Tule säras

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".

Lootsin küll, et aparaat leiab kodutee tagasi. Aga lootus on ju lollide lohutus. Selle tulukese sära tuhmus lõplikult. Tänud kõigile külastajatele. Koht puhastatud ja vaba uute aarete jaoks.

Seda aaret olen lahti ja kinni klõpsanud palju kordi. Kunagi sinna kanti juhtudes sain isegi info kätte, kuid kuna kiiret ei olnud, siis sinnapaika see jäigi.

Nüüd, kui saabusin Airi juurde oma labi boonusest sinise näoga, pakkus ta, et no aga lähme käime siin ära. Saan päeva kirja ja on igal juhul tore. Punnisin alguses vastu, et aaaa mul pole ju koordinaatigi. Lõpuks jõudsime kokkuleppele, et käime ära ja ma pärast kodus lahendan.

Tatsasime läbi tuule ja tuisu kohale ning erinevalt kõrval seisvast endisest hädapätakast läks mul ainult mõned sekundid, enne kui karp näppu jäi. Nimed kirja ja tagasi sooja.

Nüüd sain lõpuks mõistatuse lahendatud ja julgen rahuliku südamega aarde ära logida. Väga tore susserdis! Aitäh!

Aitäh!

Tahtsin oma silmaga kaeda, mida siin kakssada korda mitteleidmas käiakse.
Ah siis sellised on lood.
Tänud

Kuna ma ei tea paljudest Tallinna mõistatustest midagi, siis polnud ime, et ka sellest ei teadnud. Kuna aga pakuti võimalust arhiivi minevat aaret selle lõpp-punktist otsida, siis haarasin võimalusest kinni. Pikalt ei jõudnud siiski ise otsida, kuna leid tuli juba teiste poolt. Peitja saabus ka ootamatult, misjärel pidasime aarde juures kiire minisündmuse. Aitäh!

Tulin, nägin ja logisin.

Eks see arhiivi minemise hirm oli see, mis lõpuks pilgu ka sellele aardele suunas. Kahjuks küll alles siis, kui algus juba parematele jahimaadele läinud. Õnneks on aga piisavalt geosõpru, kes alguses oleva virr-varri videosse on jäädvustanud ja piisavalt aeglaselt seda edasi kerides sai sihtkoht selgeks. Eks ma olen ju varemgi sarnaseid vidinaid käes hoidnud ja peale piisavat mõtisklemist on nad kõik siiani lahenduse saanud.. Täna kohapeal olin alles vaatlemise lainel, kui ilmselge kontrollimist vajav koht silma jäi ja juhtumisi oligi see ainus koht, mida seal katsutud sai. Aarde avamisel sain väikese ehmatuse osaliseks, kui ootamatult peitja ise justkui maa-alt välja ilmus. Tekkis selline lambist džinni välja ilmumise effekt.. äge. Tänan peitmast.

Veerand tunnikest peale tänast mitteleiulogi uuris Silver, et mis ajal uuesti otsima minnakse. Ei teagi nüüd, kas mu mitteleiulogid ummistasid ta postkasti või ongi nii siiras ja armas peitja, kes (nagu ta ise väitis) tahtis mu piinadele lõppu teha või (vahest ikka nagu tõeline eestlane?) hoopis mind piinlemas näha? Mine võta nüüd kinni, milline versioon sinna tõe poole rohkem kisub. Tavaliselt on tõde ikka kusagil seal vahepeal. Piinelnud ma küll ei ole, täitsa tore on seal käia olnud, et end lolliks teha. Igatahes lubasin teada anda meie saabumise ajast.

Sain Inge ja Markoga enda Lõpliku Sõltlase aarde juures kokku. Liuglesime veel Kitseküla aarde juurest ka läbi ning tulimegi siia. Kuna mul polnud nii ehk naa enam ainsatki mõtet, kust otsida võiks, siis ma vaatasingi pealt, kuidas teised asja käsile võtsid. Ei läinud minutitki, kui Inge taskulambivihk tabas kohta, mis mul nagu koomiksis sada küsimärki pea kohale tekitas. Kuidas ma seda ei näinud? Inge pani hea hooga ees minema, pidin sammu kiirendama, et näha seda hetke, et just sealt ta selle välja võtabki. Nii oligi. NIISAMA LIHTNE OLIGI!!!

