Fred Jüssi radadel

Austusest Fredi vastu puhastasin aarde.

Pühapäeval, 01. detsembril 2024, suri Eesti zooloog, loodusfotograaf ja looduse populariseerija Fred Jüssi. https://www.err.ee/1609538233/suri-zooloog-ja-looduse-populariseerija-fred-jussi

Sain kah veidi Fred Jüssi radadel ringi tatsata.Aitüma peitmast

Mina täna ei viitsinud pimedas metsas pikalt nullini kõndida. Auto viis otse aardeni.
Lumme mattunud mets oli imeline.
Aitäh aarde eest!

Andis sinna lõpu poole ikka jalutada. Kuna otsisin ja leidsin samal ajal ka seeni, siis oli retk aardeni 2 korda pikem kui vaja. Aitäh!

Kolme lapse, kahe mehe, ühe sõbranna ja ühe koeraga võttis ikka tükk ega, et kohale jõuda. Ilm oli aga mõnus, igaüks sai ka seenenina teritada ja lõpuks jõudsime ka võidukalt kohale. Aitäh! EVEJ

Leitud

Tänud aarde eest :)

Tegin kiire põike. Algul arvasin et see kilekott kuulub aarde juurde ja asusin seda välja kaevama, kui aga see huumus kiht ikka liiga paksuks osutus, taipasin ka õigest kohast otsida. Varem külastatud Jussi järvedes meeldis mulle kohana tunduvalt rohkem.

Tänud.

Leitud, tänan!

Fred Jüssi on minu jaoks üks sümpaatseimaid inimesi, keda mul on au teada. Tema aeglane ja rahulik hääl oma äratuntavuses rääkimas lihtsalt looduses olesklemisest, asjadest, mis kogu aeg on meie ümber, aga mida kõik ei oska just märgata. Tema puhul olen mõelnud, et selleks, et loodust sellise nurga alt näha, peabki vist olema linnainimene. Maalt pärit tegelastele on paljud asjad looduses nii igapäevased, et ei oskagi näha kõige selle ilu ja ainulaadsust. Alles siis kui keegi ninapidi vastu ämblikuvõrku paneb, et vaata, mismoodi sillerdavad kastepiisad sellel imelisel kunstiteosel või kuidas puude aastaringid oma ainulaadsuses kauneid mustreid joonistavad, märkad vaadata ja tähele panna. Fred Jüssi on igati üht aaret väärt ja õnneks on see lausa olemas ka. Ammu kripeldas, et tahaks logima tulla, aga mõte oli, et ei miskit kiirustamist sellele mehele pühendatud aarde juurde tulles, tulen kui on aega ja tuju ka vastav. Täna siis oli see päev. Kulgesin tasapisi mööda Jänijõe kallast ja nautisin igat hetke sellest jalutuskäigust. Tänud peitjale kohta tutvustamast ja aaret peitmast.

Tõepoolest ilus koht. Alguses sai lähenetud valelt poolt. Tegelikult täiesti ligipääsetav kuiva jalaga

Parkisime peitja soovitatud kohta, jalutasime siksakitades aarde suunas, aega läks, aga seda meil oli. Torni ronija sealt kedagi ei näinud ja vaadet ka väidetavalt polnud;). Karu kahjuks ei kohanud, aga nägime toredaid linde ja nulli jõudes rõõmustasin eriti, sest piki jõge lendas kõigest mõne meetri kauguselt minust mööda uhke ja särav jäälind. Tagasiteel tiirutasime metsa all, kamba peale leidsime lõpuks mõned seenedki. Nautisime veel mõnda aega päikeselaigus sooja ilma, oli mõnus jalutuskäik.

Aitäh.

Leitud. Aitäh!

Lähenemistee valisime hoopis Tarvasjõe poolt. Mõnusalt pikad sirged siin. Maasturiga saaks nulli, aga kas sellel ka mõtet oleks - ei tea. Jalutamiseks oli igatahes ideaalne. Nänni oli kõvasti. Aitäh!

Leviprobleemide tõttu jäi siin aare leidmata. Muidu oli igati äge koht kust rattaga otseteed "lõigata"

Ma miskipärast arvasin, et tegu on vana aardega, mis Kaupol ammu leitud. Tergelikult selgus, et pole see midagi nii vana ja poiss keksis minuga rõõmsalt koos aarde poole, mitte ei scrollinud autos GP-lehte :)

Mingi hetk jõudsime meiegi kohani, kus aare oli nii lähedal, samas nii kaugel. Kaupo tegi siis mõnusa supluse ja pani nimed kirja. Saime olla nii Fred Jüssi radadel kui ka Fred Jüssi vetel.

Seda aaret olen mitu korda vaadanud. Kuna soovi pikka matka teha pole, siis koguaeg mõelnud läheneda põhjast. Kaks suve olen juba maha maganud, rohkem polnud plaanis. Täna sattusime siia lähedale ning tulime kohale. Kaldalt vaadates tundus vööni vesi, tegelikult oli põlveni. Kiirelt leitud, läbi vee tagasi ja saigi see saaga läbi.

Palun vabandust, peitja, et Su aaret üle aasta hiljem login. Mäletan ainult külmunud kilekotti ja Salme õnnelikku nägu, kui karp mujalt välja tuli. Aitäh!

