BrokRogain IV

Päris tükk aega olen kaardil seda täppi vaadanud ja mõtisklenud, et võiks selle rännaku lõpuks ette võtta. Aga koht ei tundunud selline, et möödasõidul mõni tund kulutada vaid, et siia peab ikka eraldi retke tegema. Ja tänasel kuldsel sügispäeval oli selleks tõesti parim hetk.
Auto parkisin ühele põlluservale ja asusin astuma. Raps oli lõigatud, seega mööda põlluäärt kena kulgemine. Edasi liikusin suure traktori rööbastes, mis viisid pidevalt õiges suunas. Kohati tuli üle murdunud puude ronida aga mingit hullu võsas rapsimist polnud. Jahimeeste torni lähedal oli üks lõik teest lausa nii hea, et sõida või autoga. Aga tundus, et sinna tuli teejupike lähima talu juurest.
Möödudes vaatasin üle ka kõik kunagised talukohad. Vaid ühes neist olid püsti korralikud müürid ja põõsaste vahelt leidsin ka korraliku keldri. Muidu oli teekond üsna sündmustevaene, ei näinud ühtegi looma ega ka muud hingelist. Logidest olin lugenud, et paljud näinud karu jälgi. Mina kahjuks peale põdra astumisjälje muid loomajälgi poris ei näinud. Kummikud olid igati õiged jalanõud, mõned teelõigud oli poolde säärde vees või poris astumist.
Aare oli ilusti kuiv ja korras, ohtralt igasugu nännigi konteineris. Kuna märkasin seal Jussikeste nööpe, siis tuli meelde, et mul seljakotis üks kotike suvel Hanneselt saadud lepatriinusid, mis ootavad uuesti aaretesse rändamist. Eks jätsin needki sinna ajalugu meenutama. Peale aardeleidu otsisin ühe maha langenud samblase puutüve, kus päikese käes istudes lõunapaus pidada ja siis juba tagasitee. Kokku umbes 2 tundi mõnusat astumist ja ei midagi ülejõu käivat. Aitäh, oli hea sügisene tuulutus metsas.

Sai pikalt plaanitud sinna minekut ja täna tegime siis plaanid tegudeks ning müttasime kohale sõna otseses mõttes üle kivide ja kändude, üle tohutute rööbaste ning üle palkide, läbi vee ja muda :) Edasi-tagasi tuli meil viie kilomeetrine ring. Karu ei kohanud aga tema käpajäljed nägime ikkagi ära :) Leitud aare oli igati uhke värk ning heas seisukorras.

Ilma geopeituseta ei oleks küll siia uudistama tulnud.
Aitäh aardemeistrile!

Olime seda matka plaaninud juba mõnda aega aga plaaniks see jäigi kuni käeoleva hetkeni. Õnneks olin valmistunud selleks ja kummikud olid kaasas, tossudega poleks läbi pääsenud. Korralikud metsa väljaveorööpad olid. Ulme kuis ikka inimesed vanasti metsas elasid, ei teid ega radu. Kõikjal ainult loomade jäljed, isegi mõmmi omi. Vundamentide järgi aimates olid uhked hooned. Tänud peitjale

Täpselt aasta tagasi sai III aare otsitud ning logitud.
Täna oli IV-nda aarde kord.
Midagi väga ilusat siin polnud, hea, et ei pea tagasi tulema.
Aitäh peitjale!

Pärast SPA-rajale ringi peale tegemist oli tahtmist ka lisaks kordusleidudele üks päris leid vormistada. Kui võimalik lähenemistee oli kaarditööga kindlaks tehtud, oli vaid kohale sõita ja jalastuda. Üle põllu jõudes tundus edasiminek paras väljakutse, sest valida oli mudane songermaa või võsa, aga edasi jalutades leidus siiski täitsa viisakas teerada ning retkest kujunes väga mõnus jalutuskäik. Karumõmmiga kahjuks jälle ei kohtunud, oli teine just küll värskeid jälgi meie teele jätnud, aga ise juba peitu pugenud või mujale uitama siirdunud. Jahimeeste kaamerate valvsa pilgu all maiustasid sookured pakutavaga. Kohale jõudes leidsime seeriast tuttava konteineri ja heas korras aarde. Peale logimist vaatasime veel niisama pisut ringi, sellised unustatud paigad panevad ju mõtlema.

