Virtsu raudtee

6 mai 2011 leidis Maku [maku]
Kunagi mõtlesin, et ju jääb selle aardega. Kuid siin mõned ajad tagasi hakkas üks torkima mind, et sa oled aardest päris lähedalt mööda sõitnud jne. Hakkasin siis netist asju otsima ja pusima, uskumatult palju inffi sain. Isegi mingi koha sain kätte, arutasin seda kaas kolleegidega ja sain loa otsima minna :P. Kuid see oli alles algus, et aare kätte saada tuli ikka oma ajurakud tööle panna, sest sain logidest aru, et see päris raske kuid, et nii keeruline... Peale metsikut ehitustööd sain peaaegu aardeni aga siis jäi natuke julgusest puudu ja eks kaine mõistus sekkus ka olukorda... Kuid kuidas ma saan seda aaret sinna jätta kui ta on peaaegu käeulatuses... Mis seal ikka, musklid juba valutasid, jalad tudisesid, mõistsin, et jõuga ei tee enam midagi, sest seda enam lihtsalt ei ole. Katsusin siis nõuga ja uskumatu see õnnestus, kuigi ega see nõuga variant vähem mind kurnanud. Lõpuks oli logi raamatus ja aare uuesti peidus. Nii ma siis üleni higisena, täiesti mustana aga imelise tundega sealt lahkusin ja mõtlesin omaette, 700 aaret käes ja see seitsmesajas vist tuli sama raskelt kui kõik ülejäänud 699 :P Tänud suurepärase elamuse eest, te oleks pidanud mind seal nägema, olin kui kass palava pudru ümber, hinges kripeldas mõte kuidas ma ta ikka kätte saan :)

20 märts 2011 leidis Priit [armastan]
Leitud loogilisest kohast, mõistatust lahendamata. Aare heas korras: EVEJ:
Tänud peitjale:

15 märts 2011 ei leidnud Priit ja Helinor [armastan]
Aare tuvastatud, mõistatust lahendamata, kuid mitte logitud, vabakava jäi meil ära. Teinekord tagasi.

22 august 2010 leidis Triin, Tiit, Germo [triinu]
Kunagi ammu said punktid mõnekaupa ära lahendatud. Nüüd siis oli võimalus otsima minna. Aarde kättesaamiseks kasutasime kõikide kaasasolnute panust. Püramiidis kandvas rollis olnud inimesed said küll natuke kiviklibu kraevahele, aga muidu lõppes kõik edukalt:) EVEJ

14 august 2010 leidis Lauri & Hanno [hanno5000]
Selle aarde otsimist planeerisin juba kaua, täna oli siis õige hetk lõpuks käes. Algul oli plaan nii palju kui võimalik mööda tammi Virtsu poole sõita, kuid lõpuks sai sellest läbitud natuke rohkem kui kolmandik. Ühtegi läbimatut kohta küll ei leidnud, aga tundus aja raiskamisena 10-20 km/h roomata, kui ümberringi lihtsalt tüüpiline mets või heinamaa ja teeolud nii kuivad kui veel olla saab. Loendamise ja muu sellise poole pealt tekitas kerget hämminugut eelviimane küsimus, millele Lauri peale minu vastuse kuulmist rohkem tähelepanu käskis pöörata ja ega ma ilma temata ka seda kuramuse piiritulpa vist poleks leidnud. Aare sai muidugi leitud ja seda peaaegu, et oodatud kohast... peale mõningaid mõõtmisi ja kaalutlusi sain karbi kättesaamisega hakkama ka ilma abivahendita. Igati mõnus ja vinge aare, mis ühtlasi sai siis minu esimese tuhande verstapostiks! :) Tänud peitjale laheda seikluse eest! EVEJ.

1 august 2010 leidis Kadi, Alo, Irokas [irokas100]
Ega siin pikkkasso logile suurt midagi lisada polegi. Teravaid elamusi nendega ikka jätkub. Amplituud oli seekord Rannarootsi keskuse pitsast kuni Virtsu raudtee aardekarbini:)

