Rannakaitse keskkomandopunkt

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".

Sissepääs keelatud, aare eemaldatud. Aitäh Janarile!

Hommikul enne saarele seilamist, võtsin ühendust peremehega, et mis plaan tal selle aardega on. Kuna sain kindla signaali, et tal plaanis aaret objektist välja peita ei ole, siis saime kokkuleppele, et toon konteineri kaasa, kui olen aarde leidnud. Mõeldud tehtud. Siia aarde juurde ei viitsinud pliksid end vedada, läksin siis suure ärevusega, et ei tea kuhu mul nüüd vaja veel ronida, kuna pildid näitavad siin lausa redeliga ronimist, aga hirmul on suured silmad. Üpris kergelt sai üles ja ka alla. Ega ma nüüd aru saanud, mis seal pähe hakkab kukkuma, aga oletan, et tegu on inimeste eemale hoidmiseks, et nad sealt üles ei roniks ja alla ei kukuks. Kurb muidugi, et aare kinni läheb, aga samas loodus tühja kohta ei salli ja küll sinna jälle uus tuleb. Igatahes on karp nüüd objektilt eemaldatud. Tänud aarde eest.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

Komandopunktini jõudes oli platsil uudistajaid teisigi.
Lootsime pojaga teha kiire põike ja siinse aarde üle vaadata, aga ukseava oli blokeeritud puitalusega, millel sisenemist keelav silt. Ei pidanud õigeks seda eirata.

Logide põhjal on see info peitjal juba ka olemas.

Eks igaüks omal vastutusel, aga kas geopeituse aare ikka peab olema keelusildiga varustatud objekti sees? Kogupere mäng ikkagi.

Mina igatahes pidasin täna eeskuju andmist olulisemaks ja sisenemiskeelu sildiga tõkkest üle ei roninud. Ei ole mulle skoor nii oluline.

Läksime hoopis labürinti uurima.

Taas purjekaga, aga seekord olid lisaks purjetamisriietele ka ronimisriided kaasas. Tänase leitsakuga neid selga ajada oli küll kerge piin, aga samas sees oli jälle jahe...

Tuleb tunnistada, et üles sain üsna ilma riideid määrimata, aga kui logi kirjas ja alla tuli tulla, siis oli mu tehnikas ilmselt midagi veidi valesti ja sain ürbid roosteseks. Aga kuna nad ju selleks valitud olidki, siis polnud lugu. Aitäh igatahes väljakutseid pakkuva aarde eest!

Salme oli meie vapper orav jälle siin ka ja ehkki kõrgused olid siin kõrgemadki kui õhutõrjepatareis, oli meie abistamist ülespoole liikumisel tal isegi vähem vaja… Vaatan pärast, kas leian selle komandopunkti kohta midagi oma raamatutest, hoone ülesehitus tundus küll väljast teistmoodi ja põnev :). Aitäh Madisele juhatamast ja hea selge vihjega aarde eest :)

See oli Aegna üks kardetumaid aardeid oma maastiku raskusastme ja üsna seiklusrikaste ja hullude ronimistega sisustatud logide tõttu. Kuid ilma proovimata polnud plaaniski lahkuda ja nii me komandopunkti juurde marssisime. Esmalt nägime muidugi avause juures "teetõket" koos keelusildiga. Geopeiturit sellised asjad eriti ei ehmata, kui aaret on vaja otsida ja hiilisime siiski tasakesi sisse. Õnneks midagi kuskilt pähe ei kukkunud, tänu täpsetele juhistele jõudsime ilusti õigesse kohta ja hindasime olukorra täitsa ronitavaks. Või õigemini Salmele jõukohaseks. Meie hoidsime valgusallikat ja pakkusime julgustavat sõna ;) Pealtnäha üsna mõõduka pingutusega vinnas Salme end õigele tasandile ja kiirelt rändas karbike alakorrusele logi kirja panekuks. Ka allatulek õnnestus viperusteta ja keegi ei määrinud end ära ega saanud vigastada. Peale sellist õnnestumist premeerisime ennast kohe sealsamas lõunapausiga.

Aitäh lahedat seiklust pakkumast!

Tegelikult on seal "sisse" juures silt, mis keelab sisenemise... Annika seepeale loobuski, aga me Erikuga nii sildikuulekad polnud. Alguses sain kirjeldusest valesti aru ning ronisin järgmisele tasandile ning veel ka ülejärgmisele. Uurimise mõttes huvitav, aarde leidmise seisukohalt väheproduktiivne.

