Punahunt

Aare automaatselt kättesaamatuks märgitud.

Kaks siin lähedal olevat aaret leitud, tuli mul veel see teekond Punahundini ette võtta. Räätsad alla ja veel mitte jahtuda saanud pärnakate jälgi mööda minema. Mis nii viga astuda, lõpuni välja polnud vaja telefoni välja võta. Kusjuures seda raba silmitsedes olin valmis palju kaugemale minema, aga polnudki vaja, mingil hetkel tegid jäljed jõnksu ja oligi konteiner näha. Proovisin mis ma proovisin, no ei saa lahti. Vat nüüd võtsin küll telefoni välja ja vaatasin järgi, et kas teistel ka siin probleeme olnud. Lugesin kuni sinnani, et Tram lendas toore jõuga peale. Eks magi siis langesin selle peale põlvili ja keerasin... Järgi andis, jumal tänatud. Küll oleks totter olnud, kui polekski saanud, korra on niimoodi ühe aarde juures juhtunud. Logi kirja ja ots uuesti parkla poole. Täiesti paras astumine oli, ei väsitanud ega hakanud ka külm. Kuid nende miinuskraadidega, mis järjekindlalt kipuvad kahekohalised olema, hakkab juba harjuma, me põhjamaa inimesed ikkagi
Tänud peitjale aarde eest

Muinasöö 2.0 juures panime räätsad alla, need kellel olid. Minul ja Dairil polnud aga ilma oli ka suht oki minna, lund oli vähe, Harrys ja Skin tegid korraliku raja ette. Väike kulgemine külmunud rabas ja Harrys ootas juba konteineri juures, oli teine nii kinni külmunud ja esimese laksuga lahti ei tahtnud tulla.
Aare oli ise tip-top korras, kuiv ja kõik olemas. Dairil oli see varasemalt leitud, ta tuli meile seltsiks ja turvas meid koos oma kutsaga huntide eest.
Logisime selle mulle pikalt pinnuks olnud täpi ja läksime samat teed pidi tagasi. Oli mõnus väike rabamatk.
Tänud peitjale aarde eest!

Minu jaoks oli see esimene kord räätsadega raba peal kulgeda. Harrys pani tempokalt eest ära ja eks ma siis arvasin, et räätsad annavad lisakiirust. Tegelikkuses said mu vanad suitsetaja kopsud rabatuule ja puhta õhu käest korraliku koolitunni ning enne lõppu hakkas pilt vaikselt eest ära minema.Õnneks tuli järel eriti kõva matkatiim, kes mu jälle jalule turgutasid. Tänks Tram ja Dairi!
Punahundi rajal oli täna tunda selle hundi kohalolu, Kotkapere koer oli rabas silmnähtavalt närvis, ilmselt tundis oma eelajaloolisi sugulasi kuskil kaugustes liikumas 🐺proovides seda rada igatpidi turvalisemaks territooriumiks meie ja enda jaoks muuta.Aadre juurde jõudsime, siis logisime ja läksime chillilt samat teed pidi tagasi. Ülemhooldusmeister tõdes,et aare on täitsa kuiv ja mingit hooldist ei vaja.Tänan,et siia meid meelitasite, raba on lahe koht!

Nikerdasime Muinasöö 2.0 juures räätsad alla (kel need kaasas olid), kuulsin kusagil Dairi õpetussõnu Skin'ile, et "rihmad peavad väljapoole jääma" - tore, mul kah valesti 😂 Aga savi, peaasi, et jala küljes seisavad. Pole ennem räätsadega liikunud (Toonoja ei lähe arvesse, seal sai kanda neid 100 meetrit) aga kulgemine oli lausa lust. Konteineri kaas oli korralikult kinni külmunud, aga Tram lendas toore jõuga peale ja nagu naksti, oligi logiraamat käes. Aare kuiv ja korras ning hetkel maastik mingi 2 koma millegagi.

Lund pole praegu ülearu palju,selline ilus rahulik kulgemine siin.Tänud peitjatele,taastajatele!Kõik toimib kenasti!

Leidsin

Oma neli km tatsasime siin piiril ja piiritult. Aare täitsa ok vaatamata vanusele. Aitäh!