1 august 2010 leidis Kadi, Alo ja Ain [pikkkasso]
Selleks, et kõik algusest ära rääkida, tuleb alustada sellest, et algus oli kuskil kaugel ammusel ajal. No ja niimoodi tasapisi ja aegajalt oleme neid punkte nokkinud ja numbreid kokku kogunud. Nüüd lõpuks erinevate arvutuste ja katsetuste tulemusena selgus üks tõenäoline paik, kuid olgu tõe huvides märgitud ka see, et mõni number oli ainult tõenäoline ja ei pretendeerinud tõele. No igal juhul otsustasime me sinna kohale sõita, et jõuda arusaamisele võimatu võimalikkusest. No ja kohapeal selgus, et koht oli päris hea - potensiaaliga. Teatavasti ei tohi aga potensiaali kasutamata jätta, nii et tuli vaadata ja proovida, et kas?!?! Selleks, et seda teha, oli vaja arvestades asjaosaliste vanust, kaalu, kehalisi võimeid jm olulisi aspekte omajagu vaprust, julgust, jõudu, hullumeelsust jne jne, ning selgus, et seda meestes on, eriti surmapõlgur on Ain. :) No ja nii ta leitud saigi, kuid muidugi selgus töö käigus, et aare on just käeulatuses, no peaaegu, aga teisel pool, ja kätte saamiseks oli vaja abivahendit. Abivahendi leidsime ja tagasi pöördusime ka kõik tervetena, no väikeste marrastuskahjustuste ja tolmukaunistustega. :)

17 juuli 2010 leidis Mari ja Siim [marx303]
See oli meie laupäeva peamine tegevus.

Kodus olin juba netis tuuseldanud ja leidnud mõnele küsimusele mitu vastusevarianti. Nüüd said siis ülejäänud küsimused vastuse. Tõsi küll, selle naeladega piiritulbani ma ei jõudnud. Või kui jõudsin, siis ei märganud. Autoga sõitsin nii palju, kui julgesin, jala käisin jupp maad rohkem, kui oleksin tahtnud (Siim ei hakanud mõnesse kohta kaasa tulemagi), aga ikka ei leidnud. Mingi osake jäi läbimata, võibolla asus ta siis seal.

Hakkasin koordinaatide lõppkohta uurima, kuid kuidagi ei tahtnud lõpptulemus inimeste käiguradade lähedusse viia. Kusagil pidi olema viga. Istusin siis Rootsi jaama ees ja mõtlesin, et mis valesti olla võiks. Ove numbrit mul polnud, aga Lauri oma oli ja siis konsulteerisisin temaga vastuste osas. Tuli välja, et vale oli see vastus, mille õigsuses olin teisena kindel olnud. Nüüd tekkis kohe koht, mis tundus sobivat. Läksime kohale ja Siimuga koos sai aare abivahendeita leitud:) Meie koostöös on sünergia :) Loomulikult saabusid siis, kui üks meist just aardekarbi leidnud oli, inimesed, kes ei soovinud nii pea lahkuda. Õnneks nad siiski läksid lõpuks. Täname siinkohal parmusid, kes selleks oma osa andsid. Edasi saime kiirelt logitud ja enne järgmisi mugusid nullist minema. Pärast otsisime üles aardele lähima ujumiskoha ja kosutasime end mõnusalt soojas vees. Muidu supertore aare, ainult paaris kohas on võimalusi mitut moodi vastata, mis tekitab ebakindlust. Rattaga trassi läbimiseks tuleks viimast kõvasti korrastada või tuleb matk ette võtta kuivemal kevadajal, mil taimed veel üle pea ei kasva, kuid pori juba sõita lubab. Või tuleb mingi xdreami rattaetapp sinna peale saata, pärast seada on korralik tee järgi;)

Aitäh!

30 juuni 2010 kommenteeris Ove [ove]
Tubli Lauri! Visadus viib sihile ja minu teada on Lauri siiani ainukene kes on ka D väärtuse maastikul üles leidnud. Vaadates Lauri saadetud pilte peab tõdema, et aarde kättesaamine on muutunud oluliselt raskemaks ja ilma lisavarustuseta enam aardeni ei pääse ning seetõttu muutsin ka maastiku raskusastme maksimaalseks. Kui ennem oli ligipääsemiseks olemas looduslik abivahend, siis nüüd seda lihtsalt enam ei ole.

