
Välja sellest rabast tulin hoopis teisest sihist ja hea, et auto punane oli, paistis teine kaugele kätte. Isver kui rõõmus ma olin. Soojapuhuri maksimum sai koheselt testitud. Minu rabatoos sai selleks aastaks läbi, ärge mind enne kaasa kutsuge kui maa külmunud ja lund vähe! Aitäh katsumuse eest!
Selline tore jalutuskäik jõhvikate nosimisega ja täitsa kuiva jalaga. Pärast korjasin mustikaid, oli teisi veel palju ja ilusad suured. Tänud juhatamast!
Kuna uus karp on uutel koordinaatidel siis on ka päises nüüd uued koordinaadid.
Kuna mul poest midagi vaja ei olnud, siis otsustasin sel korral kasutada minu jaoks rattakilometraaži suhtes lihtsamat varianti ja läheneda aardele lõunast. Teekonnal oli kõike - head ja halba kruusa, asfaltit, vastu -ja pärituult, interneti levi kõikumist olematust 4G-ni. Seetõttu sain pool teed kuulata puudulikku või hakkivat muusikat.
Ratas jäi 700 meetri peale ja edasi jala. Siin pool oli maastik sootuks lihtne. 7-realine rada läheb nulli suunas. Kõigepealt korjasin mustikaid, siis pooltooreid jõhvikaid ja lõpuks ka pohlasid, et valmistada omaltpoolt ka üks ohvriand Kukelinna vaimudele. Soolane toit läks loosi. Magustoit võiks olla järgmine käik. Lisaks tegin veel präänikukoogi. Laususin sõnad peale, et aare püsiks nüüd kaua ja kõik geopeiturid seda ka leiaksid.
Kuna magustoit jäi ootele, siis ei saanud veel ka loits toimima hakata. Otsisin nullist ja selle ümbrusest väga kaua. Proovisin lahti mõtestada, et kuidas saab aarde konteiner minna suuremaks ja samal ajal sellises kohas muutuda raskemini leitavamaks. Pool tundi olin juba ringi trampinud. Istusin juba maha, et live mitteleiulogi kirjutada. Plaanis lahkuda küll ei olnud. Ei uskunud, et see juba uuesti ära kaduda võinuks. Maas istudes nägin kaugusest mingit ebakõla. Tõusin püsti, kõndisin vähe ligemale ja kurat võtaks, oligi aare! Minu mõõtetulemus väitis, et 17 meetrit nullist lääne-edela (WSW) suunal on tegelik null. Nüüd sain hoopis erilisema enesetundega uuesti tagumiku samblikule toetada. Virtuaalse live mitteleiu asemel sain mitu lehekülge emotsioone hoopis paberile kirja panna. Aitäh peitjale, et aarde ära taastas!
Oli plaan Peipsi ujuma minna ja see retk oli enne seda hea teha. Vana karpi enam seal ei olnud, ka pekiviilu ja muna mitte. Ju siis oli ohvriand ilusti vastu võetud ja inimene nüüd õnnelik.
Panin uue karbi, pisut varjatumalt, koordinaadid jäävad samaks. Suurus - mikrost sai väike. Raba on täitsa kuiv, ka see kraav mis põhja poolt aarde lähedale läheb.
Rattamatka teine päev algas Avinurme Hostelis. Magamisajaks olime sättinud 6 ja pool tundi. Arvestades eelmist hüperaktiivset päeva ja magamata ööd oli seda ilmselgelt minu jaoks liiga palju. Umbes kolme tunni une möödudes algas jälle külje keeramise etapp. Üles pumbatud lihased kuumutasid tekialust ka natukene liiga tuliseks. Ärgates oli isegi üllatavalt värske olla. Avastasin vaid selgroo pealt ühe väikese valu tegeva muna, mis oli tekkinud seljakoti kehvasti pakkimisest. Hommikusöögiks surusin alla 4 banaani ja ühe Coldrexi. Kohtusin ka eelmisel päeval pidu pannud Tšehhidega, kes otsisid oma kadunud telefoni taga. Viimati helises see kell 1 öösel veidi äraläbustatud peldikus teadmata nurgataguses.