Seejärel alla tagasi ja juhiste järgi õigesse kohta. Ütleme nii, et oleks pilte vaadanud, poleks eksida saanud. :D Aga kui olin siis Eriku valvsa silma all järgmisele taasemele piilunud ning peiduka ära näinud, otsustasin siiski, et aaret ma välja ei võta - valged purjetamisriided ;) oleksid selle käigus liialt määritud saanud. Seega, kunagi tunkedes tagasi.

Leitud. Tänan

Siia jõudes oli tegelt juba ramp väsimus peal :D Aga kuna eelnevalt oli koht juba tuttav ja teadsin täpselt kuhu ronida siis nii läkski. Kerge ronimine seljataga ja vihje pildid absaluutselt ei klappinud sellega kus ma olin, oehh. Siis alles sai avastatud õige koha :D eks peale tõsiseid pingutusi sai ka selle aarde karbi kätte, aitäh :)

Oeh. Leitud. Tänud peitjale

Ah või niimoodi siis. Mingi poole relsi peal kartsin, et asi minu all pooleks murdub, aga ei pidas vastu. Ja enam ei läinud kaua, kui aare logituks sai. Tagasi alla oli veidi keerulisem, aga ka see toiming sai lõpuks edukalt läbitud. Ei siin ei ole enam midagi, edasi järgmiste väljakutsete poole. Tänud peitjale aarde eest.

Olin teadlik, et üks aare Aegnal on raskes kohas, aga proovima peab. Teel Lemmiku ninast vaatasime pikalt, millal laht otsa saab ning põhja poole saab minna. Gps näitas küll rada, aga see oli jõle kaugel. Otsustasime ühte väga väikest rada proovida, ning parim idee see just polnud. Varsti oli rada kadunud ning aeg-ajalt küll ilmus taas, aga üks paras võsas rassimine oli. Kohale siiski saime ning punkrisse läksime. Üles oleks ehk veel häda korral saanud, aga alla tulles oleksin riided ära määrinud oma ronimistehnika abil ning lasin Liisil raske osa ära teha. Tal tuli see hästi välja ning pani nimed kirja.

Aegna lemmikaare. Pani padavai rõõmuga komandopunkti sisse ja tuvastasin õige koha kiiresti. Hakkasin ronima, kui Kaups sikutas alla tagasi, sest ta tahtis ise proovida. No ütleme nii, et ei õnnestunud. Seejärel ronisin ikka ise ja leidsin kiiresti aarde. Väga lahe, silt külge!

Leitud

Tänud aarde eest!

Ei meeldi mulle sellised ronimisharjutused. Uut pealampi oleks ka vaja. Ei võtnud seekord varu patareisid kaasa ja nagu kiuste oli lamp kotis ise tööle läinud ja selleks hetkeks kui seda vaja oli ei teinud lamp enam koostööd. Eks telefoni taskulambid ajasid kuidagi asja ära, ei kujuta ette kui seal iphoniga turnima peaks. Aare sai täienduse uue minigripi näol.

Aegna tuuril leitud.Aitäh!

Mõnus jahutus palavasse päeva!

Kuna sinna oli juba väike georada ehitatud, siis aarde asukoha arvamine kuigi keeruline polnud aga aarde kättesaamiseks pidi küll veidi võimlemist ja akrobaatikat tegema

Olin just õige sissepääsuni jõudnud, kui telefon hakkas süsteemiuuendust tegema. Lampi mul kaasas polnud ja nii see sunnitud söögipaus tekkis. Korra piilusin pimedusse ka, kui ikka liiga pime tundus ilma lambita. Lõpuks ärkas telefon ellu ja kohe läksin temaga leviauku. Väike vaatlemine, mõtlemine ja kaaltuletud liigutused aitasid mu õigele tasandile täiesti puhtana. Peale logimist alla saamine tundus aga eriti julm ja ohtlik. Kogusin end pisut, hingasin ja kuidagi suutsin ka selle võimlemise kuhugi vastu aelemata ära teha. Vedas. Tänan.

