BrokRogain VII

Auto sai teeotsa ära pargitud ja siis valdas hämming. Palju sinilille on ju varemgi nähtud, aga olukorda, kus sul pole jalga kuhugi panna, kuna kõik on lilli täis, pole varem kohanud. Ja kahjuks polnud käepäraste vahenditega võimalik seda ilu pildiks saada, nii et mälestustesse ta vaid jääbki. Aga teekond aardeni oli leebe nagu eelnevadki külastajad märgivad. Igaks juhuks panin küll kummikud jalga, aga oleks ka ilma saanud. Kuid nüüd oli sealt ainukesest madalamast kohast leebem üle saada, paterdasin otse, kui kaaslane keksis seal mätaste otsas.
Tänud peitjatele hooldajatele seda mälestust ja aardeseeriat elus hoidmas.

Maastiku raskusastme järgi tundus olevat lihtne, mõnede logide järgi mingi kohutav koht. Otsustasin ise vaatama tulla :) Oma madalapõhjalisega sain ilusti 300 m kaugusele ja sealt edasi oli hommikupäikeses, lindude siristamise ja lagendikul kepsleva kitse saatel väga meeldiv jalutuskäik. Jah, just nii tore see kõik oligi. Aardega kõik parimas korras, mina tänan!

Selle seeria aadeid on oma ligipääsetavuse osas väga erinevaid, mõne juurde pääseb kergelt, teise juurde jõudmiseks tuleb aga palju vaeva näha. See siinne kuulub siis nende kergemate hulka ning peale pisikest jalutust olimegi päral ja võisime nimed sisse kanda. Aitäh.

Õhtul sai Nikitaga plaani peetud, et saame yksteisega poole tee peal kokku ja võtame paar aaret. See oli esimene ning metsateele jõudsime enne 8t - kuigi hilja läheb juba pimedaks, siis nüüdseks oli juba päike loojunud ja metsaalune hämar. Kuna ei teadnud kaugele saab sõita, siis jätsime autod poole tee peale, kust algas üks metsikum metsatee ning alustasime rännakut. Ausalt öeldes päris korralik soine rägastik oli ja nüüd kirjutades on jalad niisked küll. Aga see-eest meeldejääv mälestus meie mõlema jaoks ja koht ise oli ka põnev. Tõesti ilma geopeituseta siia jalg ei satuks! Meie täname.

Aegade jooksul olen erinevaid brokke kohanud. See oli üks kergemaid. Aitäh!

Tänu ralliks suletud teedele sattusin siiakanti ja keerasin korraks metsateele ning logisin aarde. Nii lihtsalt kättesaadavat BrokRogaini polnudki veel kohanud.

Tänan peitmast.

Vannuti mulle jumalakeeli, et pidi olema jalutuskäik pargis. No ma nägin siis nende (H ja A) pargi ära. Täitsa uus kogemus, ma ütleks :) Pargi mõiste laienes plahvatuslikult. Plahvatas ka sääski ja ma olin kindel, et endistele talumaadele sisenedes kõndisime läbi kuldsete väravate, millel hiilgas neoonvalgustatud tekst - Tere tulemast puugiparadiisi!
Aga ma ei kurda millegi üle - nendin ainult fakte (eelmise lõigu viimane osa on eriti raudne fakt :) Aitäh peitmast!

Aardega kõik ok - kuiv ja korras.

Koos catibergi ja wingmäniga langesime sääskede ohvriks jalutades mööda lagendikku. Tagasi tulles ei jätnud mina end enam söödaks ning põgenesin ära, jättes sääsed nende kaela.

Tänud aarde eest!

See oli jõhker tapp. Iga hoobiga langes mõni sääsk. Igast kolmandast sääsest pritsis verd. Autoni jõudes oli säär verd täis. Ega kaaslastel mugavam ei olnud. Muidu nagu jalutuskäik pargis. Sellises veits käest lastud pargis. Aitäh!

Mõnus jalutuskäik Kristeliga. Aare leitud ja logitud. Aitäh peitjale!

Leitud ta sai, võsa sai rahistatud ka ja jal peaaegu märjaks. Esimene palav päev kostotas ka kere ”veega” selle aarde lôpuks. Aitäh peitjale!
P.s karikseeni oli seal hulgim kevadet kuulutamas.

