Kõverik

Leitud, logitud, tänan!

Iganädalane oravaklubi kogunes taas. Sel korral oli väga hea minna kohale, sest tegu on seni kõige kodulähedasema viisnulliga. Kui enda kord kätte jõudis, siis ei olnud midagi, tuli minna. Kogu protsess oli väga nauditav. Logides sai puu külge nagu koaala end kinnitatud. Väga mõnus õhtu. Aitäh seltskonnale!

Sai see saaga ka lõpu, ainult kolm aastat läks aega, et kodule kõige lähem tops ära logida. Mõnus on ikka köie otsas kiikuda. Hea, et jagub inimesi, kes viitsivad aidata ja jagub ka ilma, et väga nüri all oodata poleks. Aitäh!

Lõpuks suutsime ära oodata päeva kui kogu kamp sai kohale tulla. Mulle see puu üldse ei meeldinud, aga Taavi teatas,et väga hea on ju. No eks tegelikult oli jah ja see, et nöör kohe esimese korraga paika lendas, oli minu meelest päris uskumatu. Ajasin varustuse endale ümber ja sain aarde poole astuma hakata. Teised said all kino saatel popkorni krõbistada. Enne kui jõudsin päris ära väsida, olin juba topsi juures ning sain logima asuda. Edasi oli juba lõbusam osa. Aitäh!

Kui SUP hooaeg jäi praktiliselt avamata see suvi, siis ronimisega on läinud seekord paremini. Anni jõudis enne meid objektile ning andis teada, et suht halb puu. Taavi jõudis kohale ja vaatas, et väga hea puu. Valmis sättimine läks meil minu arust kordades kiiremini kui viimati Viljandis. Kohapeal imestasime, et kuidas sa hekseldad oma võltskuuse jõulutuledega ära ja paned siia kompostihunnikusse... Esimene vise lõppes nii, et kott oli puu otsas. (Vist) Anni jõudis öelda, et kas ongi kõik, kuid siiski sai see alla jõnksutatud ning edasine läks juba libedamalt. Ühel hetkel oli aeg popcorn avada ning see sai peaaegu otsa. Kui õigesti mäletan, siis viimane logi oli 13/May/2022 Raul (GCs on päris pudru ja kapsad uute mängijate logidega). Maast leidsime veel ühed head abivahendid kui kuskil jälle vupsatada on vaja. Aitäh vallutatava puu eest!

13 ja reede on üks õige päev ronimis aarde korjamiseks. Ronimisele jõudsin ma tänu Helenile, kes uuris, kas oleksin käpp tulema ja ega ma sinna puuotsa muidu jõudnud oleks, kui Margus poleks oma varustust selleks tegevuseks laenaud. Kohale sõites, oli kõhklus ja kahtlus, et ei tea kas ikka on midagi ronimisest meeles, aga kui traksid olid juba küljes, siis tuli välja, et nagu ka rattasõit ei ununune, ei unue ka ronimine. Võtsin siis esimesena selle asja ette ja endalegi imestuseks olin juba üleval. Alla tulek oli veel kiirem. Igatahes tänud peremehele aarde eest, Margusele tänusõnad varustuse eest, Helenile tänusõnad kutse eest ja muidugi kõigile tänusõnad mõnusa seltskonna eest.

Ronimise raskekahurvägi oli juba puu all köisi sättimas, kui meie kohale jõudsime. Millegipärast oli mul puust hoopis teine ettekujutus, aga polnud sellelgi miskit häda. Kribinal-krabinal käidi muudkui üles ja alla, nimed ikka ka kirja vahepeal. Aitäh abilistele, kes aarde logimise võimalikuks tegid ning tänud peitjale.

Vahel on väga ootamatuid sõite ja siis tund ootamist. Vaatasin, et super, aare on 2 km kaugusel, mängin niikaua geopeitust. Sõitsin kohale ja õnneks on nüüd juba niipalju tarkust kogunud, et enne soojast autost välja ei lähe kui vaadata numbreid.

Vaatasin ja keerasin autonina tagasi. Vat hetkel oli kahju ka sellest liiter kütusest, mis mõtetult sai kulutatud.

Keegi elab siin nüüd selle aarde kõrval. Parklas on matkakäru, selle juures oli peremehe jalgratas. Aarde puu kõrval oli materjalihunnik. Kuna meil varustus polnud, ei jäänud me peremehe "ärkamist" ka ootama Didn't find it: 16.Oct.2021 12:57 Kõverik.