Oli tore matk. Aitäh.

Eelviimane sellest seeriast.Jalutada tuli palju, teekond oli huvitav. Kõigepealt sai leitud mõlkis autokapott, seejärel suur karvahunnik ja pool kitse jalga. Edasi läks väga vesiseks ja kohati oli tee täitsa vee all. Sealt oli ka karu mööda kõndinud. 83 meetrit enne aaret vedeles maas teine kitse jalg. No oli küll veidi hirmutav, aitas teadmine, et karu on juba söönud...
Tänud

Küllap oli see nii jube teekond, et unustasime nii logimata kui selle külastamise kuupäeva aga ka, et üldse seal käisime. Kalloga kunagi sinnapoole sõites kohates teed, mida ei oskagi enam millegiga võrrelda, tundus küll, et pagan, me oleme seal ju olnud. Veebruar 2024 avaldatud logis olevast pildist leidsime ka puuduva kuupäeva, mida logimiseks vajasime.

Peale 10+ aastat on kindlasti mõistlik vaadata ka ise üle enda peidetud "BrokRogain: Risti Läbi Eestimaa" aarded. Poest sai varutud: harilikud, teritajad, märkmikud, grip-kotid ja kodust igasugused väikesed vidinad ning vahva teekond koos Ralfiga algas.

Aare olemas ja valmis leidjatele rõõmu pakkuma. PS! Kui näete, et konteineril on "Geopeituse" kirjad kulunud siis palun teil need võimalusel üle teha - kogu BrokRogaini Tiimi poolt: "Aitäh!"

Võhma kohvikus kõht täis söödud, oligi aeg kobida Ollepa suunda minevale bussile. Ega sellega nüüd teab mis kaugele ei saanud, aga natuke abiks ikka. Ollepa teeristis läks buss oma teed ja mõnus jalutuskäik võis alata. Astumine oli täitsa mõnus, kuniks oli aeg põld hüljata ja kaardil olevat rada mööda metsa suunduda. Selgus, et see rada oli harvesteride poolt täitsa tümaks sõidetud, nii et andis ikka ukerdada mööda neid jälgi, õnneks läksid teekonna lõpu poole olud vähe paremaks ja nii olingi peagi aarde juures. Leidmisega muret polnud, nimi kirja ja tuldud teed tagasi. Põnev kant, tänud juhatamast!

Selle sarja aarded on täitsa huvitavates kohtades. Sellistes, kuhu ilmselt kuhu muidu üldse ei satuks ega ehk ka ei kipukski. Retk selle aarde juurde oli vaatamata vihmale ja mudasele teele oli igati asja väärt, kuna ümbrus oli väga huvitav oma vanade talukohtadega. Aitäh!

Päeva eesmärgiks olin võtnud selle aarde külastamise. Peale mitme päevast vihma, tundus tee ikka üsna tüma olevat ja otsustasime auto üsna kohe peale kruusateelt maha keeramist hüljata. Vihmakest sabistas, taevas oli ühtlaselt hall ja teed mööda jooksis paks kährik. Kummikud ja vihmavari olid igati abiks. Mitte just parima üllatusena olid metsa tekkinud sääsed.. seega niisama vahtimiseks väga mahti ei jäänud ja lisaks jalgadele said ka käed tegevust.

Kohale jõudes oli aarde peidukoht väga üllatavas paigas. Mingi omamoodi võlu, müstika ja põnevus peitub neis vanades talukohtades..

Tänan peitmast.