Ennem hommikust jalutuskäiku rappa, läksime juba neljandat korda poodi. Sel päeval muidugi alles esimest korda. Täiendasime prääniku ja muid söögi/joogi varusid ning asusime väntama esimese aarde poole.
Aardele läheneda otsustasime põhjast mööda kraavisihti. Joonas kiskus jalad kohe paljaks. Ma samal ajal uskusin enda tossude poolt pakutavasse veekindlusesse. Mul joppas, et ma ei sattunud siia üksinda. Muidu oleks nulli jõudmine võtnud vähemalt pool päeva aega. Suured magusad mustikad.. Nüüd sain noppida vaid mõne üksiku ja pidin juba mõne kiirema sammuga Joonasele uuesti järgi võtma. Tänu kuivale aastale oli rabas käik täielik nohu. Paks kuivanud rabakoorik kattis maapinda. Soosaarelt leidsime murakamere. Pole vist nii palju perfektselt küpsenuid murakaid kunagi näinud. Natukene nosisin, kuid söön parema meelega siiski mustikaid.
Aarde otsing ei edenenud kohe kuidagi. Leidsime vaid väga kummalise ikebana. Singilõik, kahenäpujämedune vorstiviil, keedumuna ja paar pekiviilu. Üsna värskelt jäetud. Otsisime umbes pool tundi ja kahtlustasime, et see samune ohvrianni jätja võis selle aardekarbi prügina kaasa võtta. Mitteüheski veebilogis polnud juttu, et kellelgi oleks siin aega läinud, vaid pigem jäid silma, et nii lihtne, et isegi mugud panevad oma nimesid siin kirja. Viimases hädas proovisime helistada kahele viimasele leidjale aga tähtede seis oli ebasoodne ja kumbki neist meie kõnet vastu ei võtnud. Ei jäänud muud üle kui pea norus loobuda. Lahkudes oskasime veel vaid naljatledes teoretiseerida mida Merilin ja/või järgmine külaline siin tegid.
Peale kosutavat lõunasööki Avinurmes järgnes rattamatka esimese päeva oodatuim aare. Ilma laudteeta rabas olen käinud vaid talvel külmaga, korra üksi ja korra Karliga (kusjuures Karli suplus Punahundi juures on siiani värskelt meeles), seega on suvine raba minu jaoks veel täiesti tundmatu maa. Rabaeelne metsaalune sinetas mustikatest ja ratas jäi metsmaasikate kõrvale. Lähenemisteega läks hästi, varbad said hetkeks märjaks vaid seetõttu, et jäin ühte kohta liiga kauaks jõhvikaid korjama. Esimest korda elus sain ka murakat maitsta. Enne pidin muidugi ikka guugeldama, kas mari, mida murakaks pean, ikka on murakas, linnavurle nagu ma olen ;) Teekond aardeni kulges igaks juhuks puid kallistades, sest kummikuid rattamatkale kaasa vedada on liigne lõbu. Logiraamat oli tsipa niiske, aga ei midagi hullu. Tagasitee kulges juba märksa julgemalt. Oleks vaid korv kaasas olnud ja rohkem aega, poleks Maetsma rabast veel niipea minema kiirustanud. Aitäh taas rabasse kutsumast!
Parklas otsustas M üsna kiirelt, et rappa ta ei roni. Heakene küll, lugesin siis talle sõnad peale, et kui ma x tunni jooksul endast märku ei anna, siis kutsu mingi teenistus või midagi taolist mind päästma. Jalga panin järgmise parima asja pärast kummikuid- sandaalid. Hakkasin astuma ja mõtlesin, et see on päris kerge raba. Siis aga läks asi vesisemaks ja lõpuks lahutas mind aardest üldsegi mingi kraav. Proovisin üle minna, aga ükski mätas ei kandnud. Kõndisin veidi tagasi ja hüppasin üle. Kõige vesisem koht oli paarkümmend meetrit enne aaret. Sumasin peaaegu põlvini rabas. Kohe, kui aarde juures peatusin, ümbritses mind sajapealine kärbsepilv. Täitsa kohutav. Kribasin logiraamatusse oma nime ja tegin minekut. Tagasiminekuks valisin veidi parema tee ja ei käinudki põlvini rabas. Ütleks, et tegemist on sellise täitsa mõnusa sandaalirabaga :) Aitäh! Ida-Viru rabas polnudki ma varem käinud.