Kaarti vaadates tundub see aare nii mõnusalt teele lähedal, kuid samas nii kättesaamatu. Jõe ületamise plaani jätsime kohe välja, sest tundus, et viimased sulad on jääd tublisti hävitanud ja olime vulisevat vett märganud nii mõneski kohas. Eks tuli siis teine lähenemissuund valida ja üle silla teisele jõe kaldale saada ning uuesti aardele lähenemist üritama hakata. Sõitsime hea hulga lumiseid-jäiseid metsateid, kuid ikka olime umbes paari kilomeetri kaugusel aardest. Kõik õrnema soo esindajad olid valmis ka pikemaks jala astumiseks, kuid Kristjan nii lihtsa lahendusega ei leppinud. Ühel ristmikul, kus kaardi järgi võiks olla mingi teeke, kuid hetkel looduses küll autole kõlbulikku sõidukohta märgata ei võinud, otsustas Kristjan, et siit me kohale sõidame. Päris närvekõditav madistamine lumes oli, kuid kuna ringipööramiseks ka mingit võimalust polnud, siis me lõpuks 35 meetrit enne aaret peatusime. Sellist lahendust poleks küll osanud loota. Läksime siis rõõmsalt nulli ja kohe hakkas midagi silma, mis võiks olla seotud aardega. Asusime siis seda musta kilekotti külmunud maapinnast välja opereerima, kuid ei edenenud see asi. Ühel hetkel ajas Salme selja sirgu, tegi ringi ümber vihjeobjekti ja leidis ka aarde. No ei tea, kelle prügikotti me küll sealt maa seest välja üritasime meelitada. Aardekarbiga oli kõik parimas korras, korralik suurus ja rikkalik sisu. Oma pesast käis ta ka ilusti välja. Kokkuvõtteks päris meeldejääv aardeleid. Aitäh peitjatele!

Tegime täpselt peitja juhiste järgi. Aitäh!

Parmude ja sääskede kiuste leitud. Aitäh!

Peale geojaani sai siit läbi tuldud ning nimed kiirelt kirja pandud. Ega aeglaselt poleks saanud, sest verajanulised lendajad ei andunud selleks mingit võimalust.

Tänan peitmast.

Leitud, logitud, tänan!

Fred oli täna heas tujus ja ootas meid külla.
Tänud

Väga ilus koht kus matka. Tänan

Siia tulles tegin vale arvestuse. Pidasin end kiiremaks kõndijaks, kuid tagasiteele asudes sain aru, et pean terve tee rongile jõudmiseks jooksma. Esiti mõtlesingi, et jooksen. Mõte pidevast kiirustamisest hakkas mulle aga vastu ja sel hetkel, kui nahk juba märg oli loobusin sellest plaanist. Muundusin hoopis aeglaseks lonkijaks, kes linnulaulu kuulab, oja vulinat vaatleb ja igat pisimat asja teekonnal püüab tähele panna aga ka nii tuli mul ligi tund aega rongijaamas järgmist rongi oodata. Kasulik õppetund endale.

Aardega on ka huvitavad lood. Esiteks ei asu see Harjumaal nagu GP lehel märgitud, vaid hoopis Järvamaal.

Teiseks tundub, et puu on otsustanud tema hoole alla usaldatud karbi enda sisse neelata, kuna välja see sealt enam ei mahu. Sobrasin siis kätega puu kõhus ja sain kätte kõige tähtsama ehk logiraamatu. Aitäh!

Georont vedas ilusti kohale, peaaegu et draiv-inn kohe. Seda ma ei suutnudki välja mõelda, kuidas see konteiner oma pesast välja peaks käima, aga polnud ka otsest tarvidust. Vähemalt logiraamatu sain günekoloogilist meetodit kasutades ilusti kätte ja tagasi pandud ka. Aitäh peitjale.

Selle aardeni oli täna lumistel metsavaheteedel sõit meeleolukas ja väljakutseline. Ühes kohas läks lumi liiga sügavaks ja pöörasin ringi ning valisin teise teeharu. Algne plaan lähendea aardele õigelt poolt jõge ei õnnetunud, õigemini oleks sealt tulnud auto juurest paar kilomeetrit aardeni astuda. Valisin lähenemisteeks lõpuks otsetee üle jõe. Jõe ületamiseks õnnestus leida piisavalt paksu jääga ületuskoht, mitmes kohas eelnevalt proovides oli aga jääkoorik liiga õhuke. Aare ise üllatus oma suurusega ja oli igati heas korras.

Komandöri juurest siia sõites oli autos kõike - juttu ja vaikust, nuttu ja naeru ning pilt oli jälle selgem. Poolel teel tegi Miki tanklas peatuse, sest minu kõht oli tühi ja ta ise tahtis ka midagi hamba alla. Mina toimetasin ja kohmitsesin nii kaua, et letini jõudes teenindaja juba valmistas midagi. Miki oli otsustanud, et mida ma söön - tunneb mind hästi, sest valik oli hea! Pausi pikaks ei venitanud, sõime-jõime-tegime paar klassiõhtu tantsusammu ning võtsime suuna aarde poole. Auto jäi 70m peale maha ja lumine mets ootas. Miki pealambiga ja mina tema taskulambiga, mille aku sai peale kahte sammu tühjaks. Miki andis teise lambi, sain neli sammu teha ning jälle tühi. Loobusin ja tatsasin lihtsalt Miki jälgedes. Teed valisime hoolega, sest vesi paistis. Üle jõe aitas meid jää ning baleriini oskused. Karbi leidis Miki - see oli uhke sisuga aare ehk vahetuskaupa seal jagus! Tagasi läksime ka nagu baleriinid. Autoni jõudes kohmitses Miki lambi, koti, jope jne asjadega ja ma nautisin vaikust. Järgmine hetk seisime kõrvuti ja kuulasime juba koos pimedas lumises metsas rahu ja vaikust. Iga hea asi saab kord otsa ja nii lõppes aarete otsimine selleks päevaks, aga seltskonda nautisin pikemalt. Aitäh!