Kauge Keri

Kui tuli teade, et võimalus Keri saarel ära käia, haarasin sellest kinni. Ja ei kahetse.
Mineku toimumine tundus küll selline kaheldav juba vahepeal, kuupäev ju suht tihti muutus, kuid kuna mul puhkus, siis oli suht ükskõik. Sõltus vaid see, et kelle kaasa siis võtan, kõigile ju kõik kuupäevad ei sobi. Lõpuks sain kaasa õe ja venna. Teine õde kaasa ei tahtnud, Miki logi lugedes ütles, et "liiga ekstreemne".
Kumbki päris mugu ei olnud, Haljariga sai esimene aare leitud 19 aastat tagasi ja Stellagi on vahest otsingutel kaasas olnud.
Õnneks meil "siiliga näkku peksmist tund aega järjest" ja muud liialt meeldejäävat ei juhtunud.
Sõit oli äge. Laineid nagu polnud, kuid paat hüppas selle 10.7 meremiili ja max 28.7 sõlmelise kiiruse jooksul päris mõnusalt, oli veidi tegu, et end seal kinni hoida 😂
Minekuks ei läinudki tund, saime poolega hakkama.
Ilm oli ilus, sellega joppas. Vaid veidi pilvine esialgu, kuid saarel juba päike praadis päris mõnusalt. Ees juba ootasid teise paadiga tulnud geopeiturid, kes olid seekord seal rohkem niisama chillimas ja rohkem mugu rollis :D
Siin kiire leid Heleni poolt. Panime nimed kirja ning läksime saart edasi uudistama.
Peitjale tänud!

Kui üks aare saarel on logitud, siis oleks imelik teine logimata jätta. Saime teada, et seda kohta kasutatakse igal aastal sihtotstarbeliselt. Aare oli loogilises kohas ja kõik korras. Aitäh!

Suure maa poolt vaadates paistab see Keri kauge ja kättesaamatu küll. Nii, et kui tekkis selle saarekese külastamise võimalus, haarasin kohe mõttest kinni. Täpne mineku aeg põrkas küll mõne päeva ulatuses, kuid täna hommikul me rõõmsalt Leppneeme sadamas oma alust ootasime. Pakkisime end ilusti paadikesse ja siis tõmbas kapten sellise hoo üles, et algselt lubatud 1 sõidutunni asemel olime hoopis poole tunniga kohal. Saarel paistis juba palju sagimist ja ka tuttavaid nägusid. Parkisime end Mardi paadi kõrvale ja siis saart avastama. Esmalt tegime ringi koos saarevahiga ja siis juba igaüks omas tempos. Giidituuri lõpuks olime jõudnud siia saare nurka ja otsisime kohe üles ka selle aarde. Kõik oli korras, logirull sai kõvasti nimedega täiendust aga ruumi veel jagub. Lindude poolest oli siin täna väga vaikne, vaid eemal meres istus ja värvis kive suurem parv kormorane ja kajakaid. Üksteist me ei seganud. Aitäh saarele kutsumast!

Leitud, tänud!

Vot see oli juba kaugem aare, ja palju palju kärarikkam. Linnud üritasid täis pasandada aga ei õnnestunud. Haises ümbruses, nägin mitut linnu laipa. Kraade oli saarel üleliia ja see pani roiskuma.
Peale meie saabumist tuli veel mitu paaditäit inimesi oma peokest korraldama.
Keril käidud, majakas nähtud, meri peegelsile. Väga korda läinud päev oli.
Tänud aarde eest.

Eelmisel külastusel jätsin tuhajuhanina selle aarde otsimata. Sel korral unustasin logi kirja panna. Parandan vead. Leitud.

Leitud!

Kui me siin juba olime, siis loomulikult noppisime ka teise aarde ära ja tänu sellele nägime veel igasuguseid põnevaid nurgataguseid. Aitäh!

Saarel oli rahvast palju, aga õnneks aarde juures rahulik, nii lindude kui inimeste poolest. Aitäh!

Hetkel lindude suhtes suht rahulik. Saaks otsida kui kellelgi soovi

Samas eemaldasin vana väsinud logilehe. Selle saab kuhugile muuseumisse panna kui soovi on

Sel aastal valitsevad siin ainult kajakad. Ühtegi Tiiru pole silmapiiril.

Vast linnud ikka ammu juba pesast läinud.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

Tegelikult küll mitte hooldust vaid ajutist sulgemist. Kaks linnupesa on liiga lähedal, et sinna turvaliselt ligi saada.

