Ilge nöök

Raul ütles et on vaja Paide minna. Mina vaatasin kalendrisse, täiesti ilma leidudeta päev. Otsisime siis sama teega ka kolm erinevat aaret. Esimest korda käisime õunapuu juures, teist korda sahistasime kusagil nulli läheduses, edutult. Nüüd teist korda nulli jahil. Paljugi jõudis enne leidu juhtuda, raudteellased tahtsid auto lapikuks sõita, mõni kõne ja hulga silo maha tallata. Tänud peitjale aarde eest.

Nöökis täiega. Tänud peitjale

Alguses probleemi polnud. Lõpus aitas vihje välja, aga natuke saime ikka uurida ja puurida.

Esimeses punktis käisin kunagi möödunud aastanumbri sees, aga siis oligi kohe plaan, et rohkem ei proovigi teha, las jääb ootama, kui rohkem aega on. Täna siis teel Kadrinasse nõidade kogunemisele (ju siis kvalifitseerun kenasti, kui kutsuti) minnes, põikasin lõpust läbi. Õnneks kunagi ammu ammu õpitu oli veel meeles ja vihje tähendus kohe selge ning puud-põõsadki juba hiirekõrvul, nii et otsinguala tuvastamine läks libedalt. Leidmine ka. Tänud peitjale selle väikese krutskiga nööki pakkumast ja aaret peitmast.

Wingmän oli siin täna kuidagi ebatavaliselt alalhoidlik - kartis lumiseid põlluvaheteid, potentsiaalselt eksisteerivaid, lahtiseid külakoeri ja talumajade hoove (selles mõttes, et vaatas neid kaugelt-kaugelt ja ütles siis täie kindlusega, et tee lõppeb raudselt keset selle maja hoovi). Julgustasin teda täna kõiki neid hirme alla suruma ja vapralt elule ja elu pakutavatele seiklustele ja väljakutsetele vastu astuma. Võibolla sõin hommikul lõvipasteeti, aga võibolla olid mingid kohalikud aurud ja aurad, mis minu geene, kui kunagi suhteliselt kohalikke, avasüli tervitasid ja mulle enesekindlust sisendasid :)

Igatahes jõudsime siia ja jõudsime sinna ning Wingmän hakkas tundma ebatervet huvi õunapuude vastu ning kukkus neid pildistama ja imetlema. Jällegi väga ebatüüpiline - temale need kohalikud aurud ja aurad üldiselt ei sobinud vist eriti ja kui see rästik seal punase leedri all parasjagu talveund maganud ei oleks, siis ma oleks pidanud Wingmäni pärast vist kartma hakkama.

Aga tegelikult kõik ikkagi sujus kenasti. Aitäh!

Alguses tahtsin protesteerima hakata, nagu ikka, kui mulle midagi ei meeldi. Enne kui suutsin midagi mõistlikku kuuldavale tuua sain aru, et ilge nöök ju. Kuidas ma selle juba unustasin?

Edasi läks ludinal või siis lume krudinal. Mingi sammosa racebuccusega ähvardati, mida iganes see ka tähendab. Lõpus midagi ohtlikku õnneks ei olnud, aga oli jälle ilge nöök! Mõtlesin juba mitu kuupmeetrit lund pean teisaldama, et see õnnetu aare üles leida ja kas jõuan koju tänase kuupäeva sees? Tegelikult lasin paanikal peas ilmaasjata tekkida, sest aarde leidsime kolme minutiga üles. Positiivse poole pealt võib mainida, et maduusside kohtamise võimalus oli null protsenti.

Tokolopi küla teadsin varasemast, kuna kaaslase juured ulatuvad naaberkülla Kõrbsesse, mida kahjuks kaardil enam pole. 915. Aitäh!

Leitud, logitud, tänan!

Leitud.

Leitud

Esimeses punktis käisime eelmisel sügisel ja sealne nöök on juba ununenud. Samas vist väga hull ei olnud, sest muidu oleks ju meeles. Lõpp jäi meie liikumissuunast eemale ja leppisime tol päeval selle piskuga. Tänase teekonna sättisime lõpu juurest läbi. Kõigepealt väike bioloogiatund, et mida see vihje siis õieti tähendab ja pärast seda tuli karp esimesest surgitud kohast välja. Kõik oli heas korras ja mahatallatud nõgesed lükkasime ka pärast püsti tagasi.
Tänud peitjale!

Rästik oli esimene asi mis silma paistis. Tegi ettevaatlikumaks küll. Vägev leid

Eks ta ole, selle peitja aarded nöögivad tihtipeale ikka ilgelt palju! :)

Selle konkreetse aardega õnneks väga hullusti ei läinudki. Pool rehkendust oli tehtud juba varem, nüüd siis tegime teise poole. Selle lähenemisnurga alt segasid üksjagu muidugi teele tuisanud lumevaalud, kuid jäljed olid ees ja saime hakkama. Niisamuti tuli aardekarp päris nobedalt oma peidukast välja, lumi oli sadanud ja tuisanud õnneks teise nurga alt. Täname aarde eest, üks pinnuks silmas olnud täpp jälle värvitud!

Nii alguses kui lõpus sujus kõik kenasti ja saime nimed üpris kiirelt kirja. Aitäh!