Tegelikult ma olen siin juba varem käinud kaela sirutamas. Silmside otsituga täitsa tekkis, kuid lähemat kontakteerumist tookord ei toimunud.

Täna lekkis info, et vaja siin puu all peale tööpäeva seista. Tulin. Seisin :) Külm ei jõudnud veel hakata, kui tuttav auto peitja ja varustusega ühestükkis õuele veeres. Veidi aega saime viskeharjutusi jälgida ja ise ka natuke paremale-vasemale-ja-täitsa-Võrru lassot visata, kui saabus veel üks mobiil Girltiga selle sees.

Ilm oli sügisene ja oli nii tuult kui vihma. Mõned vaprad oravapoisid käisid krabinal üleval ära, aga kuigi mõned vaprad oravatüdrukud olid vaid pool purki Red Bulli ära joonud, siis kokkuvõttes sai eesmärk täidetud ning nimed kenasti kirja.
Jälle oleme kõik targemad ja kogemuse võrra rikkamad.

Aitäh!

Oleme juba korra möödasõidul jalgu sirutanud. Siis jäigi kõik sirutamise tasemele. Parim idee mis tekkis, oli teha pandakaru järgi. Aga nii palju rammu ei olnud ja sinna ta jäi.

Täna oli jälle võimalus kiirreageerida ja peitja abi ära kasutada. Teine kord köie otsas rippumas ja juba oli tulemus parem. Ei olnud enam sellist tunnet nagu kala konksu otsas, kes on jõest välja tõmmatud. Läks päris hästi juba ja jälle mõne kogemuse võrra rikkam. Kes kuhu jõudis sellest ajalugu vaikib - what happens in Vegas, stays in Vegas.

Aitäh!

Oli jah kõver puu aga sai ta logitud. Aitäh!

Suhelda tuleb, kasvõi läbi mitteleiu logida, sest eelmisest logist sai algus huvitav 3,5h tunnine sõbralike geopeituritega koostöine redeliga ringi sõitmine. Kõik viisakalt piisavat distantsi hoides ja välistingimustes suhtlus. Selle aarde juures oli minust isegi kasu rohkem kui lihtsalt vaatamisest ja südamepuperdamisest ning sain redeli jalgadel seistes oma kilosid rakendada turvalisuse tagamiseks :D Igati põnev, aitäh lahketele kaaspeituritele Heigole ja Arturile ning peitjale ikka ka!

Täna juba teine 5.0 maastikuga aare. Seekord meie Maiga seisime mõlemal pool redelit tasakaalu jala peal. Heigo hoidis redelit stabiilsena ja Artur ronis nagu väle orav puu otsa ja tõi logiraamatu meile logimiseks. Aitäh!

Tänud peitjale! Kui eelneval päeval käisin kohta ja kõrgust luuramas, siis tuul raputas puud väga korralikult. Aga nüüd oli tuulevaikus. Aitäh ka ilmataadile ning Maile ja Kärdile. Ma ei ole kindel, kas kahekesi oleks seda ikka ära teinud.

Korduvalt on Miki mu kõrva ääres ümisenud, et lähme ronima. Viisakalt olen alati keeldunud. Täna otsustasin, et olen viisakas ja lähen seisan puu all ja vaatan mida Miki oskab. Kiirelt olid asjad paigas ja Miki kõlkus köie otsas juba. Möödus 15 minutit ja olin mina seal köie otsas. Uus kogemus oli korraga hirmutav ja lahe. Aitäh!

Minu sisemine orav kibeles juba mitu päeva tähtede suunas startima ning Kõverik tundus soojenduseks hea ettevõtmine. Kui välja arvata fakt, et maa oli vastikult porine, siis tegelikult kulges peaaegu kõik kenasti. Jõudsin isegi topsini ilma probleemideta, logisin ilma probleemideta, vahetasin vidinaid (enda meelest ilma probleemideta :D) ja siis hakkas ralli pihta. Tähendab oumaigaad, kas asi saab enam piinlikumaks minna. Mina, kellel on seljataga ei tea kui palju ronimisi ja kes on viimasel ajal isegi teisi oravaid abistanud/juhendanud, tegin nii valesti kui üldse teha sai :D Grigri läks mittekandva köiejupi otsa ja oma veast ei saanud aru, kuniks haaratsit ära võtma hakkasin, sest enne toimis see justkui lukuna ning ma ei vajunud kuskil suunas.