Aare oli täiesti olemas. Märkamatult ongi sellest möödas juba 5 aastat, kui viimati Keril käisime. Seekord võtsime saarte tripi lõpetuseks ette Keri külastuse. Saabusime sinna õhtul kell 8 ja saarevaht oli siiralt üllatunud, et keegi veel nii hilja tuleb. Nautisime seal olekut, kohvitasime ja märkamatult oligi poolteist tundi läinud.

No aaret ei saa leida kui aardevalvurid nii truult valvavad :) ei hakanud seekord kajakatega kaklema. Jääb üheks põhjuseks Kerile tagasi tulla ;)

Kaugelt näha, et platsi on remonditud aarde olemasolu kontrollida ei saa kuna hetkel aardele ligi ei pääse, lendavad loomad söövad ära muidu.

Ei saa kontrollida. Linnud on ala vallutanud.

Pranglilt pole see Keri nii kauge midagi. Aga tore küll.
Randudes liikusin mina siia, teised aga läksid saare teise otsa suunas. Leiuni kaua aega ei läinud. Aitäh!

Ei olnudki kauge. Ootamatult selgus et saarevaht vahetatakse täna. Väljumine Leppneemest kell seitse õhtul ja südaöösel tagasi. Tore käik. Aitäh!

Leitud, aitäh!

Täitsa ilus ja tore saar, võeti meid vastu väga sõbralikult, äge :)

Siia tulime Malusi laidudelt. Maabumiseks juhendati paadisillalt kätte õige ja ohutu lähenemissuund. Saarel tutvustas perenaine meile oma valdusi ja seejärel tutvusime juba ise saarega ja otsisime üles ka saarel olevad aarded.

Keri teine ja ühtlasi ka viimane aare.Tegime tutvust helikopteri platsiga.Aitäh!

Keri tiiru lõpetasime helikopteriplatsil viinamarjadega maiustades. Aitäh!

Saarele tutvumistuur peale tehtud oli jäänud veel viimane nurgake saarest. Helikopteri maandumisplats on ju geopeiturile kohustuslik. Olime saabunud saarele väga õigel ajahetkel, veel nädal tagasi oleks linnud meile tähelepanu pööranud, sest see saarenurk kuulub neile. Kuid täna saime üsna murevabalt toimetada. Topsik leitud, jätkus veel lobahetk saarevahiga. Moonika pakkus imemaitsvaid isekasvatatud viinamarju. See oli nagu päeva lõpetuse veininautimise hetkeks, millest saarevaht meile oli pajatanud. Ilmataat viskas õhtu lõpetuseks oranzi triibu taeva lääneservale ning oligi aeg tagasisõiduks. Tänan saarevaht Karinit toredate pajatuste eest! Tänan Marti meid saarele toomast! Ja tervitused toredatele kaaslastele! Järgmiste seiklusteni :)

Oli teisipäev, kellaaega ei ole enam meeles, kuid see et kusagil Toila pargis jalutasin, seda tean kindlalt. Telefon helises mingi hetk ja Hannes kutsus Keri saarele ja minek täna kell viis. Veidi mõtlemist ja olin nõus. Kui Te vaid teaksite, kui mitu korda sai selles otsuses kahelda ja kiruda ennast, kas oli nüüd seda vaja. Kõige hullem hetk oli siis, kui teel sadamasse ämbriga vett alla kallati, sai veel ka Piretilt küsida,kas ikka lähme. Vastus oli jaatav. Teine kahtluse hetk oli siis kui Mart ja Piret minust mööda põrutasid ja ma seda vee peal liikurit nägin. Kolmas ja viimane kahtluseuss puges sisse sadamas, kui nägin paadikest juba vee peal. Lõpuks ma ikkagi sinna peale ronisin ja seni kui Merlet oodata sai ,kes väikese logistilise vea tõttu hoopis vales sadamas ootas jäi lõpuks ka vihm järgi. Aga ei, kokkuvõttes tore oli see reis kahele saarele. Kusjuures tagasitulek oli vägagi sile. Tänud kõigile kaaslastele ja peitjale.

Kauge Keri on lõpuks ometi lähedal. Naudin imelist saart toredas seltskonnas, tänu kellele ma täna siin olen.

Väsinud saarevaht tegi meile põgusa tuuri ja seejärel jalutasime omapead ringi. Kohvipausi ajal imetlesime täiesti vaikseks jäänud merd, päike hakkas aina madalamale langema, kuid veel ei tahtnud keegi siit ära. Kohvitades muljetas Mart hiljutisest sündmusest ja viitas tornile, kus ta ronimishuvilistele meelelahtust pakkus. Aga meie? Tahame ka kõrgelt vaadet. Seestpoolt võib, mine aga! kõlas vastuseks. Ega ma kahte korda öelda ei lasknud ja ronisingi juba ämblikuvõrke trotsides torni tippu, kust oli tore vaade kaugusse ning kaaslased näisid sipelgatena.

