1 veebruar 2012 kommenteeris Märt [mart]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

27 august 2011 leidis Priit, Allan [iksid]
Matkale eelnes kodutöö kaardiga ja nii sai autoga suht lähedale. Võsaragistamine kraaviäärsel sihil, pärast mööda jõeäärt ja väike hommikune suplus - ei midagi rasket. Aitäh matkale kutsumast. Aare korras, evej.

27 august 2011 leidis iksid & [maipri]
Allani eestvedamisel sai ette võetud üks laupäev maastik = 4 aaretega. Esimeseks valikuks oli Roka. Mööda sihti saime aardest ca 2km kaugusele. Siis jalgsi mööda teist sihti ca 700m ja edasi mööda jõeäärset luhta midagi 1,x km. Lõpuks värskendav ujumine üle jõe. Leid oli kiire - aare korras. Päris lihtne oli tegelikult.

24 juuli 2011 leidis Sm. Jaan Kask ja Neeme [neeme]
Minu kolmas ja seekord siis edukas retk selle aarde juurde. Kuna ekstreemsused, mida teekond aardepaigani pakkus maad mööda lähenedes, olid kahel korral juba läbi katsetatud, otsustasime seekord läheneda veeteed pidi. Kanuu lasime vette umbes 6 km allavoolu ühes kalapüügikohas. Vaikne pilvine hommikupoolik soodustas mõnusat veematka igati ja nii saigi teele asutud. Korraks takerdusime vette langenud puude taha, aga mõnikümmend meetrit mööda kallast ja siis võis jälle mööda vaikset jõevett aardepaiga poole kulgeda. Mõned kalamugud, üks sokupoiss, kes veidi eespool otsustas üle jõe ujuda, hulganisti lumivalgeid vesiroose jõekallast palistamas - mõnus!
Seekord oli aare kenasti oma õige koha peal alles. Eks vist tänu ühele üpris rahumeelsele mesilasperele, kes end tamme õõnsusesse aaret valvama oli sättinud :). Meid nad ei seganud (meie neid ka mitte) ja logi sai ilusasti kirja. Veebruari kahekümne viienda kuupäevaga oli logiraamatus veel üks kirje, aga see võis kuuluda arvatavasti mõnele sealkandis liikunud juhuslikule matkajale.
Aitäh aardepeitjale ja loomulikult suur aitäh aarde taastajatele!!!
Kaasa võtsime märgi ja sinna jäi täring ning sm. Jaan Kase (kelle siis veel) geomünt.

1 juuli 2011 kommenteeris Märt [mart]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

7 veebruar 2011 kommenteeris Märt [mart]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

31 jaanuar 2011 leidis Triin & Paavo [speedy]
Kui järjekordne Medi-missioon lõuna poolkeral oli lõppenud, oli päeva isiklik eesmärk taastada-leida kadumaläinud aare, mida iidamast aadamast kaardil piiluda on saanud. Aarde Taastamise MTÜ tegutses sihikindlalt ja korralikult - kes siis veel! :-D
Millegipärast tundus see matk kõigist analoogsetest, isegi kolme Mulgimaa 12 km rabakast ja 8 km Puhatu rabast hullem ja väsitavam. Ilmselt oli põhisüüdlane ilm, mis märgas meid nii alt kui pealt. Selline sügis-kevad-suvine tunne oli tõesti, kui mõne tunniga pea kõik seljas olnud riided läbi vettisid. Loomulikult polnud meil tilkagi joodavat kaasas ja nii maitses naastes šokolaadikomm koos lumega kui parim kokteil.
Triinul on tõsi taga, kui ta tõdes, et nii palju looma jälgi pole me varem kusagil näinud. Õnneks oli üks põdrapoiss ühes kraavis meile selle mittekandvuse avaldanud - ilus suur porine auk oli keset kraavi. Ülejäänud kohtadest saime pea muretult üle, v.a. üks korralik kraav, kus ma kuusest "purdel" räätsadega libisedes pooleldi kõhuli rippuma jäin ja kaenla alla mõnusa sinika sain ning sõrme veristasin :-) Üle saadi ka jõest, mis kandis jälgede järgi nii metsaelukaid kui meid.
Kohapeal mõtles MTÜ kiiresti välja, kuidas aare taastada, et see vähemalt loomadele ette ei jääks. Raskusastmed jäid samaks ja aare ise asub väga nähtaval kohal. Loodetavasti püsib edaspidi kenasti ja rõõmustab geopeitureid lubatud ajal veel pikki aastaid. Meile see taastamistuur igatahes meeldis. Oli meeldejääv aardematk. Lõbusaid leidmisi ka järgmistele! Ja siis ikka lubatud ajal, eks ole :-)
http://www.facebook.com/medi.ee

