Liivaku poiste kodutee

Küll mina olin nende Liivaku poiste koduteega hädas. Bussidest ja nende liinidest ei tea ma midagi ja polnud vajagi, mõlemad mõisad olid mulle tuttavad. Aga selle värava ja maakivist hoone leidmisega läks ikka aega. Küll ma passitasin neid ette antud koordinaatide lõppe siia ja sinnakanti, aga ei sobinud kohe kuidagi kogu see värk. Kui teada sain, et see ligidal pole ühtigi nii ligidal, kui ma arvasin, siis juba hakkas asi ilmet võtma. Mõni aeg tagasi sõitsin siis mõlemast kohast läbi ja hankisin selle Liivaku asukoha. Tegelikult olin natuke seal markeriga metallil kohas hädas, polnud üldse kindel, kas ikka tuvastasin õiged numbrid või sain millestki valesti aru. Aga mu saadud koordinaadid läbisid edukalt inimkontrolli ja kuna lõpp potsatas kanti, kuhu niikuinii oli plaan minna, siis ainult selle asja lõpetamiseks teekonda kohe ette ei hakanud võtma. Täna sai siis soojenduseks see draiv in ära nopitud. Tänud peitjale siia kunagisse talukohta kutsumast, pani täitsa mõtlema see nende ja mitte ainult nende poiste vaid paljude laste pikk pikk koolitee.

Ei kadesta neid Liivaku poisse. Vähemalt saime leiu kirja. Aitäh!

Korduvkülastus. Sattusime täna Liivaku poiste koduteele. Poisid olid triksis-traksis. Aaredega kõik korras.

Kunagi jube ammu kaardistasin selle teekonna tegelikult. Aga noh, isa hobusega ei viitsinud järele tulla... Viimasel talvel jäi täpp ette, sain oma "lumesahaga" isegi kuhugi maale, kuid ramm rauges liialt vara ning siis pidi juba järele kutsuma võõrasisa 4x4help.eu hobusega :P Soojal suvepäeval kõlbab täitsa tõllaga sõita ja aardepurgi kõrval kannatab ka öö veeta. Täname!

Vägev kodutee ikka :D

Pikk tee ikka :) aitäh peitjale

Kodust tänasele georingile startides teadsin, et läheme otsima kolme aaret aga õhtul jõudsin koju ikka nii, et kirjutamist vajasid hoopis üheksa logi… :D.

Päeva esimese aarde juures toimus tegevus täpselt selliselt, nagu Helen juba kirjeldas - Kristjan läks mõistlikult aarde juurde ja naised suure hooga Eugen Liivaku kodust ainsana järele jäänud keldrisse :D. Ma kunagi olen Eugeni sabas bussiga need vajalikud mõisad kord endale välja sõitnud aga kaugemale toona ei jõudnud. Nüüd siis enne logimist tegin mälule veelkord refreshi ja paistab, et osaliselt tuleb lähitulevikus hakata peitjal aardekirjeldust muutma…

Aitäh Hannesele aarde eest, saime lõbusa sissejuhatuse siit päevale ja Liivaku poisid olidki tegelikult alles start tervele ägedale neliplokile sama peitja aaretest...

Vahest tulevad mõned asjad sinu ellu nii, et sa pole neist unistanud ega mitte isegi mõelnud neile. Täpselt nii juhtus selle aardega. Lihtsalt kellelgi oli pilk õigel ajal õiges kohas ja nii hakkasid asjad justkui iseenesest juhtuma. Tänu heale geomobiilile ja julgele juhile kärutati meid kohe aarde kõrvale. Kuid sellest me veel aru ei saanud. Kogu naisteparv läks uudistama seda veel alles olevat keldrit, pugesime sinna sisse ja pidasime plaani, et saaks isegi öö siin veeta. Ja siis kuuleme, et Kristjan hõigub eemalt, et logida saab hoopis seal, kus tema on. Eks siis ronisime päevavalgusesse tagasi, vaatasime topsi üle ja panime nimed kirja. Aitäh, päris omapärane aardeleid oli ;)

Kappasime kohale. Siis liikusime edasi ilma ratsuta.
Leitud.
Aitäh!

