Jalutaja

Anne-Ly on juba meie reisijutu kenasti kirja pannud. Lisan veel pildi. Tänud!

Vabariigi aastapäeva puhul plaanisime küll algul osta poolikud praamipiletid, et Kesselaiule pääseda, aga et jääolud on endiselt väga head, siis ikkagi jalutasime kohale. Eesmärk oli kõik siinsed kuus aaret üles otsida. Lumesaabastega oli väga hea astuda, lahtist jääd oli vähe, enamjaolt oli lumi peal ja kohati päris korralikud vaalud, kust tuli läbi sumbata. Saarel kohtusime kõigepealt šoti mägiveistega - õnneks nad olid rahumeelsed ja meie tegemiste vastu suurt huvi ei tundnud. Pärast mõne aarde võtmist nägime ka inimesi ja saarelt lahkudes oli näha veel vähemalt kümmet jalutajat. Meie matka pikkuseks oli 15,7 kilomeetrit ja aega kulus ligi viis tundi. Selle aarde võtsime teisena, oli suhteliselt kiire leid. Aitäh!

See aare osutus õnneks lihtsasti leitavaks. Abaja poolt oli siia mõnus jalutamine mööda teed. Tänud peitjale aarde eest!

Kui eelmisest GC aardest lumiste kadakate vahel edasi liikusime, jõudsime järjekordsesse metsanotsude ühiselamisse. Maa oli täis junne ja lehk oli vastav. Otsisime enne kõik raskemad kohad läbi, kui nipi aarde lihtsast kohast välja võttis. Aitäh peitjale, päris sürr paik siin.

Tänud aarde eest!

Õnneks olid eelmised jalutajad lume eemaldanud. Meil jäi üle ainult aardeni jalutada ja kivi kergitada. Aitäh aarde eest!

Eeeem.. peast käis läbi mõte, et nimetaks selle aarde ümber pigem roomajaks, mitte jalutajaks. :D :D
Roomasime seal okkaliste ja leheliste all mõnda aega. Kammisime mitu korda igat kivi läbi. Ja mida ei olnud, oli aare.
Ega Harrys siis alla ei andnud. Näoilmest võis välja lugeda "ega ma enne siit ei lahku, kui leitud." Ja mõne aja pärast ta selle välja kaevaski.
Lumega ehk veidi raskem kohe märgata või üldse leida.
Aitäh aarde peitjale. Väga andekas oled :D

Selleks korraks siis selle saarega ühelpool. Kaotatud sai kahest jäänaelast 1 .. mille tagasiteel üles leidsime
ja tagatippu ka Harryse kepp. Tassi veel kotiga seljas kokkupandud keppi :( Ja enam ma NEID keppe ei puutu :D Ennem olen ilma ja libisen seal jää peal.
Spoiler: "keegi" otsustas järgmine päev sinna tagasi minna, mõned aarded võtta - nii see kepp seal võssis vedeles ja omanikuni tagasi jõudis.

No siin ikka andis tuuseldada. Koordinaat oli õnneks täpne. Ei ole kiviaia külje peal, vaid ikka peal, st. lumi kenasti selle õige kivi peal. Välja ta ikkagi kaevatud sai, ilma kiviaeda ümber ladumata.

Siin oleks võinud aegade lõpuni aega veeta ja muudkui aaret otsida. Meil tohutult vedas ja peale paari minutit leidis Kaupo aarde justkui täiesti mittemidagiütlevast paigakesest.

Leitud ????

Juhendajaid oli seekord rohekm kui otsijaid aga hakkama saime :)

Ai..valus oli seal kadakate vahel. Õnneks Anne leidis.

Päev Kesselaiul.Teel siia tervitasid meid veised.Aitäh!

Virukad Kessulaiul. Enamusel oli varem leitud, Aivega kahekesi kaevasime. Aive oli edukam. Aitäh!

Üks kivi müüris nägi välja selline, et seal taga peab karp olema. Ma ei olnud kindlasti esimene, kes nii arvas. Siiski õnnestus mõningase otsimise järel Tuulil ka seda õiget kivi liigutada.

Kenasti leitud. Eks siin otsimiskohti oli nagu muda. Õnneks sai vajalikku kivi liigutatud kiiresti ja ei pidanud kogu ladumistööd ümber tegema. Veised on õnneks metsaaluse kenasti ära hooldanud, ainult kadakad veel kiusavad. Neist pole vist siin pääsu aga. Aitäh aarde eest.

