Liivatee aare

Üks kohustuslik vanake ka siia tuurile. Janne jäi auto juurde metsmaasikaid sööma, mina jalutasin aardeni. Seal läks kõik kenasti. Tänud!

No liiva oli minimaalselt, grünet võrdlemisi maksimaalselt. Sellegipoolest patseerisime kohale ja logisime selle väärikas vanuses asja ära.
Aitäh!

Tee oli nii ja naa. Kuna kohe ei leidnud, siis pikema otsingu jooksul hakkasid tülitama igasugused lendputukad. Spiraali mööda minnes leitud. Pigem N 57° 33.317 E 026° 37.786. Täna olime siin teised. Aitäh!

Minu pikkade astumiste, varem leidmata ja ääremaa nurkade aarete tuur. Täna oli iga leitud või leidmata aarde kohta ka üks veekogu külastus. See oli mu reisi üks kindel koht kuhu jõuda. Jõudsingi. Found it: 21.Jun.2023 18:37
SandRoad / Liivatee aare. Mööda sihti. Metsa songermaa. 12m koordinaat mööda. Erinevalt eelmisest ma siin end üleliigse riidega ei piinanud. Marssisin otse mööda vahelduva maastikuga sihti tee äärest kohale. Eelmisest siinkandis käigust oli meeles põhjatu ja kahtlane tee. Seekord oli luksus. Kaugeimas talus toimetas üks tädi. Päri hulk aega tiirutasin seal ümber nulli kuni hakkasin ringe suuremaks vedama. Ühe kuuse juurest see vanake end kätte andiski. Täitsa kuiv ja korras oli.

Ehmatasin juba minnes kaks korda kellegi liikuma panemise peale. Näha ei õnnestunud, loodan et kitsed ikka. Aardeni jõudes ootas ees tõesti korralik sea-songermaa. Tekkis isegi väike hirm, et võin ka mõnega kohtuda. Vot see siin oleks seafoobia aardele hea koht olnud. :P otsimine võttis aega, sest geps hakkas trikitama. Õiges kohas polnud loomulikult enam kahtlustki. Tulin mööda sihti kohale, kuna olin lühikestes pükstes ja taimestik kõrge ning tihe, siis tagasiteena seda uuesti kasutada ei soovinud. Proovisin siis läbi metsa lõigata. Raiutud alal ei olnud olukord teps mitte parem. Aga käidud sain.

Tänud.

Tänud peitjale!

Väike kõrvalepõige teel lõunatippu. Aare tuli kiiresti välja, RMK metsateed vägagi hästi sõidetavad. Aitäh!

Kohalikuna ikka imestan küll, et kui meil siin Võrumaal esimese asjana meenuvad Munamägi, Ööbikuorg, Tamula rand, Katariina allee jne, kuid esimesed aarded peidetakse...sellisesse kohta... :D

Aga tee iseenesest oli okei - alguses oli totaalne rapik, aga edasi oli igati normaalne ja vabalt tossuga võetav.

Vihjepilt aitas kenasti lõpus kaasa, panin aardele rohkem maskeeringut peale ja lugesin selle täpi leituks.

Leitud ja logitud.
Tänud

Liivateest on asi küll kaugel. Oli seal korralik mülgas ja võpsik, aga õnneks saime sellest suuremate probleemideta läbi. Alles on veel peitmise hetkel olnud kuused ja tänu sellele pildile leidsime aarde kiirelt.

Ütlesin Mairele, et ennem ööbimiskohta on veel 2 viimast aaret, mis põhimõtteliselt drive-in. Aga võta näpust. Jalutuskäik mülkas. Kus see liivatee siis kõik kadunud? :( Nüüd logises kujutasin ette tunki nahas olemist. Päris hull. Meil jäi auto suhtkoht tee äärde. Nulli jõudes proovisime tabada peitmispäeva pildil olevaid puid. Mairel õnnestus see paremini ja nii jõudsimegi ka aardeleiuni. Aitäh!

Leitud!

Liivatee aare oli minu kõige esimene mitteleid enam kui 7 aastat tagasi. Ja läbikukkumine mõjus nii rängalt, et alles nüüd julgesin uuesti proovima tulla! Noh, ei, tegelikult pole lihtsalt siia kaugesse nurka vahepeal ära eksinud :o) 2012 jalgsimatkal, täna autoga. Eelmisel õhtul sõitsin mõnisada meetrit eemal olevast teeotsast sisse ning sättisin end öömajale, et hommikul päevavalges aardeotsingule minna. Käsipidurit peale tõmmates jõudsin äratundmisele, et lasin vaevutajutaval kallakul autol mööda metsateed natuke liiga kaugele veereda. Arvestades ligumärja ilmaga, libeda pinnasega ning viimase piirini siledaks sõidetud suvesussidega, mis kuuluvad ära viskamisele kahe päeva pärast, kui naastrehvid alla võib panna... Oli nagu oli, pimedas ei hakanud enam midagi üritama, viskasin end horisontaali ja jätsin seiklemise järgmiseks päevaks.