Eelnevad logid panid selleni jõudmise sügava kahtluse alla. Tegelikkus osutus hoopis vastupidiseks - autoga sai mõnusalt onnini sõitaja sealt edasi räätsadel raba peale. Tänane eesmärk oli raba peal ringi matkata, piirini ja tagasi jalutada ja kuna Punahunt siin ka ootas, siis tagasiteel põikasime tema juurest ka läbi. Raba on praegu kuivapoolne, räätsadega saapad märjaks ei saanud. Jälgede põhjal oli keegi siin hiljuti saabastes käinud, logiraamatus kuupäevalist logi aga polnud. Aitäh peitjale siia kutsumast, oli mõnus vaikuses kulgemine ja kiire välismaal käik!

Väga mitmeid kordi on mõttest läbi käinud selle aarde külastamine aga kuna siia ju igal aastaajal asja pole, siis on ikka vaid mõtteks see jäänudki. Aga ükskord jõuab kätte õige aeg ja täna siia tuldud saigi. Väike kartus oli ikka sees, et millised need metsateed siin on ja kui märg ikka raba praegu on aga tegelikult oli kõik lihtsamast lihtsam. Hanno kärutas meid läbi porimülkast teede metsaonnini ja siis juba kips-kõps raba poole. Kui laudtee otsa sai, panime räätsad alla ja põhimõtteliselt sirgjooneliselt liikusime aarde suunas. Jah, raba oli vesine aga räätsaga polnud probleem igalt poolt läbi jalutada. Laukad oli korraliku jää all, seega kannatas isegi neil kõndida. Rabas oli imelisi värvilisi mättaid ja üldse oli selline kevadine tunne. Lumeta talvel oli aardeleid lihtne ja sellega kõik parimas korras. Täpselt tunni pärast olime metsaonni juures tagasi, rõõmus meel kergest rabajalutusest ja aardeleiust. Aitäh, väga tore koht ja aare!

Selle jubeda aarde eest oli Kaupo mind aastaid hoiatanud. Niisiis olin valmis Puhatu raba vol 2ks. Kui hirmule hästi suured silmad teha, siis tuleb pehme maandumine. Nii ka mul.

Auto jätsime õnneliku onni juurde ja edasi tatsasime mööda väga normaalset teed. Siis tuli korralik laudtee, kust õigel hetkel oli vaja lihtsalt raba peale astuda. Raba kandis hästi (ja oli nii nii ilus!). Umbes 200m enne aaret selgus, et tsentner pluss on raba jaoks liiga koormav, pooltsentnerit aga väga okei. Niisiis lippasin aardeni, panin nimed kirja ja siuhti tagasi. Aitäh, oli mõnus jalutus!

Kehtiv dokument https://www.riigiteataja.ee/akt/105072023174?leiaKehtiv

Anne-Ly pani kenasti meie seiklused kirja. Oli taas mõnus päev matkamiseks ja jäine raba aitas kiirelt liikuda. Tänud!

Õnn on katusega onn 5 juurest suundusime selle aarde poole. Laudteed mööda läksime kuni vaateplatvormini. Vaatasime veidi ringi - täna selline udune ilm, tegime mõned pildid, panime suuna paika ja edasi tuli mööda raba astuda. Maastik oli täna küll ideaalselt läbitav. Mättad täiesti külmunud ja jää kandis ka väga hästi - lihtsalt libe oli. Kõige kahtlasemad kohad olid lume all - kui seal vajus jalg veidi sügavamale, hakkas jälge kohe ka vett kogunema, kuid midagi hullu polnud - sellist osa, kus üle lume oli vaja minna, olid üsna üksikud kohad. Uppumisohtu ei olnud kuskil ja jaladki ei saanud märjaks. Aare paistis kenasti välja ja sellega on kõik kõige paremas korras. Panime nimed kirja, võtsime väike lonksu kuuma teed ja liuglesime tagasi.

Matk autost onnini ja Punahundini ning tagasi oli meil 4,6km. Aega läks koos puhkepeatustega onni juures nii enne kui pärast rabas käiku, peaaegu 1,5 tundi.

Aitäh peitjale siia jalutama kutsumast!

-18 oli täpselt paras, et see matk ette võtta. Imeline paik.

Hommikul pärast ärkamist veidi sai nagu kaheldud, et kas kerge peavalu, teksa ja tossuga ikka tasub kohe 4,5 maastikuga aaret püüdma minna, aga... mis seal ikka valesti saaks minna?