Silver vist ei saanudki otsimist näha. Vähemalt sel hetkel, kui ta kohale jõudis, oli mul karp käes ja ma ei osanud muud teha, kui õlgu kehitada. Inge pani nimed kirja ja siis jätkus pläkutamise voor, kus ma jälle kõrvu kikitasin, et miskit tarka kõrva taha panna ;)

Tuletasin endale meelde vanad tõed:

1) Ära mõtle üle!

2) Ära eelda - kontrolli!

3) Pole olemas ufot, kes otsimise ajal maandub ja tule särama lööb!

Kniks kaasgeopeituritele ja Silverile!

Mõtlesin, et puhastan oma aju selle aarde mitteleidudest teiste aarete otsimisega ja näppisin vahepeal kümneid teisi aardeid. Ei kiirustanud ega põdenud vahepeal selle aarde pärast ja ega polnud aegagi. Täna hommikul aga kui silmad lahti lõin ja tõdesin, et olen jalale eile liiga teinud ja sellele astumine on kohati valulik siis otsustasin, et pikki jalutuskäike täna ehk ette ei võta. Seega tegin endale tassikese kohvi ja lugesin KÕIK selle aarde logid läbi. Kohvi sai enne otsa, kui logid. Ammutasin endasse igati vahvaid jutukesi ja tundus, et sain ka uusi infokillukesi, mis ehk aitavad mul seda asja uuest küljest näha. Info töödeldud ajasingi end välitöödele. Täna oli siin eriti aktiivne sõelumine, kes konitas, kes jalutas, kes jooksis. Aga ma ei lasknud end neist segada. Tehku mis tahavad. Mina otsin. Segama hakkas hoopis tilkuv nina ja avastasin, et polnud ühtki tükikest paberit, kuhu nina kuivaks tõmmata. Seda ei saanud ma endale aga lubada, kuna sellega tuleb mulle alati meelde õnnis nõukogude aeg, kui ma veel väike tirts olin ja nuuskamise peale aega ei kulutanud. Varrukasse ka nina pühkida ei julgenud, sest siis sain emalt riielda. Tark tundus see asi sisse tagasi tõmmata, kuni üks päev valge kitliga onu mingid pikad orad mul ninna lükkas. Sellest ajast peale ma pigem nuuskan. Seega läksin poodi. Krabasin sealt kõigepealt salvrätikud ja veel miskit huvitavat süüa ja siia tagasi. Vaatlesin kõike võimalikku ja võimatut. Kujutasin ette endale igasugu ulmelisi asju aga ei hakanud miskit kusagil särama. Isegi mitte natukene ei säranud. Valetan. Säras küll aga see osutus mingiks nätsuks. Väk. Polnud mingit vahet kas ma püüdsin või ei püüelnud. Lõpuks oli ikka kõht see, kes ütles, et mine nüüd marss koju sööma. Mitte ei taipa, kuidas ma saan nii pime olla. See ei tundu kusagilt otsast enam loogiline, et ma seda õiget asja näinud pole. Mul oli kohapeal vahepeal kiusatus mõne varem leidnuga hakata mängima jah/ei mängu. Noh, et mina küsin ja võib vastata ainult jah või ei. Aga siis ma alati kardan, et öeldakse rohkem, kui ma tahaks ja ma siis jätsin sellegi mõtte parem sinnapaika. Vihjeid ka nagu lunida ei taha. Ma isegi ei tea enam mis tunded mind valdavad. Suhteliselt segased vist. Kas ma siis ei julge õiget asja näppida või suudan ma selle õige koha koguaeg vahele jätta? Vahepeal sain telefonikõne ühelt mitte eriti aktiivselt geopeiturilt, kes muidugi arvas, et minul ei jää küll midagi leidmata. Ha-ha-ha. Oleks see vaid nii. No tegelikult ma vist ei tahagi, et see nii oleks. Siis võibolla polekski enam nii põnev? Igatahes mul on tunne, et lähen sinna täna veel, kuna oman infot, et on saabumas veel otsijaid ja minu vaatevinklist tunduvad nad olema vägagi sitked, ilusad ja osavad geopeiturid. Ehk õnnestub nende tegutsemist jälgides mõni kaval nipp selgeks õppida. Seniks aga järgmise korrani ;)

Leidsime talvel koos Catibergiga. See oli üks esimesi tulukeste aardeid, mida pidin lahendama. Päris raske oli. Kohapeal ei hakanud isegi proovima. Kodus aretasime midagi välja ja mäletan siiani seda rõõmu, kui hakkasid numbrid tulema. Pärast olen sarnasesid asju hiljemgi lahendanud, aga see oli esimene taoline. Peidukas on kaval ja lõpus käisime kolm korda. Kõik on läbinisti temaatiline, FP. Aitäh!