Kaardilt sai otsitud seda müstilist rada, mis lõunast pidi aardeni välja minema. Ühtki sellist küll silma ei jäänud ja aerofoto järgi sai ise valitud kõige loogilisem tee.
Tänud!
Ühest paari aasta tagusest logist lugesin välja, et lõuna poolt on lootust üsna tsiviliseeritud viisil kohale jõuda ja haarasin sellest vihjest kinni. Ise küll mingit täiendavat lisateavet leida ei õnnestunud, nii et läksime välja mitte mingi kindla plaaniga. Geopäeva lõpus selgus, et selle aarde otsimiseks jääb aega küll ning et pole mõtet kõrvale hiilida, kui juba siinkandis oleme. Rabasid ja sarnaseid kohti mina jumaldan, kuigi sellisel aastaajal seal liikudes end eriliseks eksperdiks lugeda ei saa. Lisaks hirmutas mõte end ärkama asutavatest näljastest ja pahuratest karudest (ilma naljata).
Igal juhul sinnakanti me end seadsime ja hoolimata minu soovist ühele teele keerata, valis kaaslane teise. See viis aardest 900 m kaugusele, kohta, kus õiges suunas paistis minevat täitsa viisakas tee. Geomobiiliga siiski mitte läbitav, nii et tema jäi sinna ootama. Meie panime kummikud jalga, veendusime, et meil pole kaasa midagi, millega potentsiaalset kurja karu eemale peletada, ja asusime teele. Peas kummitas mõte ühest loetud logist, et alguses paistab jalutuskäik pargis, aga hiljem enam mitte. Umbes nii ta oligi, sest viisaka tee pealt keerasime peagi metsa vahele. Õnneks oli maa ja mättad seal veel veidi külmunud, nii et saime suhteliselt mugavalt liikuda.
Üsna pea asendus mets rabasema maastikuga ja meie kõrval hakkas kenasti sirgelt jooksma üks kraav. Kuna minu gepsu oli otsustanud pildi eest visata, küsisin kaaslaselt kinnitust Murphy seadusele, et aare jääb kindlasti teisele poole kraavi. Nii oligi. Kaaslase püüetele kummikuidpidi kraavi ronida pidin pidevalt reageerima manitsusega, et me oleme ikkagi rabas. Karuhirm oli õnneks kadunud. Sookail lõhnas uimastavalt ja eemal kruuksusid kured. Kidurad männid ja rabataimestik viisid mu enda elementi, nii et igasugune karuhirm ununes kohe. Kui ainult seda kraavi ees ei oleks...
Nagu tellitud jõudsime sel hetkel kohta, kus keegi oli üle kraavi purde ehitanud. Natuke tasakaaluharjutusi ja üle me olimegi. Sealt polnud nulli enam palju maad. Kohapeal tabas meid pimedusemoment, aga peagi silmasime topsi ja nimed said kirja. Aare oli korras. Kaaslane hakkas kohe tagasi kiirustama. Minu soovi peale kohaolekut nüüd ka veidi nautida sain vastuseks, et tal on tunne, et üks kuri kurg tuleb siiapoole. Ma saan aru küll, et ta mu rabavaimustust kuidagi ei jaga, aga nii originaalselt põgenemisvabandust polnudki veel kuulnud. Tagasitee läks juba kiiremini ja lobedamalt ning peagi tervitas meid ootav geomobiil. Karu ei kohanudki. Igal juhul oli ülitore retk. Suur tänu peitjale siia juhatamast!