Algus oli lihtne - mine mööda rada, kuigi veidi pidi sumpama. Rudolf oli muidugi nutikas poiss ja võttis matkakummikud kaasa, mis nii viga. Aga väga kaua ei läinudki, kui tuli laudteelt maha keerata ja vabakavaga jätkata. Raba nagu vahepeal kandis, vahepeal üldse ei kandnud ja vahepeal midagi sinna vahele. Ehk siis tuli sihtida mättaid või selgelt jäälaadset toodet, aga mitte kohevaid kohti. Ega eriti kaua ikka ei läinud, kuni üks jalg oli läbimärg ja peagi teinegi. Samas liiga hõljuma asi ka ei kippunud, enne tuli juba null vastu. Veidi kaevamist kahtlasemates kohtades ja peagi oligi konteiner käes. Tagasitee oli juba lihtsam ja kiirem, nagu ta ikka olema kipub. Oli tore retk, aitäh!

Kuna raba oli suhteliselt heades jääoludes, siis tegelt oli jalutuskäik rabas-pargis-kruusateel tüüpi leidmine. Et krõbistad ilma sisse vajumata ja taimestikule liiga tegemata ilusasti aardeni ja leiad-logid. Natsa oli ikka lund ka, igal pool nii hästi uisutada poleks saanud. Aga laiguti oli jää puhas ja väljas - mitte, et uiskusid oleks võtta olnud.

Arvasin, et siin pole ilma räätsadeta midagi peale hakata, aga kui ma aardest vähem kui kilomeetri kaugusel olin ja aarde suunas lausa laudtee läks, siis otsustasin siiski katsetada. Laudtee sai küll üsna varsti otsa, kõige madalama vaatetorni juures, mida ma seni kohanud olen. Eks hakkasin siis astuma. Räätsaga poleks suurt midagi peale hakata olnud, sai üsna ülbelt sirgelt aarde poole jalutada. Mõnes kohas tegin kaare, aga ilmselt poleks ka midagi juhtunud, kui poleks teinud. Aardele lähemale jõudes oli kohati ka lirtsumist kuulda, aga saapatallast kÕrgemale veetase siiski ei küündinud. Aare hakkas juba kaugelt silma, panin nime kirja ja jätsin trükkplaadi. Aitäh peitjale.

Leitud keset suve, aga talvel oleks ilmselt kergem olnud. Roomajaid mega palju, lugesin kokku 14 rästikut. See tegi just selle vaimse poole raskeks + hoolimata kuivast suvest, sain ikka jala märjaks, ehk siis kummiku vett täis. Hea, et koht eraldatud on ja publikut ei olnud , muidu oleks nad naerda saanud, kuidas üks 76 kg kaaluv aarde jahimees hõljub kui priimabaleriin laugaste vahel. Ettevaatus seal ei ole liiast, vägagi salakaval koht. Aardega on kõik korras, kena kuiv seest , kribasin logi kirja ja panin ta uut Hundi jahtijat ootama!
Tänud närvikõdi pakkuva aarde eest!

Seda pole küll enam kaua kaua juhtunud, et keset suve talvist georetke meenutada tuleb. Selle punkti vallutamine oli täna puhas lust ja lillepidu. Lausa liigagi lihtne. Kirsiks tordil oli aarde kõrval kuremarjaväli, kus sai iga soovija mõnusa vitamiiniampsu. Oli tore päev! Aitäh!

Onnid leitud, läksime hundijahile.

Superilm oli täna rabas müttamiseks.

Tänud kaaslastele ja peitjale

Tänud peitjatele ja hooldajatele.

Pole pikalt saanud matkata, eriti veel rabas. Nüüd sai viga parandatud. Raba oli mõnusalt vett täis ja isegi räätsadega sai selliseid "huvitavaid" kohti ületatud. Mulle väga meeldis see koht!

Kui Liisi palumisel mind plaanitavate rabamatkade kampa võeti, olin tänulik, põnevil ja natuke hirmul ka, sest polnud varem kordagi talvel soos käinud. Kogusin varemkäinutelt infot, mis kohati rohkem hirmutas kui aitas :D, aga lõpuks ostsin soojad kummikud jalga ja otsustasin kambaga ühineda. Esimesena olid plaanis Pärnumaal olevad piiriäärsed aarded Õnn on katusega onn 6, Lätlane, Punahunt ja Õnn on katusega onn 5.

Onn 6 käidud, oli aeg suunduda pikemale matkale. Sõitsime autoga tee lõppu, panime vajalikud kompsud kokku ning asusime teele. Kui alguses tundus lund suhteliselt vähe olevat, siis mööda jõe ja kraavi äärt sumbates ei tundunudki enam nii vähe.

