BrokRogain III

Leitud 4-päevase Üleelamise kursuse raames, kolmandal päeval. Nimelt oli meie üleelamise selle päeva ööbimine just seal lähedal. Ja aarde lähistel olnud lakukivist saime toidu jaoks vajalikku soola kraapida. :D Karm värk! Karm värk! Aga jäime ellu! :)

Päris jalutuskäik pargis ei olnud, aga kuni rohttaimed veel ärkavad ja sääsed pole sündinud, sai toreda 2x1,7km jaultuskäigu. Kaaslaseks linnud, liblikad, päike ja pungas kullerkupud. Ma olin seda aaret mitu aastat piielnud ja edasi lükanud, asjata! Aitäh peitjale!

Olen üsna mitu korda mõlgutanud mõtet seda aaret otsima tulla aga ikka on nii läinud, et muud plaanid on vahele tulnud. Tänasel päikselisel varakevade päeval jäin endale kindlaks ja keerasin autonina just siiapoole. Olin juba mõttes valmistunud pikemaks jalutuskäiguks ja nii parkisingi auto Paluküla aarde juurde, et siis edasi mööda metsateed jalutada. Polnud mingit soovi sel jäisel teel lamellrehvidega sõita. Jalutades näeb ja kuulebki rohkem. Ja tegelikult olid ikka väga ideaalsed olud. Kui metsateelt rajakesele oli vaja pöörata, siis selgus, et lumi kannab ja kõnni nagu mööda parketti. Ma arvan, et paremat aega selle aarde külastamiseks polegi. Vanasse talukohta jõudes leidsin kiirelt aarde, mida pole jälle aastake külastatud ja siis võtsin kohe pikema pausi vanal samblasel kivimüüril istudes, logiraamatut lugedes ja päikesel põski paitada lastes. Kokku ligi 7 km mõnusat kulgemist ja üks oluline maamärk aardekaardil saigi külastatud. Kümnest BrokRogainist veel kolm ongi leidmata. Suur tänu!

Tänase pidupäeva puhul tegime väikse rabamatka Loosalu raba aarde juurde ja järve äärde ning sealt suundusime siia. Veidi läks otsimisele ikka aega, aga kätte saime. Eelmisest külastusest on peaaegu aasta möödas. Aare on väga heas korras. Tänud peitjale!

Praegu täitsa drive in aare, kuni 1700m peale oli nagu kiirtee, siis 200m tuli rahulikult roomata, ise sõitsin 150m ära ja teadmata mis ees ootab siis nikerdasin auto ringi ja läksin jala edasi 1500m. Aga tegelt oleks 50m edasi sõitnud siis läks juba tee paremaks kuniks aardeni välja aga kuna juba hakkasin tatsama ja auto ka juba valet pidi siis ei viitsinud enam auto järgi tulla. Peagi olin aarde juurdes, mõnus rahulik koht ja keegi puu otsa platvormi ka ehitanud kuhu ülesse minna ei viitsinud aga aardega kõik korras, aitäh :)

Parklast kuni Venedepõlve-Ülevaltpere talukohani viisid meid metsameeste rasketehnika laiad rööpad. Tänu öisele sajule oli jäine maastik kaetud arvestatava lumekihiga, meil kordades lihtsam astuda. Kohapeal lihtsalt ei läinud. Jäätunud pinnas oli takistuseks konteineri kätte saamisel. Abivahendiga sai tükk aega asjatatud, kuniks raamatu kätte saime. Edasine kulg jätkus Loosalu rappa. Tänud.

Aastaid on viimasest Brokrogainist möödas. Tol ajal ei vaadanudki, et mingi boonus on, kuid eks need paar esimest punkti on lihtsad ka, saab uuesti käia, pole probleemi. Jõuab siis selleni, millal jõuab.