30 juuni 2010 leidis Lauri [algaja]
Õuh. Oli see alles otsimine. Pmst võib aardeomanik endale ka leidmise kirja panna sest ikka päris mitu korda rippusin toru otsas. Tegelikult aga ühte asja lugesin valesti, ühe koha peal olin lihtsalt loll ja ühe kahetimõistetava asja suutsin aardeomanik vist üle aasta tagasi valesti öelda. Tol korral polnud tal aga märkmeid ligi ja ta võis vabalt eksida, nagu ta hiljem tunnistas. Igatahes peale eelmist sõitu raudteetammil olid lõpuks kõiki numbrid olemas ja esialgne tulemus viis ikka täiesti mõttevabasse punkti. Hakkasin siis numbreid kohendama. Lõpuks helistasin veelkord peitjale, et mida ma siis nüüd valesti tegin. Seejärel saingi teada, et olen pime jne. Lõpuks oli ainult üks asi vale aga milline nimelt seda ma veel ei teadnud. Igatahes eelviimane arvutustulemus viis suhteliselt loogilise kohani. Mingi täiesti arvestatava liiklusega tee ja see oli keset põldu. Sinnasõites arvasin, et ehk on mõni puu või muu asi kuhu aaret panna saab aga ei miskit. Maasonkimise välistasin täiesti kindlalt. Kokkuvõttes olin kell 12 öösel jällegi mingis vales kohas. Siis istusin ja lihtsalt hakkasin oletama, mis võiks valesti olla. Lõpuks jõudsin järeldusele, et see mida peitja mulle kunagi pakkus, et ju see ikka vale on. Kui ma selle teadmisega leppisin sain juba väga loogilise koha. Kuskil kell pool 2 olin seal. Pimedas ei suutnud ma küll ühtegi kohta leida, mis võiks aaret sisaldada. Ime, et ma seal üldse püsti jäin, kuna mõned kohad on väga järsud ja lahtine kruus pole just väga vinge hõõrdeteguriga moodustis. Peale ligi poolt tundi töllerdamist tegin raske otsuse, et aare on ilmselt kohas kuhu mina (ja ma kahtlen tugevalt, et kas ma olen ainus) ilma abivahendita kindlasti ei pääse ja vist peaks helistama. Hommikul kõne käigus ilmnes tõsiasi, et olukord on ikka väga tõsiselt muutunud. Omanik sai ka pildid, kuidas hetkel olukord on. Täiesti kogemata meenus mulle aga geojaanil kolleegi Eriku (hel) ütlemine (mis tuli peale minu autos olnud varustuse nägemist), et sellega saab ilmselt kõik aarded kätte. Kas ma siis sain tema lootusi petta ? Nii ma siis tõingi vajaliku abivahendi paljude hulgast ja ise ka imestasin, et ma üksi seal hakkama sain. Spordi ja minu vahele võib ikka mitu mitu valgusaastat mahutada. Karpi avades oli ikka päris hea tunne, et hakkama sain. Käsi värses veel mitu aega peale logimist. Ja kuigi ma tegin omateada EVEJ avastasin pärast ühe raamatu natuke eemalt. Ilmselt oli ta välja pudenenud. Minu jaoks on see hetkel selle aasta parim aardeelamus.

24 juuni 2010 ei leidnud Lauri, Rita, Helen, Maire [algaja]
Pole enam aimugi, mitu korda ma seda alustanud olen. Igatahes netist ma kõiki vastuseid ei saanud ja seega sõitsin Vigalast Lihulasse mööda raudteetammi. Osades kohtades tuli mahakukkund puude tõttu ka autost välja ronida. Ühes kohas juhtus ka jama. Rita astus puu latva maha, et mahakukkund puust üle sõita. Aga kuidagi need oksad seal ta jala ära muljusid. Õnneks oli kaasas kast õlut, mis juhuslikult sai leitud ühe teise ürituse raames ja nii ta siis neid õllesid ükshaaval oma jalaga soojendas. Lihulas aga sai arvutatud mingi imelik tulemus ja otsustasime kunagi hiljem edasi majandada. Igatahes on nüüd kõik andmed olemas. Isegi see naelaga post on leitud. Eelmine kord ühe natuke lahjema masinaga sõites oli 140 meetrit enne posti nii suur veekogum, et seda läbida ei tahtnud. Tookord ma aga kaugust ei teadnud, muidu oleks jalgsi liikunud. Varsti saab ehk logiraamatut ka näppida.

