Aegna sadam

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".

Kuna tegemist on raskesti ligipääsetava kohaga, siis mina teda ei taasta. Kui keegi teine seda teha soovib, palun väga :)

Randusime sadama kõrval olevale liivaribale ning tulime aaret otsima. Kuna seda leida ei suutnud, siis helistasime viimaste leidjate seas olevale Paavole ning tema kirjeldatud kohast ka ei leidnud. Tundub, et aare kadunud.

Kui saarel matka alustasime oli nullis keegi, ei proovinud otsida. Tagasi tulles oli keegi jõudsalt paljunenud ja jälle asi lörris. Mingi hetk, kui laev paistma hakkas tühjenes koht. Tegime kiire otsingu, ei märganud ja juba olid uued mugud platsis. Tänud.

Tänud aarde eest!

Aare ei olnud seal kus ootasin ja üldse mitte sellises konteineris nagu ootasin. Ju siis oli karbiga midagi juhtunud, et ainult minigrip alles oli. Vähemalt otseselt vihma peale ei saja ja veeloiku ei jää.

Aegna tuuril leitud.Aitäh!

Vot see aare on täpselt selline, et istu maha ja puhka jalga ning aare tuleb ise sinuni

Konteiner oli minu jaoks üllatus aga aare oli heas seisukorras

Kuidagi liiga kiiresti ja kergelt tuli see leid. Tänan.

Eile astusime saarele mõttega, et see on ringi esimene. Too hetk aga olid mugud paiga hõivanud ja ei hakanud nende järgi ootama. Õhtul käisime veevarusid täiendamas ja õrn lootus teretas, et saab selle karbi kätte. No kus sa siis sellega... Selle ajaga kui pudelid täis said olid juba jumal teab mitmendad mugud taaskord platsis ja meie lootus pühitud. Hommikul sättisime end varakult liikuma, et enne esimest liinilaeva kindlalt kohal olla ja vedas, lõpuks ometi saime segamatult tegutseda. Aardeke tuli välja täitsa loogilisest kohast. Peale logimist sõime sadamakohvikus suppi ja mõnulesime veel päikese käes. Minituur Aegnale oli igatahes mõnus ja huvitav, palju põnevat selle väikse saare peal avastada. Ja taaskord super tänulik geopeituse eksistentsi eest, sest ilma oleks pooled kohad vaatamata jäänud :) Kniks ja järgmiste seiklusteni.

Aegna sai juba eelmisel aastal plaani võetud aga jäi teostamata. Seekord siis sai Jutaga ping-pongitatud, läheme, ei lähe, läheme, ei lähe. Sama toimus ka minu kalendris, panin aja, siis võtsin maha aga kõige olulisem me ikka läksime ja tänu toredatele inimestele saime tehtud ja ka tagasi mandrile. Tänud neile ja peitjale.

Selle Aegnale tulekuga oli ikka paras saaga. Plaan tulla (pileteid pole), plaan tulla (tagasi ei saa), plaan tulla (paati ei mahu), plaan tulla (üksi ei viitsi). Lõpuks ikka kujunes risti-rästi nii, et saime Marttiga kahekesi end RPR paati sokutatud ning Rohuneeme sadamast 7 minutiga Aegnale. Küll oli mugav, ei mingit tundi aega loksumist.

Kohalik reservpäästerühm koosneb ägedatest inimestest. Enamus neist ei ole küll ise "kasutajakontoga" geopeiturid, kuid aarete asukohti saarel ja geopeitust, kui sellist, tunnevad väga hästi. Kuulsime mitmeid lugusid "salaja" seda aaret otsivatest inimestest, kui päästerühm rahulikult kõrvalt jälgib :) Seega vähemalt sadama aaret võite julgelt otsida nende nähes ka.

Kõik mõnusad muljed jagatud jäid nemad valvesse ja meie Marttiga suundusime aarderingile. Sellest sai esimene, aitäh!

Võtmise seisukohast kõige kehvem aare. Hommikul saarele maabudes jõudsin nulli ligidale, just tuli paat sisse rahvaga. Ootasin, sõin oma hommikut ja vahtisin rannas päikest. Oma 20-30 minutit ja lootsin, et on rahulik. Ei olnud, mingi grupp istus nullis ja ei näidanud mingit valmidust minekuks. Kahtlustan, et tegemist oli "mahajäetud sõjaväebaasid FB" grupiga, kes siin tuuseldas ja kelle retkele ka mõtlesin end sättida. Aga lõpuks tulin üksi süstaga ja oli parem, tahtsin ju kõik aarded saada logituks, mis võtmata.

