Hobulaiu

10 juuni 2011 leidis Tiiu, Mart ja Airi [airce]
Möödunud suvel ärajäänud Hobulaiu külastus sai nüüd teoks - ilm oli selleks justkui loodud. Mõnus meretuul jahutas kuumi päiksekiiri. Sõit oli sujuv ja nauditav. Saarel piirdusime siiski ajaliimidi tõttu vaid pisukese ringi vaatamisega. Julgemad ronisid ka kõrgemale torni otsa. Aare oli küll kadakate poolt korralikult kaitstud ja nagu sellest vähe olnuks - aardevalvuriteks oli mõni tuhat sipelgat, kelle rahu me tahtmatult häirisime. Aare korras. Tänan peitjat, paadimeest ja kaasreisijaid. Mõnus ettevõtmine oli.

10 juuni 2011 leidis Airi, Tiiu Mart [lelo]
Juhtus nii, et sellel kaunil kevadpäeval oli meil kõigil (tuttaval paadiomanikul Toomasel, Kristal, geopeitur Airil ning kirjutanutel) vaba aega selle sõidu ettevõtmiseks. Puhus paras, kuid soe, tuul. Päike paistis ja muutis vaated rõõmsameelseteks. Oli tõesti tore reis. Lisaks leidsime ilma erilise vaevata ka aarde. Aare on kenasti korras. Täname peitjat andmaks põhjust laidu külastada. EVEJ

27 veebruar 2011 leidis Maku, Merike, Priit [maku]
Kõik kes ütlevad, et aaret leida oli lihtne aga kadaka armee oli raske siis mina ütleks, et kadakad olid köömes aga see aare oli ikka paras pähkel. Peale 2h lume kaapimist olime peaaegu kõik juba nõus selle aarde "sinise näoga". Kuid õnneks leidsime veel jõudu lund natuke kraapida ja siis paljastus ka aare :). Kino oli muidugi selles, et kõik olime vähemalt paar korda üle aarde kõndinud, kes oli seal lausa seisnud ja kelle kott oli seal "puhanud" :P.

27 veebruar 2011 leidis Triin ja co [triinu]
Kuigi ilm oli väga hea selleks ettevõtmiseks, siis suusatamise poolt, eriti laiul suusatamise osa iseloomustab ülitäpselt triick'i lause 31. jaanuari logis: "raske oli, väga raske". Kohtasime teel aardeni seltskonda, kelle bernhardiin saarele kaasa oli kutsunud, kutsa paistab olevat kohalik giid:). Bernhardiin tuli, kõndis meie ümber ja uuris natuke ja pikemalt mõtlemata vantsis tagasi teise seltskonna juurde - eelistus oli selge:) Oleks hea meelega tahtnud muljeid aardeotsingutest uurida, aga aeg ei lubanud. Gepsul akud külmaga kiirelt tühjenemas ja väga hilja peale ei tahtnud jääda. Igal juhul normaalsel ajal mandrile jõudmise eest võlgneme tänu eelmisele tiimile, kuna tänu neile oli meil märgatavalt lihtsam, kes teab, kas muidu oleksime leidnudki. Aarde maskeering pettis küll kenasti ära ja otsimisrõõm jäi alles, aga kaevetöödest me pääsesime:) EVEJ

