Safecracker

Sisestan tagant järgi rahvusvahelisele lehele aardeleide. Enamikule praeguseks arhiveeritud aaretele olen saanud aastate vanuse logi ikka kirja panna. Üks oli täitsa suletud ja see aare vabsee Premium-only. No jääb siis kirja panemata seal.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".

Ei ole koht enam aardele sobilik

Nagu eelmised logid mainisid, siis laud oli meie saabumiseks tõepoolest kaetud. Voodi tehtud ja vannivesi soe. Sussid ja saapad ilusasti esikus reas. Ainult elanikke ei olnud kusagilt leida. Ju oli pere tööl ja koolis. Nii palju, kui sündsustunne ligimese elamisse sisse tungida laskis, ei olnud märki ka aardest. Samas, kui otsida uusi tutvusi, on paik kokkuvõttes vägagi aktiivne.

Plats oli hetkel tühi aga kuna laud peaaegu kaetud ja kaaslane polnud huvitatud kohaga lähimalt tutvust tegemast, loobusin ja tulen ehk kunagi tulevikus (ehk talvel, kui elanikke pole) tagasi.

See aare jäi nüüd küll leidmata, polnud majale veel õieti lähedalegi jõudnud, kui järsku kargas kuskilt välja üks kurja näoga tädi ja teatas, et tegu on eravaldusega. Eks me siis vabandasime ja tegime kiiresti minekut, sinna see asi ka jäi.

Mõtlesime Raadile 1:0 teha, aga ei saanud Safecrackerile ligigi minna. Mingi tädi ja palja ülakehaga onu istusid suht nulli ukse ees, libistasid õlut ja tegid suitsu. Ei tea, kas need on need otsapealse toa residendid? Ülinunnu noor punane kass oli ka seal. Mina oleksin ta kohe kinni haaranud ja koju viinud, aga võimalik, et tegu oli nende elunautijate koduloomaga. Kedagi nad seal hellitavalt kutsusid: "Peetrike, kus sa läksid?" Igal juhul tuleme siis mõni teine päev tagasi.

Peale jookse Tartu maratonil otsustasime teha selle ERMi ümbruse ikka puhtaks. Seega võtsime ette aarde, mida Janar oli korduvalt juba proovinud logida. Ma siis andsin teada, et äkki juhtub, et ma olen kavalam ja saan hakkama. Ta rääkis juba, et antud hoones toimub vist elu, kõhe hakkas. Autoga kuigi lähedale ei saanud. Kui alguses tundus, et keegi on oma prügi lihtsalt tee peale maha kallanud, siis lähemal vaatlusel oli näha, et tõke oli teadlikult ehitatud autode eemale hoidmiseks. Veidi maad edasi oli teine. Automaatselt läks hääle valjusus miinimumini, eriti kui paistis käsikirjaline "eramaa" silt. Minul oli küll hirm. Tunne oli nagu läheks õunaraksu (mitte et ma seda kunagi teinud oleks). Janar läks valvesse ja selleks, et logimine oleks aus, oli vaja ka minul konteiner leida. Mõningase hirmu ja vastikuse mahasurumise järgselt leidsin ka midagi võõrast. Konteiner leitud aga kuidas avada? Mõningaste valede liigutuste järgselt käisin välja idee, mis just samal hetkel ka Janarile pähe turgatas. Ja kohtade vahetus, mina põlvede värisedes valvesse ja Janar avama ning logima. Tehtud ja minekut. Muidugi oli Janaril eelnevalt vaja teha fotosessioon eramaal. Tänan peitjat selle adrenaliini taset tõstva aarde eest.

Nüüd siis neljas kord. Siin on toimumas suured muudatused. Kui eelmisel aastal sai siin käidud, siis oli see hüljatud paik. Pool kuud tagasi seda kohta uuesti külastates, avastasin, et hoone linna poolse otsa ühe ruumi olid ära vallutanud a sotsiaalsed mugud. Aknad ja uksed olid ilusti tekide ja vaipadega kinni kaetud ja ruum puhtaks tehtud. Kui eelmine kord oli võimalik autoga praktiliselt maja ette end parkida, siis sellel korral avastasime äkki keset teed hullu prügi parikaadi. Edasi sammudes jäi teele veel üks okstest tõke ja maja ette oli sätitud silt ERAVALDUS. Nüüdsesse hoovi olid valmistatud grillimis koht ja siinpoolsetsest ruumidest ühte oli tehtud köök ja teisest oli saanud prügila. Suur saal oli korralikult ära parikateeritud okstega, et keegi läbi maja tulla ei saaks.