Teisel korral olin saare Lääneosa läbi kõmpsinud ja piki sihti tulin lõunasse tagasi, et äkki saab logida. Huiat, jälle nullis rahvas, kes justkui peaks seal elama. Lõpuks olin 9 tundi saarel ära vantsinud ja võiks ju süstaga tagasi hakata sõitma. Jee ma viitsisin veel ühe korra siia tulla, üks ots juba väga pikk ja edasi-tagasi minna, et vaid pettuda?. Aga põikpäisus sai võitu j mina aarde logitud. Jumala loogiline koht, aitäh! Kohvikust ehk piiluti ja päästekomandost kostis jutukõminat. Aga kpll nemad juba teavad ja ei hooli. Saar tühi nüüd, edukas päev.

Lõpuks kõige kehvemini logitav koht kogu saarel, seda, et nullis kedagi poleks, vist pole võimalik saada. Lihtsalt peab põikpäiselt proovima ja ühel hetkel ehk saab. Aga nii võib ka terve päeva siia maha matta.

Found it: 18.May.2019 11:00 Hurraa! Laev hakkas jälle käima. Kuna ühed teised plaanid muutusid siis naabrid tegid meile kohe uue. Viimased piletid läksid kogu meie seltskonnale. Esimene aare maabudes. Ei olnudki vist selle aasta ftf. Päris hulk aega otsisime enne kui leidsime ilusa, kuiva ja korras karbi. Kaaslased olid selle 21.09.2014 leidnud. Täname! Järgnes ilus ja tegus päev!

Aegna viimane logimata aare. Kuna viibin Aegnal tihti, siis oli see aare puhtalt laiskusest võtmata. Nüüd see ka tehtud :)

Üsna mitu aastat on olnud plaan Aegnale minna, kuid siis kuidagi unarusse jäänud või on valitud päeval liiga suur tung. Et sel korral asi kindel oleks, siis ostsin varakult piletid ära ega jäänud rohelise kaardi hüvele lootma.

Kolm astat tagasi käis Erki üksi Aegnal ja leidis siis kõik saarel olnud aarded üles, kuid kuna ta pole GP kasutaja, siis ei loginud ühtki ära. Siin vedas mälu teda alt või oli aare vahepeal kolinud, sest leid tuli hoopis mujalt, kui tema otsis.

Aitäh ;)

Istusime sadamas, kaatri väljumiseni oli veel ligi tund. Sõime veel viimaseid kaasavõetud tooteid. Vaatasin, et siin samas aare. Viskasin pilgu maa-ameti kaardile ja ütlesin lastele kust leida. Meeskonna töö viis sihile - Karoli märkas, Kristofer juhedas ja Teele võttis välja. Tubli töö.
Tänan peitjat!

Kuuli munal käidud, seadsime paadinina Aegnale. Kõigepealt pidasime sadamas pikniku, siis otsisime aarde ja suundusime edasi Aegna pinkinukohale. :)

Tänud peitjale.

Peale edukat Kuuli muna äralogimist ja meie uuesti paati tagasi jõudmist vaatas kapten meile otsa ja küsis kavalalt pootsmanniga pilke vahetades ja endal naeruvine silmis, et noh, kas võtame veel midagi ja nüüd edasi Aegnale? Jaa, ma arvan, et mul oli sel hetkel seal paadis istudes küll peas Lõvikuninga-multika hüääni nägu, kellele just terve siga lubati :D. Ja muidugi siis läksime ja pildistasime ja pidasime pikniku ja jalutasime veel korra ka naaberaarde juurde ja tagasi… Ülimõnus tripp, aitäh veelkord kaasakutsujatele :).

Peale Kuuli muna logimist jõudsime vaikselt Aegnale kohale. Kohvik oli juba kinni pandud aga tänu sellele saime hõivata selle kõrval olevad lauad ja süüa juua head ja paremat mis kaasas oli. Kui kõht täis, sai ette võetud see aare. Peaks ütlema, et maaameti ortofoto järgi on null ikka väga täpne :D Leid kirja ja veel üks Aegna aare, ning siis juba tagasi.

Vaikselt paari aarde kaupa saab kunagi ka Aegna leidmata aaretest puhastatud. Selle aarde peal olen varem korduvalt istunud, teadmata, et see lõhn, mis siin võimust võtab, on tegelikult logimata aare. Tänud peitjale.

Otsustasime hommikul taas Aegna aaretest puhastada ja algust tegime kohe sadamas. Mina ja Romek vaatasime kõik valed kohad ära ja Marit vaatas õigesse kohta ka niiet leitud ja tänud peitjale.

Leitud.

Olen enne tänast külastust ühe korra veel Aegna saarele sattunud. See toimus siis kui olin mugu ja saarel polnud veel ühtegi aaret. Vähemasti võrreldes hetkel aktiivsete punktidega. Aasta oli siis 2006. Toona startis laev Pirita sadamast ja saarel käigu eesmärgiks oli ühe sõbra venna sünnipäeva tähistamine. Ka siis sai külastatud suuremaid patareisid. Kõige eredamalt jäi meelde teise päeva hommikul tagasi jalutades hoopis üks rannariba, mis nägi välja kui paradiis. Pikk liivane rand, mille poole sööstsid kahekümnes reas ülipikad jänesed. Just seetõttu oli mul suur tahtmine seda saart uuesti külastada aga miskipärast võttis kättevõtmine nii nii kaua aega.