Meie esimene leitud aare sellest sarjast, mis alati natuke hirmuäratav on tundunud, see siin oli vägagi meeldiv jalutuskäik ilusas metsas. Aarde ümbruse olid metssead värskelt üles kündnud, eks otsisid nemadki omi aardeid. Aitäh peitmast, aare kuiv ja korras.

Aitäh aarde eest!

See oli ikka väga lihtne BrokRogaini aare.

Ainuke aardeotsimine täna muude tegemiste kõrvalt. Läksime läbi metsa, nii ei pidanud märjas rohus sumpama. Muljetavaldavalt jämedad elupuud meenutavad kunagist elu siin talukohal. Aitäh!

Leitud, logitud, tänan!

Selline taluase, mis polegi teistest füüsiliselt eemal. Aga kogu lamm ja mets olid nüüd täiesti vait, ei mingit tuuleõhku, linnujuttu, putukaid, ei midagi. Hämarduv õhtuudu vähendas taju veelgi ja korraks olin mingis täiesti teises ajas.
Topsik on ka muidugi väärikas. Kuiv, korras, tänud peitjatele. Hea sari.

Peale 10+ aastat on kindlasti mõistlik vaadata ka ise üle enda peidetud "BrokRogain: Risti Läbi Eestimaa" aarded. Poest sai varutud: harilikud, teritajad, märkmikud, grip-kotid ja kodust igasugused väikesed vidinad ning vahva teekond koos Ralfiga algas.

Aare olemas ja valmis leidjatele rõõmu pakkuma. PS! Kui näete, et konteineril on "Geopeituse" kirjad kulunud siis palun teil need võimalusel üle teha - kogu BrokRogaini Tiimi poolt: "Aitäh!"

Väga mõnus õhtune jalutuskäik looduses. Liikumine oli mugav ja kusagilt võsast läbi murdma ei pidanud. Rohu sees oli ka georadasid mitu ees. Kummikud muidugi olid jalas ja ilma nendeta oleks küll hädas olnud. Aarde leid kiire. Nii suurt vist ei olegi varem leidnud :) Tagasiteel autoni jäi ainult tunda rõõmu, et geopeitus avastatud sai, sest niiii palju on uusi ilusaid ja huvitavaid kohti avastatud ja uusi teadmisi saadud. Sellisesse vanasse tundmatusse talukohta poleks kindlasti muidu sattunud! Aitäh, aitäh!!

See oli suhteliselt lihtne jalutuskäik
Tänud

Täna otsustasin ühe päris pika tiiru teha, et oma statistika vajadust rahuldada. Õnneks jäi siia teele ka muid aardeid, mis selle vajaduse sisse ära mahtusid. Kohale jõudeks, oli esimene asi ennast võimalikult põhjalikult sisse pakkida, et sääsed nahka ei pistaks. Omast arust mul see ka hästi õnnestus. Aarde juures kaua ei läinud, seega sai kiirelt ka logi kirja. Igatahes töötas mu ülikond hästi ja jäin sääskedest puutumata. Minu arust on selle seeria aarded ikka hullult ägedatesse kohtadesse viinud. Suured tänud aarde eest.

Avastasin rattaga käimata radu ja märkasin GPS ekraanilt, et olin ootamatult aarde lähedale sattunud. Selle olemasolust olin teadlik aga lihtsalt ununenud oli. Leidmine oli kerge sest asus kõige loogilisemas kohas. Kuigi siin logis on aasta vaikust olnud, siis logiraamatust selgus, et viimane külastus oli 17 jaanuaril ja 6 korda on aasta jooksul seal käidud. Algav vihmasadu ei lasnud väga süveneda ja seega läks meelest seda koodi otsida... Tagasitee Otepääle kulges tugevas rahesajus, nagu nõeltega torgiti nägu.

Esimene katse läks natuke metsa või õigemini just mitte-metsa, kuna pöörasin mälu järgi suurelt teelt natuke vara ära ja lõpetasime kellegi õues. Teise katsega edukalt ja mingeid ekstreemsusi praegusel aastaajal ei kohanud. Negatiivsena tuli alles kodus meelde, et aardest oleks võinud mõned numbrid ja tähed ka kaasa võtta, aga eks tuleb õunaajal tagasi minna.

P.S Maaritsa-Krüüdneri-Neeruti tee (18148) on väga äge.

