Jäägermeistri sünnipäeva

Tänud aarde eest!

Oi kui kaua see Jägermeister oma sünnipäeva tähistamist minu poolt pidi ootama. Juba üleeelmisel aastal käisin alguspunktis ära ja varustasin end lõpukoordinaatidega, aga vat sinna lõppu ei saanud kohe kuidagi mindud. Kordi siit ligidalt mööda sõites ikka mõtlesin ta peale, aga mõtlemiseks see vaid jäigi. Täna kindel plaan paigas, vaja ära käia. Kuna siinsesse metsa püürates on kohe uhke silt väljas, et siin liigub karusid, siis võtsin igaks juhuks geokaru kaasa, et ei tekiks ahvatlust endale mingi kohalik kaaslane hankida. Ei saanud eriti ligidale, murdunud puud olis ees, nii et näitas mingi kilomeetrikese aardeni, aga mis see viluga visata ka polnud. Ilm ideaalne, kuiv, aga mitte liiga soe. Tõeliselt hea meel, et see ammu juba kuklas tiksunud aare lõpuks külastatud sai. Tänud peitjale selle toreda multi eest.

Ajutine kleps töötas, ainult aare vajab remonti. Kirstu kaas avaneb ilma lukku avamata.

Elekter on koos koordinaadiga nullist kadunud, panin ajutise kleepsu endisest nullist mõne meetri kaugusele.

Algusest on kordinaadid kadunud, tundub, et on objektide vahetust tehtud :D küsisin eelnevalt otsijalt kordinaadid, et saaks logima tulla enne, kui rohi kõrgeks kasvab. Autoga sai siin kruusateedel kaks ringi peale tehtud, kuni lõpuks vajaliku teeotsa leidsin, kus aardeni alla 700m jalutada tuli. Tänud aarde eest !

Sain teada, et esimene koordinaat sai koos geoobjektiga hiljuti lammutatud. Vajab taastamist.

Koordinaadid said võetud kunagi sügisel. Lähenemistee sai valitud RMK kaardilt, proovisin üks kord talvel kohale läheneda, aga kõrge lume tõttu ei pääsenud kuidagi kaugele.
Täna oli super ilm, raba oli üllatavalt kuiv. Autoga oleks võib olla saanud sõita kuni esimese kraavini, aga langenud puud takistasid liiklemist.
Paaris kohas oli maapind soiselt märg, kuid matkasaapas kandis ilusti. Pärast esimese kraavi ületamist tekkis puude vahel üks korralik metsloomade tallatud geotee, mis viis üllatavalt just õiges suunas. Kohapeal oli palju loomade jälgi, ka tugevat lõhna oli tunda :)
Aaarde asukoht väga meeldis. Täiesti "off the beaten track" tunne.
Suured tänud peitjale!

Leitud. Aitäh!

Väga ei kippunud sinna, aga ruuduke oli vaja täita. Koordinaadid olid varasemast olemas. Maastiku raskusaste hirmutas väheke. Tegin kodus lähenemistee eeltöö ära sellepärast. Selgus, et raskuaste on kõvasti üle pingutatud. Nagu jalutuskäik pargis, viimased 300m olid vähe raskemad. Aitäh!

Muidugi oleme seda aaret veebilehel varemgi mitu korda uurinud. Esiteks muidugi seepärast, et kui Kõrvemaa metsadesse on jäänud vaid paar leidmata täppi, siis särvad need ilusti kaardil vastu. Ja teiseks ikka tema raskusastmete pärast, mis Eesti oludes küllaltki unikaalsed.
Niikaua kui selles kurikuulsas 81-tabelis palju täitmata ruute oli, ei käinud ka see aare eriti närvidele. Nüüd aga märkamatult kõik muud augud täis saanud ja tuli ka see teekond ette võtta. Üldsegi ei põdenud ma raske maastiku pärast, vaid pigem tekkis kõhklus selles osas, et logide põhjal tundus alguspunktis info kehva olema ja sellised kellegi abiga lahenduvad asjad pigem kõrvale heitnud. Nüüd aga panime nädala algul plaani paika, et reedel tuleme siia metsadesse ja kui mõned päevad tagasi tuli info, et aarde juures ka värskelt käidud, siis oli kindlam tunne, et värsked jõud olemas, kellelt vajadusel abi küsida.