BrokRogain oma klassikalises headuses. Autoga ei hakanud väga lähedale sõitmist isegi mitte üritama ja selle asemel tegime umbes viiekilomeetrise jalutuskäigu. Tuul oli natuke ebamugavalt tugev, aga mets ilus ja värskelt sadanud lumega kaetud. Aardeleid tuli ka meeldivalt kiiresti. Tänud peitjale!

Ilus suvelõpu soe õhtu ja mida sa ikka teed, lähed geosid otsima. Mõeldud tehtud, "kamp" kokku (Urtsik, Wikmanipoiss, Mellunellu ja Hanna 1212) ja minek. Ammu juba pidanud plaani siia tulla ja logisid sai loetud. Tundus suhteliselt raske logide järgi. Arvestasime, et 1,7 km kaugusele saab autoga ja mõte oligi ca 4km matk teha, et saaks liigutada natuke. Geomobiil natuke võimekam ja saime lähemale, 1,2km ja siis mõtlesime, et me tulime ju kõndima, ei trüginud edasi. Sattusime parajasse võssa nagu ka eelpool kirjutajad kirjeldasid. Muidugi, kui olime natuke ragistanud võsas siis leidsime ka auto/traktori jäljed ja muidugi olime "taibud" ning mõtlesime, et läheme ikka otse läbi võsa. Läksimegi ja kui kohale jõudsime siis aare ilmutas end meile ruttu. On ikka huvitavaid kohti. Tagasi teel leidsime jäljed, mis viisid otse võsast mööda ja põllu serva kuhu olime auto jätnud. Mõned puud olid tee peal ees aga neist oleks üle ka saanud. Oleks äkki isegi aardeni välja trüginud aga ei hakanud uuesti tagasi minema ning saime auto juurde juba suht pimedas... Äge matk hea seltskonnaga. Aitäh aarde peitjale meid siia kutsumast! Aare korras. Lisasin ka paar klaaspätsikest minigripis... :)

Teel geojaanile viis. Broki seeriast on saanud mu lemmik seeria. Eks ikka nende asukohtade pärast, kuhu muidu kohe kindlasti ei satuks. Seeria jaotus risti läbi Eestimaa tagab emotsiooni pikkadeks aastateks. Kuigi alguses panin selle aarde endale geotuuri, siis pigem kahtlesin, kas hakkan täna siia trügima. Sander avaldas soovi meiega liituda ning ajaliselt oli kaheldav, kas jõuame enne üritust pikemat matka ette võtta. Ja no ei tahtnud kuidagi ka autot ära määrida, tule siis geopeole mudase autoga, no kuhu see kõlbab!

Kuna Sander va sindrinahk jäi omadega hiljaks ja pärast nelja leitud aaret polnud veel kohale jõudnud, otsustasime, et käime luurel. Ehk saab aimu, kust on mõistlik läheneda ja kaugele autoga saab. Üsna pea sattusime rajale "maasturiga_huvitav" ja kuna mul ikka päris maastur ei ole, siis seda huvitavam oli. Ei pannud tähelegi, kui olime aardest 100m kaugusel. Edasine paistis Kätlinile liiga sügav mülgas. Korra proovisin ja tagurdasin tagasi. Mutta jäi sile karterikaitse tempel. Meenutades härdusega kolme-poole-tunnist käsivintsimist teel Rokale, olin sunnitud sel korral oma kaasaga nõustuma. Kuigi kiusatus geokulgur mutta kinni sõita oli olemas :)

Nullis oli leid kiire. Aare heas korras ja kaks talve kenasti vastu pidanud viimasest logist. Metsas ukerdamine tegi kõhud tühjaks, seega suundusime tagasi Võhmasse sööma ja Sandrit ootama. Olime just kõhud täis saanud, kui meie hilinenud geotuurikaaslane meid üles leidis.