Rattaring: Kiirusmägi -> Kamba aare -> BrokRogain VII -> Uandi Kuramus, see Vana-Otepää maantee, kuhu taas välja jõudsin, on samuti suurepärane. Nii kruusa-, kui asfaldilõikudel, juba tuttavlikel tõusudel ja langustel. Taas kiire allaveeremine, tuttav koht. Siin metsas on minu ootamatult alanud geopeituskarjääri tegelik algus, esimene "teadlikult leitud" aare, pööre metsateele, mille juures Merilin surus järsult ketaspidureid ning teatas, et paarisaja meetri kaugusel teest on aare. See jättis arvestamata metsaraja, ent ka kilomeetrine kõrvalepõige oli tühine. Otsingute juures sai siin olla algusest lõpuni, üllatunud muigega vaadata Merilini tungimas läbi nõgeste, nagu oleks see iseenesestmõistetav, hiljem turnimas puude otsas, täheldamas telefonilevi kadumist, peatselt siiski vinge aardeanuma ilmumist eikusagilt, äkilist puukide eest põgenemist ning lõpuks telefoni mõnehetkelist kaotamist. Ent tegelikult pole mul endiselt aimu, kuhu aare peidetud on, aarde lisasaladus jäi tookord Merilinilgi fikseerimata, minul polnud sellest aga aimugi. Leida midagi uut on lihtsaim nagunii vanadel radadel, taaskülastuspöördest loobumine on mõeldamatu. Sõidan metsaraja lõppu. Jalgsi edasi astudes jääb esmalt silma suur kaarjas seenesektor, valged kaunid seened, suurimad 25+cm diameetriga, heas seisukorras. Ent ma ei tunne neid ja ka tehtud fotode järgi pole saanud usaldatavat määrangut, lehtrike jaoks paistavad need liiga suured ning hiid-lehtervaheliku kübar tundub äärtest olevat lainelisem. Puukidest kihisev väli võtab mind vastu soojas päikesesäras, õunapuud kandmas küpsenud vilju. Minu lootused heale kehakinnitusele siiski luhtuvad -- ühe puu viljad osutuvad kibedateks, teise omad esmalt magusateks, martsipaniõuna meenutavateks, ent järelmaik on koppene ning läppunud. Kas tõesti head õunadki ei kasva neis karmis paigus, kus Ivar Brokile väidetavalt nii väga matkata meeldis? See aare, mida nüüd oma käega leida ja katsuda saan, on lahe. Peidik julge, ent siiski varjatud, paljastatud mahuti muljetavaldav, logiraamat hiiglaslik & kümme aastat tagasi aardesse peidetud Simpeli hiirepadi suurepärases seisus. Tõesti vinge värk. Näljasena lähen esmalt Otepääle sööma, selle asemel, et otsepöördega Uandi poole suunduda. Pikka iga aardele ja aardekülastajatele!

Seda on antud seeria aareteni jalutades varemgi juhtunud, et mahajäetud talude juures pakutakse õunu. Üht mahakukkunud pabulat mekkisin, ega ta just maitsev olnud, päris küpse kah tegelikult veel mitte. @Taimo - teel BrokRogain VIII juurde on täitsa head ubinad, vähemalt oktoobri algul!

Tuleb tunnistada, lagunenud hoonetega paikadest enam meeldivad mulle säärased kunagised taluasemed, kus loodus tehisliku maailma jäljed silma eest niivõrd ära peidab, et vähemalt eemalt vaadates idülli ei riku. Vot siis on kuidagi eriti südantsoojendav keset metsa äkitselt visalt vilja kandvat õunapuud näha :o)

geotaohaiku #2
(#1 ...
#3
#4
#5)

läbi nõgeste

puukidest tulvil väli

Brok juba surnud

geotaoepopöa XII

XII osa matkamemuaaridest „Taoistlik kulgemine geopeituses ehk kuidas sattuda Tallinnast Sangastesse kontvõõrana kellegi jaanipeole“.