Pooleteisetunnine hommikuvõimlemine seisneski sapöörilabidaga auto alt märja muda välja loopimises. Kusjuures kollase puksiirköie viisin tee äärde, panin sinna lisaks ohukolmnurga ning olin valmis jooksma niipea kui läheneva sõiduki häält kuulen. Aga kus sa sellega, siia ei satu ju praktiliselt mitte keegi, praktiliselt mitte kunagi! Sama hästi oleksin võinud üldse otse keset maanteed ööbida :D Visa töö ja pika nikerdamise järel suutsin lõpuks ikka omade vahenditega auto teele tagurdada. Saadud kogemusest võin nüüd soovitada, milliseid võtteid säärastes oludes kasutada. Seni kui auto veel õiges suunas liigub, olgu kasvõi millimeeter sekundis, seni anna aga hagu! Pole mingit mõtet tagasi lasta ja "jälge sisse sõita", sest ega pori tahkemaks ei muutu, läheb lihtsalt laiali ning alt ilmub uus mudakiht. Nii kaevuvad roopad aina sügavamaks ja kõht kõvemini vastu maad kinni :P

Kui mudamaadlus lõpetatud, pesin lõusta puhtaks, lubasin endale toeka hommikusöögi, jätsin auto Liivatee aardeni viiva mülkaraja algusesse ning käisin logisin ära. Vihjepilt aitas, seda luksust mul 7 aastat tagasi ilma nutiseadmeta matkates polnud... :o)

Väike õhtune rattasõit vale-vargamäe juurest tõi siia. Siis selline metsaaare. Kits oli igatahes kohal.

Leitud ja logitud. Poleks jalad lõunatipus käimisest märjad olnud siis nüüd oleks kindlasti saanud.
Ei näinud kübetki liiva.

Liivatee oli sõitmiseks mõnus, meile väga meeldis seal kihutada. Aarde juures nägime kitse. Aitäh!

No on ikka kohtadesse aardeid peidetud. Liivane tee oli 500m eemal, sellel oli küll hea sõita. Aarde poole olev tee oli metsane ja ei kannatanud sõitmist.

Tahtsime tegelikult Lõunatippu minna aga aeg jäi hiliseks. Seega krahmasime ühe aarde lähemalt. Vastik võsastumine terve tee, vanakesega kõik korras. Aitäh!

Lõunatipus käisin Läti poolt, seega siia pidin tulema ringiga läbi Ape. Leitud.

Leitud- logitud. Täiesti mõttetu ja vaid statistikaks tehtud aare.
Tänud

päris kuiva jalaga kohale ei saanud

Selle matka kolmas päev. Terve öö sadas vihma ja sel hetkel kui mina tegin silmad lahti, jäi ka vihm järgi. Alustasin teekonda ja ise mõtlesin küll mul vedas, väljas ei saja, aga kas ikka vedas. Kõik puud ja kõrge hein oli märg. Mul olid küll kummikud jalas, aga kogu vesi mis heintel oli kleepus mu pükste külge ja voolas kummikusse. Paari kilomeeri pärast ei olnud enam vahet kas ma oleks astunud palja jalaga lompi või kummikuga. Kummikus oli sama suur lomp.

Aardele lähenesin mööda teed. Olin juba eelmised kaks päeva maasikaid söönud ja ka tegin seda ka täna, vahepeal kummardades. Kui seda teeperve vaatasin, siis see oli lausa punane. Otsustasin, et viskan koti maha ja söön nii kaua kuni mul hakkab halb nendest maasikates. Seda ma ka tegi ja tõesti hakkas halb, aga maasikatega on mingi jama. Läks natuke aega mööda ja jälle ei andnud mulle rahu ja ma sõin neid edasi.

Aare ei tahtnud kuidagi end ilmutada, kuni lugesin logisid ja lasin meele vabaks. OMMMM ja tuligi aare välja. Tänud.

Tõenäoliselt on aarde peitmise ajast tänaseks seal kandis palju muutunud - metsa on maha võetud ja metsatraktorid on mingi osa pinnasest ringi kujundanud.
Nulli paika ajamisega oli omajagu tegemist - võimalik et puud segasid. Kui aga koordinaate ei vahtinud, leidsin õigepea ka aarde seadmete pakutavast 0-punktist umbes kümnekonna meetri kauguselt.
Tänud aarde eest!

Leitud see vanake. Aitäh!

Nüüd on sinna juba korralik tee. Vanakooli aare. Aitäh.

Ilmselgelt pole see ainus aare, mille puhul mul homonüümidega probleeme tekkinud. Kõik oli tegelikult korrektne ja liivatee ju täitsa olemas, aga mina ikka kujutasin endale suurt liivateenõmme ette. Vaated olid sellest hoolimata täitsa kenad. Kohe pärast auto parkimist otsustas taevas meid tulvaveega üle kallata, nii et pidime tükk aega geomobiilis endale tegevust otsima. Lõpuks saime siiski aarde juures käidud ja logitud ja täpselt õigeks ajaks uuesti geomobiili kaitsva varju alla tagasi. Aare pikutas seal tegelikult üsna väljakutsuvalt, aga ega see eriti käidav koht ei paista olevat nagunii. Aitäh siia kutsumast!

Leitud. Tänud!

Lähenesin Eestist mööda liivast teed ja viimased kuus- ja poolsada meetrit läksin mööda gps-i sirget lillat joont. Aare oli enam-vähem nullis olemas. Tagasi tulin väikese ringiga. Aitäh!

Ei midagi üle mõistuse, jalutamine ja logimine. Head metsalõhnad. Tänud!

Kõndides vihmas.

GP 1489 / GC 1733