Aga miskipärast on Brokrogaini seeria südamelähedane. Eks mul on võitluskaaslasi, kes Ivar Brokiga on ka isiklikult tuttavad olnud. Ei tea, kõik see värk kokku, et väga sümpaatne seeria. See punkt siin on ammu kummitanud ja mõtlesin, et mingi eriti rets müttamine läbi metsade, et siia jõuda. Aga ei, siia viib ju täiesti vana tee, selles mõttes väga huvitav, et vanasti olid talud omavahel ühendatud ja kõikide soosaarteni viisid teed, siin on see eriti kergesti leitav. Ja kui oleks teadnud, siis oleks ka julgenud poolele maale, kus metsalagendikud ja vana talukoht, välja sõitnud oma autoga. Aga kuna ei teadnud olusid, siis jätsin selle tegemata ja suht Paluküla teeotsa juurde. Kui lõpuks kohale jõudsin, ootas tuttav konteiner - väga korras ja ilus sisuga. Logi kirja ja siis vaatasin, et raip, see põhja pool olev rabaaare on kuidagi liiga tükk silmas nüüd ja asusin lihtsalt tuimalt otse üle raba tema poole teele. Kuigi siia matk oli väga hea, siis ei viitsinud nii pikka ringi teha, et mööda ametlikku ja ilusat rada 2x pikemalt kõndida. Aitäh aarde eest, eks järgmistele Brokidele nüüd silm peale.

Olles lugenud Kädva poolt tulijate kogemusi erateede - eramaade märgistatud teekonnast, otsustasin läheneda aardele hoopis Hiiemäelt.
Matkatee viis künka servani, kust algab edasine laudtee raba poole.
Veidi tiirlemist ümber lagunenud talukoha varemete ja lagendiku servast paistab midagi väljapääsu moodi olevat. Põld ise oli aga metssigade põhjalikult üles küntud. Kuna jäljed nägid mitu nädalat vanad olevat, julgesin liikuda metsatee poole edasi. Teel kohtasin UAZ'i kastiautot, mis just nagu läbis tee kõige raskemat osa, aga seisis tühjana ja oli kaetud kerge lumekihiga. Edasine tee oli väga soine, aga õnneks pind kandis ilusti. Kui jõudsin esimese talukoha servani, siis minuga samas suunas ilmus üks värske jäljerada, mis nägi koera jälgede moodi välja, kuid oli rebase omast erinev, samas nagu ei näinud hundi moodi kah. Kui jõudsin õige talukohani, siis leid tuli kiirelt. Konteiner oli veidi maapinna sisse külmunud, aga midagi hullu polnud. Päike hakkas loojuma ja ma kiirustasin sama teed pidi tagasi. Metsloomi tundub seal kandis palju olevat ja mul polnud soovi nendega ka tutvust teha.
Suurepärane aare ja suure tänud peitjale!

Meie BrokRogaini kõige viimane aare, nüüd on kõik leitud. Esimesed sai leitud juba 2020 aastal ,siis veel ei teadnud, et need mingi osa seeriast. Nii et kui eelmise aasta suvel tagantpoolt ettepoole neid külastama asusime, sai ka esimesed uuesti külastatud vajalike numbrite pärast.
Tänane oli nagu iile punkti panemine.
Oli äge teekond.
Tänud

See aare on tükk aega närvidele käinud, korra olen isegi proovinud lÄheneda, aga siis lõppes teekond erateega ja loobusin. Seekord tundus hea idee teiselt poolt läheneda. Mingile maale sain autoga ja edasi jala, täitsa ilus metsatee oli ja läks täitsa mulle sobivas suunas isegi. Lõpus vaid oli veidi keerulisem, sest rinnuni nõgesed ja lühikesed püksid pole just mugavaim kombinatsioon. Mõningase otsimise järel jäi ka tuttav konteiner silma, panin siis nime kirja ja lisasin ka trükkplaadi. Aitäh peitjale.

Pisut maasturiga ukerdamist, väike matk ja leitud-logitud. Aitäh peitjale

BrokRogain oma klassikalises headuses. Lähenesime läänest matkatee poolt. Mõned kevadised veeületused olid ainus keerukus, mis sel suunal pakkuda oli ja aardeni viis kena rada. Tänud peitjale!

M6nus jalutus mõõda metsateid. Tee järgi oli näha et siin ikka mingit tehnikat liigub ja nagu kohe arvasime jahimehed siis l6pust just nende pukk meile vastu ka vaatas. Aardega k6ik k6ige paremas korras. Ega sellise konteineri sees ei saagi ju midagi juhtuda :D Tänud peitjale

Tänane kolmas jalutusaare, teistega võrreldes kõige lühem või lihtsam. Kogu seeriaga läheb veel ikka aega, aga ehk kunagi jõuab kõik pakutud paigad läbi käia.
Aitäh.

