Liber Abaci

Vorst vorsti vastu, või kuidas see väljend nüüd ongi.
Igatahes pakkus Anu, et tal on üks logimist vajav mõistatus lahendatud, vaja ainult redelil ronida. Ja redeliga olen juba tuttav.
Mis siis ikka, sõitsime lähedale, redel autost kaasa ja logima. Aarde kättesaamine oli lihtne, keeruliseks osutus aarde tagasi panek, sest kõrvaliste isikute tõttu tuli redel ajutiselt kokku pakkida ja algul kasutatud tugipunkti leidmine ei olnud lihtne.

Olen peitjaga nõus: aare on leitav ka redelita, kuid see on väga ohtlik.

Teooria oli lihtne. Tuttavad mõisted kõik.

Praktika kohapeal oli veidi rohkem pingutust nõudev. Või päris palju rohkem. Aga õige abivahend oli olemas ja Kristjan sai hakkama täitsa edukalt.

Aitäh peitamast!

Perekondlik redelitripp )

Perekondlik redelitripp

Selle kohta ütleks, et lõpuks ometi on see aare logitud.
See mõistatusaare on oodanud oma aega pea üheksa aastat. Olen isegi nullis vaatamas käinud.
Täna sattusin siiakanti koos abivahendiga. Aitäh - mulle meeldis!

Üks aaretest, mis on siin niisama istunud kaua aega. Ega no ei ole neid vahendeid. Kuni leidsin Mareti mitteleiu logi - ronimisest jäi neil puudu. Oh jes, minu jaoks loodud ülesanne. Kamp sai kokku ja isegi sobivam redel sai kaasa võetud. Lausa nii sobiv redel, et ei olnudki vaja seal teistele tsirkust teha. Karp sai leitud ning nimi kirja :)
Aitäh peitjale!

Aitäh aarde eest!

Tänud aarde eest!

Kui ise ei saa, siis tuleb kaasata inimesi, kes saavad. Vähemalt niisuguseid, kellel on kõbedam abivahend. Ja ega paha ei tee ka väheke nooremad, kes kribinal krabinal mööda seda abivahendit toimetavad. Kuigi häda korral oleks hambad risti ka ise vahest roninud, kuigi see jääb nüüd küll teadmata, kuna karp toimetati ülejäänutele kenasti logimiseks maa peale. Ilm oli õnneks piisavalt kehva, nii et vähemalt muguvaba aeg, kuigi kui me juba areenilt lahkusime, oli üks lausa lähenemas ja lausa ilma koerata. Tänud täitsa mõnusa mõistatuse ja absoluutselt võimatuna näivasse kohta sutsatud aarde eest. Tehtud.

Ei saanud ma täiesti iseseisvalt nendest arvudest koordinaate kätte, aga kätte ma nad siiski lõpuks sain. Ja siis vajus suu töllakile, no mida kohta. Täna siis võtsime kamba kokku ja läksime asja üle vaatama. Ei noh, mida et ilma kaasavõetud abivahendita, me ei saanud kaasavõetud abivahendigagi, natuke lahjaks jäi. Praegu tegelikult seisukoht puudub, kas kunagi veel mingi kõbedama asjandusega uuele katsele minna või lihtsalt jääbki logimata. Eks aeg näitab, ennegi olnud, et arvad, et las jääb, aga mingil hetkel ei jää enam kohe mitte vaid saab ikkagi logitud.

See täpike on mega pikalt olnud kaardil. Kuna Mai ei lubanud mul üksi logima tulla, siis oli vaja leida kambajõmme. Mingi hetk sain teda, et ka Mirjam ja Märten soovivad seda logida. Sai siis see aare plaani võetud. Ei olnud kindel kas meie redeliga saab logida või mitte. Kohapeal tuli katsetada. Täna siis katsetasime. Suht püsti sai pandud, esimesena läks Mirjam, siis kohendasime redelit ning Märteni kord oli minna. Viimasena läksin ise ja sain ka aarde alt juhendamisega kätte. Lõpuks on ka minu nimi seal kirjas. Aitäh Mirjamile ja Märtenile ning aardeomanikule aarde eest!

Mõistatus sai lahendatud peaaegu 2 aastat tagasi, aga siis jäi punkt ootele just maastiku tõttu. Nüüd, kui geoseltskond on teada, siis ühel üritusel või siis ronimisel tuli see aare jutuks ning leppisime kokku, et mõtleme välja kuupäeva, millal võtma lähme. Peamine küsimus oli, et kust redel võtta. Mõtlesime Mirjami ja Kärdiga, et kust vähe pikemat võtta. Ei leidnud kuskilt. Lõpuks otsustasime Kärdi omaga proovida. Kohapeal selgus, et sobib ideaalselt. Lõpuks käisime kõik kolmekesi üleval ära. Kärt küll tõi karbi alla. Päevase aja kohta liikus mugusid päris vähe ringi. Me teesklesime, et oleme töistel põhjustel kohapeal, aga õnneks keegi selgitusi ei nõudnud. Meil oli lõbus, aare käes ja 81 maatriksis jälle kastike täidetud.