Mitu korda olen plaani pidanud, et kui läheks ja uuriks mida see seeria endast kujutab ja loomulikult oma maakonna aare ikka kõigepealt.
Logisi ja kaarti lugedes veendusin, et kõige soodsam on lumevaene ja külmunud maa.Tänane päev siis võimalas selle retke ette võtta ja õnneks ainult üks vesine koht esines teekonnal, mille ületamiseks tuli raja kõrvalt läbi murda.Nüüd külmaga ei saanud hästi aru, aga ühel lagendikul on suvel igatahes karuputk vohanud ja nüüdseks ainult jämedad varreköndid järel.
Koht on tõesti selline kuhu vaevalt kellegi jalg niisama satub.Aga sellegipoolest kunagi elati siin ja aeti omi asju.
Leid tuli logilisest kohast ja nüüd tean vähemalt millega tegu, eks katsub edaspidi ka teiste aareteni murda.
Aitäh.

Teen logisid korda. Tänud peitjale!

6:40 äratus, kõht putru täis ja 7:44 rattaga rongi peale. 9:37 Ollepas maha ja geotuur algas. Mööda kruusa oli lihtne kuni tuli TRMi mudaralli vastu. Varsti sõitsin mööda põldu autojälgedes ja vaatasin kaarti, kus see rada metsa peaks minema. Olin juba valmis võsa raiumiseks kuni nägin maasturiga sõidetavat teed. Mööda seda väntasin 200m kaugusele aardest. Kuigi autorööpad viivad aardeni välja, siis nüüd on teepeale palju mahalangenuid puid. Leid tuli küllaltki lihtsalt nagu BrokRogainile kohane. Lõpuks kui kruusale tagasi jõudsin oli ratas mudane, kohe pärast esimest aaret. See oli ka ainus aare, mida oli rattaga parem võtta kui autoga, sest hetkel oleksin auto 2km kaugusele jätnud. Nüüd veel Brok V, IX ja X leidmata.

Aarde juurde jõudes oli 10km sõidetud.

õige teeotsa leidmine oli paras väljakutse, tagantjärele tarkusena oleks tiba teistkaudu läinud. Aga kohale ma sain. Veidi palav vaid oli tsiklipükstega jalutada. Aitäh peitjale.

Kui märkad, et järgmise aarde nimi algab "Brok...", siis tõuseb pulss kohe kindlasti kõrgemale ja silmad lähevad särama, eriti siis, kui aardeni ei vii ühtegi normaalset teed. Sõidad rattaga läbi mingi võsa mööda sügavaid mudaseid rööpaid 500 meetri kaugusele aardest ja jätad ratta sinna, sest tee pole enam sõidetav, samal ajal mõtled elevusega, mis ees ootab. Eespoolt metsast kostavad raksatused, ei tea, mis loomaga tegu on? Jalutad mööda rajakest aardeni ja tõded, et see tõesti on üks maagiline koht. Aare logitud, sead sammud tagasi rattani ning sõidad tagasi kruusateele. Ojaa, see on üks tõeline aare :) Aitäh!

Käesoleval aastaajal on jahimeeste tee autoga üsna raskesti läbitav. Leitud ja logitud. Aitäh!

Teisel katsel ja kummikutega jõudsime aardeni.Käimasolevad metsatööd on tee muutnud ülesküntud uudismaaks.Tänud peitjale!

Autoga "pressisime" 120m peale. Uluv tuul, kottpime ja teadmine, et kohe tuleb karu ja sööb su ära, tekitas natuke kõhedust seal metsas jalutades. Logi sai kirja täpselt 20.00 ja algas kodupoole "pressimine". Nagu alati on kodutee lühem ja kulges lausa mängeldes :) Mõtlen praegu, et peavad jahimeestel ikka närvid olema. Vaja ju sinna söödaplatsile igasugust kraami vedada. Aga see tee... Või käivad nad tankiga? Lahe oli :)

Leitud ja logitud.

Leitud ja logitud.

