Kiri Lavrentile
Kirjeldus
Kirjakasti hübriidaardes on tempel, mis ei ole mõeldud vahetusnännina ja seda kaasa võtta ei tohi!
Minu nimi on Maria, sain oktoobris 94 aastaseks. Aastaid on palju, kuid ühte mälestust olen kandnud südames kaua. Juhused viivad inimesi kokku ja lahutavad neid. Kuid tuletavad ka meelde valusaid hetki. Oli 1941 aasta mil Pärnus varakevadel tutvusime, 1938 aastal ehitatud Suursilla lähedal. Jõevesi sillerdas, sul olid seljas lühikesed püksid ja üleskääritud käistega triiksärk. Olid just kolinud siia oma perega, kust, ei mäleta. Aga sa rääkisid armsalt naljaka aktsendiga. Ja ratas. Su uus sinine ratas lausa säras päikese käes. Olid nii uhke ja mina veel uhkem, kui naeratasid mulle ning kutsusid koos sõitma. Minul oli vanem, saksa sõjaväe ratas. Pruun, aga ikkagi ratas. Ega sellel ajal nii palju neid ju saada ei olnud! Meie sõit kulges linnast välja, jõega paralleelselt, mööda maanteed, umbes 6 kilomeetrit. Tee oli pikk, raske sõita, sellist asfaldiga maanteed või sellega paralleelset kergliiklusteed nagu praegu ju siis polnud. Aga ega ma sulle ju alla ei saanud jääda. Eesti talu tüdruk, vintskest puust! Umbes seal, kus praegu on Nuka peatus, jäid sa põldude vahel äkki seisma ja küsisid, kas ma ujuma tahaksin tulla? Mul ei olnud trikood, kuid ei raatsinud ka sulle ei öelda. Pöörasid paremale jõe poole, kuid saatusel olid omad plaanid. Jõe äärde me ei jõudnudki. Minu saksa rattal tuli kett maha, umbes seal, kus on praegu su nimega mälestuskivi. Kõmpisime linna tagasi, sest aeg oli juba hiline ja minu ema õhtu peale jäämist ei sallinud. See oli ka viimane kord, kui sind nägin. Kaks nädalat hiljem kokku lepitud kohtumisele sa ei jõudnudki. Miks, seda sain alles teada nüüd. Kas sa tõesti olid üks neist? Elu tegi omad muutused ja mina sain elada õnneliku elu. Siiski ei ole sind unustanud, jätan selle kirja mälestuskivist teiselepoole teed, kuuse sisse. See on ainus, mida saan veel teha.
Maria.
Kirjakasti hübriidaardes on tempel, mis ei ole mõeldud vahetusnännina ja seda kaasa võtta ei tohi!
Minu nimi on Maria, sain oktoobris 94 aastaseks. Aastaid on palju, kuid ühte mälestust olen kandnud südames kaua. Juhused viivad inimesi kokku ja lahutavad neid. Kuid tuletavad ka meelde valusaid hetki. Oli 1941 aasta mil Pärnus varakevadel tutvusime, 1938 aastal ehitatud Suursilla lähedal. Jõevesi sillerdas, sul olid seljas lühikesed püksid ja üleskääritud käistega triiksärk. Olid just kolinud siia oma perega, kust, ei mäleta. Aga sa rääkisid armsalt naljaka aktsendiga. Ja ratas. Su uus sinine ratas lausa säras päikese käes. Olid nii uhke ja mina veel uhkem, kui naeratasid mulle ning kutsusid koos sõitma. Minul oli vanem, saksa sõjaväe ratas. Pruun, aga ikkagi ratas. Ega sellel ajal nii palju neid ju saada ei olnud! Meie sõit kulges linnast välja, jõega paralleelselt, mööda maanteed, umbes 6 kilomeetrit. Tee oli pikk, raske sõita, sellist asfaldiga maanteed või sellega paralleelset kergliiklusteed nagu praegu ju siis polnud. Aga ega ma sulle ju