Suvel sain lubavad koordinaadid kokku, aga logima polnud aega minna. Täna läksime seda värki uurima. Vaesed Liivaku poisid, sihuke kodutee neil. Auto jäi aardest kaugele ja see oli õige otsus. Väga palju kahtlaseid kohti, kummik oli suur sõber. Tundub, et siia kanti peab veel tulema seiklema. Aitäh!

Unustasin logida. Aitäh!

Kirjutaks, aga ikka ei kirjuta ka, vaid tõesti ütlen aitäh lihtsalt!

Mis ma muud oskan öelda, kui AITÄH! Oli tore aardeleid :)

Kui juba siin kandis, siis tulime läbi.
Tänud

Päriselt muidugi veel ei otsinud. Aasta tagasi panin mingid punktid kaardil paika, siis tundus kõik jube keeruline ja ei hakanud edasi pusima. Teisel korral läks kiireks ja jälle läks see aare ootelisti.

Täna olin vaimselt valmis seda teksti lahti murdma. Mõlemal puhul, pärast väikseid tõrkeid, õnnestus saada suur saak. Aga jälle probleem, valepidi lendasime peale ja sellise palavusega (+32) ei hakanud suurt ringi tegema.

Neljanda korraga saab vast logitud, kui ühes punktis silmanägemine alt ei vedanud. Veidi udune ju oli, aga tundus loogiline. Palang oma tuntud headuses.

Tervet meie paaripäevast reisikest läbistasid peenikese punase joonena Mõistatuste Suurmeistri mõistatused.

Neis on kohe miski selline, et loed ja hakkad tegema. No sinnakanti sõites oli selge plaan - mitte ühtegi mõisatust me tegema ei hakka, mida ette lahendanud ei ole. Pidasime me kinni sellest jee... Kohe kui Hannese mõistatus ette sattus, läks aga täiega lappesse. Nagu Pirrr ütleb, on aarded mida lihtsalt on nopid, aga hinge jääb tühjus ja siis on aarded mis on hingele.
Viimasel päeval paistis 3000 piir nii lähedal, et vaatamata eelnenud päevade libastumistele, oli selge otsus. EI. Ainult tava-aarded ja lahendatud mõistatused ning siis Vangosse tähtsalt rind kummis saavutusest. Loomulikult, kuni selle hetkeni, kui vasakust silma nurgast nägin mulle lapsepõlvest tuttavat F tähte ning peast käis läbi kui valujutt Harry Potteril, sellega seotud mõistatuse tekst. Pidurid. Oot, ma vaatan. Ma tean nüüd küll, mida teha. Jaaaaaaaa läks lahti.... Nii lahe mõistatus ju, annab ikka selle peale tulla, muidugi teeme.

Edasiseid keerdkäike ei kirjelda siia, kuigi see oli puhas nauding, aga muidu reedan liiast. Igatahes oli kõik superhästi lahendatav, loogiline ja elementaarne. Nähes kohta kus on lõpp, tekkisid hetkeks kõhklused ja küsisime üle autorilt - oli õige koht!
Ja läks lahti. Ikka veel polnud alistatud kuskil mõttesopis tiksuv arv ja vaadates kella, plaanisin ka loobuda sellest, eks jõuab teine kord jälle.

Siis aga selgus, et seda ponnistust on asunud tugitoolist jälgima juba märkimisväärne publik ning nagu tippsportlased, ei saanud ju kuidagi pettumust valmistada. Hakkas maad võtma hasart, per aspera ad astra! Nii tore oli, kuidas hakkas tugitiimilt sadama aarete soovitusi, mida võtta, kuivõrd hetkel piirkond juba tühi mõnusalt võetavatest aaretest. Sai ragistatud, ronitud, järjest enam tekkis selline Suveseikluse tunne, kus päev otsa oled mõnuga päikse käes vaadanud ja rahulikult võtnud, nüüd aga hakkab kell kukkuma ja tuleb punkte ka koguda. :D.

Ja nii, napilt enne südaööd, sai see minu jaoks ebareaalne number täis. Kohas, kust koju oli kolm tundi sõita... :D

Suur aitähh kõigile tugitoolisportlastele ja kaasaelajatele, vabandust, et ei jõudnudki Vangosse. Või noh, oleks jõudnud, aga kella 3 paiku öösel.

