K-J Sompa

Mu isa, kes pärit Kohtla-Nõmmelt õpetas mulle, et Sompa on akronüüm lausest Samoe Opasnoe Mesto Posle Ameriki. Ju siis oli kõige ebameeldivam linnaosa Kohtla-Järvel. Tänapäeval ilmselt enam nii hull ei ole ja julgesime ikka tiirutada siin ringi. Lõpp oli võimas, sai kohe guugeldatud, et mis ja kus ning kohe sattusingi üsna ebameeldiva ajaloo peale. Koht ise uhke, aga ju see halb aura sellega ikka kaasas käib ja keegi taastada ei püüa. Aitäh peitjale siia kutsumast!

See Sompa oli mu jaoks täiesti täiesti tundmatu maa. Vahest olin ikka kunagi siia sattunud ka, aga polnud eriti ringigi vaadanud, mis veel tutvumisest rääkida. Nüüd sai siis mingisugunegi ettekujutus sellest Sompast. Ja lõpuaarde asukoht oli kohe õite huvitavas kohas, seal sai rohkemgi ringi vaadatud kui aarde leidmiseks vaja oleks olnud.
Tänud peitjale Sompat tutvustamast ja aaret peitmast.

Sompas ei olnud ma kunagi käinud. Raske uskuda, et ka edapidi sinna asja oleks. Klubihoone on võimas stalinismi sümbol nagu ka Kohtla-Järve kultuurimaja. Nurga taga seltskond seltsimehi aega veetmas. Infot esimesest punktist oli raske otsida, sest ukse ees seisis naisterahvas. Kaugemalt vaadates tundus, et keskmises joobes ja elust räsitud. Taandusime eemale ja tegime nagu pildistaksime hoonet. Mingi aja möödudes otsustasime ikka nulli liikuda. Täiesti kaine selge mõistusega naine küsis vene keeles kas me soovime majja sisse saada. Ei jätnud juhust kasutamata ja soovisime. Kui naine liikuma hakkas, siis selgus, et ta on invaliid. Nüüd oli mul päris piinlik oma eelneva mõtte pärast. Tegemist oli klubi valvelaua töötajaga. Kõndisime siis hoones ringi. Suured võimsad saalid ja vestibüülid. Väiksematesse koridoridesse ei tunginud. Kuid aeg on seal seisma jäänud. Kõik karjub remondi järele. Väljudes tänasime töötajat ja võtsime ruttu otsingu käsile. Kaaslane leidis ja pildistas. Põgenesime autosse. Koordinaadid saime paljulubavasse kohta. Seal tundus, et ikka vist midagi sai valesti sisestatud. Seisime täpselt nullis keset nõgeseid ja muid prahitaimi. Jaurasime siis seal tükk aega koordinaatidega. Lõpuks ma ütlesin, et see pole koht kus ma pikemalt seista tahan. Nõudsin, et lähme tee peale tagasi. Astusime kaks sammu eemale ja kaaslane hakkas suure häälega naerma. Aare leidus kohe. Tänan! Meil oli huvitav.

Leitud

Leitud, logitud, tänan!

Kunagi lapsepõlves sai Sompas korduvalt käidud, aga sellest ei mäleta ma enam suurt midagi. Tänud meenutamast.

Kuivatasime karbi (karbi kaas katki) sisu, eemaldasime karbist katkised esemed, lisasime uued minigripid.

Põnevad kohad. Aitäh.

Öö oli juba kätte jõudnud ja mul ei andnud kuidagi süda rahu, et päeval tühjade kätega siit lahkusime. Kuna pidin nii kui nii poisi magama panekuks toast lahkuma, seega tõmbasin õueriided selga ja tuiskavasse õue. Kohapeal olid päevased jäljed veitsa näha. Võtsin kaas auto lumeharja ja kukkusin igalt poolt pühkima, aga ei midagi. Juba olin nina tagasi keerama, kui mulle midagi kahtlast silma jäi. Ka neh aare. Karp oli kinni kaas käis pooleldi lahti, aga sain logiraamatu kätte ja ka ilusti tagasi. Teistele ei soovita talvel otsida. Aga aare oli hea ja tänan peitjaid.

No ei olnud meil ka täna selle aardega õnne. Sisse ei lubatud minna, objektile ringi ei viitsinud peale jalutada. Nuuskisime nulli lähedal, aga ei midagi.

Alustame oma aarde otsimise päeva siin. Alguse leidsime ilusti üle ja ka lõppu sai ilusti mööda lumevälja jalutada, aga mida ei leidnud on aare. Kuigi vaatasime nii seestpoolt kui ka väljast poolt. Igal pool oli vaid väga palju lund. Aga eks tuleb ilma lumeta uuesti tulla.

Lihtne multi.
Tänud

Lõpp vajaks jah liigutamist. Aitäh!

Huvitav piirkond.. eriti toredad olid värvilised kuulutuste tulbad.

Lõpus tegin kirjaoskamatu näo ette ja käisn logisin aarde ära.

