Kantpea

Pidasin seda midkipärast keeruliselt ligipääsetavaks aardeks, seepärast ta kodust mitte väga kaugena ka kaua ootas.
Tegelikult sai auto jätta ristmikule, kust müttasime umbes pool kilomeetrit mööda tõelist porimülkateed kraavini, ja piki selle serva oli aardeni lausa lust kõndida. Kevad on nii kuiv, et pisikestest teele jäänud kraavikestest sai nõtke hüppega kuiva jalaga üle.
Kantpea vol1 pidas pensionipõlve, aga uuem oli kenasti valvel.
Kuna leid tuli nii kergelt, jalutasime veidi edasi ja imetlesime kopra ehitisi. On alles oskajad! Sama head, kui meie aardemeistrid:) Kiidame!
Aitäh siia kutsumast - saime jalutada, andekate kätetööd imetleda, pärast autot pesta... ja üldse oli kokku väga mõnus kevadõhtu.

Mõte minna otsima seda aaret tuli Carmenil kuna mingil ajal olid nad KV rühmaga ühel ööl teinud seal mingeid murumänge ja olevat huvitav olnud.
Täna kohale sõites tuli aga auto kahjuks jätta 1,5 km eemale parklasse.Edasi kulgeval teel oli hiljuti käinud mingi greider ja autoga ei riskinud minna.Hiljem selgus, et see oli õige otsus ja nägime oma silmaga kuidas mingi tsikli mees oli seal savis seigelnud ja vahepeal kraaviski käinud :)

Pärast mõne kraavi ületamist saimegi lõpuks aardele näpud taha ja logi kirja.Hiljem autos olles vaatas Carmen ajaloolist kaarti ja selgus, omal ajal käis siin pärapõrgus ikka vilgas elu.Aarde ümbruses oli märgitud mitukümmend hoonet mida nüüdseks enam polnud.Mõningast aimu sai seal olnud hoonete asukoha kohta ainult vahtra, pärna ja sireli kasvukoha kaudu.
Tagasi tulles äratasime ka ühe noore karu üles kes meid nähes paaniliselt eemaldus.Muide see karu oli üleni liivakarva kollane mida kunagi ennem polnud näinud.Ührsõnaha vahva retk oli.

Skodat sai siin jah ikka kogu raha eest sihtotstarbeliselt kasutatud. Ühel hetkel paistis tee pealt väikene kivinukakene ja ennem kui keegi midagi mõeldagi jõudis, oli liis autost väljas ja sikutas kivi välja. Ossa poiss mis mürakas sealt maa seest välja tuli. Näha oli vaid jäämäe veepealne tipp. graatsilise randmeviibutusega heitis kivipallur Liis selle jalgpalli suuruse kivi metsa poole. vot see oli juba vaatepilt omaette :D Ja aare ise ka muidugist oli selline tummisemat soti tegelinski. väga lahe teostus. Aitähhid

Kolme turvamehega teel aardeni oli korraga tee peal väike kivimürakas ees. Tirisin selle eest ja jätkasime oma õndsat teekonda. Teekond aardeni oli täpselt paraja pikkusega ja nullist leitud tegelane oli tänase päeva lemmik. Aitäh, äge teostus!

Oi kui mudane see ligipääsutee oli. Sinine Skoda sai üsna kiirelt omale uue kuue selga. Tagatipuks oli sellel veel üks kivijurakas täpselt jalus. Veel enne kui keegi eriti reageeridagi jõudis, kalpsas Liis juba autost välja ning mudas maadeldes mängleva kergusega müraka võsa poole teele läkitas. Eks töötavad inimest on alati tore pealt vaadata, eriti kolmel mehel läbi autoakna. Paraleelselt kraaviga sammudes olime peagi kohal. Minu geps vigurdas ja näitas tuimalt koordinaate 25meetrit valesti. Õnneks teiste seadmed tegid paremat koostööd ja kiire leiu sai ka kiirelt ära vormistatud.

Tänud.

Nädalavahetus kahekesi. Veidi kodus mölutasime peale tööpäeva. Et järgmine päev juba kuskil kohal sõitmise asemel, siis panime ajama. Sihiks selgise rattarada. Found it: 19.Jul.2024 21:06
Kantpea. Kui ei ole aja peale minekut on võimalik teha ka pikemaid kõrvalpõikeid metsa ja rabadesse. Tee oli üldiselt ok, veidi pehme, Miski tugev roomiku jälg peal, kohati libisev aga läbitav. Keerasime bussikese kõrgema ja kuivema koha peal kitsal teel ringi. Kui "vajub" siis vähemalt oleme juba tagasitee suunas. Aardeni otsustasime võsa asemel minna mööda kena, puhast, liivase põhjaga Kukessaare oja. Hea mõte. Vähem putukaid ning jalgadele jahutus ka olemas. Vau kui äge asi. Aare korras. Täname + FP

Maaparandustööd tegi aardele lähenemise väga lihtsaks. Lahe teostus.

Aitäh aarde eest!