7 november 2009 ei leidnud Priit & Maarja [bonzo]
Pool päeva kestnud otsimine ei viinud sihile. Läbisime peaaegu kogu raudteeliini niipalju kui autoga võimalik oli. Enamasti siiski sai sõita, kuigi väga tihti ainult esimese käiguga. Vahepeal oli üpris kõhe ületada kitsaid täpselt autolaiuseid raudteesildasid, mille all oli suur ja lai must auk (pimedas noh)... Kõik jaamahooned leidsime üles, pumbad jm vajalikud värgid, aga no piiritulpa ei leidnud. Oli küll üsna hea teooria selle kohta, kust seda leida võiks, aga näe ei leidnud. Kottpime oli ka. Muud tundmatud saime kätte, kuigi ühes kohas polnud me tõlgendamisel kindlad. Olemasolevate andmetega saime ka mingi piirkonna, kus aare ennast peita võiks, aga seoses kottpimedusega me sinna tuhlama ei läinud. Ehk millalgi sinnakanti sattudes proovime selle puuduva tulbakese kätte saada.

22 august 2009 leidis Urve ja Hannes [jussike]
Pikkadel talveõhtutel sai arvuti taga istutud ja nuputatud, nüüd kontrollisime kohapeal arvutuste õigsust - olid täpsed. Eks tulevikus vaatame huvitavamaid vahepunkte ka kohapeal. Logimisega läks kiireks - enne olid nullis jalutajad, siis lähenesid teised mugud mingi müriseva sõidukiga. EV, J: 3 kollast klaaskivi.

11 mai 2009 leidis Liia [groll]
Nüüd sai siis poolik ettevõtmine lõpule viidud. Kaart ristikesega (täitsa õiges kohas!) paberipahna alt välja kaevatud ja - tehtud.

5 märts 2009 leidis Miki [miki]
Kunagi ammu-ammu sõitsime Liiaga kõik punktid läbi. Panime ka pildi kokku ja saime loogilise tulemuse. Seekord mööda sõites vaatasin lõpuks üle, aare lihtsalt leitav ja heas korras, evej.

9 november 2008 leidis Triin & Paavo [speedy]
Pikalt-pikalt edasilükatud aare, kus aeg-ajalt ääri-veeri mõnda punkti külastatud. Nüüd, mil trass paari päeva jooksul samadele radadele viis, oligi ideaalne võimalus ka puuduvad kohad läbi vurada, et aardeks vajalikud numbrid üles otsida. Siiski pean nentima, et jäin mõne numbri tõlgendamisel kahevahele ja pidin peitjaga mõnda vastust sünkroniseerima. Algul jäi sellest pisut mõru mekk man, aga vähemalt aarde leidsin kohapeal küll kiiresti ise üles :-)
Väärt seiklus põnevates mahajäetud paikades, mida muidu eal ei külastaks. Mulle meeldivad sellised harivad, natukene seikleja-stiilis multikad. Eriti meeldivad, kui päris-päris ise hakkama saan :-)
Aare väga korras. EVEJ. Aitäh peitjale aarde ja pisiabi eest! Soovitan soojalt teistelegi!

9 november 2008 leidis Paavo & Triin [linnapreili]
Sihikindlus viib tulemusteni. Laupäeval sai testitud mega-madala autoga kruusateid, tehtud natuke ekstreemsusi (kui nii tohib öelda), kontrollitud kodutööd ja avastatud Eestimaad ja iseennast. Ja pühapäeval oli peamine ülesanne leida aardekarp. Tehtud.

2 november 2008 leidis Margus, Merike, Mariann, Maris [mooritz]
Mitu pead on ikka mitu pead, häid mõtteid täis veel pealegi. Niiviisi igaüks omaette ja lõpuks peadpidi koos saime koordinaadid ,mis tundusid täitsa gepsule söödavad. Asja kontrollima jõudsime alles täna, mis sest , et kallis sugulane juba ammu päris, et mis sellest asjast saanud on, sest toetusvõrgustik on meil vägev. Kohapeal võttis algul pead kratsima, kuid Margusel kiired jalad, lidus kiiresti karbi poole. Kui logi kirjas ja aare oma pesas tagasi kinnitasime veits keha. Eemalt silmasime autot- mõtlesime, et järgmised geopeiturid ja jäime ootama. Ei olnud geopeiturid, vaid mugud, mis mugud. Kuid seda üllatavam, et need mugud olid mulle tuttavad, samakandi inimesed mis meiegi, kuid niisama ringi luusimas, sama imelikud kui meie ;). V:- J: rahaka linnu ja rändur Miki

2 november 2008 leidis Margus, Merike, Maris ja Mariann [kikael]
Aarde mõistatuse lahendasime mitme pea pealekokku. Huvitama hakkas juba päeval, mil ta avalehele ilmus. Nüüd sai ta lõpuks üles otsitud. Üllatusime, et olime kolmandad, aare ju päris vana juba. Aarde leidmiseks vajalikud abivahendid olid kohapeal. Vahva aare!