Reigo aitas mul pimesikustada. Ei teagi, kas minu mitteleiurodu sai määravaks, et temalegi aare silma ei hakanud või asi selles, et õhtu pole hommikust targem või hoopis mõni kolmas veel seni välja selgitamata põhjus. Igatahes varsti jälle. Eks siis näha ole, kas mitteleidude kirjutamisel mingi limiit ka ette tuleb :P

Eilne kurb uudis, kus muu info hulgas andis lahke poiss Silver teada, et ta annab mulle veel võimaluse otsida, pani mind kodus eeltööd tegema. Vaatasin saadud geokontrolli tulemust nii maa-ameti kaardilt, kui ka google mapsilt. Neid vaadeldes saab üsna erineva pildi selle kohta, et kus see aare siis täpsemalt olla võiks. Sellest sõltumata tekkis tunne, nagu oleks targemaks saanud ja kujutasin endale ette, et lähen ja vormistan nüüd küll siis selle asja ära.

Kohapeal teritasin silmi ja ajasin küüned kuumaks. Näppisin kohti pisut põhjalikumalt kui varem ning püüdsin kõik kohad sentimeeter haaval üle kontrollida. Korra isegi tekkis tunne, et Ohhoo, siin on ju midagi ja siis vaatasin nördinult oma määrdunud ja sodi täis kätt. No heakene küll. Mis võimalused siin on? Siit olen juba vaadanud, no vaatan veel. Nagu ei paista midagi. Ainult ilutulestikust tekkinud sodi kõik kohad täis. Ja siis leian end jälle nõutult seismas ja endaga nõu pidamas, et mida ma siin ometi teen?! Küsimus oli. Vastust ei tulnud. Samal ajal kilavad silmad võimalikke ja võimatuid asju. Kiruma ajab. Mis mul ometi viga on? Miks ma siin midagi ei näe? No ju ei ole siis see õige päev ikka veel kätte jõudnud ja tegelikult näpud ka juba külmetavad ja mul pole üldse kannatust selliste asjadega. Ah, no las ta siis täna jääb.

Tulin norus. Saabusid ärevad teated, et vidin võib kadunud olla. Järgi kontrollides nii oligi. Paistab et kellegil jäi jõulutuledest väheks ja haaras kaasa lisa. Kuna uue tekitamine ei käi just sõrmenipsuga, siis läheb aare peagi arhiivi. Lõpp kenasti alles ja jätan selle ca kuuks ajaks veel kättesaadavaks, et anda võimalus veel Airile ja veel mõnele huvilisele kellel mõistatuse osa juba lahendatud. :(

Täitsa valges sai täna silmitsemas käidud. Või noh nii valges, kui valge selle uduvihma ja hallollusega üldse olla saab. Pimesikustasin jupp aega. Paremale, vasemale, ette ja taha. Pea hakkas ringi käima. Ei teagi, kas see oli nüüd sellest, et olin just paar topsikest verd arstitädile uurida jätnud või millestki muust. Üritasin mis ma üritasin silmadega puurida aga ei miskit. Miski teine kord siis jälle, ega peagi kõiki aardeid kohe kolmanda korraga leidma.

Mingid loetud päevad tagasi hakkas mulle arvutis üks selle aarde esimesest punktist saadud asi silma ja mõtlesin siis, et mis asja ta siin seisab? Eelmisel suvel sai see infokild sealt koos Ahtoga võetud ja sama targalt ta seisma jäigi, sest no lihtsalt ei viitsi tegeleda. Laiskus ja mugavus on ikka suur enda vaenlane, mida kasvatada pole mingi mure aga taltsutamiseks peab midagi juhtuma. Näiteks peab endast välja laskma mingi viha või raevu, millele ma viimasel ajal aina rohkem iseseisvust annan ja see tasub kuhjaga ära. Sellega siin oli täpselt sama lugu. Mul oli peas üksainumas mõte, mismoodi seda asja "sööma" peaks, mul oli puudu vaid väike tõuge, et kuidas ja pisut jonni ja kannatust, et see alla neelata. Tegin natuke niuks paremale ja niuks vasemale ja kloppisin asja enda jaoks vahtu. Silver sai pika hädalduskirja aga enne, kui ta seda lugeda jõudis olin ma asja juba läbi närinud ja kontrolli esimese katsega roheliseks tagunud. Ou jee, milline rahulolev tunne valdas mind sel hetkel ja raske oli aru saada, miks ma pidin nii kaua ootama, et oma esimene ja ainus mõte paika panna, sest see oli õige. Viuh. Inimene õpib kogu elu.. ..