Kuna tundus külmem kant, siis mõtlesin ligipääsu proovida.. Valge auto on nüüd küll porikarva pruun, kuid õnneks teepõhi on veel piisavalt kõva, nii et kinni ei jäänud ja kohale sain. Kohapeal on maaparandusega tegeletud ja oja puhastatud, nii et liigvett polnud ollagi. Lisaks kandis lumi veel piisavalt ja aare lehvitas juba kaugelt.
Lahe teostus.

Tänan peitmast.

Mööda maanteed siiapoole sõites arutasime, kas läheme Kantpead otsima või mitte. Kuna üks müttamine soos oli juba seljataga, siis otsustasime, et jätame pigem selle aarde vahele. Aga mõni hetk enne vajalikku pöördekohta sündis ikka otsus, et läheme vaatame, äkki polegi need teeolud nii hullud. Linnaauto jaoks siiski lõpuni sõidetav see tee polnud, peale ühte suuremat mudalõiku otsustasime jalgsi edasi liikuda. Nüüd oli vaid 500 meetrit veel aardeni ja isegi väike vihm ei heidutanud meid. Peale poriteed tuli hetk võssa hüpata ja alles siis saime õiget maastik 4 tunda. Koprad oli kraavile mitu tammi ehitanud ja kogu metsaaluse üleujutanud. Mitmeid kordi pidime tagasi pöörduma ja uut rada otsima, kui vesi ähvardas üle kummikuserva tulla. Lõpuks lahutas meid aardest veel üks kraav, millele ehitasime langenud puudest purde. Kantpea paistis juba kaugele, oli ta saanud endale kaksikvennagi. Muljetavaldav aare, kiitus peitjale, kes selle sinna kohale viitsis vinnata.

Panime karpi uue logiraamatu ja juhendi koos minigripiga ning kirjutusvahendi. Karbile said ka Geopeituse kirjad peale.

Tänan aarde eest!

Hoiatus nt 1 - vihje. Hoiatus nr 2 - Google ei tunnista tee olemasolud. Hoiatus nr 3 - Raido ei loe vajalikke asju. Iiigatahes, nagu see mind takistaks. Roomasin rondiga oja ja tee ristis ning lootsin matkasaapaga kohale saada. Sain vist mõnekümne meetri peale, kuni enam kuiva edasiastumise võimalust ei näinud. Tagantjärele tean, et oleks saanud küll, kuid see eeldas hüpet tundmatusse, kus heina alt ei paistnud, kas seal tervitab maa või vesi, nii et hüpe jäi tegemata. Ragistasin siis auto juurde tagasi ja võtsin välja raskekahurväe - kalamehekummikud. Nendega julgesin teha hüppe tundmatusse ja kui seal kuivana mõned sammud edasi kantpead nägin, oli veidi tiltis tunne küll, aga sellega nali ei piirdunud. Ei olnud viimast hoolduslogi lõpuni lugenud, seega ei olnud kaasas ei paberit ei pliiatsit. Õnneks topsis olev nutsaks päris puhas tselluloosipall veel polnud, seega kannatas nime kirja panna, sest sinna tagasi ma enam ei kavatsenud minna. Aitäh peitjale, hooldajatele ja tulevastele hooldajatele :)

Panime uue "topsi". Las vana tops jääb kohalikele.

Suurimas tuhinas unustasime logiraamatu ja pliiatsi Rakvere. Äkki järgmine viitsiks uue logiraamatu karpi pista, oleksime väga tänulikud.

Ei saaks öelda, et täna see tee siia vaid ainult subarute jaoks oleks olnud, pigem oli tuul ja päike teinud oma töö ja põhjapoolt lähenedes oli tee üsna vinks-vonks ka madalama auto jaoks. Mõnes lombis veidi vett ja muda oli, aga ei midagi hullu.
Küll aga sai tehtud valearvestus, kui püüdsime tossudes minna aaret leidma. Veidi enne lõppu läks olukord sedavõrd vesiseks, et tuli auyto juurde naasta, kummikud jalga tõmmata ja uuele katsele minna. Koprad sigudikud olid oja peale tammi ehitanud ja see seal siis selle ala üle ujutaski. Kummikutes õnneks saime kohale, leidsime aarde ja nimedki said kirja. Tundub jah, et kantpeal on olnud paremaid aegu ja hetkel tema parim enne on mööda saamas. Lisaks ka aardepurk katki ja logiraamat üsna märg. Vajab omanikupoolset sekkumist. Aitäh.

Topsik on mõraga ja logiraamat märg. Vajaks hädasti uut purki. Lisan pildi

Waze absoluutselt seda teed ei tunnistanud. Eks tal muidugi õigus oli. Täiesti subaru tee. Ägedalt porine, seda lendas ikka üle pea nii et vähe sai. Küll vihma maha peseb..
Aardetopsik vedeles maas. Sipelgad olid Kantpeast välja kolinud. Tundub, et seal miski valesti,Kantpea pea oli jääs, ei õnnestunud seda liigutada, tundus veidi õrnake. Purk oli katki, sai sätitud pea alla varju. Tore, kui keegi saaks üle vaadata.
Tänud

Leitud. Sipelgad soovivad samuti pidevalt logida.

