Kastjärv (Kurtna Kastjärv)

Tänud aarde eest!

Õnneks oli geokuhi piisavalt suur ja asukohas ei tekkinud kahtlustki.

Arvestades naaber aarde ebameelivat teed sai siin logisid loetud kus osad ütlesid, et mõtetu koht ja teised, et polnud väga vigagi teekonnal. Uskudes siis positiivseid logisid sai hakatud liikuma. Alguses tõesti tee kõige hullem ei olnutki aga samas ei midagi head ka. Lõpu poole võtsin telefoni kätte, et vaadata kas olen juba kohal. Ikka näitas kohta kuhu ei läinud mingit teed, sai siis edasi rügatud üle kraavi ja vee ääres võssi vahel. Kui silma piirile tekkis mingi koht kus võiks juba aare olla näitas kaart, et ikka veel vaja edasi minna :/ Väga ebameeldiv teekond oli ja lõpus läks õnneks kiiresti ja sai tagasi minema hakatud. Tõesti kole koht ja vähemalt kaelast ära, tehtud

Kurtna järvedest üks koledamaid. Järve veepeegel ise muidugi mitte aga ligipääs aardeni küll. Järve õnnestus näha alles siis kui olin veepiirist 5m kaugusel. Peale pikemat otsimist õnnestus ka aare leida.

Kui lageraie osa välja arvata, siis polnud siia tulekul väga vigagi. Aitäh!

Siin kandis oli parajasti kõht tühjaks läinud ja sai esimest korda matkagrilli proovitud.. igati maitsev lõuna tuli välja.

Tänan peitmast.

Siia oli jalutuskäik veidi pikem , kui Isanda järve äärde. Aga tee oli väga mõnus.
Tänud

Leitud

Eelmine kord siin olles jäime autoga kolmeks tunniks kinni, sest üritasime mööda pôldu lähemale saada aardele, kuniks meid tuldi ja tõmmati välja. Seekord võtsime retke läbi võsa ja leitud sai aare kiiresti.

Leitud.

Jätkame siis selle kandi järvedega tutvumist. Parkisime auto ja kuna Mia ei tahtnud jalgu märjaks kõrges ja märjas heinas teha, siis läksin üksi. Mõnus jalutuskäik märjas heinas, kohapeal olin veitsa geopime, aga kätte ma karbi lõpuks sain. Tagasi tulles, natuke enne autot hakkas hästi lähedal mets ragisema, paistab, et olin põdrahärra ära hirmutanu. Lootsin, et tuleb teine samale teele, mida mööda mina liikusin ja saan ilusa pildi, aga võta näpust, ei ilmutanud ta ennast mulle. Suured tänud aarde eest.

Võsa oli korralik, põdrakärbeste rünnak ka asja väga paremaks ei teinud. Aarde endaga läks kiirelt, tänud juhatamast.

Selle aardega läks tõesti nii, et ragistasime läbi paraja tihniku kohale ja tagasi tulime nagu ristiinimesed korralikult mööda teed. Ikka juhtub. Aare ise vajas nõks otsimist, kuid ei midagi hullu. Tuli seegi ilmselge maskeeringu alt välja.

Olime logisid lugenud ning teadsime, et lähimast küljest, läänest, ei tasu võsa ragistama tulla. Parkisime end põhja suunda ning hakkasime mööda rada tulema, mis 360 meetrit enne aaret otsa sai ning ikkagi võssa läksime. Aarde leidmine probleeme ei valmistanud, üpris lihtsalt jäi suur maskeering silma. Tagasi minekuks hakkasime õiget rada otsima ning mööda seda oli kerge jalutuskäik pargis. Lõpuks selgus, et olime 50m liiga vara alustanud metsa minekuga.

Tänud.

Olime hullemas valmis. Istusime põhimõtteliselt aarde peal, kuid lõpuks siiski leidsime. Isandajärv jääb järgmiseks korraks. Tänud!