31 jaanuar 2011 leidis Paavo ja Triin [trine]
Taastasime aarde samas kohas ja samasuguses konteineris, veidi kõrgemal kui enne. Tamme ümbrus oli juba enne meid põhjalikult ära tallatud ja puu ise nii sile, nagu oleks kümned geopeiturid ta otsas turninud. Jälgede järgi otsustades pakub see puu huvi ka põtradest peituritele, nüüd nad loodetavasti enam ei ulatu aardeni. Nii palju loomajälgi kui seal metsas pole ma veel kunagi näinud: põlvekõrgusest sügavamad kraavid karjaelukate (sigade ja kitsede) teedel risti-rästi põtrade radadega. Olid meile ka heaks vihjeks, sest kraavid ja veeaugud on lume all peidus ja mõnigi loom neisse kõhtupidi sisse vajunud. Paavol õnnestus seekord räätsadega üle kraavi köielkõndi tehes sisse sadada, aga hullem vesi sadas kaela taevast - päris suviselt läbimärgadena lõpetasime selle 3-tunnise matka. Tagasiteel lugesime kokku, et oleme 15 päeva jooksul läbinud 44 km räätsadel. Oehh, õnneks algab kohe paljudes rabades keeluaeg :)

14 september 2009 kommenteeris Neeme [neeme]
Käisin korra veel seda paika uudistamas. Ega eelnevale logile palju midagi lisada ei olegi. Hammustavaid sitikaid oli märgatavalt vähem ja vesi oli ka jupi maad jahedam. Kammisin nullis asuva tamme ümbrust oma kolmveerand tundi ja tegin mõned tiirud ka lähemate puude ümber, aga ei tamme küljest, ei alt ega ka lähemast ümbrusest ei suutnud leida midagi, mis aaret meenutaks. Ei avastanud ka mingit kinnitusvahendit, millega konteiner oleks võinud puu külge kinnitatud olla. Ainus, mille leidsin, oli hambajälgedega vääristatud CD ja sellestki ainult pool. Tundub, et see aare on siiski omapäi uitama läinud.

18 juuli 2009 ei leidnud Neeme [neeme]
Matka aardeni alustasin samuti nagu eelmised otsijad üle Põltsamaa jõe viivalt sillalt ja edasi juba mööda metsasihte. Teekond osutus siiski märksa raskemaks, kui olin plaaninud. Mida edasi, seda tihedamaks läks võsa ja pehmemaks maapind. Umbes poolteist km enne sihtpunkti jätsin jalgratta, kui tarbetu ja liikumist takistava abivahendi, kraavipervele maha. Järgnev teekond kulges juba mööda pehmet ja vesist metsaalust läbitavamaid kohti otsides. See, et Pedja jõgi tuleb ujudes ületada, oli selge ja kaldal sai selgeks ka see, et igasugune lahtiriietumine on täielikult välistatud. Olin tunginud siiski elupaika, mille pärisperemeesteks on meeletu hulk igat masti putukaid, kelle jaoks mina vaid üks hõrk maiuspala olen. Niisiis - geps kilekotiga põue ja täies varustuses jõkke. Muuseas, rattariided ja -kingad on ujumisel üpris mugavad ;). Veel veidi võsas turnimist ja lõpuks olin võimsa tamme all. Aaret siiski ei selle, ega ka kõrvalasuvate tammede küljest ei leidnud. Mõningase tuhlamise järel avastasin nullis asuva puu alt klaaspurgi kaane, põhja, peotäie klaasikilde, välgumihkli ja vettinud värvilisi paberitükke, mis ilmselt olid jäänused esialgsest aardest. Kuna taastatud aarde konteineri kohta täpsemaid andmeid ei olnud, rahuldusin sellega ja tegin ülikiirelt minekut. Loomulikult tuli ületada ka kõik eelnevalt läbitud takistused - vastupidises järjekorras muidugi :). Nüüd aarde taastajaga ja viimati leidjaga nõu pidades tekkis kahtlus, et kas tõesti suutsin ilmselgelt kättesaadavalt ja nähtavasse kohta paigutatud konteinerist lihtsalt mööda vaadata... ei ole ka mingi ime, sest jõeveega maha uhutud kaitsevahend enam kaitset ei pakkunud ja põhiosa tähelepanust koondus siiski enese kaitsmisele. Kuna logi kuskile kirja ei pannud, siis vormistan selle otsingu mitteleidmisena, aga seiklusest saadud emotsiooni naudin küll täiega :)!!!