Tänan peitmast.

Aarde lõpp on eramaal kuhu märk keelab minna. Lõpp oleks seega mõistlik teise kohta liigutada.

Tänan aarde eest!

Pean ütlema, et armas koht see Kohtla-Järve. Tegemist ju linnaga kuhu mu ema toodi ja pärast mõõdukat pingutust ta mind ilmale tõi. Ega palju rohkem mälestusi siin polegi. Aga koht oma vanas hiilguses oli uhke ja meeldis siin askeldada küll. Kahju, et aeg teeb oma töö ja nii mõnigi rajatis jääb lihtsalt saatuse hoolde.

Tänud.

Sumpa sumpa läbi sompa. Leid tuli ruttu ning edasi suundusime hiie poole.

Mõni aeg tagasi tudus Sompa mahajäetuna. Nüüd oli kõigis allesjäetud majades elu sees ja hoonedki ülesvuntsitud. Tore! Aitäh!

Sõitsime kohast mööda ja vaatasime, et mis lahe koht see seal on, aga kuna ei viitsinud seisakut teha siis panime edasi nulli poole. Peale koordinaadi kätte saamist tekkis muie peale, et täpselt sinna lahedasse kohta nüüd lähmegi :D Aitäh

Leitud

Nullis làks aega, marius leidis lôpuks.saime koordinaadid. Pimedas vàga kôhe koht ja vôib öelda et mariuse puhas töö. Kôikidest eramaa siltidest làksime rahulikult mööda

Tänud.

Kui ma oma lapsepõlve Kundas veetsin sii oli ikka veidi kokkupuuteid Ida Virumaaga ka , ükskord ... ei mäletagi oli see vestlus eesti või venekeeles, selgitasid siinsed kohalikud mulle et kust tuleb nimi Sompa - Samoje Opasnoja Mesta Poslje Ameriki... Ameerikas käisin ära enne kui Sompas, nüüd päevasel ajal ei tundunud siingi ohtlik, nagu ei tundnud hirmu ka Ameerikas

Leitud tänu sookollile!

Külm aastaaeg, pimedus, muudki guljanije harrastamist vähesoosivad tegurid - kõik paistsid minu vaatevinklist vaid plussidena, arvestades nulli ambitsioonikat asukohta :D Parkisin heale jälgimispositsioonile ja lükkisin üksteise järel pähkleid näost sisse, kuni mitte ainsatki hingelist enam kuskil suunas ei paistnud. Alles siis läksin lambiga vehkima. Ja tulin kohe numbritega tagasi. Päevalgel ei peaks ehk mugude pärast põdemagi üldse.

Lõpus tekkis jah kergelt huligaani tunne jälle. Aga olen juba aru saanud, et Ida-Virumaal on nii mõnedki märgid pigem soovitusliku kui rangelt kohustusliku iseloomuga. Auto jätsin lubatud tsooni, edasi jala, musta värvi helkurivabades riietes, nõrga pealambi lülitasin poolel võimsusel sisse alles nulli lähedal, et jalgeesist ja peidukat näha. Kiirelt läks. Tundub, et kui algpunktis on mugumure väiksem päeval, siis lõpus pigem pimeduses.

Ida-Viru müstiline arhitektuur. Suurelt ikka ehitati ja sümmeetriliselt. Nüüd kuidagi nukralt kaugel on üks maja teisest. Inimesi ka pole, kes seda tühja ruumi siin täidaks. Mõni üksik ainult kondas ringi. Nullist saime numbrid kätte ja suundusime keelumärke eirates lõppu. Kompsude ja kodinatega naisteparv jalutas vastu. Ei pidanud nemadki keeldudest kinni.

Kuna mäed (vähemasti aaretega) hakkasid otsa saama, siis hakkasime ka tavalisi teepeale jäävaid aardeid võtma. Nulli jõudes tuli klubist naine välja, vaatas meid ning läks sisse tagasi. Koordinaatide leidmisega probleemi polnud, aga lõppu sõites oli sildid "eramaa" ning "omaniku loata territooriumil viibimine keelatud" vms. Tegime kiire põike ja panime nimed kirja.

Selleaastase suveseikluse viimase päeva hommik algas meil siit klubihoone juurest. Otsisime perenime klubi seinalt. Sellega läks kiirelt ja ega ka aarde jaoks vajaliku info leidmisega kaua ei läinud. Peagi olime teises punktis ja ohakate vahel seigeles aarde juures. Eelmisest logist oli abi, varisemisohtlikusse majja ei hakanud tikkuma. Ei ole vajadustki.

Tänud selle linnaosa näitamise eest!

Mis toredaid kohti see aare tutvustab. Algus läks meil lihtsalt, kuid lõpp veidi keerulisemalt. Pärast seda, kui mõtlesime, et ikka ei juhatata inimesi varingute alla, leidisme aarde kenasti. Ikka ise rumalad, mis muud. Aitäh, mulle meeldis!