Pidasime plaani ja otsustasime sosinal, et üks peab valvet ja teine otsib. Tunne oli küll selline nagu oleks vargile tulnud. Lasin Karinil kõigepealt aarde üles otsida ja siis vaikselt sosistades jõudsime arusaamale, kuidas me siis logi ka kirja saaksime panna. Kaval värk peremees. Teistele ma soovitan olla ettevaatlikud. Meie saime ära käidud ilma viperusteta. Oletan, et "peremehed" olid sellel ajal varustus retkel, aga kuna nad seal käivad seda ei oska öelda.

Teel põhjast lõunasse külastasime siis uuesti seda aaret. Kõik on nagu olemas ja õiges kohas, aga nu ei saa logi kuidagi kirja. Täna panime siis natuke ka asju kirja, aga midagi jääb siin puudu. Paistab, et selleks on mõistus. Eks tuleb seda siis juurde hankida.

Leidsime kummalise seifi moodi asja, mis selgelt kuskilt otsast lahti ei käinud. otsisime edasi. Ilus kiisu. aga leidmata jäi nii õige ruum kui ka logides märgitud seif, rääkimata aardest endast. Küll aga kiirendas meie lahkumist lähenev pimedus ja tore nahkhiire poiss/tüdruk.

Veel üks ilus aare, mille olemasolust olen senini õndsas teadmatuses olnud.

Logidega tutvusin alles hiljem ja leian et nii oli selle aarde otsing nagu eelnevalt treileriga tutvumata hea põnevusfilmi vaatamine. No iga süžeepöörang pani ahhetama. Ja aardeotsimise saateks räägib Martin mulle paljastest jalajälgedest, mida ta värvilise jahu sees siin põrandal näinud on.. :) Täpsema vihje, kustpoolt otsida sain umbes samal ajal kui ise glitchi Matrixis nägin. Ma olen sellist vormistust NIII kaua oodanud. JESS!

Edasi läks umbes sama pingeliselt, tekitasin järjest metsikumaid teooriaid ja Martin aitas ka kaasa. Alguses olin küll juba päris lähedale jõudnud, aga ei viinud seda õiget teooriat lõpuni. Lõpuks jõudsin vihje abil algusesse tagasi ja aare oligi käes. Einohmaivõi ikka.

Olen võlutud!

Käisime Tõnuga kordamööda otsimas. Peale mõningast uurimist ja patsutamist seisin õigesse kohta ja siis läks kõik üllatavalt kiirelt. Logi saime kirja ja suundusime Sõjaväelenduri vaimu juurde. Tänud peitjale!

Otsisime aaret ca 15 minutid ja siis lõime käega.
Õnneks ei äratanud kõrval toas olevaid elanikke üles.

Aarde lähistel olid kodutud ühe ruumi hõivanud. Kuna meil veerand tunniga ühtegi tarka mõtet pähe ei tulnud siis väntasime edasi.

Šeifi leidsime. kuid koodikaart jäi koju. Tänud peitjale.

Seifi leidsime, aga muukida me ei osanud. Nii et murdvarga ametit ei saa valida, ma rohkem sepetsialiseerunud puutöö peale. Tänud peitjale

Ei ole mina kodus selliste asjadega.Minu jaoks on see juba mõistatus aare.no jäi avamata.

Päeva alguses mõtlesin, et teen lühikese aardetuuri eelkõige Tartulinnas, aga bussist maha tulles otsustasin minna suhteliselt uusi Raadiraja aardeid logima. Suurt rolli mängis ka see aare, sest tahtsin teada mis imeasi see Safecracker on.
Tulin suhteliselt otse läbi lumise metsa selle mahajäetud majani. Tundus, et kodutud on ühe toa seal okupeerinud. Maja juures tundsin tuttavad saapajäljed ära. Ega need jäljed mind rohkem aidanudki.

