Kobra

Teel Tartust Raikkülla lastelaste juurde viimane aare. Kui Seenior ja Juunior lahendatud-leitud sai, võtame siis järgmise välimõistatuse ette. 20-meetri raadiuse asukohaga polnud üldse probleemi, see oli hõlbus. Edasi algas ikaldus. Saabudes sain otsida 10-15 minutit viimases valguses. Seejärel hämardus kiiresti ja teist sama palju aeg kulutanuna küsisin eelleidjalt abikõrt. Siis leidsin muidugi kohe. Lõpuks ei saanudki aru, miks nii mina kui vist enamus leidjaid siin kaua veedab. Oleks teadnud, et maapinda ega puujuuri pole vaja kraapida, oleks ka kindlasti nobedamini sujunud. Miski mulle kobra siin ei meenutanud, kui siis lõpuks enda tuju ja küla silt. Aitäh, et ikka leitud sai.

Aitäh!

Korralikud rajad ootasid metsas juba ees. Nüüd, paar päeva hiljem on siis teada, kes need sisse talas. Me kaapisime ka tegelikult kohe oiges suunas minema, aga aaret ei suutnud kuidagi märgata. Üsna mitu ringi sai ümber aarde tallatud ja siis kui hakkasime ära minema, jäi aare ise ka silma.

Olles vahepeal end koerajalutami ja teiste aarete otsimise leidmisega lohutanud, tulin juba natuke targemana tagasi. Ahaa, kohale lähenedes hakkas süda rõõmsalt põksuma, üka auto parkis kohal, mille ma hiljuti olin hüljanud ja kaunikesti nõutu olemisega tegelane näppis telefoni. Polegi ma ainuke, kes kohe kohale jõudes leidu kirja ei saa. Igatahes toimus meeldiv tutvumine nüüd siis ka näost näkku pärnakatest mängijatega, kelle kasutajanimedes kokku on 5 R-i. Jube palju ikka, eriti kui arvestada, et tegelikult omavad nad kumbki vaid ühte. Igatahes ei läinud nüüd enam kaua, kui aare ka vastu vaatas, jumal tänatud, et ikka veel nägijaid leidub. Tagantjärgi tarkusena võib öelda, et hakka ikka kohe usinsti otsima, mitte ära võta eesmärgiks kogu see 1250 ruutmeetrit läbi trampida. No oleks võinud ju varem ka näha, kordi käisin ju õigest kohast mööda, aga no pime, noh vähemalt geopime, midagi pole teha. Aga nüüd sai see aare ignorri lendamise asemel rõõmsad värvid külge.
Tänud kaasotsijatele toreda seltskonna ja peitjale aarde eest

Mina olen ikka saamatu, midagi pole teha. Kõigepealt mõtlesin välja, et 20 meetrise raadiusega ringfis on üle 1250 ruutmeetri, seega tööpõld lai. No heakene küll, võtame tee alla jäävad ruutmeetrid maha, ikka palju Kõigepealt vaatasin kõige ahvatlevamad kohad üle, siis igasugused teised ja siis uuele ringile. Kui järgnevad seal läbitrambitud metsaalust nägid, siis ma nägin ka, aga tegutsesin antud väljanägemise nimel usinasti edasi. Proovisin siis ka seda vihjet tõlgendada, no ei saanud aru, kas ma pean sealt metsast mingit põlvede laadset moodustist otsima, põlvili otsima või siis põlvekõrguselt otsima. No niipalju sellest vihjest mulle ikka kasu oli, et võtsin ikka madalamad kohad sihikule. Ikka ei miskit, ahastus hakkas tasapisi peale tulema. Saatsin appikarje teele ja suundusin teiste uute aarete poole, mille peitjate kohta oli teada, et nad vähemalt tahavad, et nende aarete otsimisel frustatsioon peale ei tuleks Pool tundi olin siin mütanud, parkimiskell teadis öelda, nii et esialgu niiviisi.

Natuke läks ikka aega kuniks pilk õigesse kohta lõpuks sattus, tänud toreda mõistatuse eest :)

Vihje jäi segaseks, enne tuli leid.

Pildistamise koha tuvastamine oli arvuti taga imelihtne. Seevastu välitööd läksid üle kändude ja juurikate :) Mõned rammusad rajad olid sinna võpsikusse juba sisse tallatud, tegin minagi mitu ringi, sest millegipärast tekkis minul kobra otsingute mõte kõige suuremate ja kobrulisemate koorega puude juures. Märkasin seal metsa all igasugu huvitavat prügi, mõnest asjast oleks uue aardegi saanud kokku komplekteerida. Aga eks lõpuks ikka pidi pilk õigest kohast ka üle käima ja aardeke leitud saama. Olin aarde teine leidja. Kui rohelust pole, siis ilmselt tunduvalt lihtsam. Aitäh teeäärse peatuse eest!

Olin just tädi juures oma hilise hommikusöögi lõpetanud, kui taipasin vaadata, et ega mõni uus aare pole kuskile siiapoole Eestit laekunud. Ja mida-mida, just vastupidi, Lõuna-Eestisse kolm uut aaret tulnud. Asi siis otsustatud. Ringiga Tartusse minek. Kähku seljakott kokku ja teele. Omajagu autosid hiljem olingi aarde eeldatavatel koordinaatidel. Vahtisin ma siis selle Kobra küla sildiga tõtt, et äkki ta räägib mulle välja, kust ma aaret leida võiksin. Tuuseldasin ma seal ikka omajagu aega. Isegi kaks taarapudelit korjasin tee äärest kokku. Aga aaret ei kuskil. No mis nali see siis selline on?! Georada oli justkui nii ilmselge, aga mina täitsa geopime. Läksin siis frustreeritult järjekordselt mööda seda rada ja kas sa näed. See väike sindrinahk on mulle keelt näitamas ju siinsamas. Ma ei tea, mis kobrast ma siin taga ajasin, aga teda ma küll ei oleks osanud oodata. Täitsa metsas! [FTF] sai lõpuks kirja kell 15:43. Ei mäletagi kaua ma seal kokku olin, aga pool tundi raudselt ning tegelt tundus nagu terve igaviku. 😂 Pärast edukat leidu nägin tee peal ka nastikut. Kui kobrasid meil Eestis pole, siis omasid on siinkandis näha. Üritasin ma siis möödasõitvale autole kätega vehkides märku anda, et ärgu ta temast üle sõitku, jäi too autojuht hoopiski seisma. Seletasin talle siis mispärast ma niimoodi vehkinud olin, aga et sõit Pärnu suunal kuluks marjaks ära küll. Vaja ju minna vaatama, kas ehk Kilingi-Nõmmel ka effteeeffike veel alles on. Tänud peitmast! 🤗

Aare avaldatud.