Jalutuskäik merre

Seegi veeaare oli algselt plaanis kajakiga suvisel ajal aga enne sai suvi läbi. Kuna see talv on olnud imeline ja meri on korralikult jääts, siis kasutasin võimalust j ategin drive-in-i. Sellist võimalust peab ju lihtsalt peab ära kasutama.

Seekord oli natuke teistsugune jalutuskäik. Pilt Karli logis.

Kasutasime ka soodsaid jääolusid ära ja tulime üle jää Kihnu. Isegi argipäeval oli jääteel liikumist päris palju. Väisasime muuseumit, pidasime piknikut, nautisime ilusat talveilma ja logisime paar aaret, aitäh!

Ahh, kui äge💪!
Kihnu uues sadamas parkisin mingi auto kõrvale, kust keegi kelgutama oli läinud. Merel polnud ühtegi kelgutajat ega uisutajat näha. Ületasin saareäärsed ebatasasused ja edasi oli hirmus libe. Saabaste alused naelad ei töötanud eriti. Õnneks olin taskusse pistnud ka lisavariandi, tõmbasin need saabastele peale. Nüüd hakkas kelk liikuma.
Tükk aega mõnusat sahinat ja märkasin kahte kelgutajat. Üks neist hüüdis mind nimepidi. Vahva oli trehvata T&H tiimi! Nende soovitused said arvesse võetud, et mitte vajuvale jääle sattuda. Soovisime üksteisele toredat parajasti algavat tulihobuse aastat ja jätkasime oma vastlaliuge.
Nullis oli täiesti sile jää. Natuke otsisin täpset nulli taga.
Tagasiteel uuris kalamees minult, kus ma käisin. Ütlesin, et laiu otsas. Nüüd sain kuulda pikka tiraadi Kihnu kohanimedest ja nende ajaloost.
Tagasitee läks kiiremini, leidsin alguses siledama trajektoori.
Aga tõesti, mis te sealt autoaknast skoorite - minge parem ilma ja matka nautima!
Aitäh!

Ega siia ei plaaninudki tulla ja nagu ikka selliste mittetulemistega.. Aitäh!

Kui Sorgu saarel sai aare ära logitud, siis tuli Vurri omanikuga juttu, et keset mert on veel 1 virtukas. Raio kohe küsis, et miks me seda ei võta - muidugi võtame. Nii me siis kimasime (EKI märkuse järgi tiivik liuguriga) kohale. Jäemäed näitasid kenasti ka koha kätte. Õnneks 0 ei olnud mäe otsas. Vahepeal sai ka ise kätt proovida, kuidas seda huvitavat liikurit juhtida. Ja jälle toimus juhuslikult tore kohtumine tuttava orienteerujaga, kes uiskudega Kihnu poole teel. Nii juhtuski, et sellest sai lihtne drive-in aare. Tänud!

Liuglesime siia kohale Sorgu saare poolt ja midagi pole parata, talvel see lihtsalt on park&grab aare. Merel on rahvast liikvel palju ja siingi kohtasime taas tuttavaid - nemad suundusid uiskudel Kihnu poole. Kui hommikul oli ilm veel sombune, siia siin paistis juba päike ja ilm oli supermõnus. Nautisime siledat jääd ja imetlesime samas kõrval asuvat uhket rüsijääkuhja. Tegime pildid ära ja edasi läks sõit Manija kõrvalt Munalaidu tagasi. Kokku kahe ja pooletunnine ringreis laheda seltskonnaga oli megaäge. Aitäh!

Ausalt öeldes võib takkajärgi vaadata, et meie puhul on tegemist laiskvorstidega. Vaid üks aare päevas! Muidugi magasime 11ni. Siis naabrinaise juurde, siis üks teine naabrinaine vaja linna viia. Siis poest läbi, juhukohtumised tuttavatega. Ja lõpuks jõuadki Manilaiu parklasse 14.30 ja vaatad, et bljaa - pimedaks hakkab minema. Kus sa enam lähed.

