Kirjeldus
Jõulumäe Tervisespordikeskuse sünnilugu hakati kirjutama aastast 1976, millal langetati meherammu toel rahva tervise edendamise eesmärgil maha esimesed puud. Need pikad ja saledad männid olid liivasel pinnal end pikki aastakümneid mõnusalt tundud ja lasknud mahedal meretuulel latvu sasida. Kuid puid oli liialt tihedalt ja inimesed ei mahtunud oma kahel puulaual nende vahele mugavalt ära. Sealsed rannavallid lubasid lustakaid suusa- ja jooksuradasid, mis rõõmustaksid nii noor kui vanu ränkraskete tõusude ja kibekiirete laskumistega. Seetõttu otsustasid meie rahva ärksamad pead luua inimestele rõõmu toova ja tervist edendava keskuse. Sestpeale leidis Pärnumaa rahvas end sageli neil vallidel lustisõitu või ka tõsist rahvasporti tegemas. Just neilt nõlvadel on pärit mitmed vabariigi tšempionid ja tunnustatud sportlased.
Mitte kuigi kaugel esimestest langetatud puudest asetas enda jalge ette kaks kummalise kujuga jalavarju Eesti rahva suur poeg, kahekordne olüpiavõitja Andrus Veerpalu - mees kui kaasaja Kalevipoeg. Esmalt nii ebamugavatena tunduvad ja liikumist pigem takistavad, kui hoogu juurde andvad liikumisvahendid muutusid talle peagi kui osakeseks enda kehast. Ta treenis hoole ja innuga ning arenes peagi teistest osavamaks. Tema osavusel ja jõul ei leidunud peagi vastast isegi olümpiaradadel. Eesti rahvas leidis endale taaskord Kalevipoja, kes ühendas ja tõi õnne - vähemalt telerivahendusel.
Tänasel päeval treenivad Jõulumäe rannavallidel homse päeva olümpiavõitjad. Kui Te satute ühel ilusal päeval neile radadele, siis jälgige hoolega neid noori. Nemad on meie tulevik ja uhkus. Hoiduge neid segamast ja võtke kaasa mõni magusam pala juhuks, kui neil peaks kõht tühjaks minema või nad vajavad kiiret energiasüsti. Sest sportlane on kui õrn lilleke, mille olümpialootuse võib tugev tuuleiil kustutada. Hoidke neid lilli ja me leiame isegi talvel hinges soojuse.
Seotud lingid:
Jõulumäe Tervisespordikeskuse sünnilugu hakati kirjutama aastast 1976, millal langetati meherammu toel rahva tervise edendamise eesmärgil maha esimesed puud. Need pikad ja saledad männid olid liivasel pinnal end pikki aastakümneid mõnusalt tundud ja lasknud mahedal meretuulel latvu sasida. Kuid puid oli liialt tihedalt ja inimesed ei mahtunud oma kahel puulaual nende vahele mugavalt ära. Sealsed rannavallid lubasid lustakaid suusa- ja jooksuradasid, mis rõõmustaksid nii noor kui vanu ränkraskete tõusude ja kibekiirete laskumistega. Seetõttu otsustasid meie rahva ärksamad pead luua inimestele rõõmu toova ja tervist edendava keskuse. Sestpeale leidis Pärnumaa rahvas end sageli neil vallidel lustisõitu või ka tõsist rahvasporti tegemas. Just neilt nõlvadel on pärit mitmed vabariigi tšempionid ja tunnustatud sportlased.
Mitte kuigi kaugel esimestest langetatud puudest asetas enda jalge ette kaks kummalise kujuga jalavarju Eesti rahva suur poeg, kahekordne olüpiavõitja Andrus Veerpalu - mees kui kaasaja Kalevipoeg. Esmalt nii ebamugavatena tunduvad ja liikumist pigem takistavad, kui hoogu juurde andvad liikumisvahendid muutusid talle peagi kui osakeseks enda kehast. Ta treenis hoole ja innuga ning arenes peagi teistest osavamaks. Tema osavusel ja jõul ei leidunud peagi vastast isegi olümpiaradadel. Eesti rahvas leidis endale taaskord Kalevipoja, kes ühendas ja tõi õnne - vähemalt telerivahendusel.
Tänasel päeval treenivad Jõulumäe rannavallidel homse päeva olümpiavõitjad. Kui Te satute ühel ilusal päeval neile radadele, siis jälgige hoolega neid noori. Nemad on meie tulevik ja uhkus. Hoiduge neid segamast ja võtke kaasa mõni magusam pala juhuks, kui neil peaks kõht tühjaks minema või nad vajavad kiiret energiasüsti. Sest sportlane on kui õrn lilleke, mille olümpialootuse võib tugev tuuleiil kustutada. Hoidke neid lilli ja me leiame isegi talvel hinges soojuse.