Tulime siia Vainupea rannalt ja suundusime siit Purtsesse Tulivee kompleksi ööbima ja õhtustama. Kuna olime seal ainsad, siis täitsime igati sotsiaalse isolatsiooni reegleid. Loomulikult nautisime sealset ilu. Kindlasti meiepoolt Idaviru ööbimissoovitus , kui keegi kohta otsib. Aga nende kahe vahele jäi kastjärv. Eiteakust olime suutnud ennast panna uskuma et kulg peab sinna raske olema. Meie leidsime lausa tee mis viis järveni, selt üle kraavi ja olimegi aarde juures. Meile küll väga meeldis, sookured tõusid lendu, päike mis oli langemas värvis kõike kuldseks, tuhmroosa polnud veel ilmnud, veepind kahekordistas ümbruskonna ilu ja täidetud vaikus pani kirsi tordile. Suured tänud peitmast, suunamast

Parkisime auto, hindasime olusid, ohkasime, kõhklesime, aga alustasime teekonda. Meenutasime eelnenud Konsut ja olime rõõmsad, et vähemalt pole multi, on teada, kui pikalt peab võsas ragistama. Krista uuris kaarti ja tuvastas mingi kitseraja, kuhu ta meid ka kindlameelselt läbi võsa suunas. Korraks tundus, et täitsa talutav matk. Kuni tuli ületada kraav ja algas takistusrada üle maharaiutud võsa, üritades jalgu mitte ära murda. Õnneks siin vähemalt paistis suurt karpi varjav geokuhi kohe silma. Järveni ei olnud tahtmist enam rammida, ei tundunud ka koht, kus ujuda tahaks, siirdusime hoopis tagasiteele. Arutasime, mitme meetri pealt üksi olleks oleks siiatulekust loobunud. No, ei tea, ilmselt oleks. Hea, et tehtud sai. Peitjal vist on peidukoha ja maastiku määramine sassi läinud? See maastik nüüd küll 1,5 polnud.

Mööda rada kulgesime järveni ja siis jalge all valgete pliiatsite praksumise saatel aardeni. Tänud peitjale.

Kastjärv. Kuidagi juhtus nii, et geopäeva lõppu jäid kaks kõige hullemat võsakat. Üksi tuleks vist loobumine kergelt. Aga toredate kaaslastega tulevad ka sellised hullud võsakad lennates ja rõõmuga :) Parkisime üsna raudtee lähedale. Soovitame teistelegi seda kohta. Sõitke lõppu, seal on mõnus paunakesega parkla ja mingi täitsa tee moodi rada läheb sobivas suunas. Vähemalt minu jaoks suutis Krista tõestada, et isegi võss on jalutatav ja pärapõrgus on olemas rajad :) Nii kulgesime mööda rada aarde poole ja see "jalgade murdmise maastik" jäi üsna üürikeseks etapiks enne aaret. Tehtud!

leitud

Inimene on ikka üks rumal loom ja mitte ei õpi. Vähemalt allakirjutanu küll. Alles üleeile olin Poruni matkarajal suremas, aga tänaseks oli see kõik ju meelest läinud ning olingi taas end proovile panemas.

Aga noh, ega ju raja algul ei tea, mis rajal ees ootab. Seda enam, et täitsa raja moodi asi tundus metsa minevat. Üleeilsega võrreldes oli muidugi 2 erinevust: kui siis oli matkarada ees, nüüd seda ei olnud. Kui siis oli 27 kraadi sooja, nüüd oli 30.

Raja peal on aega mõelda, eriti kui rada on veel suhteliselt lihtsalt läbitav. Siis mõtled, et OK järv järveks, aga miks peaks tahtma keegi sellisesse kohta aaret peita. Või et miks peaks tahtma keegi seda veel ka sellisest kohast otsida. Mina ka ei tea. Aga ma olen eestlane ja kannatan ära. Kannatasingi: rohtunud metsateed, tiheda võsa, kuusenoorendikust shortsidega läbirammimise ja suhteliselt kehva lageraielangi. Tagasi tsivilisatsiooni jõudes oli mõte, et jah, tehtud ju sai, aga mida ma sellest sain? Aitäh.

Leitud

3954.

Viimasel ajal on ratas palju 13-kilose matkakoti lisaraskuse all mööda kruusa kruiisinud ja mingi õnnetu kivi pidi varem või hiljem ratta ette sattuma. Pisut enne aaret see siis juhtuski. Kuna ma sisekummi seni ise niikuinii vahetada ei osanud, ei pidanud mõistlikuks varukumme, pumpa ja tööriistu lisaraskusena kaasa vedada. Üksi olen matkanud selle mentaliteediga, et kui midagi juhtub, on see lihtsalt mingi uus seiklus ja kuidagi ma ikka lähimasse asulasse ja/või koju jõuan. Nüüd aga selgus, et matkakaaslasel on olemas kõik vajalik ratta korda tegemiseks, välja arvatud õigete mõõtmetega sisekumm. Kuna ma ei tahtnud Karli matkaprogrammi segi lüüa, käisin välja mõtted, mida üksi sellises olukorras teeksin, aga need talle ei meeldinud. Niisiis kihutas ta tagasi Jõhvi, leidis sobiva sisekummi ning ühtlasi koolitas mu välja, kuidas jalgrattal rehvi vahetada. Ausalt öeldes olen ma päris õnnelik, et see rehv läks, sest muidu poleks mul neid oskusi, mis nüüd ja mis said matka jooksul veel kahel korral rakendust. Aitäh, Karl!