alla ei saanud jääda. Eesti talu tüdruk, vintskest puust! Umbes seal, kus praegu on Nuka peatus, jäid sa põldude vahel äkki seisma ja küsisid, kas ma ujuma tahaksin tulla? Mul ei olnud trikood, kuid ei raatsinud ka sulle ei öelda. Pöörasid paremale jõe poole, kuid saatusel olid omad plaanid. Jõe äärde me ei jõudnudki. Minu saksa rattal tuli kett maha, umbes seal, kus on praegu su nimega mälestuskivi. Kõmpisime linna tagasi, sest aeg oli juba hiline ja minu ema õhtu peale jäämist ei sallinud. See oli ka viimane kord, kui sind nägin. Kaks nädalat hiljem kokku lepitud kohtumisele sa ei jõudnudki. Miks, seda sain alles teada nüüd. Kas sa tõesti olid üks neist? Elu tegi omad muutused ja mina sain elada õnneliku elu. Siiski ei ole sind unustanud, jätan selle kirja mälestuskivist teiselepoole teed, kuuse sisse. See on ainus, mida saan veel teha.
Maria.
Läheduses olevad aarded
Logiteadete statistika
Logiteated
Selle õnneks kadunud objekti taga on huvitav lugu, mida kirjeldus küll päriselt ei ava, aga võibolla vihjab. Igatahes huvitav mõistatus. Topsik kuiv ja korras, tänud peitjale.
Leitud
leitud
kodus sai suund selgeks ja kohapeal viskasime esimese kirve kümnesse
Täna oli kohe selline dejavu päev. Hakkas kõik Armastuskirjast Lavrentile. Pärnakad on vähemalt mälestuse monumendist alles jätnud, Tori morbiidi läbides seda luksust ei olnud. Aare korras, neti abil lahendatav.
Kivi on nüüdseks tõesti kadunud aga netiavarustes sellest pilte ikka leiab. Tänud pisikese pähkli eest!
Keeruline. Thank you Mmrrtt, Pirrr For cache GC8ANJY / Logged 20 April 2025 11:54 by kaits747.
Me oleme seda juba teist või kolmandat korda otsimas. Puhas kirja lugemine, kõva kaarditöö, kohapeal saab ainult aimu, et miski X koht seal olemas võis olla kunagi. Otsisime kivi asjatult. Aarde õnneks leidsime ja kirja originaali ka sealt seest. Aitähh.
See kuu kirjakast puudu. Eeltöö tegin kodus ära ja siin oli kiire leid. Aitäh!
Kontrollisime aarde seisukorda. Logiraamat kuiv ja korras, panime uue minigripi ja silica pakke logi vahele. Jätsime aardesse lamineeritud juhendi, pliiatsi, ja peoga vahetuskaupa. Topsile mängu klepsud.
Aarde tegijale tuleb kindlasti avaldada kiitust,aarde ja sellise romantilise loo eest.
Millegi pärast unustasin suvel seda otsida, kuigi oli planeeritud sinna see. Nüüd siis läbisõidul sai ära vormistatud. Aitäh, aare korras!
Kunagi sai infokillud kokku pandud ja (praeguseks demonteeritud) kivi asukoht kindlaks tehtud. Edasi oli juba kohalemineku vaev. Tänud kutsumast
Sai kodus see dramaatiline lugu läbi loetud. Ja mõtsi, et see peab täitsa tehtav olema. Reis uuesti Pärnusse ja sai siis selleks aega varutud, et kirja kastist läbi käia. Kodus puu üles otsitud ja ets kae, oligi teine seal. Mis siis ikka, ka mõtted kirja ja edasi. Tänud aarde eest ????????????
Kunagi algajatena ei suutnud seda asja ära lahendada, nüüd oli sundseis ja tuli ära teha. Mirjam tegi kaarditööd ja punkt oli paigas. Auto jäi tiba eemale, aga jäljed viisid kohale. Aarde seisukord täitsa hea, aitäh!