Täna koos Lahmuse Kooli kollektiiviga saart avastamas ja aardeid otsimas. Aitäh peitjale, ehk said pisikuga nakatatud.

Siin läks ilmatuma aja. Üldse ei tahtnud uskuda, et aare tegelikult ka müüris on. Kohati oli müür lausa ümber, ilmselt loomad üle roninud. Paaris kohas kergitasime kive ja ühte kivi sai lausa mitu korda tõstetud, viimasel vaatlusel piilus karbike veel ühe kivi alt.
Tänud

Jalutada sai Kesselaiul väga mõnusa ringi. Kogu saart hõlmava matkaraja läbimiseks ja ringi uudistamiseks kulus paar tundi. Saime kulgeda kõrgel pangapealsel, metsaradadel ja madalamatel rannaribadel, samuti kadakatevahelisel vanal taluteel ja loomaradadel. Äärmiselt mitmekülgse maastikuga saareke. Saarel viibimise ajal ei kohanud ühtegi teist inimest ega kahjuks ka kohalikke kariloomi. Meil oli lammaste jaoks isegi leiba kotis, kuid polnud seda kellelegi pakkuda. Küll aga lugesime läbi kõik infotahvlid, katsusime ka merevee soojust ja Salme ronis ka vana päevamärgi otsa, kust avanes suurepärane vaade ümbritsevale.

Aarde leidmiseks läks natuke aega, sest kõigepealt tõmbas tähelepanu geopeiturite poolt lammutatud kiviaia lõik. Kahjuks pole mõned vist kirjelduses olevat soovitust tähele pannud, et kui mõnda kivi liigutad, siis oleks see viisakas ka samamoodi tagasi panna. Aardekarbi leidmiseks midagi lammutada pole vaja, kuid ühte kivi siiski liigutama peab. Tähelepanelikul vaatlemisel see õige ka silma torkab. Karbike on suuruse poolest väike ja täiesti ideaalses korras. Kaasa võtsime sealt ränduri.

Kokku saime Kessulaiul väga mõnus matkaringi ja paadi juurde tagasi jõudes kostitas Levia meid veel maitsva kohupiimakoogiga. Kogu see merereis ja laiuga tutvumine oli suurepärane suvepäeva sisustamine. Suured tänud Leviale meile seda kõike pakkumast ja aitäh peitjale saarele tulekuks mitut põhjust andmast.

Ju siis on aardega kõik hästi.

Üliäge ja meeldejääv mereretk: 3 päeva, 13 saart ja laidu, 30 kraadi sooja, päike ja vahva seltskond.
1. päev: Manilaid-> Kihnu
2. päev: Kihnu-> Rohuküla-> Hobulaid-> Seasaar-> Väike-Tjuka-> Tjuka-> Harilaid-> Heinlaid-> Saarnaki-> Hanikatsi-> Kõrgelaid
3. päev: Kõrgelaid-> Vareslaid-> Kesselaid

Paadiretke kolmanda päeva teise poole veetsime Kesselaiul. Kui eelmistel laidudel pidime sumpama kaldale läbi erinevate tingimustega mereveee, siis siin ootas meid ees uhke sadam, lausa lust oli paadist puhta ja kuiva jalaga maale astuda. Jalutuskäik oli samuti väga meeldiv ja lihtne astumine, täiesti erinev eelnevate kohtade võsas ronimisega. Imeilus ilm, kaunis paik ja meeldiv seltskond.

Väga mõnus koht ja tore jalutuskäik.

PS:

GP lehe hooldusteadet näen alles praegu veebis logides, aga nagu näha see ripub siin juba aastast 2017? GC lehel hooldusteadet polnud ja minu mäletamist mööda oli aardega kõik hästi. Pole ju ka viimase paari aasta leidjad kurtnud.

13 saart ja laidu 3 päevaga 30-ne kraadises kuumuses. Kolmanda päeva neljas aardeleid (28/30). Teekonda alustasime Virtsus sadamast. Oli natuke tuult ja lainet, aga ei midagi hullu.