Mõned rogainid on juba leitud, hunnik veel leidmata. Osadest taibanud isegi vihjet üles märkida, eks näis mis selle boonusega ülde kunagi saab. Jalutasime reipal sammul kohale ja tõdesime, et jahimehed toimetavad siin hoolega, ise teadmata, et passivad sisuliselt mürsu otsas. Täna õnneks pukis polnud kedagi ja saime rahus omi asju ajada. Alati üllatun ikka ja jälle kui hästi sisu nendes militaarkestades säilib. Ka see vanake oli endiselt väga heas seisukorras.

Tänud.

Peale 10+ aastat on kindlasti mõistlik vaadata ka ise üle enda peidetud "BrokRogain: Risti Läbi Eestimaa" aarded. Poest sai varutud: harilikud, teritajad, märkmikud, grip-kotid ja kodust igasugused väikesed vidinad ning vahva teekond koos Ralfiga algas.

Aare olemas ja valmis leidjatele rõõmu pakkuma. PS! Kui näete, et konteineril on "Geopeituse" kirjad kulunud siis palun teil need võimalusel üle teha - kogu BrokRogaini Tiimi poolt: "Aitäh!"

Pärast väikest piknikut ujumiskohas valisime lähenemiseks järveäärse variandi. Kui oli aeg suund metsa poole võtta, siis muutus kaardil paistev rada küll kohati selliseks tajutavaks, aga kohale ta viis. Aarde leidmisega läks ladusalt, nimed kirjas, vaatlesime seal veidike neid varemeid ja võtsime suuna üle põldude kaardil paistva rajakese peale. Üllataval kombel oli see rajake hoopis täitsa korralik tee ja nii sai üsna mõnusasti matkarajale tagasi. Tänud aarde eest!

Nu see aare oli tänase päeva põhiline eesmärk. Sõitsime autoga nii kaugele kui lubatud. Seejärel parkisime auto ühe maja lähedale. Küsisime noorperemehelt, et kas võime oma auto siia jätta ja saime selleks loa. Jätsinka Mia autosse. Nüüd alustasin teed aarde poole. Olin oma kõndimisega nii ametis, et põrutasin aardest kohe paarsada meetrit mööda ja muidugi seda läbi hullu nõgese põllu. Kui lõpuks märkasin, et olen juba ammu mööda aardest tulnud, oli vaja jälle nendest nõgestest mööda saada. Aih aih ja olingi nagu kohal. Küll mul läks alles otsimiseks aega, vahepeal juba oli tunne, et aare on minema jalutanud, küsisin ka natuke nõu, aga see ei viinud kuidagi tulemuseni. Otsustasin, et aeg on minema minna ja jätta aare teiseks korras, aga mingi asi sundis mind veel tagasi pöörduma ja ühte kohta vaatama, mida ma ei osanud isegi kahtlustada ja näe imet, oligi aare seal. Peale logimist oli vaja nüüd siit jälle minema saada, aga nu mine sa siis läbi nõgeste. Aiii, aii, aiii. Tagasi tee oli lühem ja olingi auto juures. Jõudsin just sellel hetkel, kui perenaine koju tuli. Tädi vaatas kurja näoga Mia. Hõikasin tervituseks kaugelt tere ja tegin rõõmsa näoa. Tädi kohe ründama, et mida te teete võõral maal. Aga kui ütlesin, et oleme noor peremehe loal, siis ei tulnud suust enam piuksugi. Suured tänud aarde eest.

Selle ja ka naaberaarde (Sooharu talu) külastamist oleme pikka aega edasi lükanud. Täna oli küll kole ilm ning hommikul kodust startides tuli auto esiklaasi lumest puhastada, aga hiljem ilm paranes. Tänasele aardetuurile tulime Jeebiga, et oleks muretum ja lihtsam liikuda, ühtlasi lootsime, et sellega saab siia aardele veidi lähemale kui madalapõhjalise autoga. Läks aga suisa nii, et vaikselt metsavahel kulgedes ja lõpuks üle metsaheinamaa jõudsime suisa kunagise talu varemete juurde pärale. Kohapeal kaua ei läinud ja peagi oli aare käes. Täname aarde eest!

See aare tuli tõesti üllatavalt lihtsalt kätte. Aitäh!

BrokRogaini kohta kuidagi lihtsavõitu oli see kokku paari kilomeetrine jalutuskäik lumises metsas mõnusal rajal. Kohapeal tuli leid kiiresti kätte. Tänan peitmast.