Eelnevalt oli juba selge, et siin peab käsi määrima, ilma ei saa. Soojenduseks turnisime täiesti valedes kohtades, vangutasime pead ja tulime alla tagasi. Tegime väljast tiiru peale ja ikkagi jäi nagu sügelema, et kus see 4.0 siin on. Egas midagi, uuesti sisse ja saime oma pimedusest aru. Edasi järgnes tiimitöö, üks valgustas ja teine väänles ning võttis kõiksugu ebaloomulikke asendeid. Logi kirja ja hooga edasi. FP palaval päeval lõpuks ometi jahedasse kohta juhatamast :P Täname.

Hubane

Siin juba teadsime, et tuleb ronima hakata aga kas abivahendita saab oli küsimus. Algul vaatasime kuhu siis ronima peab ja valisime kohe õige augu ning aare paljastus kiirelt. Samal ajal sisenes hoonesse isa lastega ja aitasime ka neil nimed kirja saada. Edasi väljateenitud ja kosutavale söögipausile. Tänud peitjale.

Selle aardega oli reservpäästerühmaga diil, et kui kätte ei saa, tuleme tagasi redeli järgi. See pidada neil täitsa olemas olema ka. Aga ei läinud vaja, Martti oli ikka uskumatu orav taaskord.

Seni, kuni mina vaikselt logisin, astus sisse isa oma kahe lapsega. Midagi teadsid nad geopeitusest, sest põnnid küsisid kohe, mis see geopeitus on. No ja siis sai veidi seletatud ja põnnide nimedki logiraamatusse kantud. Martti muidugi ootas kõikse aja seal üleval. Tänud aarde eest.

See oli tõesti kõige keerulisem punkt, pole midagi öelda. Õnneks oli teine korrus mõistlikul kõrgusel mu jaoks, kõrgusekartjana igasugune arulage turnimine väga kõrgel hakkab vastu. Siin aga suutsin end ninaga ääreni lohistada, siis nägin ära ka, kus see aare end peidab ja kui aare on juba paari meetri peal, et ära logida, siis üles ma end ära vinnasin ja mõtlesin, et kuidas ma üldse siit alla saan. Lühikeste pükste ja plätudega. Ja kui aeg oli hakata alla tulema, siis oli pizdets küll. All igasugust kola ja asju, mida kasutasin, et üles saada. Aga kuskile toetuda pole, et saaks selle kola peale end tagasi sättida. Väga ränk. Loogiline oleks end ehk kõhuli maha ajada ja siis selg augu poole jalad ees üritada ajada, kätega end kuidagi hoida, niiet kõht toetub vastu äärt ja siis ehk kuidagi.... Ma nägin aga seinal eenduvaid roostes kunagisi redelipulgajuppe, ühe käega sealt hoides ja teisega kuidagi servale toetuses lasin end sealt alla ja siplesin ja kukkusin hästi. Sees ju mobiililevi ka pole. Üksi on nii hea käia, nagu ma käisin. Väga lahe koht ja pakub jälle elamusi. Aga kuna kõik on ligumärg sees, siis ikka mõnusalt ohtlik kah. Mitmekesi minnes ehk turvaline, üksi on veits jama. Olekski juhtunud midagi, siis helistada ka ei saa.

Found it: 18.May.2019 14:16 Sain täitsa ise hakkama. A meenutas nende leidu 21.9.14 kui kohale veeti ratastel konteiner. Üles sain nopsti, alla tulekut veidi pelgasin kuid sain siiski hakkama. Oli igavesti tore avastus. Ei mäletagi, et oleks siin varem käinud.

Olin seda aaret ka siin aastaid kuskil teadmises hoidnud, et kunagi, mingi seltskonnaga, ma siia tulen ja ära me selle logime. Kirjeldusi lugedes tundus noh asi üksi peale lendamiseks ikka hull ja teiste geopeiturite kirjeldused ei süstinud ka just julgust.
Tegelikkus, marssisime entusiastlikult sisse. Ahah, pidi ju ronima, ees on redel. Kohe üles, veel üles...siis tuli meelde, et pagan, seal on vihje ka :)
Kui pea ei võta, võtavad jalad ja käed. Uuesti alla.
Teine ronimine enam nii lihtne ei tundunud. Selle tegi ära meie seast tugevaim ja julgeim ja naispoolele jäi vaid logimise rõõm :)

Käisime labürindi läbi ja asusime aaret otsime. Helene tegi suurema töö ära. Aitäh peitjale! :)

Lauri tegi musta ja raskema töö ära, ma olin niisama ilus. :)