Mõistatus lahenes geokarjääri alguses ja sellest suurt enam midagi ei mäleta. Küll aga jäi see karp ootele kaheks aastaks. Sattusime küll mõned korrad lähedusse jalutama, aga teada oli, et ilma varustuseta asjale kuigi lähedale ei saa.

Täna oli see maagiline päev, kus tähed ja planeedid olid üksteise suhtes täpselt õige nurga all ning Kärt koos abivahendiga oli nõus meile seltsi pakkuma. Suurt teatrit seal tegema ei hakanud - abikas püsti ja minek. Kärt upitas end üles ning õige pea oli karbiga all tagasi. Selle üles viimiseks pidime veidi ootama, mingi härra jõllitas meid kahtlaselt, arvas äkki, et me miskit kurja teeme. Aga kui ta lahkus, sai meie missioon lõpule viidud.

Lõpuks tehtud! Aitäh!

Sain signaali, et tuleb minna. Null oli paljutõotavas kohas. Järgnesid konstrueerimistööd ja logimine. Leitud tiim "Muhu" ja Matsoni poolt. Tänud peitmast!

Õhtupimeduses sai logitud.Aitäh!

Eelmisel korral kasutatud abivahend oli liiga lahja, seekordne aga ideeaalne. Aitäh!

Lahendus oli olemas oi, kui pikka aega tagasi juba.

Kohapeal esimest korda piilumas käies sai selgeks, et ilma abivahendita siin hakkama ei saa.

Teist korda tulles oli abivahend olemas, kuid selle võimeksuset jäi pisut vajaka.

Täna toppisin pisut võimekama abivahendi autosse ja selle abil toimus lihtne logimine.

Tänan peitmast.

Need kuskil kaugel meres ligunevad täpis ei häiri kohe üldse. Nad lihtsalt ei jää silma kui spetsiaalselt suplema ei lähe. Seega see pind mind ei torkinud üldse. Aga kui peale Orbita mitteleidu meel mõru oli, siis hakkas Helen vaikselt uurima, kas ja kuidas seda aaret logida saaks. Ja mul autos üks sobiv abikas just pidas puhkepausi. Tarisime ta kohale ja tuli välja, et pikkust oli täpselt parasjagu. Mugusid õnneks palju liikvel ei olnud ja need paar-kolm lollitasime lihtsalt ära. Tänan.

Lahendatud mõistatuse täpp ootas kaardil üsna pikalt. Ükskord käisime ka kohapeal asjaolusid uurimas, kuid vaatluse tulemusena veendusime, et meie abivahend jääb ilmselt pikukeseks.

Täna olime Orbitast leiuta lahkuma pidanud, samas enesekindlus raskete asjade alistamiseks oli märkimisväärselt tõusnud ja kui selgus, et Marihenil on sobiv asjandus autos, siis loomulikult tõttasime kohe seda maastik 4,5 alistama.

Nullis tõmbasime abivahendi laiali, vaatasime korra üksteisele otsa ja hääletasime peaaegu ühehäälselt oravaks Salme. Mis tal muud üle jäi, kui natuke ronida, natuke vaadelda ja oligi karp põues ja all tagasi. Logimine toimus kindlal maapinnal ja kuna vabatahtlikke ronijaid polnud vahepeal tekkinud, siis meelitasime Salme ka karpi tagasi viima. Kogu protsessi ajal jalutasid ka mõned mugud mööda, kuid me tegime näo, et tegeleme siin hooldustöödega ja kõik on kontrolli all.

Aitäh kaaslastele, kellega koos on vahva natuke raskemaid asju ette võtta. Tänud peitjale toreda aarde eest!

Mõistatus lahenes kiiresti ja tänu sellele sai üks teine täpp ka ära lahendatud. Nüüd oli aeg lõpuks logima tulla. Millalgi varem olin käinud vaatamas, et mis ja kuidas ja no oleks enne katselendu sinna trehvanud, siis oleks kohe padavai aarde poole küttinud, nüüd oli taevataat mulle kulbiga mõistust ja ohutunnet jaganud ja jõudsin aardeni turvaliselt. Igati lahe koht, aitäh!