Ja aitähh Hannesele selliste püüniste paneku eest, ikka ja jälle lähen liimile. Kahetsuseta.

FP ka siia igal juhul.

Nii ... Ja nüüd tuleb siia see tekst, mida mõtlesin kirjutada sel ajal kui mõistatust lahendasin. Ehk siis minu mälestused kooliteest...

Oot, aga tsiteerides klassikuid: "Kmk, kes tahab näha vaatust teist? Aga see on pikk ja igav vaatus, ma lihtsalt seisan siin ja ootan, millal nad tulevad. Peaksid tulema sealt vasakult. Niisiis, kes tahab näha vaatust teist?" :D

Olgu, olgu, lõpetan siin ja lähme siis kolmandasse vaatusesse edasi. Aitähh!

Täpselt enam ei mäleta millal sai algus tehtud aga nüüd paberites tuhnides tuli lõpu koordinaat taas lagedale,siis saigi teekond siia ette võetud.Aitãh!

Nurmenukud ikka... vaata www.nurmenukk.ee

Lahe pärandmaastik. Leiab selliseid inimese loodud ja looduseks saanud kohti.

Päris pikaks kujunes see Eugeni kodutee. Bussi jälgedes said vahepunktid nii umbes poolteist kuud tagasi läbitud, aga tookord päris koduni välja ei vedanud. Seekordki tuli viimasel hetkel meelde, et Eugeni juures on veel käimata ja nii saigi planeeritud vasakpöördest parem. Topsi endaga läks täitsa ladusalt, Madis kaardistas kõik kolm leitud ülast ära ja sõit järgmise aarde poole võiski alata. Tänud aarde eest!

Autoga sai kenasti aardeni aga Liivaku poiste kodutee ise polnud nii kena.

See oli päris karm... Väiksele vihjele sai selle jooksma kuidagi moodi. Sai külastatud valesid kohti ja õigeid kohti. Ühesõnaga suht pudru oli lõpuks koos, leitud igatahes

Oli küll tegus nädalavahetus tulemas, aga kui pakutakse geotuuri heas seltskonnas, siis ei saanud keelduda. Mulle küll ei meeldi + kraadidega ja puhtal asfaldil naeltega sõita, aga tagant järele oleksid need võinud all olla. Tee siiani oli päris sopane, aga siiski sai ka suverehvidega läbi kärutatud. Mõistatus oli paras pähkel, aga läbi sai puretud.

Sellel ajal kui päris suur hulk geopeitureid kodus tolmu koguvad ja paremat hooaega ootavad, kogunes laupäeva varahommikul näputäis mängijaid kokku ning suundusid ühele mõnusale sügistuurile. Ühe niru sügise kohta oli ilm üsna soosiv ja nauditav. See kodutee algas tegelt juba üle aasta ja -tuhande aarde tagasi. Sellel korral saime küll andmed ilusti kokku aga lõpu vormistamise lükkasime teatavatel põhjustel tulevikku. Aega kulus, kuid nüüd oli Liivaku poistel lõpuks võimalus koju jõuda ja meil ikka logimiseni ka. Ennatlikult jätsime minu madalapõhjalise linna ja tulime asja kaema Kaupo traktoriga(loe: suurepärane geomobiiliga). Saime päris lähedale kuid isegi selle põka jaoks osutus lõpusirgel üks mülgas liiga väljakutsuvaks. Meelitasin küll, et proovime ikka, siis on pärast millest kirjutada, aga traktorist otsustas õnnega mitte mängida ning jalastusime. Kuigi piirkonnas käib väiksemat sorti looduse ümberkujundamine, ei takistanud see Merlel lõpp-punkti äratundmise märke ilmutamast. Otsida saime siiski ise, või pigem leida kuna peidukas oli juba kaugelt aimatav.

Tänud.

Suvepuhkuse alguse tähistamiseks sai enne lapse laulupeole saatmist tehtud üks väikene Virumaa tiir. Tiir sai tõesti väike ja aarded, mis plaanis olid, jäid suures osas leidmata. Aga no jõuab siis kunagi teinekord.