Piretiga koos väikesaartel käies oleme ikka alati ka ühe supluse teinud, isegi kui rohkem huvilisi pole. Läksime siingi Pireti juhatusel parimat kohta vetteminekuks otsima. Paraku peletas sinivetikas meid teisele kaldale. Vahele tuli ka üks väike salajane projekt, mille teostamisel sain abiks olla. Loodetavasti üllatus meeldis selle hiljem avastajatele.

Varsti tuli Mart ja käskis meil kiirustada, teised tahtvat juba koju. Mis mõttes juba koju? Kuna minul olid siiasõidu hilinemise pärast endiselt süümekad, olin aga valmis kohe paati tormama. Õnneks nii kiire ka polnud, aga meie peade kohal kurjaks muutuvate tiirude kriiskamise saatel tassisime siiski asjad paati, lehvitasime saarele jääjatele ning lihtsalt suu ammuli imetlesime kaunist päikeseloojangut.

Peegelsile meri, loojuv päike, tore seltskond, midagi paremat ei osanuks hetkel tahta. Ilusaid fotosid vaadake Inga logist, mina lisan omad hädised klõpsud ka, aga eelkõige endale, meenutamaks seda vahvat reisi.

Mulle väga meeldis see imeline saar. Nüüd mõistsin, miks Piret ja Mart siia igal võimalusel tulla tahavad. Mina tuleks ka hea meelega uuesti. Saarevahiks ilmselt mitte, aga mõne päeva võiks siin turistivabal ajal küll vabalt viibida.

Suur-suur tänu veelkord kaaslastele, oli väga vahva õhtu. Piretile ja Mardile suur aitäh meid siia sõidutamast ja saart tutvustamast!

Kindlasti üks selle suve elamusterohkeim retk.

Maastik 5, eh? Nojah, mulle kui maarotile kindlasti. Aga tegelikult?


Siin hakkas meie päev otsa saama. Käisime logisime aarde, jõime kohvi ja hakkaski asjade kokkupanek. Kõige huvitavam osa sellest oli Mona Lisa pakkimine. Olin üsna kindel, et teel sellist pakki nähes kahtlustatakse meid päris kindlasti Louvre'i röövimises. Tegelikult sisaldas pakend Pireti üliandeka lapse uurimistööd, mis aga seetõttu Mona Lisast vähem väärtuslik polnud. Merle ja Piret läksid ujuma ja kadusid tükiks ajaks, nii et Mart hakkas juba muretsema. Mitte ujujate pärast, vaid seepärast, et kell hakkas palju saama. Niisiis läks ta neid veest välja tooma. Kuniks me lõkke ääres tiirudega võitlesime, mis nägi välja nagu stseen filmist Linnud, nägime väikest rivi mere äärest tulemas. Mõtlesime, et saame nüüd minema, kuid selgus, et ujujad pole veel vette saanudki. Tagasiteel mandrile selgus ka põhjus - ma pole eales nii palju sinivetikat näinud, et vesi sellest lausa tumeroheline on.


Ujutud siiski sai. Kuniks ülejäänud seltskond asju paati tassis, mina sealjuures Mona Lisat pea kohal hoides, et tiirud mind ära ei tapaks, tundsid kaks hüljest end vees päris mõnusalt.


Tagasitee oli vapustavalt kaunis. Minu pealekäimisel tehti pildistamispeatus üsna saare lähedal, kus päikesevalgus majaka taha vajus, kuid kuna selline ilu oli terve tee, siis tehti keset merd veel üks peatus. No romantikud istusid ju kõige taga otsevaatega päikeseloojangus Kerile ja ei suutnud seda vaadet kuidagi pildistamata jätta. Hiljem nägin, et mu telefonis on 100 loojangupilti. Enamus küll nii viltuse horisondiga, et ei kõlvanud isegi otseks pöörata. Aga mõned tulid välja ka. Minu suurepärase fotoka akud said juba esimese saare peal tühjaks.


Super suur aitäh kõigile. Väga vahva seltskond ja elamusterohke aardeotsing.

Nojah, ja siis, et otsid ühe aarde üles, siis tellid ajutisest kohvikust head ja paremat ja kui tahtmine jälle ennast sirutada, siis otsid sellegi aarde ülesse - no mida sa veel heamat võiksid tahta. Lennumassin oli parasjagu paigas ja aaret otsides tekkis korra tunne justkui sapööril või siis hoopis diversandil,mõnneks valvsad silmad sellest numbrit ei teinud. Logiraamatus veel ruumi oli. Aitäh!