Lahendus oli lihtne. Kes siis ei oska kümne piires arvutada? Aprillis olin juba lõpus käinud, siis oli igavene jama. Tundus, et läheduses on veel keegi ja ei teadnud kaua saame avastamata tegutseda. Lisaks mingi tuvi ehmatas ennast unest üles ja loomulikult ehmatas mindki.

Täna läksin aaret endale logima. Kogu protsessi ajal ei kohanud ühtegi mugu ja ei pidanud kordagi võpatama. Tundub, et öösel on ikka aegu, kui mugud ei naudigi jalutamist. Mina täiega nautisin lund ja kerget miinust. Aare korras ja pärast kevadist külastust aaret logitud lausa neli korda. Aitäh!

Redel kohale veetud ja logima. Imelik, et siin ühtegi mugu ei olnud aga Väga ilus koht jalutamiseks.

Kuna redel oli nii ehk naa olemas siis tegin ettepaneku siia tulla. See aare on mu tulekut peale mu mitteleiulogi oodanud juba 9 aastat. Ära ootas! Superlux! Mugud olid ka kõik kusagil mujal asjatamas ja meid ei seganud ükski hing. Aitäh!

Kuna redel oli juba autos, siis üritasime võtta redeliaardeid ja üks oli see siin. Pimedas ei olnud siin ka pealtvaatajaid, nii et sai rahulikult logida.
Tänud

Ronitud, leitud!

Kui juba öö ja sealkandis, tulime kohale. Arvasin, et tean, mis objekt see on ning mõte oli õige igatahes. Lähenesin alt, aga minu lühidus ei aidanud huvi pakkuva kohani ulatuda. Teiselt poolt lähenemine ei olnud minu jaoks vastuvõetav, aga kuna nimi vihikus, siis ilmselgelt keegi ronis. Polnud tal valgusallikat ega pastakatki kaasas, aga julgust mitme eest. Mina kurjustasin, keelasin, pahandasin. Tema arvas, et ma ei peaks karjuma.

Millegipärast (või siis lihtsalt kõrvamööda) oli mulle selle aarde nime hääldus itaaliapärasena kinnistunud. Või vähemalt moodsa itaalia keele pärasena. Nüüd, kui sõna sai pisut ladinapärasemana suust välja väänatud, asetusid mõistatuse tükid kohtadele. Jah, kui jalutuskäigu kaugusel on täiesti korralik abivahend (hmm, karuäke tuli meelde - päris vanal ajal oli eestlasel ikka igaks asjaks laanest abivahend võtta), oli raskusaste vaid pisut kõrgem, kui "ratastoolist nopitav".

See vist oli üks esimesi mõistatusi, mis ma oma geokarjääri alguses ära lahendasin ja nii see lahendus siis ootas oma aega. Nüüd, kus käsil oli 111-se tsükli viimane päev ja antud objekt oli viimane kollane täpp Tallinna linnas, tundus sobiv hetk see puudus ka kõrvaldada. Minu algne mõte oli nööripundar kaasa võtta, aga kuna Madis reklaamis välja väikse jalutuse kaugusel asuva sobivas mõõdus redeli, siis nii jäi. Redel õlale, üle põllu objektile, nimi kirja ja tagasi. Mugusid õnneks ka polnud ühtegi, nii et sobiva ajastuse ja vahendiga täitsa hea lihtne värk, karp ise ka tip-top korras. Tänud aarde eest!

Mulle väga ei meeldi sellised aarded kus tuleb redeliga ronida ja olen mitu korda keelanud selliseid aardeid võtta, aga sellel korral ma ei teadnud, et aare on nii kõrgel seega otsustasin kaasa minna. Kohapeal panin vahepeal silmad kinni, sest ei kannata sellist vaatepilti. Õnneks midagi ei juhtunud ja kõik on elusad terved. Tänud aarde eest.

Aare ootab juba ammu logimist, aga nu ei leia sinna minekuks õiget hetke. Täna võtsin härjal sarvist ja tõmbasin Jutsile traati. Temale võib alati kindel olla. Kui on midagi keerulisemat kätte saamisega on Jutsi alati käpp. Hea oli logima minna, kuna kogu rahvas, kes ümbruskonnas oli, olid silmad pööranud päikese loojangu suunas. Seega tegutsesime rahulikult. Seotud redelist üles ronides, lõi ühel hetkel putke värisema. Hetkeks peatus ja siis edasi. Alla kukkudes ju püüab mind Jutsi ilusti kinni. On alles peidikusse kraami loobitud. Karp käes, kribinal krabinal alla, logi kirja ja seejärel utsitasin Jutsit üles minema. Paistab, et tal võttis samal kohal kõhedaks, aga üles ta sai ja karp läks jälle oma peidukohta tagasi. Tänud peitjale mõnusa aarde eest.