Täna koju jalutades jäi saadud tulemus mulle täpselt teele, mõtlesin siis, et heakene küll, viskan pilgu peale. Tõele au andes ikka silmitsesin ja näperdasin ka põgusalt aga kohe näppu ei hakanud ja ideid polnud ning juurde neid kah kohe ei tulnud, jätsin selle maiuspala järgmist korda ootama. Iga asi omal ajal, see aeg polnud ilmselt küps veel :)

Silverilt SPA-konteinerijuppide võtma tulekut kokku leppides läks jutt sellele, et mul on päeva-aare vaja samuti leida ning Silver pakkus, et on nõus ühe enda lähedalasuva aarde juurde mu otsimisprotsessile seltsiks olema/tulema. Nu eks ta vist aimas, et üksi ma seda (vähemalt ühe päevaga :D) ära ei murra… :D.

Tegelikult oli kõik ju loogiline, lihtsalt ma ise olen juba ette niiiiiii häda(ldaja) nende nn „tehnilisemate“ aaretega :D. Aga nii ma sain küll, kui peitja kõrval küsis, et „mida sa arvad, et võiks kasutada?“ ja „okei, oled õigel teel“ ja tegi leige/külm/külm mängu, kui ma juba liiga lepikusse hakkasin oma otsimisega minema…
Loba kõrvale oli kogu otsimisprotsess igatahes väga mõnus ja minu üllatuseks ei läinudki liiga kaua selle hetkeni, kui aardekarbi preemiaks pihku sain. Ilus töö on siin jälle Silveril valminud, ka ise natuke esemeid käsitsi nikerdajana oskan väga hinnata puhta joonega ja lohakate konarusteta tööd :).

Aitäh vahva aarde ja seltsiks tulemise eest, oli tore ja preemiaks silte ka :).

Hommikuses päikesepaistes (täitsa tule säras, ma ütleks) sai korra vidinat näpitud. Midagi erilist arvata ei osanud.

Jalgsimatk Tallinnas kui auto on hoolduses. Teine. Aitäh!

Täna käisime Vanalinnas Pelgu Peitust läbimas. Väga tore ajaveetmise ja liigutamise viis, kus vaja ka natuke nuputada. Tagasiteel sõitsime aarde juurest läbi ja seekord tuli leid kiirelt. Muidugi olin saanud Jutalt vihje, sest veebruari külmast sinine nägu vajas vähe lõbusamat ilmet. Aitäh peitjale.

Marttiga sai kokku lepitud, et tema rattaga ja mina autoga, õhtul otsime säravaid tulesid. Siiski olin ma suutnud end segaselt väljendada, visates sisse vihjeid Väänast jne, mistõttu Martti läks rattaga hoopis teist ringi tegema ja mina tulin üksipäini siia. Isegi Sveni ei õnnestunud kaasa meelitada, sest olin ta Ajatapja õhtuga piisavalt ära hirmutanud. Nullis vaatasin loogilistesse kohtadesse, isegi filmisin, äkki on liiga sügaval, kuid ei miskit. Ootamatult ilmus aga trepi peale Jürgen, kes oli just sama aaret lahendamas ja ulatas mulle sõbralikult viguri proovimiseks. Ise veel ütles, et mingi keeruline teema. Ma olin siiski optimistlik, sest Silveri aardeid on juba veidi otsitud ja siiani ikka lahendusenigi jõutud.

Lahendasingi siis üksi autos c 3 minutit, siis viisin lipates aarde tagasi ja otsisin geopeituse lehelt Jürgeni telefoninumbrit. No et tulgu aidaku otsida. Numbrit polnud aga õnneks oli ka nende tiim samal ajal lahenduseni jõudnud, mistõttu lõppu saime sõbralikult koos otsida. Alguses ei saanud vedama, pärast aga imestasin, kuidas mul see koht vahele jäi. Nimed kirjas, aitäh peitjale ja kaasotsijatele. Oli tore!