Ööbisime Kadrinas ja täpselt selle aarde nulli kõrval kiriklas. Muuseas - soovitan. Mingi viietärnihotell ei ole, aga puhas, voodid olid ausad, dušs olemas, köögi kasutamise võimalus ka.

Algusest hakkas asi kohe viltu vedama. Kaks ühekohalise numbriga bussiliini sai tuvastatud, aga ... googel väidab, et mõlema teele jääb 2 mõisa. Ok, see hooldekodu ja kooli vihje oli ka, äkki siis vaatame enne seda liini.

Läheme kohale. Ongi üks neist kahest. Vaatan neid sekundeid. Keset lagedat hoovi, ei mingeid väravaid, ei loosungeid. No laiendasime siis natuke otsingupiirkonda enne teise liini kallale asumist ja no siis tundus, et leidsimegi mingi värava paksu viinamarjavõsa alt. Võsas sorimine päädis õnneliku lõpuga - pool koordinaati saime kätte. Helistasin peitjale ka, et küsida, kas peaks asjad natuke teistmoodi peitma, et poleks vaja nii palju loodust nautida. Sain ta kätte alles siis, kui olime juba lahkunud ja jäi praegu nii nagu oli. Alles aarde lõpu poole suundudes sain aru, miks kostis peitja jutust läbi kerge muie. Aga sellest edaspidi.

No just siis helistas mu sõber Rakverest, et mis-teete-kus-olete ja meie neli noorgeopeiturit tahtsid oma nelja mugust sõbraga natuke Rakveres möllata, seega aardeotsing katkes siinkohal mitmeks tunniks.

Pärastlõunal jätkasime järgmise mõisaga. Sellega läks miskipärast väga kergesti. Võtsime kõige huvitavama koha, mis tee pealt paistis, uurisime seda ja käes ta oligi. Et asjad selle aardega kerged olla ei saa, siis geomobiili juurde oli meie naastes siginenud kohalik mees, kes tutvustas end kui meie poolt külastatud vara hooldaja. Omanikud olla jaapanlased, kes vara küll ära ostnud, aga seda mitte ei taha renoveerida või kuidagi kasutusse võtta. Kes tahab paigas tasuta ekskursiooni, siis võtke poe juurest paar pudelit laulu(jutu)õli ligi ja oodake üks 10 minutit seal kolmandas punktis, küll giid saabub. A seda ütlen ka, et meie ringikolamise peale ta sugugi pahane polnud, ütles, et vaadata ikka võib.

No nüüd olid koordinaadid õnnelikult käes ja mis saab olla lihtsam, kui lõppu vurada ja logiraamatusse oma ristid ära vedada? Haa-haa-haa. Tegelikult lõpp polnudki eriti kaugel. No mingi 5-6km ta vist tuligi sealt teisest punktist linnulennult. Ja sellest umbes pool oli mööda täiesti normaalselt teed. No a teine pool... see oli mööda ... mingit soppa, songermaad ja värki. Ega see ka asju paremaks ei teinud, et viimase koordinaadijupi kättesaamisel hakkas vaikselt vihmakest tibutama ja teekonna lõpuossa jõudes algas juba korralik padukas, mis pinnasetee muutis millekski natuke jõesarnaseks, igas madalamas kohas järveke. Sain sel teekonnal aru küll, miks peitja mu vingumist paari umbrohulible pärast ainult muige vääriliselt pidas. Tagasiteel taevaisa halastas ja keeras poole pealt kraani kinni, aga tee sellest ära ei kuivanud.

Liivaku ise võttis mul vee silma. Eks mul endal ole 4 vanaema-vanaisa, kelle sünnikodutalud umbes samas seisus. Mina ei leidnud sealt seda keldrit ka, mis pidada alles olema. Aga kant oli väga kaunis. Minge kevadel ilusa ilmaga ja vähemalt viimased 1.5km jala. Või kes teravaid elamusi soovib, minge lume, vihma või sopaga ja madalapõhjalisega.

Aardekarp oli seest kuiv, aga tiba kopitushaisuga. Natuke tuulutasime seda värki auto ventika kandis. Õues ei saanud lahti teha, padukas kestis. Muidu natuke päikse käes tuulutamist mõjuks hästi.