Polnud hullu midagi.
Karp andis ka end kolmandast vaadatud kohast.
Tänud

Alguse leidmise ja suuna paika panemisega suuremat muret polnud. Vaatasime siis kauplusejäänuki ja mõisa ümber oleva karmide siltidega aia üle ning suundusime seaduskuulekalt topsi otsima. Seal sai ikka korralikult igasugu torkivas ja kõrvetavas taimestikus kõblata, aga leitud see tops lõpuks ikkagi sai. Tagantjärgi tekkis sportlik huvi ära näha, milline see mittenõukaaegne jaam siis ka välja nägi, aga siiani pole see projekt veel vilja kandnud (info ühe mittedigiteeritud foto kohta leidsin ja järelepärimise selle kohta saatsin, aga no, eks paistab, mis sellest saab). Küll aga koperdasin internetiotsingute käigus ühe huvitava, antud asukohaga seonduva artikli otsa. Tänud aarde eest!

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne". Esimene punkt oli keti katki tõmmanud ja sukeldunud. Koukisime ta välja ja panime postile tagasi. Teisest punktist olid oksad evakueeritud ja karp kenasti vanas kohas olemas. Rääkisin naabrimehega ka veel paar sõna juttu, ta imestaski, et pole ammu keegi seal tuhnimas käinud :) Edu ja nöökidasaamist!

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

Ei jõudnud algusest kaugemale sest ... omanik on teadlik
Ootan huviga mil saab tagasi tulla sihti seadma. Aga liiklus on siin tõesti tihe.

Arvatas aarde asukohas ilutses meeletu oksakuhi, mis ootas ilmselt puiduhakkeks tegemist. Tuleb tulla uuesti otsingule. Tõsi ta on - Ilge nöök.

Algus oli jalga lasknud. Läksin vana versiooni taastama, aga sai hoopis tiba teistsugune see asi seal nüüd. Mõnusat nöökidasaamist!

See oli kohe igati pidi vaadates ilge nöök. Ühest suunast siiski paistis valgus koos karbiga, tänud.

Nullis leidsime õige asja kiirelt üles. Kristjan sai kiirelt peitja krutskile pihta ning nii me lõppu suundusimegi. Sinna jõudes olin täiesti kindel, et olin kunagi seal käinud. Eks omad vitsad peksavad, et kunagi mitteleide ei loginud. Seekord oli seal samasugune nõgeste paradiis nagu eelmisel korral. Tahtejõudu oli aga nüüd rohkem ning nii me nõgesteniidukiteks maskeerusimegi. Kergelt see leid ei tulnud ja mõni kole sõna lipsas suust välja, aga täitsa tore oli ka. Aitäh!

Kuna hoopis mõni teine aare tundus nöögina, siis polnud sellel nagu vigagi ;) Tänud!

Kujutasime ette ilget nööki, seda peitjat ei tea ju kunagi, nöökida ta oskab. Nullis pisut tiirutasime, aga kogemus ütleb, et tasub geosõbra järel ka ise samad kohad üle vaadata, oli taas kasuks, saimegi vajalikud juhised, kus meid tõenäoliselt edasi nöögitakse. Vanduma küll ei võtnud, seekord läks kergelt, ei nöögitudki väga. Aitäh.

Kujutasin palju hullemat nöökimist ette, aga tegelikult läks meil täitsa libedalt. Mitmekesi on ikka hea otsida, palju rohkem kohti saab üle vaadatud. Ma olin juba lõpust mööda läinud kui Merlele aare silma jäi. Huvitav, kuidas küll aardele peidukat otsides küll sellised kohad üles leitakse :)

Ise erilist nööki tunda ei saanud. Kui ainult seda et esimeses punktis kobasin küll õiges kohas aga vajaliku leidis ikka Kaupo. Kuna õhk oli rõskeks muutunud ja külm kippus kontidesse pugema siis järgmisse punkti suundusin juba jooksusammul. Kahtlane see koht oli aga ajasime salaja asjad siiski ära.

Tänud.

Vahepeal ikka silm ei näe õigeid asju ja käied ei katsu õigest kohast. Parasjagu nööki, et aare logituks saada.

Oli nööki küll. Tänud

Esimene kordinaat käes, autosse mindud kirutud veidi ja siis uuesti kontrollima. Viimases läks nii ja naa aga nime kirja sai, tänud

Õõhhh... (raputame siiamaani õlgu). Ei olnud see ilge nöök miski vaid hoopis ilge õudus. Algus läks väga kiirelt ja saime koordinaadid ruttu kätte. Läksime siis kohale. Vaatasime siia ja vaatasime sinna, tallusime nõgeseid et endale teed teha. Mina siis vaatan, et kivi nii ilusti laotud, et aardele sobilik küll. Vaatasin siis kivi alla ja mis ma näen -USS või isegi MITU USSI. Kiljatasin ja karjusin vist nii kõvast, et Kadrinani oli kuulda. Edasi väristasin õlgu, sest see oli teine kord kui ma seda PÄRIS USSI näinud olen. Enam mina sinnapoole minna ei julenud ja kivisid ka liigutada mitte. Reigol oli vaja ikka ka üle vaadata - no äkki ajasin mingi oksa või kakajunniga sassi. Vastuseks tuli, et see ikka elab ka. Jube hirm tekkis ja helistasime Hannesele, kellelt saime kinnitust, et USS aarde peal ei maga. Peale ettevaatlikult edasi vaatamist Hannese lisavihje abil saigi aare logitud. Tore aare aga no valvur tekitas hirmu nahka küll. No ja tipuks sain jubedalt kõrvetada, nii et jalad täpilised.