27 veebruar 2011 leidis Margus, Priit, Merike [mooritz]
Tänane kolmas aare. Ja kõige rohkem emotsioone. Parkisime oma autod ausamba juurde, panime suusad alla ja matk võis alata. Kõiki meie liigutusi jälgis hoolega aias ringi tuuseldav tegelane. Teda võiks kirjeldada järgmiselt :Ta on isepäine nagu kass, Ta on pehme nagu talleke, Tal on suured kõrvad nagu elevandil, Tal on jalad nagu ninasarvikul, Tal on saba nagu rebasel, Tal on pea nagu jõehobusel, Tal on süljeeritus nagu kaamelil, Ta on mänguhimuline nagu ahv, Tal on suur süli nagu karul, Ta jookseb nagu hobune, Temas on kümme looma ja siiski on ta vaid üks... TA ON BERNHARDIIN .... Kui möödusime aiast selgus , et tagapool pole võrku ees ja nii see üheksakuune( hiljem saime teada)koeravolask meie ette ilmuski ja meid kogu retke vapralt saatis. Oh seda mängulusti, mis selles koeras peidus oli. Meid kõiki oli vaja üle nuusutada, ära ilastada ja võimalusel kuskilt naksata. Puhkepause eelistas ta teha kellegi suuskadel ja nii oli kogu see liikumine suht koomiline , sest koguaeg oli ta kellegi suuskadel risti ees ja mingil hetkel üritas ka suusakeppe ära süüa. Aga tema koju ajamine ei andnudki tulemust ja nii tuli ta meiega aardeotsingule laiule kaasa. Ja see aardeotsing oli suht vaevaline. Sest kui teised olid aaret otsinud lumevaesel ajal siis täna polnud lumevaene aeg. Alustasime lillelabidaga :) kaevamist, sest eelnevate otsijate soovitusel olime suuremad agregaadid mandrile jätnud. Liikusime nagu kassid ümber palava pudru ja juba oli kuulda loobumismõtteid. Priit tõstis oma koti maast , et sellest kõigile enne viimast kaevamist kosutavat märjukest pakkuda ja samast kohast tegin viimase kõne Ovele, et otsitava kabariite täpsustada. Välistasime teatud kohad ja siis -uskuge või mitte -aarde leidsime just sellest kohast kus oli olnud kott. Niisiis tegin viimase kõne Ovele aardel seistes :) . Nüüd sattus ka koeravolask hoogu ja kraapis aarde meile nähtavale. See oli vägev tunne, kui lõpuks nimed logiraamatusse said. Tagasiteel kohtasime kahte suusatajat, "meie" kutsa nuusutas nad üle, ja kõik liikusid oma rada. Suusatajate suund oli kahtlaselt samasse suunda kust meie just tulnud olime :) Mingi hetk liikus meie poole ATV ja sellel jõudis meieni koeraomanik. Siin saimegi teada sõbra vanuse ja , et tal ongi komme suusatajatele seltsiks kippuda. J: kärbse Tänud vahva seikluse eest!

27 veebruar 2011 leidis Margus, Merike ja Priit [armastan]
Päeva viimane ei tulnud kiirelt. Kui olime tund aega juba näppinud "objekti", teist korda siia tulemiseks tahtmist ei ole, siis tegin tavatu liigutuse: helistasin sõbrale. Sain kinnituse, et olen õiges kohas ning peale järgmist . . . min. nuuskimist võisime tähistada ka aardeleidu. EVEJ:

31 jaanuar 2010 leidis Imre ja Airi [triick]
Rännakut Hobulaiule alustasime 1895 aastal avatud Aleksander III'da mälestumärgi juurest. Suusad käe otsas pressisime ennast läbi pilliroo merejää poole. Läbi raskuste jõudsime lagedale valgele väljale, mida mööda hakkasime tasapisi laiu suunas suusatama. Ilm oli ilus ja päike paistis. Kohati oli jääl üsna palju lund ja hanged tekitasid läbimisel raskuseid. Poolel teel kihutas meile vastu neli ATV'd. Nähes nende kiiret liikumist meie vaevalise suusasammu kõrval tungis hinge kadedus. Sel viisil oleks aardeotsing puha lust ja lillepidu. Kuid suusad olid täna me vaev ja rõõm üheskoos ning sel viisil pidime me kohale jõudma. Viimaks jõudsime hing paela otsas rippumas laiule. Lootus sealsest veidi lihtsamast liikumisest kukkus kiirelt kokku, kui suuski jalast võttes vajusime pea kubemeni lumme. Oma panuse rännaku võimalikult keeruliseks muutmiseks andsid ka kadakad, mis ei tahtnud kohe kuidagi järele anda. Lumi kraevahel ja jalad põlvini lumised jõudsime peale mõningast tiirutamist viimaks aardeni. Õnneks oli aarde leid lihtne ja pakkus mõningast lohutust. Kogusime ennast ja nautisime väikest rahulolu, misjärel sumpasime läbi lume suuskadeni ja asusime tuldud teed tagasi suusatama. Vahepeal oli päike pilve taha varjunud ja tugev tuul koos lumesajuga võimust võtnud. Tuul ei paku aga mitte kellelegi rõõmu, kui ta just ei ole purjetaja või sinisilmne keskkonnaaktivist. Õnneks oli tuul küljelt ja silmapiiril paistis läbi lumesaju maa piirjoon. Vahepealse aja jooksul olid suusajäljed täis tuisanud ja me pidime taaskord rada läbi paksu lume sisse sõitma. Peale kahetunnist rännakut jõudsime väsinuna tagasi. Raske oli, väga raske.