Päeva lõpetuseks valida veel üks pikk matk või mitte. See oli mu küsimus ennem teele asumist. Kui aega on, siis loomulikult! Uurisin nuffi käest kust ta mul soovitaks matka alustada. Leidsin õige koha kähku kätte, tänud talle selle eest! Olin valmis palju hullemaks aga see oli väga mõnus õhtune jalutuskäik. Pool teed mööda traktorijälgi viljapõllul ja siis pool teed mööda mitmerealist jahimeeste autoteed. Ainult 100 meetrit sain endale teed rajada vahepeal ja kõige lõpus. Jällegist vinge koht. Tagasiteen kohtusin jahimeestega kes tegid endale teed trimmeri ja mootorsaega veel paremaks. Perfekto matk ütleks ma, tänud!

Visa järjekindlusega suunas GPS meid põhjast lähenema, kuigi meile sobis variant lõunast ja 1,7 km aardeni paremini. Anne teadis kindlatele andmetele tuginedes, et Pibarist saab üle raudtee. Kohale jõudes vaatas meile vastu tupiku märk, kuid lolli järjekindlusega pidime kahe autoga sõitma lauda taha seda tupikut vaatama. Tee üle raudtee oli üles võetud. Tupiku lõpus oli aardeni kõigest 2,2 km, aga meile see ei sobinud ja sõitsime Ollepa kaudu üle raudtee sihtkohta poole ja tupiku märgi alt sisse.

Eelnevalt logisid lugenuna teadsime, et aardeni viib korralik jahimeeste rada. Teiselt poolt põllu serva oli muidugi üsna keeruline mõistatada raja algust. Otsustasime võtta suuna käharale kasele ja täpselt raja algusesse see meid viiski. Edasi kulges teekond tsiviliseeritud inimese kombel varemeteni. Kohapeal selgus, et lisaks geopeituritele otsivad seda aaret ka metssead. Kuna meie saime aarde tervenisti ühes tükis ja korras olevana kätte, siis võtan oma logis vastutuse kirjutada metssigade poolt: not found.

Tagasiteel jäime uudistama söödaplatsi ja jahimeste onni. Korraga Epp küsib, et mis sinine asi see põõsas on. Suunasime meiegi Annega pilgu põõsa poole ja sealt vaatas meile taskulamp vastu. Lähemal uurimisel tuli välja, et olime jäänud jahimeeste poolt üles pandud loomakaamerale vahele. Natuke enne metsast väljumist sattusime värsketele ilvese jälgedel. Kokku tuli teekonna pikkuseks 3,70 km ja 48,5 minutit.

Autod jätsime põlluserva, edasi jalutuskäik, ilm ilus, paik lahe, seltskond tore, mis veel tahta, tänud! Jälgi nägime ka meie, ühed suuremad, teised väiksemad, ilvestel on sellised käpajäljed, metsakiisusid kahjuks või õnneks siiski ei näinud.

Auto navi üritas mind järjekindlalt ja lõpunu välja põhja poolt aardeni suunata. Mulle see aga ei sobinud, tahtsin näha vanu talukohti ja metsa heinamaid. Seega lähenesin lõunast. Auto jäi kruusatee nurka ja edasi mööda mõnusat rada läbi vanade talukohtade, nüüdsete jahimeeste valduste aardeni. Vahva jalutuskäik, tänase päeva lemmik. Teel nägin ka värskeid jalajälgi, ühed suuremad, teised väiksemad. Ja nii oligi, logiraamatus vaatas vastu pagarid´te tänane logi.

Proovisime ühelt poolt,raudtee risti vastas. Tuli teha väike ring. 1,7 pealt edasi enam ei julgenud sõita. Tee hargnes kaheks,üks laialt ära niidetud ja teine veidi kahtlane.Loomulikult valisime niidetud tee ja see meid padrikusse viis.Enne kui nulli jõudsime,saime ikka vett ja vilet.Tagasi tulime juba nagu valged inimesed,võttis vanduma küll. Aare korras,kaasa tuli rändur mis korra juba meie käes olnud.Aitäh!

Tänase päeva pärl! Jätsime tiigerränduri, aare vahvas kohas ja ideaalses korras. Teel kohtasime sookurgede paari, söödaplats oli õhtul tühi. Aitäh!