Aardest endast. Tahaks öelda, et aarde raskusastmed on vahetusse läinud, aga kodus maa-ameti kaarti lähemalt uurides tundub, et sai lihtsalt vale teeots valitud ja satutud maastik 4.0 võssa, mis kooris jalgadelt naha kuni lihani maha. Eriline maasikas oli muidugi see koristamata raieala lõpus, aga eks ise olen süüdi, et palava ilmaga kiledresse ja matkasaapaid nähagi ei taha. Leid ise oli lihtne, aitäh!

Sõites järgmise järve poole juhtus väikene õnnetus. Napilt ennem aaret, pikemal laskumisel Merilini hoog järsku rauges ja teatas, et tema matkaga on nüüd kõik. Mingi kuri terav kivi oli ära lõhkunud sisekummi. Nukralt ja nõutult vaatasime meid tabanud saatust. Mul endal oli tagavaraks kaks sisekummi aga Merilinil ühtegi sellenimelist telliskivi kott ei sisaldanud.

Esimeste ideede hulgas mida Merilin välja käis ei paistnud ühtegi mõistlikku. Näiteks sõita velje peal suure maanteeni, kust hääletada Jõhvi ja minna koju. Kui keegi peale ei võta siis kõmpida Jõhvini, ööbida ja sõita esimese rongiga koju. Google andis mõista, et lähimas linnas Jõhvis on Hawaii Express, mis on veel avatud. Pikemalt mõtlemata andsin teada, et ma võin oma rattaga ära käia ja tuua poest uue sisekummi. Kogusin kokku vajalikud andmed ja pistsin minema.

Nüüd oli teada, mille jaoks ma kahel eelmisel päeval oma jalgu olin säästnud oma ~50km päevadega. Just antud hetkeks. Oli jõudu, oli adrenaliini ja tahtmist päästa edasine ühise matka jätkumine. Sõita oli vaja 30km. Pigistasin oma jalgrattalihastest välja maksimumi, et jõuda nii kiiresti tagasi kui võimalik. Täiesti ebanormaalset kiirust suutsin siledal teel arendada maastikurattaga. Spidomeeter karjus 40+ numbreid. Ühe mitte kõige pädevama teenindaja käest sain soovitud kummi ja võtsin ühe veel ka tagavaraks.

Väärtuslikku aega kulus küll märkimisväärelt aga mis peamine jõudsin tagasi katkise ratta juurde ja saime üheskoos ratta jälle liikuma. Merilin sai siit eluks väärt praktilise loengu kuidas rattal sisekummi vahetada.

See vastupidiste raskusastmetega võsane aare oli paras seiklus ja kogu kära et meie matk jätkuks plaanitult oli omaette ooper. Elu ongi seiklus ja sellised tagasilöögid lisavad matkale vaid meeldivat vürtsi.

Aitäh!

Pärast kämpade koristamist ja mesilas käimist tuli mõte aarde juures ära käia. Lähenedes kõlkus peas mõte, ka on ikka mõtet valmistumata otsima minna. Kohale jõudes ei saanudki aru, miks raskusaste nii kõrge on. Midagi kontimurdvat ju polnud. Aitäh peitjale.

Siin olin juba targem kui eelmise aarde juures ja lugesin korralikult kirjeldust :) aarde leidsin kohe aga aga kirjelduses olevat raskust ei leidnud :). Aitäh!

Naaberaaret külastades ei pannudki tähele et see tee äärde jääb. Parkisime ja sammusime üle hooldatud noorendiku järveni. Kaldal on tehtud värske lageraie aga aare kenasti olemas. Mõnusalt lihtne, aitäh!

Kännud risu-räsu sees jalge all, noor võsa rinnuni, aga Isandajärvega võrreldes oli maastik käkitegu. Järveni jõutud ja leid kergem kui maastik. Tänud.

Telkisime ühe Kurtna järve ääres. Kui õigesti meeles, siis veetsime öö Rääkjärve läheduses. Hommik hakkas jubeda müra ja pauguga nagu oleks kuskil pomm plahvatanud. Isegi maa värises.

Pakkisime ruttu asjad kokku ja asusime seepeale aardejahile.
Üldse polnud kutsuv see võsastik. Õnneks võin öelda, et ei olnudki nii jube. Kui nulli jõudsime, leidsime aarde kiirelt.