Nullis sai ikka jupp aega tiirutatud, et midagigi näha. Tõesti väga kehvas seisus see info. Kontrollisime ka varem leidnuga numbreid ja proovisime natuke värskendada seda infot, kuid pole kindel kui kestev see seal on. Kokkuvõtteks saime mitu numbrikomplekti ja siirdusime metsa. Mets oli üllatavalt märg ja rada kuuskede vahel selline madalapoolsem, kust läbi ragistades sai pidevalt värskendust riietele. Kuid soe ilm kuivatas riided ja vaheldumisi rajal ja kuivas kraavipõhjas astudes jõudsime paremale maastikule. Alustuseks läksime esimesteks saadud koordinaatidele. Aaret sealt ei leidnud, kuid avastasime hoopis murakavälja, kus lühikese ajaga terve karbitäie marju korjasin. Korrigeerisime natuke oma koordinaate ehk liigutasime komakohta ja sammusime järgmisse punkti. Seal oli ka korralik aardekast olemas. Muidugi polnud peitja meid sünnipäevalauaga seal ootamas ja kraamisimegi siis välja enda kaasa võetud toidud ja metsast korjatud saagi. Väga tore sünnipäevapidu oli :)
Tagasiteel võtsime ette natuke uusi radu ja kraavide juurde jõudes juba tuttavat kallast mööda. Metsa all on väga palju rohelisi jõhvikaid, seega sügise poole on siin head marjasaaki oodata.

Järgmistele infoks, et kui nullist info leiate, siis võiks kasutada kraad-minut-sekund süsteemi.
Kokkuvõtteks oli väga mõnus metsaskäik, umbes 1,5 tundi jalutamist ja tore murakasaak ka veel pealekauba. Suur tänu peitjatele!

Eks jutt läheb teiste kaaslaste jutuga samasse auku, et aastaid tagasi noppisime alguse, siis värisesime ja kogusime mitu aastat julgust ja nüüd tegime mõmmikumetsas justkui jalutuskäigu pargis.

Aitäh kaaslastele, nüüd 81 tabel täis.

Mnjaa.Olin minagi ammustel aegadel selle multiaarde alguses käinud,koordinaadid saanud ja jäigi mingil x-põhjusel lõppu minemata.Aga nagu klassikud ütlevad,siis igal aardel on oma aeg :) Ja eilse päevaga jõudis see õige päev kätte nii mõnelegi meist,seega tegime siin korraliku kambaka.Teekond ise oli peaaegu nagu jalutuskäik pargis.Retke märgusõnaks oli maagiline "81",Kaupo ja Maret said selle maatriksi täidetud,minul jääb üks ruuduke veel minna.

Aitüma seltskonna eest.Teiega on vahva ringi rännata!

Leitud, logitud, tänan!

Ei teagi miks selle aarde otsimist nii kaua oleme edasi lükkanud. Mõni aasta tagasi sai nullis käidud ja koordinaat võetud. Mõtteid on küll olnud lõppu minekuks, aga kunagi ei saanud ette võetud. Nüüd võeti ühendust teiste poolt, et minna koos lõppu, sest ka mitmel teisel on see aare leidmata. Läks mitu kuud kuni leidsime ühe sobiliku päeva ja sai matk ette võetud. Kui auto sai pargitud ja teele mindud, siis avastasime, et midagi keerulist siin pole ja väga lihtne rabamatk. Kambakesi oli jutustamist palju ja distants läks kiirelt. Leidmine tuli ka kambas kiirelt, nimed kirja ja tagasi teele. Ka see ots läks kiirelt ja kergelt. Ei teagi, miks nii kaua sai seda aaret edasi lükatud, nüüd vähemalt tehtud. Oli mu leidmata aarete edetabelis 7ndal kohal. Aitäh kaaslastele matka eest.

Paar nädalat tagasi Kõrvemaa metsades uidates ja korilusega tegeledes põikasime koduteel aarde nullist läbi, vihjed olid väga kehvasti loetavad, seega tegime igaks juhuks topeltkontrolli ning kui vähemalt kaks inimest samad numbrid välja lugesid, jäime uskuma.
Täna jõlkusime jälle metsas, seekord suunasime oma uitamise ka jäägermeistri jälgi ajama. Meie kulgemine oli aeglasevõitu, kuna ahvatlevad punased marjad pidurdasid liikumist väga tuntuvalt. Mingil hetkel otsustasin jätta kaaslased korilusega tegelema ja läksin ise karpi jahtima. Tiirutasin tükk aega, kuni kaotasin lootuse, oma saadud numbrites ma seni ei kahelnud, nüüd hakkasin kahtlema. Kasutasin õlekõrt ja palusin oma numbritele geokontrolli, ohh.. muidugi olin vales kohas, umbes 300 meetrit mööda.
Korilusega tegelejad kohtusid vahepeal ussiga, kes nende vara oma valve alla võttis ja sisinaga neid ähvardas. Nõuti mind päästma. Nojah, trampisingi kaaslasteni tagasi 350 meetrit, rästik oli selleks ajaks muidugi põgenenud, aga õnneks olid ka topsid jõhvikaid täis ning nüüd juhatasin kamba "peaaegu otse" autoni ehk umbes 650 meetrit kõigepealt vales suunas ja siis tagasi ;), sest aare oli ikka vaja ju nüüd üles leida. Saime korralikult samme juurde, koriluse saaki ka.