Kas ma seifi üldse leidsin, see küsitav. Lahti ma igatahes midagi ei saanud, seega mu nime logiraamatus pole.

Üks pea on ikka üks pea ning küll see geotarkus tuleb kunagi hiljem. :D

Nüüd siis on üle aasta möödas esimesest külastusest siia. Vahepeal olen kõvasti kogemusi hankinud ja siia tulles olin üsna kindel, mida otsima pean. Sellele vaatamata läks aega enne kui meisterlikult valmistatud peidiku jälile jõudsime. Karbi kättesaamine võttis samuti veits aega, aga seda ma siin kommenteerida ei saa. Igatahes lahkusime naerusuiselt ja kiidusõnadega peitja aadressil.

See aare oli minu tänase Raadi Tuuri kolmas peatus. Esialgse seifi leidsin kiiresti ja siis jäin toppama. Küll sai igatepidi otsitud erinevaid ruume läbi ja katsutud erinevaid kive tulutult. Käisin päris pikka aega nõutult ringi ja aretasin erinevaid teooriaid. Siis helistas Kristel ja kutsus mu järgi, ütles, et 15 minutit on aega veel. Juba olin loobumas otsimisest kuni mõtlesin proovida veel ühte teooriat ja leidsingi õige koha kätte. Aitas samamoodi ära minekuka ähvardamine nagu eelpool logide kirjutajatel. Käisin siis korra ära ning vedasin Kristeli kaasa lahedat aaret vaatama. Sai seifi kallal jauratud ja proovitud erinevaid teooriaid jällegi, aga ei tahtnud kuidagi areneda. Kristel tegeles logidest vihjete otsimisega ning tema suunamine viis lõpuks selleni, et seif avanes läbi minu käte. Nägu läks naerule ja tõdesime, et inimese jonnakus mingist kindlast teguviisist kinni hoides võib viia hukule (selle aarde puhul küll mitte leiuni). Väga lahe aare ja teostus!

Olime parasjagu hulga valemeid paberile sättinud, kui Margus märkas, et meile tullakse seltsi. Tegime siis kiire silumistöö ja jäime lähedusse ootama. Saime teada, et Janar oli küll ka varem siin käinud, kuid veel ei kuhugi jõudnud. Andsime siis teistele võimaluse jõuda samale maale, kus me ise olime. Mõnda aega pusisime koos. Õnneks või õnnetuseks sai jooksjatel aeg otsa ja üsna peale seda hakkas Margusel lamp põlema. Üsna eredalt kohe. Tänud!

Meil oli täna veel natuke aega, enne jooksu ja nii me siia tulime. Eest leidsime Airi ja Marguse. Neil olid kavalad näod peas, nagu oleks salaja komme söömas käinud, sest nemad olid aarde leidnud või vähemalt osa sellest. Nüüd tõmbasid nemad autosse kohvitama ja meie hakkasime objekti läbi kammima. Ühel hetkel hüüdis Neti, et tema leidis midagi. Läksin vaatama, aga nu ei ole. Läksin asja kontrollima teise nurga alt ja juhuuu. Edasi läks meie jaoks asi kiireks, katsetasime proovisme natuke, aga kuna meie pool tundi sai otsa, pidime meie minema tuiskama. Teritused kaasotsiatele, eks tuleme jälle tagasi kui siia sattume.

Väga lahe teostus... ikka väga lahe :)

Lahe aare. Vinge teostus. Tegime jupp aega tulutut "tööd" nagu arvatavasti mitmed varem teinud on. "Otsatoas" oli kas laip, magav kodutu või ühte kahest meenutav ideaalselt sätitud tekk, me ei hakanud uurima. Aarde kohta ei saagi midagi palju kirjutada, et ei reedaks lahendust. Aga imetlusväärne on küll peitja töökus aarete paigaldamisel. Aitäh!

Leidsime ja sai ka logitud!

Ma teadsin selle aarde kohta lõpuks liiga palju, seega kui ma logiraamatu lõpuks välja koukisin, ei saanud ta sellise imetluse ja üllatuse osaliseks, mida ta vääriks.

omajagu läks aega, aga ikkagi leidsime :)

Leidsin!

Leitud!