30 juuni 2009 kommenteeris Märt [mart]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

31 jaanuar 2009 kommenteeris Märt [mart]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

31 jaanuar 2009 leidis Mari ja Siim ja Ants [marx303]
Kuna ma olen seaduskuulekas kodanik ja Roka aare tekitas huvi ning täna olid suht sobivad olud (temp -10 kraadi), siis käesoleva talvehooaja viimasel päeval sai see aare ette võetud ja leitud. Matkasime kolmekesi: lisaks mulle ja Siimule oli kaasas Ants. Üks ots võttis aega ~ 1.20. Täna oli parim variant minna otse läbi metsa, mida me lõpuosas ka tegime. Lumi kandis siin ilusasti. Vaadates eelmiste leidjate pilte, viskasime autosse ka uisud, kuid autot maja juurde parkides otsustasime uisud autosse jätta. Ja õigesti tegime, sest neid oleks ehk kuidagi Pedjal kasutada saanud, kuid sealgi oli lund parajalt peal. Aarde leidmine oli lihtne, kättesaamine niisamuti. - luukerekäsi, + usb/ps2 aitäh!

21 jaanuar 2009 leidis Alar, Kadri ja [bjorn]
Roka aardel olen juba mõnda aega silma peal hoidnud ja plaaninud sinna matka. Kõige lihtsam lähenemistee on praeguse ilmaga tõesti alustades Pedja ja Põltsamaa jõe vaheopealt. Auto pargitud ja võsast matkakepid lõigatud asusime Roka poole teele. Praeguste jääolude juures viib sinna tõeline maantee, lai ja sile, vaid mõne koha peal on vaja pugeda puude alt läbi või minna ümber. Mets oli selle päeval ikka tõeliselt haudvaikne. Kui ise mõnda häält ei teinud, siis olidki nagu maa all. Aare on avastatav lihtsalt. No selle mittenägemisels peab ikka poolpime olema. Logid kirjas jõime teed ja ja sõime natuke. Aardest idasuunas on vana talukoha vundamet ja selle ümber igasusu huvitavat kola. tegime pilti ja puhkasime. Maja vundamendi kõrgus näitab, et sealsed elanikud olid arvestanud, et aeg ajalt on ümbruskonnas päris kõrge vesi. Poolel tagasiteel avastasin, et tasku milles on autovõtmed on lahti ja võtmed kadunud. Tuustisin kõik taskud läbi, kuid võtmed jäid kadunuks. Kuna päris täpselt ma ei mäletanud, millal ma sealt taskust midagi viimati otsisin, siis võisid võtmed olla nii ees kui tagapool. Seetõttu jagunesime kaheks: Kadri liikus auto poole ja meie Alariga tagasi Rinu poole. Ca 300 m enne aaret siis võtmetega uuesti kohtusimegi. Selle tähistamiseks kulus suur lonks põuepudelist ja võisime hakata astuma tagasi auto poole. Kokku siis 10,37 km 3h 48min. ja 14000 sammu:) EV J: magneetilised huuled ja 1 kr