Peale arusaamist hakkas korraks kõhe. Just seetõttu, et mõistsin kui ebaturvaline kogu kaadervärk sel hetkel oli ja mis kõik oleks võinud juhtuda. Edasi läks pusserdamiseks. Kahjuks Kõverikul polnud head mugavat oksakest, kuhu peale end istuma paigutada, mis tegi kogu protsessi veel keerulisemaks. Mingi hetk palusin lihtsalt teise grigri üles saata – kui selle vöösse sain, siis tundsin end oluliselt turvalisemalt ja jätkasin pusimisega, mille käigus juhtus veel üks ebareaalne äpardus ning kui lõpuks jalad maad puudutasid, siis oli ikka super tunne küll.

Nüüd mõeldes on tegelikult hea meel, et nii juhtus, sest nüüd jääb tõesti eluks ajaks meelde. Lisaks tekkis tagantjärgi mitmeid teooriaid, mida kasutades oleks oluliselt lihtsamalt kogu olukorda parandada saanud, aga eks see tagantjärgi tarkus ongi täppisteadus. Tänud peitjale!

Nii tore ikka, et Kristjanil see ronimisvarustus on ja et ta nii lahkesti alati kõik soovijad oma ronimisklubisse ka kaasa hõikab :); sain minagi täna peale Harku metsa ringi tulla ja logimiseks valmis sätitud nöörindust mööda üles konteinerini kribida. Pärast muidugi selgus, et nööri hoidev oks oli üks paras raag, hea et enne alustamist seda pimedas ei näinud, muidu oleks vb vedelakski löönud… :D.
Sandrile aitäh aarde eest, oli mõnus koguneda. Ja Kristjanile varustuse ja kaaslastele seltskonna eest, loodetavasti saame varsti mõne järgmise puu all peagi kõike korrata :).

Seekord kirjutas Kristjan juba terve päeva ette, et ronimiseks läheb. Ikka tulen.. Nagu Kristjan tavatseb öelda.
Tere tulemast Helgele.
Tänud.

Mida nendel pimedatel sügisõhtutel ikka teha, valid järjekordse puu välja ja räägid Kristjanile augu pähe. :) Sedakorda sai valitud väheke madalam puu, et ka algajatel oleks julgem topsi juures ära käia. Nii neid ronijad meil järjest juurde tekkibki. Järjekordne tore õhtu puu all ja puu otsas. Tänan.

Üks pisike episoodike geopeituses, kuid meeletult suur samm isiklikult.

Nimelt see oli nüüd esimene (loodetavasti siiski mitte viimane) puu otsas olev aare, mille juurde ronimisvarustust kasutades ise jõudsin ning topsi ka käes hoidsin.
Pimedas on tore ronida - ei saa aru kui kõrgel oled :D

Aitäh kaaslastele ja peitjale! :)

5.0 maastikuga aarded on minu jaoks sageli palju kergemad kui 4.0/4.5 maastikud. Nii siingi. Eriti kui must töö on ära tehtud ja kambavaim üleval. Võrreldes eelmise päevaga, oli ronimine juba kergem. Maakera jõudis teha kõigest pool tiiru ümber päikese, kui ma aardeni jõudsin. Logiraamat võiks olla niimoodi paar millimeetrit kitsam, sest siis mahuks see paremini aardesse. Suur tänu peitjale ja geoseltskonnale.

Eile alles sai Nõmmel ronitud, täna jälle sama kava, lihtsalt teine asukoht: same sh*t, different tree :)

Tegelikult polnud häda midagi. Lups üles, nimed kirja, topsi kork maha kukutatud ja alla tagasi. Korgi sai järgmine üles tagasi viia, see on see mitmekesi ronimise eelis. Olnuks siin üksi ronimas, siis oleks tulnud ju ise teistkorda üles tagasi ronida. Nüüd oli lihtsalt aega muliseda ja lobiseda ning järjekordsele ronijale kaasa elada või siis hoopis vaikselt (või veidi kõvemini) naerda. Igatahes said kõik soovijad ronida ja nimed kirja. Jälle üks ronimisaare vähem. Arvestuste kohaselt peakski neid siinkandis nüüd kaks veel alles olema. Tänud aarde eest!