Kus peidab end see salajane kiri, selle suutsime õnneks kodus välja mõelda. Tänapäeva võimalused on selleks väga sobivad, looduses olekski vist otsima jäänud. Täna oli vaja tulla vaid kohale ning kiri üle vaadata. Romani jäljed polnud isegi jahtunud veel, kui meie oma nimed kirja saime. Aitäh!
Tõepoolest, internetist otsitud info põhjal leiab kinnitust, et oli nende inimeste seas ka üks 15-aastane poiss, kuid too oli siiski eestipärase eesnimega.
Aitäh ajalugu tutvustamast!
Mõistatus Google, Google mapsi ja Street wiew-iga lahendatud. Sest et, aarde leidmiseks oluline "ajastu märk" on lõplikult minema viidud. Aitäh põneva mõistuse eest.
Aitäh peitjale!
Häbiga tunnistan, et olen varem käinud kollase täpi asukohas otsimas. No kuidagi ei saanud aru, et kuidas teised muudkui leiavad ja mina ei leia.
Nüüd, natuke targemana, ei valmistanud õige koha välja raalimine probleemi ja sealt ka aarde leidmine tegi tuju kohe paremaks.
Tegelikult polnud mul täna plaanis Lavrentile külla tulla. Aga et tema hoolde oli usaldatud midagi, mida mul tarvis oli, siis tuli välja nuputada, kus ta end peidab. Uurimistega jõudsin lausa militaarnetini välja, kus oli ühtteist huvitavat lugeda. Küll hoopis Virumaa kohta. Et kaugelt tulnuna mulle Lavrenti karp hoiukarbina meeldis, siis taastasin endise olukorra. Tänud peitjale!
Kuna kodutöö oli põhjalik, tuli ka leid suhteliselt kiirelt. Täname!
Nii vahva mõistatus! Kodutöö sai eelnevalt tehtud ja seega ei olnud aarde leidmine keeruline.
Olen selle kirjakasti sisu lugenud kordi, aga vähene geokogemus seda läbi ei hammustanud. Seekord avanes aga kosmiline taibukus ja logi läks kirja. Ps see üksinda seisab tegelikult kaksinda.
Väga kurb lugu selle aarde juures.
Pikalt sai seda ümbrikku "peos veeretatud". Õnneks, polnud ullu, täitsa lahenev mõistatus.
Tänud meie poolt!
EI leidnud. Rahvast tiirles kah liigapalju.
Leitud koos Maretiga. Varem oli juhuslikult see mälestusmärk leitud ja siis sai otsad kokku pandud.
tänud
Eks seda kirjakastikest olen isegi läbi mitme aasta kiiganud kui Pärnusse olen sattunud. Täna oli täpselt 6iged geotööriistad/semud kaasas. Nac tuli ikka jah tiirutada kuni asi l6puks end ilmutas. Tänud peitjale
Kunagi tormasin seda aaret nulli otsima. Alles kohapeal selgus, et siit ma seda siiski ei leia. Nüüd mõnda aega hiljem, sõidudati otse õigesse kohta. Tormasime siis välja varemleidnute poolt käega viibatud suunas ning asusime tegudele. Kui ikka päris mitu auringi endiselt tulemust ei andnud, muutusid ka autos soojas istujad rahutuks ja tulid appi. No ikka mitu head minutit võttis veel aega, enne kui aru saime, mis valesti tegime. Edasi oli juba vormistamise küsimus.
Tänud.
Taas koht, mida ilma geopeituseta ei teaks ega satuks külastama. Pimedus oli saabunud, selle õige eraldiseisva tuvastamisega läks ikka tükk aega, kui lõpuks taskulamp õige objekti leidis, polnud enam muidugi keeruline;)
Aitäh peitjale!
Lõpuks üles leitud. Tänud.