Muidugi oli Kristjan meile hommikuks kohe mõne jalutuskäigu leidnud. Auto jätsime natuke alla kilomeetri kaugusele, tõmbasime kummikud jalga, v.a. Airi, kes ütles, et tema saab ka ilma, ning hakkasimegi astuma. Õhk oli karge ning varbadki tõmbasid kummikus suhteliselt kiiresti külmaks. Samas oli väga mõnus jalutuskäik läbi porilompide. Seal sai Airi oma nutikuse proovile panna - et kas ikka jääb jalg kuivaks. Jäi küll!

Mingi hetk jalutasime mööda metsaveerel olevast autost, milles omanik meile vahetult enne aaret püss õlal vastu tuli. Uuris, et kas tahame loomi näha. Simone vastas julgelt, et ikka tahame, kui pakutakse. Selle peale ütles jahimees, et no teie jutuvada on poole kilomeetri kaugusel kuulda, et nii küll ühtegi looma ei näe :D Olime täitsa nõus. Jahimees, kes enda jutu järgi juba meie mõttes öösel metsa oli tulnud, läks tagasi auto poole ning meie saime aarde juurde minna. Mõnusalt sügavale talveunne oli teine ennast keeranud, aga äratasime ta hetkeks üles, panime nimed kirja ning vahetasime nänni. Sain endale lõpuks teritaja, millest mitmel korral puudust olen tundnud, ning Airi supsas võtmehoidja asemele. Viimasel ajal on aaretes nii palju toredaid asju, et peaks isegi vist hakkama vahetuskaupa kaasas kandma :)

Nimed kirjas asusime juba tihenevad lörtsituisus tagasi teele. Poole tee peal nägime juba tuttavat meest, kes meile isegi küüti pakkus, aga kuna minna oli veel tühised mõnisada meetrit, siis tänasime lahke pakkusime eest ja tatsasime omal jalal autoni. Oli mõnus jalutuskäik, aitäh!

Ah jaa, veel üks põnev fakt: See oli Raplamaal minu kolmas leitud aare. (Teine oli eelmine aare samal päeval) Vist leidsin nüüd selle maakonna lõpuks, kus ikka üldse ringi tuianud pole :D

Tänud.

Sõitsime autoga nii lähedale kui võimalik, edasi läks kummar jalga ja asusime astuma. Siin sai mõnusalt kummikute täit potentsiaali kasutada ja muidugi paterdasin kõiksugu lompide sees nagu väike laps. Mingi hetk märkasime metsa ääres teist autot parkimas, Kristjan arvas et tegu on jahimehega ja edasi astudes saime sellele teooriale tõepoolest kinnitust. Tervitasime ja jutustasime hetkeks ning läksime erinevates suundades laiali. Aarde pidi siin lausa välja kaevama, aga õnneks oli sellega kõik parimas korras. Tagasiteel kohtasime uuesti jahimeest, kes oli vahepeal autosse jõudnud. Lobisesime jälle ning ta pakkus küüti, arvates et oleme naaberkülast pärit ja tulime järve äärde. Selgitasime siis, et mängime hoopis maastikumängu ja kuna selleks ajaks oli autoni kõigest paarsada meetrit jäänud, loobusime toredast pakkumisest. Aitäh!

Tulime Loosalu järve poolt ja ei mingit eramaa silti. Raba rada lirtsub, aga ei midagi hullu. Imeline jalutamine imelise ilmaga. Aga jõrvikaid on sealkandis vähevõitu :D

Selle Seerja teine leid.
Ei meeldi mulle väga need kohad kuhu minemiseks pead liikuma Eratee sildi alt läbi. Õnneks nimed kirjas ja vajalik salvestatud.

Auto hülgasin u 700 m aardest ja jalutasin mööda maasturile igati jõukohast teed kohale. Hoonest varemed ja puuonngi näib pooleli jäänud olevat. Aare kena ja korras, lumega kindlasti raske: oli viie kuuga korralikult pinnase alla mattunud.

Päeva lõpetuseks jalutasime veidi üle 1km ka selle aardeni. Oli korralik lumine rada, mida mööda minna ja jõudsime kenasti enne pimedat tagasi autoni. Tänud aarde eest!

Geopäeva lõpetamiseks oli just paras üks väikene jalutuskäik autost aardeni ja tagasi. Seninähtud rogainidest kõige lihtsamini kättesaadav.

Teine aare Kastna-Loosalu retkel. Kuidas kõik juhtus võite jällegi lugeda sookolli romaanist allpool :). Kuna ise alles algaja aardeotsija siis olin üllatunud selle aarde suuruses. Korralik purakas ikka teine.