15+ meetri kõrgusel olevad aarded tekitavad ikka veel kõhedust, aga 10 meetri pealsed on juba mõnusad. Tulime kaherattalisega kohale, viskasime paksud riided seljast ning tegime väikse jalasirutuse. Sellised ronimised mulle sobivad, ei teki suurt väsimust ega kõrgusekartust, oksad ei ole ka ees segamas. Plaanis oli tulla ainult seda aaret logima, aga päev läks palju pikemaks.

Olin just parasjagu oma uusi jooksutosse sisse õnnistamas, kui keegi kribas mulle midagi ja püüdis ka helistada. Hiljem nägin, et see oli taaskord Kristjan, kes andis teada, et täna kell 19:00 Kõverik plaanis. Mida? Kaks õhtut järjest. Ou jee! Tundus ahvatlev ja aega oli ka parasjagu, et pisut süüa, puhata ja siis taas minna. Kuna asukoht oli selline, et ühistranspordiga tulemine tundus liiga keerukas siis otsustasin üle hulga aja ratta keldrist välja ajada. Kimasin sellise paraja hooga, et sain naha täitsa soojaks. Etteruttavalt võib öelda, et isegi soojemaks, kui antud aarde vallutamisel. Kohapeale jõudes oli seal ikka vahva hulk geopeitureid koos, kes siis said kordamööda aarde juures käia või teistele toeks olla. Selgus, et olingi parajal ajal kohal, et ronima asus just Liis ja siis saingi mina minna. Kaja küll alguses ütles, et ta tahaks näha, kuidas ma seelikuga lähen aga sel ajal, kui ma ronisin oli tal hoopis mingi tähtis kõne. Jehuu, see ju eriti lihtne tundus siin võrreldes nende eelmistega, mis mul juba vallutatud. Seelikuga tehtav noh ;) Meeleolu oli laes ja kuigi polnud üldse plaanis edasi minna, siis ikkagi läks täpselt nii nagu minema pidi. Hakkasin teistest varem sõitma, et siis juba järgmise aarde juures kohtuda. Kniks ja palun veel!

Reede õhtuks oli organiseeritud järjekordne ronimise koolitus. Uskumatuteks mägironijateks on kõik sirgunud. Puu otsa köitega ronimist peetakse juba nii loomulikuks, et keegi isegi ei värista jalga selle pärast enam. Traksid käivad selga nagu muuseas ja juba ollaksegi puu otsas ja juba on aeg hakata laskuma.

Eks kogu see teekond tippu ongi selline keeruline. Mõnel käib see lihtsalt, teine peab mitu korda tähtede poole püüdlema, enne kui midagi käega katsutavat suudab. Seda ilmselt on ka meie Geopeituse 5000. aardeleid. Midagi on juba leitud, kuid pikk tee veel minna. Igatahes, esialgu me ei jäta veel jonni ja igatahes... edasi!

Lipumasti juurest tulime siia. Kohale jõudmise hetkeks hakkas juba üsna hämaraks minema kuid õnneks oli Kristjani viskesihik siiski täitsa töökorras. Peale mõningaid möödalaske oli nöör ikkagi õigest kohast läbi ning saime köie üles vinnata. Seejärel läks asi juba üsna kiiresti. Veidi pidin ennast pikaks venitama, et topsile küüned taha saada. Logi kirjutamise ajaks oli juba üsna pime ning Kristjan näitas alt taskulambiga tuld, et logi õigesse paika kirja saaks. Aitüma peitjale ja Kristjanile ka.

K: Poiss on banaanipuu all. Ahv istub puu otsas. Kuidas poiss puu otsast banaani kätte saab?

V: Poiss hakkab ahvi kividega loopima. Ahv loobib teda banaanidega vastu.
(http://www.folklore.ee/Reebus/tyybid_eraldi?tyyp=8200)

Loogiline?

K: Geopeitur on puu all. Puu otsas pole kedagi. Kuidas geopeitur puut otsast plastiktopsi kätte saab?

V: Geopeitur ronib puu otsa. Näpib natuke topsi ja ronib alla tagasi.

Loogiline?

Lihtne ja loogiline.

...

Pisut geonälga leevendatud ja taas üks mitmeid meetreid vertikaalsuunalist liikumist nõudev väljakutse sooritatud. Tänaseks on vist slingidega ronimine juba küll veidi vanamoodne meetod, aga kõverikuga sai ka nii täitsa mõistliku aja ja pingutusega hakkama.

Aitäh.

Käisime plaani pidamas, krt, kõik on kas sõjaväes või muudes "toredates" kohtades...ju tuleb endal tormi joosta... puu säilumist ei garanteeri.

Aitäh!