21 jaanuar 2009 leidis Kadri, Björn ja [failure]
Sellise ilusa ilmaga sai võetud ette retk jäämaailma. Aga kuna öösel tuli lumi maha, siis meie suuri jäävälju metsa all ei näinud.. ilus lumine oli. Imelik oli sellejuures see, et olid ainult kahed (looma-) jäljed. Ning kui metsaall seisma jäid ja kuulatasid- IMELINE VAIKUS! Jalutuskäik aardeni paksu koheva lumega võttis higi lahti nigu naksti. Ei kartnud me seda 'topeltjääd', mis ragises ilusasti jalgeall (kalameeste värk vist :P kuigi Kadri algul ehmus küll, kui esimesed raksakad kuuldavale tulid). Aare ilusti suurema vee eest kaitstud keskkonnas ;) EV, J: mangeetilised huuled ja 1kroonise mündi (leitud münt, mitte rahakotist- kui keskit huvitama peaks). Tagasiteel avastati, et autovõtmed lipet teinud. Seega otsingretk algas sedasi, et Kadri läks autopoole, mina ja Björn tagasi aarde poole. Võti oli enne jõge asunud jääväljal, kus sainatuke liugu lastud. Tagasitee avastamiskohast võtmeni oli umbes 30 minuti tee.. A üles leidsime selle 'kuldvõtmekese'! Lõpp hea- kõik hea!!

17 jaanuar 2009 leidis Ove, Blond, Lauri, Miki ja Telc [ove]
Pikem stoori planeerimise ja kohalejõudmise kohta on eelnevates logides juba kirjas. Jaanuar on üldse olnud üks väga meeldivate aardeotsingutega kuu alles see sai käidud Puhatus matkamas ja nüüd Roka. Roka oli küll füüsiliselt kergem aga emotsionaalselt sugugi mitte halvem:) Lisaks tammede ja muude puudega tutvumisele vaatasime üle ka Roka vana taluaseme ja sinna kiiruga mahejäetud kodumasinate riismed. Peale täiendavat aarde peitjaga konsulteerimist olime kindlad aarde hävimises ja taastamise aarde vanasse kohta.

17 jaanuar 2009 leidis Lauri, Tanel, Ove, Miki, Blond [algaja]
Pikk ettevalmistus seisnes selles, et õige nädalalõpp leida. Ning ka võimalikud liikumisvahendid soetada. See paat mida ma püüdlikult kogu tee seljas tassisin osutus sel korral täiesti liigseks. Tegelikult palju polnud ka aega valida, kuna ilmaennustused lubasid mingit nulli ümber kõikumist siis oli otsus üsna üheselt tehtud. Ka kohalemineku jaoks oli tööjaotus. Mina olin lenksus ja Telc tukkus kõrval. Ja enne seda tegin ma kodus pisikese uinaku. Kogu asja mõte oli öösel kohale sõita ja hommikul hästi vara peale hakata. Kohale jõudsime kuskil kell pool 3 ja mineku jaoks plaanisime kell 8. Vahepeal aga tekkis lisainfot seltskonna suurenemise kohta ja hommikune uitamine jäi uitmõtteks. Kui rahvas kogunema hakkas siis oli lühike arutelu võimaliku teekonna üle ja kõik olid ühel meelel. Mööda metsasihti sai mindud niikaua kuni kraav otse jõeni juhatas. Tegelikult oli see aga suur liuväli. Sihiäärse kraavi jää peal kõndimine oli üsna mõttetu ja seega olime ikka veel kindlad, et paadita väga lihtsalt hakkama ei saa. Mööda otse jõeni minevat kraavi uisutades aga hakkas tunduma, et saab ka ilma paadita hakkama. Ja nii oligi. Jõejää oli veel kõige paksem. Nullis ja selle läheduses sai ikka ligi tunnike igale poole vaadatud. Lõpuks leppisime kokku, et aare on siiski vette vajunud ja teadmata asukohas. Peale lühikest vaidlust komponeerisime sinna uue, kuna originaalaarde statiiv oli täiesti olemas. Siis sai tagasi tuldud. Päris samast kohast enam tulla ei saanud, kuna mõnes kohas oli pealmine jääkoorik katki läinud ja vesi oli jää peal. Selline kogemus oli minu jaoks esimakordne ja väga hea oli käia vetruval jääl. Seda, et praod panid krõbinal ja raginal kümnete meetrite kaugusele oli üsna üllatav ja alguses ka kõhe kuulata. Esimesed korrad kui jää katki läks oli ehmatus ikka üsna suur, kui aga ilmnes, et see kahe jääkooriku vaheline vesi ongi igal pool umbes 20 cm siis polnud mingi muret. Lõpuks olime ka auto juures tagasi ja peale jookide manustamist sai järgmised lähemad aarded ka üle ja läbi vaadatud. Igati mõnus retk oli. Kui oleks veel külmem siis saaks hakkama ka ainult uiskudega. Suvel aga oleks see retk kordi kauem kestnud.