Seotud lingid:
Läheduses olevad aarded
Pildid
Logiteadete statistika
Logiteated
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".
Aare on oma kohalt lahkunud. Kuna läheduses on suurepärane aare, siis endisel kujul praegust aaret taastada ei ole mõtet. Tänan kõiki otsijaid.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Leidsin samuti tšehhide omaalgatusliku taastatud kilekotikese ühe logiga, ei muud. See aare on kas a)kuskil kaugel sügavuses, b) kadunud või c) päriselt ka 1,5 aare. Mulle kõik selgitused sobiksid kui keegi veel midagi selle kohta ütleks.
Seekord oli otsijaid neli - meiega ühinesid ka lapsed (TuuLeeke), keda me ohutult geopeituma õpetame. GPS käes ja vihje meeles, leidsid nad ilusti tee 0-lähedusse. Mina ja Udo märkasime juba esimese minutiga arvatavat peidukat, kuid lasime lastel veel otsida. Süda rahul, et läheb kiirelt, nautisime seni loodust ja pidasime juba discgolfi plaane.
Peale mõnda vihjet tormasid ka tüdrukud oletatava peiduka suunas. Maskeeringu eemaldamisel vaataski meile vastu üks geomünt. Lapsed ei julgenud rohkem sõrmi tundmatusse pista ja Udo võttis aardekarbi vabastamise ise käsile. Nojah, selgus, et karpi selle koha peal ei olegi ja ilmselt mõni meile sarnase saatusega geopeitur oli mündi suvalisse avausse pistnud! Jõudis kohale, et otsimine jätkub.
Neljakesi vaatasime enda arvates kõik nurgatagused ja kahtlased kohad üle, otsisime läbi kogu objekti ja selle ümbruse, kuid poole tunni jooksul edu meid ei saatnud. Üks neist küll leidis eemalt niiskuskotikese, mida nad kohe aardest pärinevaks pidasid, kuid kas see nii oli, ei tea. Lasped olid küll järjepidevad ja väitsid, et ilma leiuta nemad ei lahku, kuid discgolfi mängiv perekond pani ka nemad oma sõnu sööma. Järgmine kord ongi põhjust enda taldrikud kaasa võtta ja kohe pikem Jõulumäel viibimine ette võtta! :)
Leitud. Minu puhul andis vihje siiski õige suuna kätte.
Ühe suuremat sorti asutuse suvepäevadeks sai sinna sõidetud, no ja kui tavaline aare on vaid 200m peamajast eemal, siis peab seda otsima ka minema. Kuskilt august sain roostetanud 10-12mm puidupuuri näpuvahele. Selle panin kuhugi teise auku tagasi ka teistele avastamiseks. Aarde enda leidmiseks läks ikka üksjagu (või isegi kaksjagu) aega, sest vihje pigem segas kui aitas mind.
Aare korras.
Käisime ja mängisime disc-golfi. Vahepeal logisime ka aarde. Tänan!
Meile meeldis, aitäh
Suured tänud peitjale jõulumäele suunamast. Väga äge koht ja isegi suusatati veel.
Tänase geopeituse päeva teine aare. Mugusid palju seega tükk luuramist ja sebimist. Siiski õnnestus lõpuks aare märkamatult ära märkida. EV, jätsime sõbrapäästmise käevõru. Tänud peitjale.
Mees sai viidud laagrisse, ise läksin jahile. Nulli sain küll kenasti paika, kuid ikka urgitsesin hoopis selle ümbrusest. Lõpuks kui enam muud kohta järele ei jäänud, pidin ka õigesse kohta käe pistma ja oligi karp käes. Tänud aarde eest. Praegu on paik olenemata kellaajast vingelt asustatud.
Leidsin :)
Jätsime helkuri, ei võtnud midagi.
Parkla oli autosid paksult täis, aga aarde juures polnud õnneks hingelistki. Lugesin logisid, mõtlesin veidi, vaatasin ühte kohta ja sealt ta vastu vaataski. Aitäh peitjale.
Käisime umbes aasta tagasi, aga siis ei leidnud. Nüüd sai ka päris hulk aega tuustitud, enne kui karp kätte jäi. Logitud.
Täna toimus siinkandis mingi suurem orienteerumine. Metsaalune oli erivanuses tegelasi täis. Õnneks aarde ligiduses saime rahulikult üksi tegutseda. Tänud!
Oleks just nagu peretüli keskele sattunud.