Hiljem avastasin, et mul on nullist saadud infost foto, lasin kolmandalgi inimesel kontrollida - ka tema sai täpselt samad numbrid nagu meie :). Veel veidi hiljem taipasime, et koordinaate on ju mitu formaati, hahaa.. algajad... nojah, aga ikkagi ei saanud me neid numbreid, kus oli karp, ainult pool koordinaadist klappis. Seega suur aitäh abistajale, kes mu appikarje peale halastas ja mulle õige info jagas.

Kokkuvõttes oli metsas tore - kõigest 4 tundi kondamist ja oligi aare leitud;):),
aga aare vajaks küll nullis selgemaid juhiseid.

Tänasest sai üks torkivate täppide kaardil kollaseks värvimise päev ning kõik sai alguse sellest aardest. Vana täpike. Kaardi peal silma häiriv ning lisaks on ta nüüd veel mingisse maatriksisse oluline täpike. See-eest sügiseseks matkaks üks igati vahva aare. Alustasime sealt kuhu auto sai mõnusalt teeveerde jätta. Teeolud läksid järjest märjemaks ja rabasemaks, aga ei midagi hullu. Maiustasime pohlade ja jõhvikatega. Kas teate need on siin hiigelsuured. Tagasiteeks panime silma peale kõikidele ilusatele seenekobaratele. Sügis on rabas matkamiseks suurepärane. Lõpus ootas meid üks natuke juba väsinud, aga siiski veel eksisteeriv tore aardepeidik. Oli tore matk. Aitäh!

Tänud.

Kristjan on Jäägermeistri aardest juba nii kaua jahunud, et ma isegi enam ei mäleta, millal see esimest korda jutuks tuli. Kuna olime niikuinii siinkandis ringi tuulutamas, siis mõtlesime proovida. Eelmise aarde juures käisin mina vahepunkti noppimas, seega siin küüditasin Kristjani autost välja ja infoga ta tõepoolest tagasi ka tuli. Uurisime kaarti ning valisime sobiva lähenemistee välja. Igaks petteks said jalga tõmmatud kummikud, mis paaris üksikus kohas ka õigustust leidsid. Valdavalt oli maa siiski piisavalt külmunud, et oleks kannatanud ka saapaga astuda.

Aga no see astumine... Oi milline rist ja viletsus! Isiklikult oleks eelistanud kas vesist aega või südatalve, kus maapind on nii läbi külmunud, et sa ei vaju iga suvalise koha peal kerge viibimisega vähemalt kümmekond sentimeetrit mätta otsast maapinnale lähemale. Tõesti raske oli, poole päeva tagune viimane söömaaeg ka eriti kaasa ei aidanud. Õnneks oli teele poetatud piisavalt jõhvika-takistusi, kohati maa lausa punetas ning ei suutnud valida, milliseid marju suhu pista.

Siin-seal märkasime inimtegevuse jälgi ning aardele lähemale jõudes muutusid jäljed lausa täiesti selgelt eristatavaks. Arvasime neid kuuluvat mõnele jahimehele, kuid logiraamatut avades selgus, et meie jahimeheks pole keegi muu kui tunk isiklikult :)

Kandsin nimed raamatusse ning puhkasime veidi kuuse varjus. Seejärel algas vaevarikas tagasitee - ainsaks motivaatoriks võileivad ja mandariinid, mis meid autos ootasid. Võib vist kinnitada, et seekord lendasime peale natuke liialt diletantliku huraaga, mis veel pikaks ajaks meelde jääb. Aitäh peitjale!