Liikusime mööda rahulikke kõrvalteid ja lobisedes kulgesid kilomeetrid kiiresti. Hoidsin silma peal RMK puhkekoha viitadel, kuhu õhtuks oma magamiskotiga taanduda saaks. Taimo juhtis tähelepanu Leigo järvemuusikafestivali toimumiskohale, millest mööda sõitsime ja mida ma ise vist ära tundnud ei oleks. Peatusime tee äärde kogunenud lammaste juures ning vaatasime mõnede sarvikutega tõtt. Lisaks pidin selgitama oma sihitut hulkurlust. Teel olles sattusime paralleelselt BrokRogaini aardega, mistõttu ütlesin, et tal on nüüd valida, kas oma teed üksi jätkata või koos minuga võssa tulla. Ta otsustas viimase kasuks ega esitanud ühtegi küsimust selle kohta, miks ma vabal ajal sööti jäänud põldudel mürske taga otsin. Vot see on tulevase abikaasa materjal :P

Aarde leidmine võttis mõnevõrra aega. Taimo märkas üht loogilist kohta, mis esialgsel vaatlusel küll aaret ei sisaldanud, kuid hiljem põhjalikumal vaatlusel küll. Karli logi muutis mind puukide suhtes paranoiliseks – olen siin-seal täheldanud heinamaid, mille kõrrelised lausa kihavad puukidest. Kartsin, et see võib olla üks sellistest ja kiirustasin sealt minema nii kiiresti kui võimalik. Vihje ununes kiirustamise käigus võtmata, seega jään lootma kellegi heatahtlikkusele, kes aardes sisalduvat tähte ja numbrit oleks nõus jagama. Aitäh!

XIII osa

Keskmiselt otsinud iga aasta ühe BrokRogaini aarde aga juhtunud nii, et viimasest möödub juba 2 aastat. Nüüd saab see viga parandatud.

Esmalt teekonnast Uandi aarde juurest. Mega lahe tee. Oli küll kruusatee ja palju tõuse aga nautisin iga sekundit sellest. Aeg möödus lennates. Kohe nii väga meeldis, et fikseerisin teelõigu endale kaardile, et tulevikus seda korra või miks mitte lausa mitu korda autoga läbi sõita. Hiljem pandi mind veel proovile asfalttee järskude tõusude ja langustega. Ei murdnud ka need mind rajalt. Vastupidi hakkasid kummalisel kombel isegi meeldima need väikesed pingutused. Hea trenn.

Mõni aeg hiljem jätsin kuskil metsavahel ratta maha ja suundusin loogilist radapidi metsavahele jalutama. Täitsa okei rada läks enamvähem nulli suunas aga jooksis paralleelselt 300 meetri kauguselt aardest mööda. Ei jäänud siis muud kui risti läbi tormata. Minu õnnetuseks oli tegemist üleujutatud soomännikuga. Hüppasin pokult pokule ja ühe puu najalt järgmisele. Sellise tegevuse peale on ajaga nii palju kogemust kogunenud, et jala kuivaks jäämise üle polnud küsimustki.

Nullist leidsin seeriale omase konteineri. Kõik perfektses seisus. Kas võib väita, et seda tüüpi konteiner on kõige ilmastikukindlam konteiner üldse? Oma jala najal logima hakates märkasin varem kaasa haaratud puuki. Selle aasta esimesed. Sooritasin kahe küüne abil topeltmõrva. Paranoiliselt vaatasin, et ega mul rohkem puuke küljes pole. Kintsu küljest leidsingi ühe järgmise, kes oli ennast juba ka külge haakinud. Eelmisel õhtul olin puugi kontrolli teinud ja siis polnud veel kedagi. Kiire ja näljane värdjas. Rebisin selle venna välja ja viskasin ta uude koju. Nüüd pani nime kirja ja asusin tagasiteele.

Tagasiteeks kasutasin normaalse inimese kombel kevadist heinamaad. Otsejoones minnes astusin aga jälle orki. Sain teada miks need inimesed siit kunagi ära läksid. Mida sa harid, kui kõik on üleujutatud? Heinamaa oli hoopis pokumaa ja päris sügava veega. Kokkuvõttes võttis see lahkumine mul sama kaua aega kui tulemine. Vähemalt oli seiklus.

Aitäh! Nüüd veel 3 BrokRogaini jäänud.

Ka siin jätsime auto natuke kaugemale, kui vaja oleks olnud, ja müttasime natuke sooski. Tänud aarde eest!

Hommik oli üsna vihmane ja kummik tuli jalga panna autost lahkudes.Jälle sama konteiner vaatas vastu kui nulli jõudsin.
Tagasi sai tulla juba mööda lagendiku serva kust viis metsatee autoni.Aitäh.

See on siis esimene mul, õhtuhämaruses sai logitud, tänud!