Kunda-Aru karjäär

Veetsin siin karjääriservas öö ning õhtuse sulpsu käigus otsustasin igaks juhuks otsida aaret, milleni enne arhiveerimisteadet ei jõudnud. Sest noh ... logiajaloos jääb aarde lõplik saatus ju tibake selgusetuks. Julgeid tüdrukuid polnud parasjagu kuskilt võtta, aga vähemalt jää oli juba sulanud. Põhjapoolkera aasta kõige valgemal õhtul lampi küll tarvis ei läinud, vesi ka väga selge, otsisin lolli lootusega ligi 9 aastat tagasi markeriga joonistatud teadmata kujuga sümbolit, mis tõenäoliselt viimased 8 aastat uppunud olekus seisnud :D Pool tunnikest kivide alla kiikamist siiski logitava tulemuseni ei viinud - üllatus-üllatus :o)

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".

Palun arhiveerida.

Kerge lubada, raske teha. Jääb julgeid tüdrukuid ootama, või jää sulamist.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu". Täna ei ole võimalik, aga homme vaatan üle-

Aitäh siia juhatamast.

Tänud peitjale :)

TFTC!

Vaatasin, et see aare jääb mul küll täna kättesaamatuks. Aga õnneks oli Kristel julge ja julges jääle minna. Kuna Kristel ei saanud aarde konteinerit ise kätte, siis tõi ta selle kivi meile kaldale. Priit pani ühe tou ja konteiner oligi käes. Logiraamat oli ligumärg, kuidagi saime nimed kirja.

Läksime kohale ja vaatasime kaugelt asja üle. Teised arvasid, et see aare jääb mingiks teiseks korraks, kuna polnud kindlad, kas jää veel kannab. Vaatasin ka siis alguses kaugemalt, kuid null ei olnud ju üldse kaugel ja me olime juba põhimõtteliselt kohal. Tuli vähemalt proovida.

Hakkasin teosammul üle jää kõndima... jalad all tudisesid, nii kui natukenegi jää häält tegi, nii jäi mul süda seisma. :D Mida rohkem keskele jõudsin, seda kiiremini hakkasin liikuma. Lõpuks jõudsin ikka kohale. Kolasin seal nulli ümber ringi, kuid midagi asjalikku ei leidnud. Üks auk oli, kuid see oli ääreni vett täis.

Tegin august pildi ja tahtsin Priidule saata, kuid siis avastasin, et ühel objektil on GP märk peal. :) Asi ise oli peaaegu täiesti vee all, ainult üks ots oli natuke kuival. Tirisin selle veest välja ja üritasin aaret kätte saada. Ei õnnestunud, oli kinni külmunud. Natuke jamasin sellega, kuid siis andsin alla. Võtsin asja kaasa ja läksin sellega randa tagasi. :D Priidul kulus sekund ja aare oligi käes. Kahjuks oli logiraamat läbimärg, õnneks oli Priidul pastakas, mis kirjutab ka märjale paberile, saime ikka nimed kirja.

Võtsin aarde kaenlasse ja asusin tagasi teele. Teel veel lootsin, et ma nüüd läbi jää ei vajuks, kuna raskust oli mitu kilo kindlasti kaenla all juures. :D

Õnneks ei uppunud. Üritasin ka nii tagasi panna, et enam otseselt vees ei oleks, ma ei tea kui hästi see nüüd just õnnestus...

Tänud peitjale. See aare jääb tänastest kindlasti kõige rohkem meelde. :)

Logiraamat on täiesti vettinud.

Kuna sõit oli juba ette võetud ning tagasi ikka minema ei hakanud, sai asukoht eemalt tuvastatud ning libe rännak aardeni ette võetud. Sattusin suure tõenäosusega sellel ,, mingil ajal raskema´´ maastikuga:D Lõpetusena võiks mainida, et vesi on antud aastaajal üpriski jahedavõitu supluste jaoks. Ahjaa, sildiks võiks lisada veel ,,munadeni vees´´:D

Nonii täna uus katse,abivahendid kaasas.Kohaleminek erilist tähelepanu ei vaja märgiststud kivi leidsin ka mõistliku ajaga.Aga siis hakkas mingi kammmajaaa pihta.Lõpuks lisavihje viis sihile,siis tundus küll et täitsa pimekana no miks ei näinud.....logid kirja.Täname heade peidukate eest peiturit.