Nullist sain tarvilikud juhised hirmuz kähku. Järgmise punkti poole suundudes otsustasin jalavaeva vähendamiseks autoga vähe lähemale sõita. Teeservas nägin terve hulga camo-riietuses (aga neoonoranzhi helkurvestiga :P) jäägreid, kes parasjagu pille kokku pakkisid ja maasturitega metsast välja ukerdasid. Mul polnud õrna aimugi, kellel neist sünnipäev oli, kui üldse - väga ei huvitanud ka.

Madalapõhjalisega pääsesin oma saagist umbes pooleteise kilomeetri peale, üle metsasihi murdunud puuni, sealt võis niisiis jalgsijaht alata. Raskusastmete põhjal otsisin tegelikult järgmise punktini juhtivaid koordinaate, suur oli üllatus kui hoopis suur konteiner kohe ette juhtus. Minu meelest nii peidukoha kui maastiku raskusastmed on ülehinnatud. Pakuks mõlemad umbes 2.5. Võibolla maastik oli kunagi 3.5, võibolla kevadel on isegi tänapäeval; aga peidukoht 4.5? Vahest mul lihtsalt vedas, ei tea :o) Igatahes konteinerit lahti muukides üritasin esiti "hädavajalikku" vihjet rakendada, kuid järgmisel hetkel tabasin kui mõttetu see üritus on... Aeg on siin oma töö teinud ilmselt jah.

Lõpuks, mis puudutab ühe "ä"-ga tuntud energiajooki, siis sellel on jäägri jaoks üks vajalik omadus - paneb ka külma ilmaga vere liikuma ja kütab keha soojemaks. Aga paraku pöördvõrdeliselt avaldub pikkamööda teine, jäägri puhul päris taunitav omadus - nimelt sihikusilm kipub ähmastuma .o)

Raskusastmeid arvestades polnudki eriti keeruline. Aitäh!

Päeva põhiprojekt, mis tänu Mari järjepidevusele juba tehtud plaane mitte metsa lasta sellise pisisasja pärast nagu ajujaht, ka ära nopitud sai :).

Olen minagi seda aaret korduvalt vaadanud ja alati leidnud midagi lihtsamat ja kiiremat otsimiseks. Peale seekordset käiku vaatasin aga, mida peitjad veel peitnud on, selline koormavam astumine rabas on ju tegelikult väga mõnus. Ja selgus, et Kesklinna raba oleks isegi leidmata, paraku see on arhiivis… Peitjad taastamisele ei taha mõelda? Rabakas keset linna oleks ju väga uhke tükk ;).

Aitäh Marile ja Helgele tänase seltsi ja peitjatele aarde eest, oli väga mõnus käik :).

Sellel Jäägermeistri multil olen tükk aega silma peal hoidnud. Logide järgi otsustades, mitte kõige kergem retk, seega olen teda kogu aeg edasi lükanud. Nüüd, aga õnnestus mul kamp kokku ajada, kellega koos oleks tore see retk ette võtta. Nullis läks natuke aega info leidmisega, aga Marise terav silm märkas seda, mis teistel nägemata jäi. Seejärel uurisime tükk aega kaarti, et kust kaudu parem läheneda oleks. Nii siis saigi uus lähenemistee paika pandud. Väljavalitud teeotsa jõudes nägin, et vastu tuleb maastur ja jäime ootele. Meieni jõudes peatasin auto ja uurisin kui kaugele siit „linnavurledega“ sõita saaks? Seepeale ütles mees, et „ Oi oi, ärge praegu sinna küll minge, meil algas just ajujaht!“ Seepeale uuris, et kuhu me minna tahaksime ja näinud täppi meie kaardil leidis, et see ei ole üldse hea koht lähenemiseks, et siit tuleb kaks korda oja ületada ja kummikuga pole see tehtav. Otsis välja oma kaardi, ajasime sealt näpuga järge ja soovitas minna seda teed, kus ääres nende jahimeeste katusealune grillimise koht on. Kuid lisas, et nende ajujaht kolib tunni pärast sinna edasi ja palus, et me enne kolme sinna ei läheks, sest muidu ajame loomad kõik laiali. Seega pidime 3 tundi kuskil mujal aega parajaks tegema.

Tagasi tulles nägime tee ääres jahimehi, küsisin, kas jaht saab varsti läbi? Sain vastuseks, et poole tunni pärast. See sobis meile ideaalselt, sest plaanisime enne väikese pikniku teha ja jahimeeste katusealune grilliplats sobis meile selleks väga hästi. Kiiresti priimus püsti, vesi keema ja mõnus värske kohv oligi olemas. Seejärel võiski teele asuda. Ega see teekond, meie valitud kohast, eriti lühike polnud, aga täiesti käidav ja oi oi kui ilusad jõhvikad siin olid. Selline seikluste küllane sai see meie retk sinna Jäägermeistri sünnipäevale, tore oli. Suur tänu peitjatele ja kaaslastele!