See aasta olen käinud juba väga paljudel väikesaartel. Täpsemini kaheksal erineval. Muidugi lugematul hulgal raba -ja laukasaari lisaks. Saar kuhu täna võtsin osaks minna oli plaanina laual terve geopeituse karjääri. Pidevalt ei olnud kas aega, tahtmist, ilma ja muud sada häda. See aasta otsustasin, et käin ära lõpuks. Mai kuus tõmmati jälle pidurit peale, sest osa saart on inimkeelu all. Nüüd suve lõpus enamvähem viimane võimalus. Alguses tahtsin minna teisipäev, et puhata tööpäevadest välja aga see on ainukene päev kui laev ei sõida. Kolmapäev ja neljapäev lubas juba halba ilma ja septembrist muutub üldse graafik eriti harvaks ning saarel oleku aeg väheneb märgatavalt. Päev oli seega jõuga paika sätitud.

Järgmine dilemma oli kas jalgsi või rattaga. Kaalusin plusse ja miinuseid. Mõlemal variandil oli neid hulganisti. Jalgsi näeb rohkem, saab teha lõikekaid, liiva peal parem käia aga kui sõidutee hea, siis võtaks jala läbimine oluliselt kauem aega, ei pruugiks ajaliselt jõuda niisama aardeta kohti uudistada ja halvimal juhul ei jõua saarele ringigi peale tehtud. Rattaga need jalakäimise miinused muunduksid plussideks aga rattasõidu miinusteks hüppeliiges mille konditsiooni väntamise suhtes ei tea, logides silma jäänud liivased teed, kohustus kodust sadamasse sõita ja pärast tagasi. Lõpuks jäi kodus eeltööd tehes silma, et on kaks aaret kus võib vaja minna mingit platvormi, et aardeni jõuda ja kaalukauss langes ratta kasuks.

Laevale ma ühtegi broneeringut ei teinud ja otsustasin seetõttu igaks petteks korraliku ajavaruga sadamasse laekuda. Olin teine ja sain päris kaua oodata. Laeva klienditeenindaja toitis usinalt pääsukesi ja neid vaadates möödus ootamine kiiresti. Seltskond kes saarele soovis minna oli päris kirju. Oli kalamees, olid koerajalutajad, paar pensionäri, tundmatu keelega ja väga kummalised välismaalased, lapsevankri lükkajad, väga suur venelaste seltskond ja üks geopeitur. Sõit oli mõnus. Meri oli peegelsile ja päike paistis. Poolel teel tekkisisid pilved, tuul ja lainetus. Tallinki laevad peksid ka veel merd risti-rästi segamini. Meri liikus nagu igasse ilmakaarde. Aegnale jõudes ilmus välja jälle päike ja rohkem terve päeva jooksul pilvi ei kohanud.

Kuidas läks aga esimene aare saarel? Laevalt maha sain peaaegu viimasena, sest välismaalase ratas oli minu ratta peal ja ta oli kuhugi ära kadunud. Kihutasin otsejoones istumisaluse juurde. Üllataval kombel olid kõik laevakaaslased sadamasse mökitama jäänud ja jõudsin seega esimesena. Esimesest kohast kiskusin aarde välja ja panin kiiruga nime kirja. Keegi mind teolt ei tabanud. Päev oli saanud eduka alguse. Aitäh!

Otsustasime selle aarde kohe algatuseks ära võtta, aga kuna maabumise ja aarde vahele jäi kioskikülastus, siis jõudis tervituskomitee ennast ilusti kõrvalmaja trepile istuma sättida. Õnneks siiski ei pidanud väga kaua passima, sest varsti läksid kohalikud Vestale lehvitama ja saime rahus topsile küüned taha.
Tänud peitjale!

Minul oli see esimene kord Aegnal käia. Aegna reisi esimene aare :) Tänud!

Kohe kui paadist sai välja ukerdatud, tormasime nulli. Seda aaret on laeva saabumise paiku väga raske otsida ja seekord oli meil laeva ees väike edumaa.

Esimene aare Aegnal. Nõudis mõõdukalt aega, aitäh.

Viimane aare Aegnal. Otsimisega läks natuke aega, mõtlesin, et läheme ostame vahepeal jäätist ja kohvi ning otsime siis edasi, kuid ei. Hunnik turiste oli kioski vallutanud ja hoolimata järjekorrast trügisid ette ning vaatasid, et nende niigi ülesöödetud võsukesed head paremat saaksid. Läksime tagasi ja osisime vahepeal aarde üles, ootasime pool tunnikest sadamakail ning alles siis julgesime uuesti jätsiringile minna.

Aegnal viimane. Mitmekesi oli lihtsam kätte saada, tänud.