BYOP Piirikivi

Võta oma kirjutusvahend kaasa!

Eesti alade vallutamine taanlaste ja sakslaste poolt 13. sajandil tõi kaasa uued feodaalsed omandisuhted. Kui 13. sajandi lõpus piirimuutusi veel palju ei esinenud, siis rahvastiku kasvuga, asustuste tihenemisega ning maa muutumisega ostu-müügi objektiks muutus piiride tõmbamine vältimatuks
Ajaga kerkis esile lineaarne piir, kahe punkti vaheline sirge piir, mis hakkas alates 14. sajandist asendama looduslikke objekte (nt jõed, sood) piiri määramises. Lineaarsete piiride piiripunktideks kasutati tihti puude või kivide sisse raiutud märgistusi, tavaliselt riste. Võidi ka lisada kuupäev, omanikumärgiks kriipse, sälke, ristatud mõõku ja vapikujutisi ning piiskopi valduste sümbolina ka piiskopisau, sarv ja liilia.
Piirid olid märgistatud nii, et need oleksid nähtavad maa pealt mööda piiri kulgejaile (nt puutüve küljele), kahe või enama maatüki vahel kulgev piiripuu oli sageli märgistatud mitmelt poolt. 14.–16. sajandil olid maaomandite piirikulg kirja pandud ürikutes sõnaliselt orientiiripunktide nimekirjana.
Kopeerisin teksti Wikipediast https://et.wikipedia.org/wiki/Piirikivi