Nullist olime koordinaadid juba hommikul saanud, aga kuna lõpus toimus sel hetkel ajujaht, siis kohe jätkata ei saanud.

Kui Kõrvemaal mõned aarded leitud, siis otsustasime päeva põhieesmärgi juurde naasta, sest kella vaadates võis oletada, et ajujaht hakkab vaikselt lõppema.
Võinoh, tõele au andes, siis meie Marisega oleks vist koju sõitnud, aga õnneks Mari ikka oli järjekindel - mis mõttes me siis uuesti ei ürita!

Kuna olime varasemalt ühelt jahimehelt natuke vihjeid saanud, et kust targem läheneda, siis järgisimegi neid soovitusi.
Jõudnud jahimeeste metsaonnini tegime seal enne matka veel kerge kehatäite ja siis võiski retk alata.
Eks ta ikka kummikutee oli, kohati ikka päris selline napikas värk ka :) Aga mööda raba ja siis metsa ja siis raba ja siis jälle metsa jne me ikka kohale jõudsime.
Aarde enda leidmise ja avamisega probleeme polnud.
Telefon näitas selle matka edasi-tagasi pikkuseks u 4,7 km, kuigi linnulennult autode juurest oli 1,8 km.
Aga noh - tehtud ja väga hea tunne oli ikka pärast :)

Suured tänud Marile utsitamast ja Marisele ja Indyle ka seltsi eest, oli väga mõnus ja tore matk :)

Tänud ja tervitused ka peitjale - tule ja mängi ikka veel geopeitust! :)

Oeh... sai tehtud. Täna on tänase kuupäeva kohta ikka väga soe päev, 22 kraadi. Teekond pikk, pea kilomeeter üks ots, rabas... üle mitme kraavi. Ja siis veel need põdrakärbsed, neid oli julmalt ikka. Alguspunktis autost väljudes leidsin ägedad suurtest punastest pohladest mättad.korjason 10 minti , sain kaks liitrit.Koordinaadid paika ja omadega rappa...Aarde juurde minnes oli vahepeal kuivem maapind ja sealt korjasin kukeseeni. Kasti avamisega raskusi ei tekkinud.
Tagasi tulles astus Dauno end põlveni rappa sisse.
Tänud

Lõpu asukoht jäi arusaamatuks jah. Mix valiti see võsa kus peale võsa, põdrakärbeste ja puukide midagi ei olnud.

Lõpu asukoht oli veidi arusaamatu ja põdra kärbeste hooaeg on alanud, kohutav, isegi jäägermeistrit ei pakutud lõpus :D

Aardega kõik korras ja peale puuküürnike minemapeletamist panin logi kirja.Tänud aarde eest ja mulle oligi täna sellist katsumust vaja mis mõtted mujale viiks.Seentega on küll hetkel ikaldus, aga loodame, et lõpuks ilmuvad

Aarde karpi välja võttes avastasin, et seda ei paistagi sealt välja.Praktiliselt pool kasti oli mulda täis tassitud ja seal elutsesid mustad sipelgad.
Kogu puhastusprotsess võttis omajagu aega sest sipelgaid oli ikka hullupööra ja mune samuti.
Lõpuks sai veel samblaga seinad puhtaks nühitud ja kõik sai enam vähem ok.Äkki kolivavad uuesti tagasi, aga loodan, et ei.

Selle multi lõpp sai pea kaks ja pool aastat oma külastust oodata, aga täna tundus, et võiks natuke jalutada. Lähenemistee sai muidugi valitud vähe märjem, kui oleks võinud, aga kohale ma jõudsin. Ega päris kohe see aare nüüd ka silma ei jäänud, natuke sai seal vesistes oludes ikka ringi tuiata, aga leitud ta sai. Tõsi on, luku sulgemisele kulus märgatavalt rohkem aega, kui avamisele, aga see takistus sai ka ületatud. Tagasi läksin juba mõistlikumat teed mööda. Tänud aarde eest, täitsa tore jalutamine oli.

Võtsin nullist koordinaadid, vaatasin-hindasin kaugust ja otsustasin logide põhjal, et tänasesse päevakavasse lõpp-punkti siiski ära ei mahuta. Eks mingil muul ajal tuleb aega võtta ja tagasi tulla.