17 jaanuar 2009 leidis Miki, Blond, Telc, Ove ja Lauri [miki]
Nagu Telc juba mainis, siis eelnes Rokale pikk ettevalmistus. Ära jagatud, kes hangib paadi, kes köied.. samuti läbis põhjaliku kalkulatsiooni valitav teekond. Tagantjärele vaadates sai kasutatud parimat varianti. Kel soov sinnakanti minna, siis praegu on selleks parim aeg ja see teekond on minemist väärt. Ülilahe ettevõtmine, kordaks iga kell.

17 jaanuar 2009 leidis Telc, Ove, Lauri, Miki ja Ilus Tüdruk [telc]
Roka otsing oli pikalt ette planeeritud. Kuna oli ette näha jõe ületust, sai kogunisti kummipaat hangitud. Etteruttavalt võib öelda, et kummipaadiga läks üle jõe ainult Lauri(kuna paat oli tema seljakotis). Ülejäänud rahvas pidi ilma paadita mööda jõejääd patseerima.
Täis tahtmist hommikul vara matka alustada, ent samas mitte tahtes liiga vara ärgata, sõitsime me Lauriga juba öösel kohale ja ööbisime Põltsamaa ja Pedja jõgede vahel viimasel meetril, kuhu autoga sõita sai. Hilisel hommikutunnil laekus ülejäänud seltskond ja järgnes esmalt paar kilomeetrit tallamist mööda metsasihti. Viimaks jõudsime kraavini, millel oli suhteliselt üks kallas ainult. Teisel pool kraavi lainetas lausvesi. Õigemini, tegeles see lausvesi pigem tarretumisega, aga kindlasti oleks ta vedelamas olekus ka lainetanud. Õhukese jääkihi all oli paarkümment sentimeetrit vett, mille all omakorda paksem ja kandvam jääkiht. Jää praksumise ja vingumise saatel liuglesime siis viimase kilomeetri, üritades võimalikult vähe pealmisest jääst läbi vajuda. Meeldiv oli tõdeda, et jõgi on soliidselt jääs ja paati pruukida pole vaja.
Nullpunkti lähedal oli olemas kolmemeetrise vööümbermõõduga tamm, ent aaret mitte. Kammisime läbi kogu ümbruskonna, kontrollides kõiki tammesid ja ka mittetammesid. Arvata, et kui aare puust maha on pudenenud, siis on see viimaste aastate jooksul ka juba otsaga Peipsis. Kuna õige puu sai leitud ja ka telefoni teel peitjaga suheldud, siis taastasime aarde ära. Konteiner sai vastupidav, kuid taas rubriigist "avamiseks kasuta mõistust, mitte jõudu!"

29 september 2002 kommenteeris Registreerimata kasutaja [notreg]
Asi ei ole siiski ilmselt nii kriitiline. Kohe teate saamise päeval võttis T. Tali ette põhjaliku kontrolli ja kirjutas muuhulgas:
...Käisin vestlemas selle looduskaitseala ülemaga ja nägin sealseinal ka kaarti, mida rohkem ei pidavat olema. Kaartilt lugesin välja, etreservaat, mis on tõesti suur (üle 100 km2) asub sellest aardest vähemalt200m idas või vastupidi, aare on reservaadist läänepool. Looduskaitsealal(mitte reservaadis) tegutsemiseks on vaja ainult seda ei kaitseala ülem onsellest teadlik. Nüüd siis on teadlik ja toetab igati asja, üldse tore mees.Ütles, et reservaat pole tähistatud kuna sinna keegi ei satu, millega maolen põhimõtteliselt ka nõus. Muide kui aaret panin, siis kohtusin L.k.alal seal elavat härrat, kellele andsin ka oma kordinaadid ja seletasinasja ära ja sain ka teada mida tohib ja mida mitte.
Konkreetselt asjast: Looduskaitsealal tohib liikuda vaid jalgsi. Sellelel.k. alale aga ei olegi võimalik autoga pääseda, Põltsamaa jõgi on eesja sellel suunal ainukesel sillal on märk ees ja sild lukus. Reservaadis eitohi ka jalgsi liikuda. Nimetatud reservaadi ees on juba kaks jõge ja teisel jõelei ole ka silda. Aare on teiselpool teist jõge, asub jõekäärus, agareservaat algab sealt, juba mainitud, 200m idas. See jutt käib selle kohta kuiaardele läheneda lääne poolt. Lõunast ja põhjast lähenemine maismaad mõõdapraktiliselt võimatu, ainult sood ja jõed (reservaati siiski nendestsuundadest ees pole) Idapoolt lähenemine ei ole lubatud, kuna seal on eesreservaat, aga see pole ka eriti reaalne, sest selleks tuleks läbida üle kümnekilomeetri teedeta maastiku, mis on põhiliselt raba (Laeva raba jne.)...
Niisiis - kui arvestada hr Tali kirjeldusega ja reservaati mitte minna, peaks aare siiski külastatav olema. Aga karu olla seal näha olnud küll :)