Asukoht laias laastus paigas aga lõhnas natuke nohu,köha,külmetuse,kurgu valu järgi.Minema tagasi parema varustusega.

No minul oli nulli jõudes kindel arusaam, et siin läheb ruttu, ots ümber ja edasi. Gerdi aga lõi jalaga vastu maad ja ütles, et tema siit mitteleiuga ei lahku. Kuna taamal olnud kalamees ae-ae hõigetele ei reageerinud, siis jäi meil üle vaid kapuutsinöörid kõvemini kinni tõmmata, jälgida Gerdi etteastet ja aeg-ajalt hõigata midagi motiveerivat. Tänud peitjale.

Ma ei tea, mis nimest logiraamatus Ragne oma logis soiub, sest seda kas ta nimi seal ka kirjas on peab ta küll ise kontrollima minema. :D

Saabusime värskete leiuemotsioonidega tsemendikeerutaja juurest ja ees terendas vesine karjäär. Teistel vajusid näod mitteleidu aimates vissi, aga mul oli omast arust väga hea plaan olemas- tõmban ülivenivate geopükste sääred nii üles kui kannatab ja suman kõige madalamalt ribalt läbi, pärast on ainult jalakuivatamise vaev. Mõeldud ja tegemisele. Paari meetri pärast sai selgeks, et kuivade pükstega ma sealt läbi ei saa ja tuleb katse kaks teha- püksteta. Kui ma nagunii juba vees olin, siis polnud mõtet enam pooleli ka jätta. Kaldale tagasi ja uuele katsele. Sel korral sain libedamate kivide ja kõikumapaneva lainetuse keskel aru, et mõistlik oleks ka jope ja soojendusdress :D maha jätta, sest pärast on vähemalt kolm kuiva asja selga panna kui karjäärilainetus mu pikali kõigutab. Jälle tagasi ja kolmandale katsele. Selleks hetkeks oli vesi juba taluvalt paras ja edasi läks tee tibusammul teravate kivide peal. Seal kõndides tuli meelde üks tore geojutt liivaribast ja kõrvale astumisest. Nendel kividel oleks valesti sätitud jalg tähendanud küll vähem dramaatilist tagajärge, aga ülepea vesi oleks garanteeritud olnud. Kaldalt ei tulnud samal ajal piuksugi, hoidsid vist hinge kinni. Vesi oli kohati nabani, aga selleks hetkeks oli juba pool maad läbi käidud ja riieteta oleks võinud viimased meetrid ka kohale kroolida.

Märgistuse leidmine oli lihtne ja siis tekkis hetkeks error. Hõikasin kaldalolijatele, et kõik on õige, aga aaret ei paista. Eks ma salamisi lootsin mingit lihtsat "mikro naeratab heldelt vastu" lahendust, aga taaskord suutis Märdi aare üllatusi pakkuda. Nojaa, eks tagantjärele võin öelda, et tegelikult ta ju naerataski seal ja oleks ma korra veel vaadanud, poleks Ragne peidukamärkust vaja olnudki, aga eks kaldameeskond pidi ka oma panuse andma.
Aitäh Märdile, koht ja peidukas olid väga toredad, sain oma algavast nohust ka lahti, loodetavasti pole see eeldus algavale kopsupõletikule :D

Õnneks on meie seltskonnas inimene, kes on valmis aarde nimel ka 18.09 veel ujuma minema. Lõppkokkuvõttes kujunes välja tööjaotus: Gerdi ujus, Priit pildistas, Kirke filmis ja mina olin moraalseks toeks... kuni sinnamaani, kus Gerdi leidis küll märgistatud peiduka, kuid aaret mitte. Siis selgus minu tõeline ülesanne - öelda, kus aare end peidab. Pakkusin variandi välja ja rõõmukisa karjääri keskelt andis tunnistust, et pakkumine oli õige. Loodame, et Gerdi ikka kõikide retkeliste nimed kirja pani, kuna meie panus oli leidmisel ju märkimisväärne :D. Tänud peitjale, väga ilus koht on!

Läksin kohale, tõmbasin kummikud jalga ja avastasin siis, et neist jääb praegu ikkagi väheks. Just nii 10 cm võrra. Ega's midagi, suvel ongi seal mõnusam sulistada. Aga koht on ise väga ilus.