No ei, ajasime varustuse ikkagi lahti. Mina matkauiskudel, Liisil uiske põle, tema sai tõukekelgu. Jube külm tundus esimese hooga see tuul siin. Hakkasime siis minema ja kui mõnisada meetrit oli mindud ja tundus esimene jää tulevat, kus äkki saaks kelgule ka hoo sisse lükata, siis pakkisin selle lahti. Ja selgus, et selle aja peale on kinnitus-liblikmutrid juba jee tõmmanud. No vahva. Jooksuga autosse, et koormarihmu ja asju tuua, et saaks kuidagi selle tõukekelgu ikkagi kokku pakkida ja kasutada. Jälle ajakadu. Kell juba 3. No hakkasime siis sõitma. Natukene maad sai sõita ja jälle kehv jää. Ja nii pikalt. Ausalt öeldes ühel hetkel sai selle tõukekelgu tassimisest isu täis. Vedasime ta ühe poini, mis laevateed tähistab ja jätsime sinna. Pärast hea üles leida. Ja panime jala edasi. Ja siis üks hetk tuli jää. Suisa paradiislik jää. Mina, kes ma alles matkauisud olen ostnud ja teist korda nö. jääl (peale esimest korda 2 nädalat tagasi lõi kohe ka Agripp välja, mida polegi enne põdenud), sain ikka kaifi sõites. Ja lõpuks läkski nii, et viimase otsa ma paugutasin ise uiskudel virtuaalaarde nulli välja ja Liisi jäi looduspilte tegema. Uiskudel on ikka mega, lihtsalt liugled hirmsa hooga ja lähed. Nägin, kuidas täna sõideti Manilaiu sadamast alates isegi ümber Kihnu terve tiir ära ehk ca. 50km. Jah, kui juba korraliku jää peale saad ja hoog sees siis see polegi teab mis kunst.

Null on väga nende kahe suure jääkamakate hunniku vahel. Eilsed lätlased olid õiges kohas käinud, leidsin isegi nende jäljed üles.
Aga võimsad looduselamused küll. Tasub ikka vahepeal nina välja pista ja selle külmaga looduse ilu minna imetlema. Maal elades muidu saad kogeda ainult selle külma negatiivset poolt - külma tuba hommikuti, ärakülmuvaid veetorusid siin ja seal, mitte äravoolavat vett jne. Aga siin merel oli ikka väga vahelduv jää, suured avarad vaated, täiskuu tõusmas Manija tagant ja lihtsalt hingemattev päikeseloojang. Võimas.
Kuigi oli nö. park and grab tüüpi aare tänasel päeval, siis ikkagi pidi ca 14km jalutama ja uisutama. Ma arvan, et läkski lõpuks suht pooleks see. Ja aega kulus 3 tundi ümmarguselt. Aga hingemattev loodus ja seda poleks suvel sellisel kujul saanud. Et igal aastaajal omad võlud siin käimisel.

Ütleme kohe ära, et meie kasutasime seda Park&Grab versiooni.

Meie väljakutse algas sellest, et leida see koht, mis üldse peaks kuidagi vee alt välja paistma. Niiöelda nullis oli meri 1,6 meetrit sügav ja mingit maa juppi ka ei paistnud. Ruleerisime siis Kihnu poole tagasi, kui ühes kohas nägime linde keset merd peesitamas. Kupatasime siis kajakad minema ja parkisime ise endid sinna. See mätas oli seal ikka veidi vee all ja laine lõi üle varvaste. Aga uskumatult mure oli see pinnas seal. Arusaamatu, et miks laine seda sealt minema ei uhu.

Sellal kui me seal ilu pilte tegime, märkasime et Kihnu laev tuleb Manilaiu poolt. Kuna laevatee läheb sellest neemest suht lähedalt mööda, siis mõtlesime, et teeme väikse pikniku ja ehk õnnestub ka laeva taustal paar ilupilti teha. Aga kapten vana merikaru jagas matsu kohe lahti ja valis seekord hoopis teise raja. Hoidku veel selle eest, kui need hullud seal madalikul peaks hääletama hakkama! Ohh seda õnnetust! Samas, kogu oleskelu toimus Piirivalve laeva valvsa pilgu all. Ega nemadki vist iga päev ei näe, et tulevad mingid linna vurled kummikaga ja kukuvad keset merd piknikku pidama. Igatahes, kui sai selgeks, et me seekord kapteniga jutule ei saa, siis pakkisime oma piknikukorvi kokku, kangutasin paadi maa küljest lahti ja põristasime koju tagasi. Igatahes oli tore merereis. Täname merele kutsumast!

Veel hommikul ärgates olime kindlad, et siia me täna ei tule. Kuigi veetase on märgatavalt madalam kui tavaliselt, siis arvasime, et geopäev venib liialt pikale. Kuigi noh, see poleks miskit uut.
Ootasime siis sadamas praami, et minna Manilaiule ja äkki tuli Dauno Kihnu piletitega tagasi. Oli rääkinud sadas istunud naistega ja need kinnitanud, et seal ribal tõesti võib saada vähe kerge vaevaga sumbates.
Manijalt tagasi, nii me end tunnike ja veidi Kihnust leidsimegi.
Esimesel veetakistusel vahetasime tavajalanõud veesusside vastu ja jätsime koti kivi peale maha.
Vesi oli suht soe ja ilm täiega mõnus. Päris mitmes kohas oli vesi poolde säärde. Dauno väsis poolel teekonnal ära ja jäi maha mind tagasi ootama. Järjest väiksemaks ja väiksemaks jäi täpp temast. Kuniks kadus silmist. Kivikliburiba oli linde täis, kes kõik järjest ära lendasid minu lähenedes. Veetase hakkas pikapeale tõusma, lained läksid suuremaks. Tegin kähku pildid ära ja tagasiteel ulatus vesi juba põlvedeni, nii et püksid said märjaks. Korjasid omale mõned suled kogusse, helepruuni udusulekese üle oli eriti hea meel.
Täitsa äge matk, soovitan.
Aitähh.
Pildid gc lehel