Mõni aare rõõmustab 5 minutit, teine paar tundi. A see aare sai kohe meie pere jaoks legendiks, mida aastaid meenutada. Suur tänu peitjale!

Kodutöö sai millalgi mitu aega tagasi tehtud. Mina valisin bussi liini ja etenduse proovis selgus kohe, millises asutuses, mis tegevus tänapäeval toimub. Teiste aarete vahele sai algandmed kenasti kokku kogutud ja jäid oma õiget aega ootama. Nüüd siis lõpuks see aeg saabus ja poisid said koju. Kodu neil kenasti Eestimaale sobivalt lõuna poole avatud ja põhjaküljest metsaga külmade tuulte eest kaitstud. Aare oli tuulutamise üle väga rõõmus. Tänan.

Pärast lastelaulukese toredat ümisemist, oli esialgu plaan veel metsas või rabas seigelda, kuid kuna vihma hakkas tibutama, õhtu hakkas saabuma jms vabandused, mõtlesin naiivselt, et leian siis hoopis paar "linnaaaret"..;)

Bussiajad loetud, mõisad tuvastatud. Esimese mõisa juures luusisin kõigepealt ümber maakivist hoone, kui sain aru, et võiksin hoopis väravat otsida, tuli leid kiiresti.
Teise mõisa juures tutvusin ka kõigepealt vale hoonega, õiges kohas jõudsin juba rõõmustada, kas nii lihtsalt lähebki? Heh.. ei läinud midagi..

Need poisid vist küll väga tihti kooli (või siis koolist koju) ei jõudnud.. aga geopeituri jaoks oli nende kodutee väga mõnus.

Aitäh peitjale! Kunagi avatud ja varsti kohe kinni pandud mõistatus oli nüüd, pärast ilmselt mõningast arenemist gp-s, väga vahva pusimine.

Vaatasime möödaminnes lõpu üles. Tundus kena ja kuiv ja omal kohal. Võib leidma minna küll, isegi tavalise autoga.

Selle aarde suutsin juba ennem ära lahendada, aga lahendus ei lähe vist niipea meelest.
Kõigepealt sain numbrid nende ilusate hoonete juurest kätte ja tegelikult polnud seal varem uudistanud ja läks kauem, et kõik hooned üle vaadata.
Järgmisena sai siis see F tähega värav üles otsitud ja mingil hetkel jäi ka kordinaat näppu.
Nüüd kui mõlemad käes istusin autosse ja panin telefonis punkti paika, et siis aarde jahile minna.
Kaarti vaadates nägin, et vist eksisin ja tegin uue katse.Selgus, et ikka sama koht ja kui nüüd täpsemalt uurima hakkasin ei uskunud oma silmi-olin sealt just 2 tundi tagasi tulnud.
Nüüd tuli küll mitu korda üle huulte F tähega sõna ja sugugi mitte see värava F .
Uurisin veel natuke kaarti ja sel päeval tagasi enam ei viitsinud minna.
Täna õhtus siis sõitsin kaardil näidatud punkti ja oh üllatust-olin isegi tookord selle konteineri serva näinud, aga arvasin, et mingi tühi taara ja katsuma ei hakanud.Ümbrus oli samuti juba varem läbi vaadatud ja ega peale logimist ei jäänudki muud üle kui tagasi koju sõita.
See aarde leidmine jääb ikka tükiks ajaks meelde ja õppetund on see, et tuleb rohkem kodutööd teha ja kaootilisus ei tule sugugi kasuks.

Tänud Sulle, Hannes, mõnusa kulgemise eest!

Meie logelesime arvuti taga Tallinnas ja Krista Rakveres. valisime aardeid, mis meil leidmata ja Kristal ka Rakvere kandis. Aga nagu laul ütleb et terve Virumaa ja Rakvere kreis on minu leitud aardeid täis, siis Kristal oligi enamus leitud. Selle juures ta aga hüüatas, et see tal leitud aga pakub huvi koos liikumine. Ja niimoodid me siis üheskoos ka kulgesime, tegelikult tunde koos. Esimene punkt pikutas maas, tõstsime selle loogilisse kohta, teises punktis olid numbrid kustumas. Lõpppunktis lõppes aga taevaviha ja päike tuli välja. vahva kulgemine oli