Riideid olid enamus meist vastavalt -18 kraadisele külmale ohtralt selga pannud, kuid juba alguses oli näha esimesi kihte langemas. Liiga soe ilm oli nii tulihingeliste geopeiturite jaoks :D Sisenedes rappa panime Inge ja Markoga räätsad jalga (aitäh Reinole laenamast!), kuid kuna raba oli siiski suhteliselt hästi külmunud ning edasi liikumine mul nende räätsadega eriti ei edenenud, siis nii saja meetri pärast jätkasin kummikutes.

Kõigepealt käisime Lätlasel külas saldelumpsi söömas ja aaret logimas ning siis võtsimegi suuna selle aarde poole. Paar korda astusin poolde säärde sisse, kuid kummik hoidis varbad kuivad. Päike paistis ning vaated olid absoluutselt imelised. Kahju, et nii palju jalge ette pidi vaatama :D

Aarde juurde jõudes olid kõik korralikult väsinud. Vähemalt neli kilomeetrit oli juba hinge all ning söömisest ka tunde möödas. Aare oli arvatavasti lume all ka ning nii me seal tiirutasime. Mingi hetk otsustasin enda kaarti ka piiluda. Minu null näitas 10 meetrit eemale ning seal me konteineri nurka ka märkasime. Natukese kaevamise tulemusena saime aarde kätte ja nimed kirja. Edasi võtsime suuna juba metsa poole, kus ootas meid Onn 5. Aitäh retkele kutsumast ning megaägedale seltskonnale!

Võtsime siinse Rongu raba matka ette ühe sirgena: Onn 6 - Lielpurvs - Punahunt - Onn 5. Lund oli oluliselt rohkem kui Põhja-Eestis, ent sellest suurest külmast (matka algul -18) hoolimata oli lume all raba kohati pehme ja nii mõnigi meist vajus jalgupidi sisse, kohati kuni põlvini. Samas, laukad oli külmunud ja sealt sai muretult otse üle kulgeda.

Aarde juures sai veidi ringi seigeldud, aga Loonal oli kõige noorem ja terasem silm ning tema nägi tükikest konteinerist ja saimegi siis logiraamatule ligi.

Tegelikult oli mõnus matk ja rabas on alati hea olla, nii ka täna. Tänud aarde eest!

Olin esimesena kohal, välistasin kõige tõenäolisema koha ja otsisin hoopis kaugemalt. Vihjest ei saanud aru ja hiljem selgus, et lumega pole sellest ka eriti kasu. Koordinaat oli vist siiski piisavalt täpne ja aare lõplikult peitu ei jäänud. Aitäh!

Peale Lielpurvsi vallutamist kulgesime rahulikult piki piiri siia. Kord oli parem liikuda Lätis, kord Eestis ja nii me seda piiri kinni õmblesime. Aeg ajalt paistis päike ja kuni aarde juures tuldud suunda keeramiseni ei olnud arugi saada, et tegelikult puhus tagant täitsa tuntav tuulekene, mis nina näpistama kippus. Tänase lume koguse juures polnud vihjest mingit abi ja küllap seetõttu leidis PaulaLoona aarde pisut ootamatust kohast. Tänan peitmast.

Lapsed said pisut rabaskäimise koolitust, läbisid õppuse edukalt. Kui algus laudteelt maha astudes kindlapoolne tundus, siis viimased paarsada meetrit aardeni olid ilma räätsadeta üsna planeerimistnõudvad. Aga ära tegime!

Hiljem nautisime soojas onnis kuuma teed ja vabastasime pinna ööbijatele. Mudavannitaolistes rööbastes seiklemine autoga ootas alles ees... Aitäh!

Enne kui Sandre päike päris loojus, oli kindel plaan punahundi juures käia. Midagi tublimatele ju ikkagi. Ja ma olen jube tubli, selles pole vähimatki kahtlust :P Tublisid hooldajaid, Kadrit-Sveni ning Merikest-Alexit tänan vaikiva aupakliku kummardusega! Algseid peitjaid loomulikult samuti.

Kui sookured päikeseloojangul oma võimsa trompetiduoga alustavad ning see kaugelt raba servadest pikalt vastu kajab nagu hiiglaslikus kontserdisaalis, siis see on minu meelest üks võimsamaid elamusi, mida Eesti loodus pakub! Aitäh.

Hea, et räätsad eelnevalt geomobiili sai visatud ja nüüd kaasa võetud. Räätsadeta praegu ei saa. Kiiruga sai koordinaadi sisestamisel näpukas tehtud ja seetõttu matkasin ca 500m aardest kaugemale ja selgus kohapeal. Kui õiged andmed sisestatud, ega siis logi kaua oodata lasknud. Tänan räätsamatka eest! Aare heas seisus.