Nullis läks lihtsalt ning läksime paar meetrit eemal olevasse autosse nuputama. Natuke olime nuputanud, kui Mari-Liis märkas, et nullis käib mingi askeldamine väga geopeiturlike liigutustega - need tunneb juba iga geopeitur ära. Me olime oma toimetused nii kaugele saanud, et haarasin jubina ning suundusin nulli poole, et see üle anda. Tegime tutvust Jutsiga. Läksime nuputasime veel autos edasi, kui vaatasime, et Juta lasi juba kaapekaga jalga. Hetke pärast saime kontrollilt rohelise tule ja läksime lõppu, kus Jutsi juba askeldas. Ühendasime jõud ning varsti saime juba logida. Tänud Jutale abi eest, tänud peitjale vinge jubina eest. Aitäh, väga meeldis!

Eile käisime alguses ja tegime vajalikud jäädvustused, et kodus edasi lahendada. Lahendamine kulges üllatvalt lihtsal ja nii olidki koordinaadid käes. Kuna lõpp-punkt tundus igati loogiline, siis otsustasime täna sealt ka läbi käia. Juba eemalt tuvastasime arvatava peiduka. Kindluse mõttes vaatasime enne paari teise kohta ka ja kui ühtegi mugu silmapiiril polnud võtsime aarde välja. Nii alguses kui ka lõpus on väga lahedad konteinerid.

Kartsin seda. Vältisin isegi. Aga pererahu säilitamiseks on võimalik ainult loetud korrad sama ettepaneku peale ,,täna ei viitsi/ei saa/mul on muud plaanid/mul pea valutab,, kasutada - lõpuks ikka ohkad ja lähed ja teed selle mis iganes asja ära :) Aga paljude asjadega on ka nii, et hirmul on suured silmad. No ja mul alguses olid ka, kui värkpulk plinkima hakkas - aga no siis oli juba hilja epilepsiahoogu teesklema hakata ja tuli hakata mõttetormindamisest osa võtma. Sai paar kasutut asja alla laetud ja siis kasutasin ikka olemasolevat riistvara koos tema olemasoleva tarkvaraga, et kodus edasi mõelda. Kodus tuli välja, et polegi midagi väga mõelda - siis oli küll natuke tunne, nagu oleks valmistunud maratoniks ja saanud võistluspäeva hommikul teada, et see hommikune soojendussörk on täiesti piisav pingutus ning - medal kaela!
See-eest lõpupunktis saime võimelda. Elu õpetab, et kui on sümmeetria, siis peaks ka otsingud kulgema sümmeetriliselt. Meil ei kulgenud - olid kaos ja kakofoonia ning õige koht jäi süsteemselt vahele. Õnneks saime lõpuks teha vigade paranduse ja logida. Tulede säras. Aitäh.

Kui eelmine kord korjasin ära alguse ja vahtisin seda asjandust tuima näoga, siis vahepeal on toimunud arengud ja sain lambi põlema. Kuna mul endal tehniline lahendus puudus, siis kasutasin ära plikse ja sain selle mis vaja kätte. Täna kohale tulles läks ikka veitsake aega, enne kui karbile küüned taha sain, aga tehtud ta sai. Tänud peremehele mõnusa aarde eest.

Algus sai info korjatud ja kodus lahendus leitud, ka geokontroll kinnitas seda. Kohapeal sai igasugu kohtadesse piilutud aga ei midagi. Seekord jäi leidmata ja alla ei anna.

Tänud! :)

Nullpunktist sai info juba mõned päevad varem kodutööks kaasa salvestatud (sest kohapeal ei saanud hakkama). Koduste vahenditega oligi kohe hulga lihtsam. Tegelikult väga mõnus mõistatus. Lõpus sai enne leidu ikka mitmeid erinevaid kohti läbi vaadatud. Tänud!

Mõtlesin, et kaua ma ikka seda aaret aknast vaatan… käisin logisin ära. Tänan.

Keeruline oli parkimist leida, keeruline oli tuledemöll, keeruline oli lõpp.

No kust tulevad küll kõik need ideed? Peitja on tõstnud selle lati Tallinnas ikka nii kõrgele, et mina kõnnin kõrgete kontsadega sealt alt juba läbi. Petpudelid võiks ta juures koolis käia. Tänud, mul oli tore!

Viimasest mitteleiust oli juba mitu aega möödas ning vahepeal tegin kodus kodutöö korralikult ära. Nii sain õige lõpu koordinaadid teada ning täna läksin sinna tuuseldama. Veidi läks ikka aega ka enne, kui totsik näppu jäi. Aitüma, mõnusa teostusega aare!