Meid lahutas nullist 40m .... ja seal oli kalamees. Kirusime hambasse ja lahkusime. Küll tuleb ka sellel aardel oma päev.

Kui vett kardad siis ära otsima mine

Selle aarde leiu juures olin mina lihtsalt ilus ;) Kogu märja töö tegid Krista ja Peeter. Samas, ega ma ikka päris kuivaks ka ei jäänud, sest ülalt valas ilmataat aina juurde :D

Täname!

Jõudsin karjääri servale. Just vajalikul kaldal seisis mugu keebi all peidus ja hoidis vihmavarju lisaks. Vaatas ees laiuva vedelikuga tõtt, see tegevus kestis tal vähemalt kolmveerand tunnikest. Otsisin vihma eest suurema puu all varju. Lõpuks sõitis vihmavarju kuju minema ja vihm oli lakanud sadamast. Sain saarele minna. Piia ja Peeter saabusid, kui olin saarele jõudnud. Leidsime Märdi meisterduse. Jälle hakkas sadama, mis natuke raskendas saarelt naasmist, vesigi oli tõusnud nii väikse ajaga. Jõudsime saarelt õnnelikena tagasi ja Piia pakkis mu autosse kuivama. Tänud Märdile.

Meil siis kolmas üritamine. Esimesel korral oli ülepõlve lumi (ma loll üritasin siis veel ka otsida). Siis järgmine kord oli vesi märg ja külm ja kõrge. Nüüd oli Kristaga siia kokkusaamine lepitud. Krista vastupidav eesti naine suutis hommikuvihmas tunde vastu pidada sellel hommikul, (on ikka sitke naine küll). Ega minulgi sobinud siin kehvem olla, kuna Krista oli juba saarekesel. Pükstest end vabastatud ja kroksid jalga asetatud (taaskord tõestasid nad oma efektiivsust veetakistuste ületamisel) kulgesin minagi sinna. Veekogu on tegelikult varasemastki tuttav, lapsepõlves käisin siin paar korda ussile ujumist õpetamas (ei saanud see ujumist selgeks ega mina kala konksu otsa). Konteiner siis ka leitud

Oi oi...Seda aaret sai kõvasti ning kaua taga otsitud. Kohapeal otsimas käisin mitu-mitu korda ning leidmiseks tuli ikkagi varbad vette pista.

Kuni kanuud Kunda jõel olid, vaatsin mina selle kandi aardeid üle, kõiki ei jõudnud, kiired matkajad olid :)
Mulle see aare kohe väga meeldis. Kena käsitööd on tehtud, varbaid sai jahutada ja kuigi loodusega on vägivallatsetud siis mulle tegelikult see vaade ja karjäärijärv meeldis.
Aare oli esmasel vaatlusel märgatav, seega ei olnud vaja ladustustööga tegeleda:) Aitäh!

Kodus valisin päeva esimeseks aardeks just selle. Vaatasin, et raskusastmeteks 3/3 - võib ju katsetama minna. Alles kohapeal sain aru, et aaa... Aare on vist seal saarekese peal. Kaarti ma ju polnud enne vaadanud. Õde oli geojahile kaasa tulnud lootuses, et saab ujuma minna. Miskipärast keeldus ta rangelt ja käskis mul aarde juurde minna.

Püksid jalast ja teele. Veidi oli libe. Vahepeal pidin neljakäpuli olema, et kummuli ei kukuks. Saarel olles hakkasin peidukaid otsima. Geps oli jäänud õega teisele poole kallast, seega pidin 40meetrit arvama. Õnneks oli aare ilusti tähistatud, seega kaua ei pidanud otsima. Tänan!

leitud

leidsin :) aga ilma abivahendita ei soovita sinna minna ;) ja kork natuke on katki tehtud aga pole viga midagi

Leitud! Aitäh!

Aare ilus kuiv. Koht oli kaardi pealt nähes teada. Ise kohale jõudes selgus, et seda aaret jahtima minnes peab pükstest loobuma. Tänud peitjale. Sai ka kive teisaldatud.

No on nöök, eelmisel korral oli ligi meeter lund, nüüd jälle samapalju vett... Lähen ja kutsun Kingpooli oma keeduspiraaliga kaasa... Siis ei pea ka kalamehed ussidele ujumist õpetama

Ilus ilm oli :)