Kesselaiu sadam on muljetavaldav. Lugesime, et kohe tuleks sadamakaptenile teada anda, et oleme sadamasse jõudnud. Siis seda ma ka kohe tegime. Väga lahkesti lubati meil seal paar tundi paati hoida.

Väga äge ja teistmoodi, kui eelmistel päevadel, oli Kesselaiu matkarada ja loodus. Väga nauditav ja mõnus. Vahepeal peitis isegi kuum päike ennast pilve taha, et meil oleks mõnusam kõndida. Raja pikkuseks tuli kusagil 6 km. Ja loomulikult lõppes see mõnusa ujumisega muuli taga. Seal eemal ujus ka majesteetlik luigepaar oma viie halli tibuga.

Selle laiuga siis meie 3-päevane paaditripp ka lõppes. Olime väsinud, kuid õnnelikud! Oli olnud väga mõnus puhkus väga mõnusate inimestega!

Aitäh aarde peitjale!

Tulime mandrilt kajakitega ja saime sedasi aardele üpris lähedale, viimase jupi saime tõesti ka jalutada :) Aitäh!

Jalutasime kohale ja noppisime aarde.

Enne seda muidugi sai mitu päeva tuulekaarti uuritud ja mandril sobivat kohta otsitud, kust kajakiga merele minna. Kui lõpuks sobiv paik leitud, siis peale kajakkide läbi kaldataimestiku vette tassimise ja kalda äärse madala ning kivirohke riba läbimist oli edasi juba täitsa mõnus aerutamine. Aerudega mere pinnalt veepritsmetega end jahutades ning päikesepaistet vahel leevendavate pilvekeste üle rõõmustades oli see palav päev täitsa mõnusaks muutunud. Saar lähenes vaikselt, kuid kindlalt ja üle tasase mere kostsid Kesselaiu asukate jutud selgelt kilomeetrite kaugusele. Otsustasime teha laiule kajakkidega tiiru peale ja sobivates paikades randudes sealsed aarded ära noppida. Jalutaja puhul oli sobiva randumispaiga leidmine üsna keeruline, kuna meri oli seal võimatult madal ja kivine ning kalda äärne taimestik ka just ei soosinud. Eks me siis läksime aardest hulka maad mööda ja lähenesime lihtsalt väikse ringiga jalutades.

Tänan peitmast.

Leitud.

Oli see alles põdemine enne retke. Alles siis kui kohal olime ja esimesed sammud seal tohutul jääga kattunud veteväljal teha sai, sain aru et täna kannab küll ja hirm oligi kadunud. Minna sai otse, tagasi mööda jääteed. Saarel sai mööda veiste rada astutud. Viisid kogu aeg õiges suunas. Tänud peitjale

Anna jäi poistega kalda äärde vahti pidama. Meie, teised läksime aardejahile, püüdsime kohe 3 aaret korraga. Suur aitäh.

Selle saare rahvas on vist päris sõjakas, isegi väikese suurtüki on torni tarinud. Õnneks toimuvad laskeharjutused tunduvalt soojemal ajal. Lõpuks jõudsime viimase saare aardeni. No kangesti tahtis mitteleid tulla. Võtsin sisse kivimüüri vaatlemis positsiooni , aga ei midagi. Lõpuks leidis Ingrid otsitava ja saime nimed kirja panna. Ja enne veel kui saime aarde tagasi panna, tuli suur grupp Viipekeelseid. Tegime nii ruttu kui võimalik.

Nüüd tagasi, alguses ikka mööda saart ja siis jääle. Vaatasime ühele poole, inimesed läksid kuhugi. Vaatasime teisale rahvas suusatas kuhugi. Mis siin toimub? Harjutamine Tartu maratoniks? Valisime seekord siledama jää, aga vaevalt saime veidi astuda, kui tuli mees saaniga küsima: Kas kõik on korras? Oli, oli. Ja siis kargasid tüdrukud võõra mehe sõiduvahendile ja tõmbasid uttu. Sellised need naised on. Meie kõmpisime siis saani jälge pidi, aga need olid seal endale ekskursiooni mööda randa lasknud teha. Tegime kõik selle kaare järele, enne kui enda varasemad jäljed leidsime. Ja tagasi maale jõudes, ootas meid kalda toetusgruppi poolt tehtud rannavaht. Tänud peitjale aarde eest.