29 september 2002 leidis Registreerimata kasutaja [notreg]
Ülar Mändmets teatas: 29.09.02 kella 14.30 paiku alustasid "Rabarebased" koordinaatidelt PL 58°28'11'', IP 26° 05'47'' oma teekonda "Roka aarde" juurde. Kuna asukoha määrangu teostasime ainult umbes-täpselt Regio teedeatlase järgi ning sellele tuginedes eeldasime aarde asukohaks punki siinpool jõge - asusime teele. Läbinud fantastilist maastiku 3,2 km ulatuses läbi raba ja metsa jõudsime jõeni ning leidsime oma üllatuseks, et aare asub siiski teispool jõge. Nõutult kukalt kratsides kohtusime eesti tuntud loodusfotograafi härra HeinrichLukk'ga, kes paadiga jõel olles ootas võimalust jäädvustamaks hetki, millised looduses ainult vähestel silmarõõmu osaks võivad langeda. Nimelt on antud kohas tegemist karu liikumispiirkonnaga ning paari nädala eest oli härra HeinrichLukk'l õnnestunud jäädvustada jõge ületavat karu. Meie küsimusele, kas ta viiks ja tooks meid üle jõe saime küll jaatava vastuse, kuid aardeni jõudes sai selgeks, et "Roka aare" asub Tõllassaare reservaadi piiril, kus teadaolevalt kehtib aastaringne liikumiskeeld. Lugupeetud Geopeituse mängijad - looduskaitsjad ja "Rabarebaste" meeskond oleksid teile äärmiselt tänulikud, kui me austaksime loodusreservaadi aastaringset liikumiskeeldu ning jätaksime edasiselt "Roka aarde" mängust välja. Kindlasti on see olnud aardepeitjate poolt puht juhuslik ja tahtmatu apsakas, sest reservaadil ei ole piiriposte nagu riigipiiridel ning neid piire peab lihtsalt teadma. Teid ette tänades - Eestimaa Looduskaitsjad ja "Rabarebased". Lisa: vt. fotosid "Rabarebaste" käigust ning soovil tutvu loodusfotograafi härra Heinrich Lukk'u interneti leheküljega:http://www.naturephoto.fie.ee/ (Kontakt "Rabasebastega": Ülar Mändmets 055 33 731, e-mail: ylariso@uninet.ee)
Pilt 1 Pilt2 Pilt 3

15 september 2002 leidis Toomas Saaliste [toomass]
Toomas Saaliste teatas: 15.09.02 kell 12:00 Garmin eTrex. Jaanika ja Toomas. Roka aarde leidmine osutus tõeliseks katsumuseks, müttasime 3,8 km jalgsi läbi raba ja metsa. Nägime eemalt kahte põtra, hiljem kuulsime nende karjeid. 80 m enne leiusihti jäi teele ette jõgi (see on meile juba teine kord aarde otsimisel). Tänu sellele, et veetase oli piisavalt madalal, ületasime selle (püksteta) kõndides. Aardest võtsime helikasseti, asemele panimemärkmepabereid ja CD priitarkvaraga. Tervitame aardepeitjat!
Pilt