Täitsa huvitav leid. Kohalikud pisikesed tüübid seal olid ikka päris hoos, aga me ei lasknud segada ja logisime ära.
Aitäh!

Mõnus metsatee. Ajasime küll kummikud jalga, aga oleks katossudega saanud hakkama. Peidikul ei ole vist pikka iga, sest elanikke on selles arvukalt.

Oli see alles minemine. Lodu, võsa, märjad varbad ja põhjatud teed. Kuivemal aastaajal oleks kindlasti mõnevõrra lihtsam olnud. Ja kanuuga saaks drive-ini teha. Aga hoolimata keerulistest oludest oli sinna minek ikkagi seda väärt. Ilusad kohad ja väga ägeda teostusega aare!

Leitud.

Kiire leid loogilisest kohast, tänud.

Metsaserval oli dilemma, kas vahetada saapad kummikute vastu, laiskus ja mugavus võitis, jäid saapad, paaris kohas oli kahtlane küll, kuid pikem samm ja jalad jäid kuivaks. Mõnel teisel aastaajal võib siin küll üsna sürr maastik olla. Kantpea oli äge, pani muigama. Tänud peitjatele.

Ei osanud üldse arvestada siinsete lumeoludega ning Allani autoga poleksi lähedale saanud. Õnneks Kristjani autoga sai naerdes kohale sõita. Kummik oli jalas ning praegusel aastaajal ka saapaga leitud, kohal polnud viga midagi. Eks sellised kantpead võivad avalikes kohtades tüli norima hakata ning seetõttu tulebki neid metsa peita.

Kuna lumeolud olid madalapõhjalise auto jaoks kohati keerulised tegi Kristjan kogu seltskonnale väikest "saanisõitu" :) Huvitav oleks teada kes oli selle kantpea modelliks :) Tänud näitamast

Selle aardega on nii kahetised emotsioonid. Teostus, no lihtsalt ülivõimas, nii lahe, südamega tehtud, aitäh!

Kuid selleks et ma aarde poolt hääletaksin, peavad olema täidetud 3 "minu" nõuet: idee-lugu, teostus ja koht. Kaks esimest olid kenasti olemas ja jalutuskäigu vastu pole mul kunagi midagi, kuid see aarde lõpukoht mulle ei sobinud. Miks nii kena teostus sellisesse rämedasse mülkasse peidetud on...

Väikese porise jalutuskäigu järel ootas kohapeal ikka võimas kantpea. Vahva, tänud peitmast!

Leitud, aitäh!

3828.

Kartuliaukude juurest oli Kantpea aardeni kodutöö järgi uhked 19km väntamist. Sellest valdav osa kruusatee. Ma tegin ühe suure vea ja ei püsinud Joonasel tuules vaid võtsin kõrvale, et niisama ajaviiteks üksteisega möla ajada. Selle käigus sõtkusin ennast üsna pildituks, kuigi juttu rääkides ei olnud sellest arugi saada. Paasverre jõudes viskasime ennast suvalise maja trepi peale pikali. Kõik kohad lõid tuld. Jalad, selg ja tagumik. Aeg oli ka juba õhtusse jõudmas. Ma proovisin ümber nurga kuidagi rääkida, et selle aarde võiks nagu vahele jätta aga Joonas ütles, et ta käib seal igal juhul ära. Vaimne sisemine võitlus oli vägivaldne. Lõpuks otsustasin, et fuck it, teeme ära. Tõmbasin magneesiumi ja valuvaigisti kombo alla ja olin valmis.

Seal trepil broneerisime ära ka enda majutuse Avinurmesse. Napilt saime. Kõik toad olid juba kinni, kuid pakuti välja mingi antiikmööblit täis tuba. Meie tripil oli üldse põhimõte, et me ühtegi ööbimist kodus ära ei broneeri vaid viimasel hetkel ennem kohale jõudmist proovime hilise aja ja kutsika häälega parimat hinda tingida. Juhuks kui majutuse saamine läbi kukub, siis selleks meil plaan B-d ei olnud. Lisaks majutusele saime ka teada, et viimane pood on lahti kella 22ni ja sealt saab ka burgsi soovi korral.

Igatahes, majutus olemas ja otsus vastu võetud, et kaasa sõita. Ei tulnud kergelt need kilomeetrid mul. Õigest teeotsast panime ka mööda ja saime seetõttu natukene distantsi lisakski. Kõige viimase teelõigu peal sain mitu korda Joonase ratta alt pritsivat pori mekkida. See oli minu viimane mure antud olukorras. Oligi hoopis ehk selline karastav ja mõtteid mujale viiv. Aardega risti olles sukeldusime võssa. Ületasime kraavi, siis oja ja trotsisime võsa kuni aardeni. Teostus oli lahe kuid hetkel jäi sisu/idee ümbruskonna tõttu natukene arusaamatuks. Aitäh aarde eest!

<_eelmine |algus| järgmine_>