2 november 2008 leidis Margus ja Merike, Mariann ja Maris [max]
Et alustada päris algusest, siis aarde avaldamise aegu tundus kogu trassi läbisõit hirmutavalt pikana, küllgi samas oli teema huvitav. Tutvust sai tehtud temaatilise kirjanduse ja internetiga. Vahepeal leidus kaugemates punktides ka abivalmis sugulasi, keda varmalt kasutasime oma huvides :) Täna kui oli päevaplaanis juba 3 mõistatus-multi aaret, tundus just sobiv ka Virtsu raudtee aarde vallutus ette võtta. Kõige kiirem vallutaja oli Margus. Suurepärane aardekirst ootab uusi otsijaid. Kirja sai alles 3-s logi.

30 juuni 2008 leidis j444 ja hulkur [joonas444]
aare sai leitud juunikuu viimasel päeval, kuid eeltöö algas maikuu viimasel päeval. ning nüüd, sobival võimalusel, ründasime kahekesi ja jala. kohale jõudnud, läks aega umbes 20 minutit, et aare leida. ning peidukas oli väga lahe, aare oli suurepärases kohas! rõõmsaks tegi ka see, et olime teised leidjad. hulkur oli jällegi vihane, et tema ei leidnud, enda sõnul nägi ta seda kohta enne ja lihtsalt ei vaevunud sealt otsima. aga koht oli kena, ilm oli kena ja aare (MÕISTATUSaare) oli nii tore, et rännak jätkus siiski rõõmsates meeleoludes. kiidan peitjat korraliku mõistatusaarde eest, aitäh! ja jään ootama uusi aardeid rapla maakonda: jälle on ta minu jaoks tühi.

7 juuni 2008 leidis Imre ja Airi [triick]
Meie võit - esimene esmaleid - tehtud :) Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada ühest sombusest veebruarikuupäevast, mil lumest ei olnud mitte unenägugi võimalik näha. Sel hallil ja sombusel päeval eksisime me rumalal kombel õigelt teelt ja sattusime Rumba raudteejaama hoone juurde. Minevikukujutluste vaim ja vaimustus tekitas idee luua Rapla ja Virtsu vahelisele raudteele vanu aegu meenutava aarde. Kuid Ove oli meist kiirem. Seega tekitas see aare meis suurt huvi ja hasarti. Osa mõistatustest lahendasime kodus. Kuid teiste puhuks tuli ette võtta reis marsruudil Rapla - Virtsu. 6.juuni õhtupoolikul nii kella viie paiku istusime Rapla raudteejaama pingil, et lugeda kokku pinkide ning rööpapaaride arv ja ootasime rongi, mis meid Virtsu poole viib. Kuid selgus, et rong enam ei käi ja kahjuks juba kaua aega. Seetõttu pidime taaskord oma ustava sõiduvahendi abile lootma. Enne teele asumist kostitati meid Raplas väikelinlikku ärevusega, kui üks veidike alkoholist enesekindlust kogunud vanem meesterahvas imetles oma väidetava tongipüstoli kumerusi. Valvaste kaaskodanike vihjamisena lõpetas tubli politseinike seltskond selle idülli kiirelt. Juhtunust ergutust leidnuna asusime teedel kilomeetreid loendama. Kõige suuremat pelgust kutsus esile pildil kujutatud pump. Kuid suurel õnnel sarvist hoides õnnestus pump üllatavalt kiirelt avastada. Meie pumbaoperatsiooni jälgisid mitmed silmapaarid, kes tühjade akende taustal õllest aega otsisid. Oluliselt keerulisem oli aga piiritulbaga, mida meil leida ei õnnestunudki. Rumba raudteejaama aknadki tekitasid erinevaid mõtteid, kuid neist suutsime siiski üle olla. Seetõttu lõpetasime sel päeval otsingud, et vaimu koguda ja järgmisel päeval tagasi olla. Üks number puudu ja teised kahtlusi sisendamas asusime kirvega aardeni teed rajama. Asetasime võimalikud punktid kaardile ning sõitsime kohale. Aga sealgi ei leidnud kergelt aarde hella kaisutust. Vaid tuli kõik oma ilu ja võimekus maksma panna enne kui aare ulatas oma terekäe. Vaatamata erinevatele ebamäärasustele võib aaret pidada väga toredaks. Aitäh selle eest. Võtsime golfipalli, jätsime oraaži käepaela.