8 jaanuar 2010 leidis Leho & Lauri [morgot]
Seda käiku sai algselt eilseks planeeritud aga see valge asi mis sealt ülevalt koos tuulega tuli pani ümber mõtlema. Ja kuna täna oli vaja jälle sinnakanti liikuda siis sai asja juba tõsisemalt võetud. Auto jäi Pullapääle mingi monumendi juurde ja seal sai ka jääle mindud. Või noh mis jää se oli seal oli lumi ja vesi ja lumine vesi. Õnneks jää selle all oli piisavalt paks ja kandis küll. Teekonnal sai isegi üritatud vesisemas kohas kaasas olnud labidaga jää paksust mõõta aga läbi ei õnnestunud kuskil murda. Lõpuks kui maa peale jõudsime sai mõne hetke puhatud ja siis lumehangedesse sukeldutud. Mõned olid isegi ülepea kui sinna pikali sai kukutud. Peale kadakamüürist läbimurdmist sai aare ise õnneks lihtsalt leitud polnudki seda lume alt eriti kaevata vaja. Enne kui uuesti jääle asususime sai igaltpoolt võimalikest kohtadest lumi välja kaevatud ja siis minek. Tagasitee oli väga pikk ja väsitav. Tundus, et vett oli jääpeal rohkem kui enne aga see võis ka tunduda. Lõpuks kui auto juurde jõudsime tundus istumine kõige mõnusam asi maailmas, seda tunnet ei suutnud ka meie teekonna ajal külmunud saiakeste söömine rikkuda. Retk oli ajaliselt 3,5 tundi ja pikkseks tuli umbes 9,5 kilomeetrit.

8 jaanuar 2010 leidis Leho, Lauri [algaja]
Võiks ju kirjutada, et hea jalutuskäik aga ... Eile tahtsime ka minna aga see pisike tuisk võttis mõtlema. Täna seda enam polnud ja algul läksime lihtsalt jääd proovima. Pullapäält minema minnes oli jää peal umbes 30 ... 40 cm lund. Selle all ilus ... endine jää. Seda löga oli umbes 10 cm. Kuskil kilt kaldast eemal olid ka sellised kohad kus tuul oli lume minema ajanud ja seal ei vajunud enam läbi. Pisike vastutuul küll oli aga 4 kilti suutsime läbida tunni ja 15 minutiga. Kohapeal oli mingi paadikai ja seal istudes jõudsime teadmisele, et lähme nüüd tagasi kuna jääolud, mida me uurima tulime, on head. Siiski läksime ka aaret otsima. Seal oli pisut rohkem lund nii umbes 50 cm või rohkem. Nabani hanges olek polnud väga haruldane juhus. Vaade oli aga imeline. Ümberringi puud, kõikidel müts otsas, kui kuskile otsa astud või komistad siis oled pea kõrvuni hanges. Kergelt hakkas Puhatu meenuma ... Aarde leidsime vastu ootusi väga lihtsalt. Enam lihtsamalt ei saakski. Aardel polnud muidugi viga miskit. Hakkasime tagasi tulema. Leho kukkus vist kuskile kuhja, igatahes paadikai juures kokku saades tiris ta saapast välja umbes kolme lumepalli jagu lund. Ja siis teisest saapast kah. Tagasiteel aga väsisin ma ära ja umbes kilt enne autot olid jalad päris surnud. Kuidagi kooserdasin ikka autoni. Tundus nagu oleks lumi natuke paksem ja see veelöga seal õige jää ja lume vahel kah sügavam. Ega Lehol ka oluliselt parem ei olnud. Tagasi jõudsime enamvähem pimedas ja autoiste oli üks parimaid asju sel hetkel. Kokku läks 3 ja pool tundi, umbes sellise ajaga olin ka arvestanud. Sellise lumega oli üsna räme trenn jalgadele, lisaks olid mul veel ka räätsad all ja nende külge jäätunud vesi andis asjale kaalu juurde.