Puhkus on tore asi, aga mul oli aeg lõpuks puhkusest ka puhata. Üle kolme nädala juba lastega mööda Eestit ringi tiirutanud aga kogu tegevus käib vaata et koguaeg laste pilli järgi. Aardeid otsi ainult nende une ajal või mingeid ülikavalaid nõkse ära kasutades lihtsaid aardeid noppides. Aitab küll, väike geotuur peab ka ikka puhkuse sisse ära mahtuma. Jätsin lapsed vanaema juurde ja põgenesin ise kuskile pärapõrgusse. Esimese hooga plaanisin ööbida top secret onnis aga see tundus isegi minu jaoks liiga metsik. Õnneks oli kõrvalt kohe teine ka võtta. Ja kui juba punahundile nii ligidale sai tuldud, siis miks ka mitte proovida seda üles leida. Tõsi ta on, et aerofoto paistis päris hirmutav, mittetalviseid logisid on näputäis ja üleüldse olen ma siiani rabasid peljanud. Aeg oli oma hirmuga silmitsi seista. Onni juurde jõudes selgus et siin on tugevad probleemid leviga. Messenger töötas, c:geo äpp ka aga veebilehitsejad millegipärast avada ennast ei tahtnud ja geopeituse keskkonda seetõttu ligi pääseda ei õnnestunud veel. GC lehel pole aga punahunt veel siiani kättesaadav, õnneks hea geosemu jokker6 aitas hädast välja ja saatis aarde koordinaadid. Laudteel seistes ei tundunudki see vahemaa nii väga hirmus, seega tasus proovida küll. Algus läks libedalt. Pokult- pokule hüppamine polnud mingi probleem. Sellegipoolest liikusin väga aeglaselt ja ettevaatlikult. Kuigi tempo oli maas, siis nahk oli koguaeg märg - ärevus oli niivõrd suur. Kui aardeni oli jäänud veel ca 250m hakkas aga pokude arv aina vähenema ja pinnas aina rohkem vetruma. Räätsasid mul polnud, kuigi tundsin neist tohutult puudust. Need lihtsalt ei mahtunud autole, see oli ju niigi maast laeni ja katuselgi varustust täis. Seega tuli tossudega leppida Eks sellega ma olin arvestanud et märjaks nad saavad ja nii ka läks. Edasine trajektoor oli vägagi ujuv ja linnulennult vaadatud vahemaa kahekordistus. Teekonnal oli näha palju sissevajumise jälgi ja proovisin olla üks neist kellega seda ei juhtu. Olles juba peaaegu lõpus tegin veel viimasele laukale ringi peale, enne kui aare silma jäi. Viimased meetrid ei meeldinud mulle teps mitte. Esiteks sattusin hoogu ja enne lõpusirget tegin paar äkilisemat liigutust ning jalg kadus sohu. Jala kätte saamisega probleeme polnud, aga et seda teha nii, et toss jalga jääks käis see kõik ikka väga aeglaselt. Kui see mure lahendatud ja jäänud olid veel viimased meetrid, siis muutusin ma ikka eriti murelikuks. Ükskõik kuhu ma jalga panna proovisin, kippus see sügavusse vajuma. Vastu sai võetud otsus, et nii pikk maa jube seljataga ja need viimased meetrid läbin ma kasvõi roomates. Õnneks piisas vaid neljakäpukil liikumisest. Kohale jõudes tabas mind tõsine heaolu laine ja kergendus. Avasin kaljapudeli ja nautisin rabailu ja enda saavutust täiel rinnal. Pikalt aga passima ei saanud jääda. Päike oli juba loojunud ja olud hakkasid hämarduma. Püüdsin küll tuldud teed tagasi minna aga mingil hetkel kaotasin jälje ja aeg oli uus rada leida. Ei teagi nüüd milles asi aga tagasiteel hakkasin korduvalt sisse vajuma. Oli siis asi selle, et hakkasin kiirustama või olin 0,5L jagu raskem. Igatahes emotsioonid jooksid lakke. Kui see strateegiline 250m sai seljatatud oli edasine juba jalutuskäik pargis. Oli see alles väljakutse, kindlasti üks meeldejäävamaid matku. Seega selle aarde hooaeg on nüüd taas avatud. Tulge külla.

Aardega kõik korras, tänud siia meelitamast.