Siin saime ikka päris tükk aega poleerida. Tänaseid eelkäijate jälgi nagu ka eriti näha polnud, mis tekitas kahtlusi. Kui Ingridi õnnelik käsi lõpuks aarde leidis, siis saime aru ka, miks neid jälgi eriti näha polnud... sest nad olid aarde leidnud ilmselt esimesest vaadatud kohast. Meie aga istusime aarde otsas. :D Kui parasjagu logisime, siis saabus kohale veel suurem kamp viipekeelseid ja nüüd vedas neil, said ka aarde asukoha kerge vaevaga teada.

Tagasi teel üle jää võtsime saanijälje üles, et vältida rüsijääd, mille me tulles ületama pidime. Olime napp paarsada meetrit kõndinud kui nägime saani jääle tulemas. Loomulikult ei saanud ma juhust kasutamata jätta ja hääletasin, ehk veab. Saanimees keeraski meie juurde ning meie rõõmuks oli lahkesti nõus küüti pakkuma kahele tüdrukule. Tuli välja, et täitsa kohalik, ilusate pruunide silmadega poiss, oli teel Virtsu sõpradele vastu. Nii me Ingridiga saimegi ägeda sõidu Kessult mandrile. Meie poisid olid küll natuke pettunud, aga mis teha. :D Tänud kaaslastele toreda päeva eest, ja peitjale aarde eest!

Selge see, et tänavune talv erineb eelnevast kahest nagu eri isa lapsed ehk et praegune on täitsa talve moodi talv. Muidugi oli Ida-Eesti ammu külmunud ja Peipsigi jääs, aga Lääne-Eestisse see külm niiväga jääda ei tahtnud. Nii saigi seda jääkaarti piilutud pikka aega, et millal võiks siia lääne poole merejää tekkima hakata. Kui sisemaal teostab Päästeamet jääpaksuse mõõtmisi, siis merel paraku mitte. Jälgisime ilmateenistuse jääkaarti ja otsustasime, et nüüd tasub siia piiluma tulla juba küll. Kui varasemalt on talvepuhkus läinud kas kuskil kaugemal suusatades või siis hoopis päikest võttes, siissSelleks nädalaks võetud talvepuhkus tuli sel korral kodumaal veeta. Kui algselt oli plaan külastada ohtralt rabasid, siis nüüd said plaanid käigult ringi tehtud ning Lääne-Eesti laidude külastus tundus hoopis ahvatlevam.

Nii saigi Kesselaiu külastus esimsena plaani võetud. Külma oli juba olnud omajagu ning ilmataat lubas seda külma veel enamgi juurde keerata. Meile see külm ses mõttes sobis, et tee mandrilt Kessule oli korralikult kinni kaanetatud. Väljas oli küll 15 kraadi külma ning tuult kohati 10 m/s, kuid minnes oli idatuul ehk siis tagant. Vastutuulega tegelemise lükkasime sinna aega kui see aktuaalseks muutus.

Jalutuskäik laiule kulges kenasti. Jää oli valdavalt sile, kaetud lumega, aga kohati oli ka rüsijääd, mis nõudis veidi turnimist. Oli õige tegu, et päris jala tulime, sest ei suusk, uisk ega tõukekelk ei oleks siin sobinud.

Kui jää peal oli lund vähevõitu, siis laiul endal oli seda ikka mehemoodi. Vist väga ei valeta, kui ütlen, et seda oli seal nii 30-40cm. Andis ikka sumbata ja rannalt alates end sisemaa poole pressida. Vahemaad pole siin pikad, aga sooja naha saime ikka.

Kodus aadrdekirjeldust lugedes ei tundunud, et selle aarde leid siin raskust võiks valmistada, kuid tegelikult olime ikka päris hädas. Eks sa otsi paksu lumega maapinnal kiviaias asuvat aaret. Kui kogu aia serv oli läbi otsitud ning aaret ei kuskilt, siis sai hakatud aiapealset puhastama, et äkki on see siis seal väheusutavas kohas. Minu üllatuseks üsna varsti ühte kivi kergitades selle alt aardekarp end ilmutaski. Uskumatu küll, aga siit lume alt õnnestuski aare leida. Muidugi oli meil nüüd tuju hea, et ei pidanud seda tiiru siin mitteleiuga alustama. Jätkasime oma retke vastupäeva Kessu aarde poole. Täname aarde eest!