2 august 2009 leidis Lembit ja Andres [polekala]
Tänase päeva paadiretke esimene aare. Paadi veeskamise paigast oli sinna seitse kilomeetrit. Väikese päravurriga võttis see terve igaviku. Torni viimane korrus oli lukus ja sinna ei pääsenud. Vahva laid, ei olnudki sinna varem sattunud. Tänud! EVEJ.

4 juuli 2009 leidis Risto, Triin, Jaan, Sass, Kaja, Kristiina, Nora... [netfish]
Juba kaheksandat aastat järjest sai veedetud Hobulaiul sugulaste seltsis traditsiooniliselt üks suve nädalavahetus ning varajases lapsepõlves sai seal tihedaminigi käidud. Tean küll pea igat teerada ja kohta seal, aga tänu väga huvitavale loodusele on alati põnev matkata mööda saart.
Aarde leidmine võttis natukene aega kuna alguses sai ümber nulli tiirutatud, aga tegelikult on vist natuke kõrval. Vaatasime siis ümbrust pisut laiemas plaanis ja saigi kohe õigesse kohta suundutud otsima. Peidukas väga originaalne ja andekas.

V: Bling-bling J: Hobulaiu kaart, teeküünal, karvane kummipall

8 märts 2009 leidis Blond, Miki & Paavo [speedy]
Pärast sõbra pikka sünnipäevaööd haarasin Miki ettepanekust rõõmuga kinni. Ülimõnus oli end 2x4 km mööda merd tuulutada. Päike paistis, tuul ei tuisanud, jää kandis ka kolme laiult naasnud ATV-d ning esmaleid terendas silme ees. Poolel teel märkasime üht kahtlast suure kotiga tegelast laiult naasmas, keda geopeituriks arvasime, sest suund klappis. Laiul randununa sai kadakate vahel pisut RedRocki kadakamüüri meenutatud ;-) Aarde ümber käisin samuti nagu kass ümber palava pudru - no ei saanud kuidagi ligi. Kusjuures mõlemalt poolt aaret - keset mitte midagit - möödusid värsked jalajäljed. Me ei tahtnud ega taha siiani kuidagi uskuda, et keegi aaret ei leidnud ning löödult lahkus. Peidukas on peitja poolt väga lahe leid - uskumatu, et laiul sellise koha on üles leidnud. Pärast leidu sai meremärgitornis vaateid nauditud, päikesepatareisid kiidetud ja Seasaare ning Vormsi poole kiigatud.. Jääb vist ikka suveks. Tagasitee mandrile tundus isegi kiirem ja muretum.
Aare on ja jääb selles peidikus ideaalsesse korda. EV. J: peitja palvel geopeituse juhend ja paar Simpeli SIMi. Suur aitäh Ovele laiule kutsumast!
http://et.wikipedia.org/wiki/Hobulaid

8 märts 2009 leidis Miki, Blond, Speedy [miki]
Viimaseid jääolusid ära kasutades võtsime suuna Hobulaiule. Praegu saab veel ilusti - jää kandis ja merel liikujaid oli teisigi. Esmaleiu aust jäin ilma, Speedy ja blond jõudsid aarde välja võtta ja ära logida, kui ma lõpuks kohale jõudsin. Kuna leid tuli kiirelt, siis kolasime veel saarel ringi, kõõlusime tornis ja tegime muidu ilusaid pilte. Tänud peitjale.

24 veebruar 2009 kommenteeris Märt [mart]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".