Kaunil Kevadpühal sai ette võetud Kihnu külastamine ja mereteel sai tõdetud, et viimati väisasime saart 2018.a septembris. Nüüdseks oli kogunenud üksjagu uusi aardeid ning oligi sobiv saarele tiir peale teha. Kuna teiste leidudega läks suhteliselt kiirelt ja aega praamini veel palju, siis võtsimegi selle teekonna Kakra otsa ette. Veetasegi oli üsna sobiv, vast 4-5 kohas tuli läbi vee jalutada ja kõige sügavamas kohas oli vett vast 20cm jagu. Ei midagi hullu, matka jooksul jõudsid tossud ja varbad peaaegu et ära kuivada. Seega mõnus ilm, matk ja seltskond. Ühtlasi näib, et saime esmaleiu omale. [FTF].
Täname kutsumast.

Siinkohal sai otsa esmane logi, mille kribasin valmis kohe, kui sääre tipust tagasiteed alustasime. Kuna olukord oli vahepeal juba muutunud, siis pean vajalikuks kirjeldada veidi ka tagasitulemist. Selline tunne, nagu elaks kuskil Inglismaa rannikul, kus tõusud-mõõnad on täiesti tavaline nähtus. Igatahes ei olnud möödunud rohkem kui tund, mil tagasiteel taas veetakistuseni jõudsime, kuid tuli tõdeda, et olukord oli jõudnud juba vahepeal muutuda. Nii mõnigi koht, mis enne oli kuiv, oli nüüd vee all. Paigad, kus enne oli vett veidi üle pahkluu, oli nüüd tublisti rohkem, ka laine oli veidi kõrgem. Igatahes tekkis arutelu, et kui minnes ka selline vesine pilt oleks olnud, kas siis oleksime ikka retke ette võtnud. A küllap oleksime ikka!
Oli mõnus retk, aitäh!

Eelmise päeva õhtul vaatasime Kihnu kaarti ja veendumus oli täielik, et sinna me ei lähe ja kummikuid kaasa ei võta, et ei jõua ja liiga varakevad on ka. Ja siis oli meeletult soe volbripäev, kõik Kihnu aarded leitud ja praamini 4 tundi aega... No võiks ju õrritada, kuigi minna on 4.5 km ja tagasi siis samapalju ja jalas kõikidel vaid suvetossud.

Nii nagu meeste seltskonnas personaalne IQ tase langeb kivina, nii meil kasvatas meeskond julgust ja otsustuskindlust. Kohe alguses otsutasime, et jalgu paljaks ei kisu ja see oli ka õige otsusus. Praeguse merevee temepratuuriga oleks paljajalu kõndimine olnud väga rõve ja valus nii külma vee kui kõvade kivide tõttu. Ja nii juhtuski, et esimene veetakistus nägi meie poolt vaid õlakehitust, kahest esimesest proovisime jooksuga läbida, edasi tekkisid märksa sügavamad ja pikemad ja siis tegelesime lihtsalt kahlamise ja jalutamisega. Mõni veetakistus oli pikk ja jalgadel hakkas ikka külm ka ja pärast läks ikka aega, et külmatunne ära kaoks. Aga enamus teest oli ikka kuival maal. Jah, kohati üksjagu pehme pinnasega, tekitas kerge merehaiguse.

Isegi püksid suutsid korraks ära kuivada. Aga tegelikult tundsin ma kogu aeg et jess, see on jälle see AnnaKalloPiiaPeeter natukenegi ekstreemsem ettevõtmine, mida jääd mäletama.

Tagasi auto juures hakksid kõigil märjad tossud ja sokid jalast kaduma ja peagi oli moodustunud natuge koomiline seltskond - vanust nii 40 - 50 pluss/miinus eluaastat, juuksed ja habegi hall, aga miks nad poodides ja praamil paljajalu kõnnivad ja hare krisnat ei karjugi... (polnudki probleemi paljajalu kõndimisega kuni kilulinnani - siis muutusid tänavad ikka üsna rõvedaks ja graniitkillustikust valusaks).

Pekki küll, oli väga tore ettevõtmine taas! Aitäh Anna ja Kallo ja Piia.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".