Taldrikuid lendas suisa igast suunast :)
Oma pikkuse tõttu tekkis suisa hirm oma peast ilma jääda
Õnneks olid enamus "tülitsejaist" kobakäpad ja mind aitav pikkus säilis :)
Ronisin, roomasin, rippusin ja kükitasin. Asjaga küsis olevad lapsed küsisid mööda sõites: "Mitu meetrit? Kas leitud?" Teised ei hakanud imestust välja näitama. Logi panin kirja uhkes üksilduses. Aitäh!
Jälle sirutus Erki käsi õigesse kohta. Mina olin lihtsalt ilus ning panin nimed kirja. Aitäh peitjale!
No läks siin ikka aega. Ronisime ülesse, siis alla, olime kõhuli maas, siis upitasime jälle kõrgustesse. Olime peaaegu, et loobumas, kui Ainil õnnestus õige koha peal ja õigele asjale lõpuks näpud taha saada. Kogu raske otsimisprotsessi tegi meeldivaks väga soliidne logiraamat. Kuna olime äsja Lätist tulnud, siis kontrast sealsete logiraamatutega oli ikka väga tugev. Teist siitkandi aaret ei hakanud me aga täna otsima kuna noorte jalgrattavõistlused olid just algamas ja pigem olime meie hetkel nende jaoks mugude rollis. Aitäh aarde eest!
Ei leidnud:(
Jalutades aarde juurde, märkasime, et mäe on vallutanud väikesed piraadid. Miks nad nii hea kohapealt ära minema peaksid, me ei teadnud, nii et juba kandsime selle aarde otsimise selleks korraks maha. Teine Jõulumäe aare leitud, avastasime, et piraadid on lahkunud. Otsisime ikka tükk aega ja tegelikult olime juba loobunud kui Taavile näppu jäi. Aitäh! EVEJ
Täitsa minu pikkusele sobiv aare, logiraamatukaaned tõesti väga korrektsed ja illustreerivad, tänud!
Natuke tuiasin ringi aga siis jäi näppu lõpuks ka.
Sügisel sai seal küll kõik kohad läbi uuritud ja üle poleeritud. Aare end siiski ei reetnud. Suundusime tookord leiuta edasi Jõulumäe III otsingutele. Olles nüüd jälle Jõulumäel alustasin kõigepealt tõsisema soojendusega. Mängisin läbi Disc-golfi lühema, 18 korviga raja. Olles nüüd end füüsiliselt ja vaimselt aardeotsinguks vormi viinud suundusin enesekindlalt sihtmärgi poole. Aarde piirkonda jõudes silmasin seal tegutsemas Andit ja Emmat. Teadagi, mida nad seal sebivad. Koha peal selgus, et sündmuskoha ülevaatus neid sihile veel ei olnud viinud. Jätkasime otsimist koos. Peagi oli mul selge, kus aardekarp end peidab. Eelmisel korral olin liiga tõsiselt võtnud toodud raskusastmeid. Ausalt öeldes ega ma neist praegugi väga aru ei saa. Kas näiteks mõne vaatetorni 3-5 platform on ratastooliga ikka mõõda treppe juurdepääsetav? Ilmselt ei tasu nende raskusastmetega väga krampis olla. Ega peitjal neid kerge määrata alati ei olegi. Andi ja Emma jätkasid uurimistööd ja varsti olid nemadki peidukoha tuvastanud. Aare sai päevavalgele tiritud ja logid üheskoos ilusasti kirja pandud. Peab ütlema, et Jõulumäel on igal aastaajal mõnus olla. Tänud peitjatele.
Poleerisime ja surkisime, piilusime ja näppisime. No ei leidnud, tuleb veel kord tulla.
[õelutsemine]Kui mööda lahtise liivaga metsarada suusahüppemäele jõudmine, trepist ronimine, maas roomamine ja ebaloomuliku nurga all küünitamine välja jätta, siis on tõepoolest enam-vähem ratastooliga ligipääsetav aare.[/õelutsemine]
Raskusastmed on väga alla hinnatud ja seetõttu veetsin tubli tunni valesid kohti poleerides ja ahastuses logisid lugedes. Lõpuks aitas [linnapreili] logi aastast 2010...
Muidu väärt koht ja korralik aare. Järgmine kord loodan sattuda päevavalges, et siis põhjalikumalt radadega tutvuda ja naaberaare üles leida. Aitäh peamurdmise eest!
Natukene turnimist ja käes ta oligi, tänud.
Saime ikka uurida ja turnida, enne kui karp näppu jäi. Algul tundus, et maastik nagu kuidagi ei klapi :) Aitäh!
Tänu vihjele kiire leid.Tänud!
