Lõilasmäe järv

Lähenemisteeks kasutasin peitja poolt väljapakutud suunda. Peale kahte kopratammi jõudsin omadega rappa ja siis juba edasi õõtsiku peale. Aarde leidsin valge mannergu lähedalt. Kõik ok. Tänud peitmast!

Siin märgitud raja alguses seisin täna juba teist korda. Eelmine kord oli möödunud suvel, mil olin enda jaoks kirja pannud, et kui, siis vähem lokkava loodusega ajal. No täna oli see lokkamine minimaalne, ühesõnaga see põhjus mitte minna langes ära. Natuke aega põrnitsesin veel neid jäiseid traktorijälgi, mis läbi metsa kulgesid, aga siis panin naelad alla ja minek. Raba vahel pakuti täiesti jäist teed, mõne koha peal andis servast väheke pidamist leida, aga enamasti tuli ikka mööda jääd astuda. Aga parem ikka kui vees paterdada. Kusjuures teekonna lõpuosas pakuti ju ka imelisi vaateid järvele ja ümbrusele. Mina igatahes jäin väga rahule. Hea meel, et endast võitu sain ja teekonna ikka ette võtsin ning pealekauba kujunes see astumine täiesti nauditavaks tänases päikeselises päevas. Tänud peitjale selle ilusa järve äärde kutsumast ja aaret peitmast,

Mõnus jalutuskäik aardeni ja tagasi. Tänud :)

Aitäh aarde eest!

Tänase päikeselise ilma puhul võtsime ette jalutuskäigu. See aare on ammu mõttes olnud, aga kunagi pole sobivat ilma olnud. Kui auto pargitud ettenähtud kohta, seadsime sammud raba poole. Raba kandis piisavalt, me olime küll varustatud veekindlate jalanõudega, kui tavaline matkasaabas oleks ka jalad kuivaks jätnud. Kui nimed kirjas, imetlesime veel talvist maastikku ja tegime paar ilupilti???? Väga mõnus matk oli! Aitäh peitjale!

Olles siin teeotsas lumega korra seisnud, ei olnud meil tookord tahtmist. Teine tee viis küll kuhugi aga sealt ei saanud aardeni. Täna pakkisime enne juubelile minemist ratta kaasa ja otsustasime, et seekord saame leiu kirja. Ratta maad puudutamisel hakkas sadama. Tõmbasin kilepüksid jalga ja jope selga ja asusin väntama. Päris jube oli, vihm peksis vastu nägu, teekond oli mudane. Turbavälja lõpus jätsin ratta maha ja läksin läbi metsatuka rabasse. Hea, et kummarid jalas, poolde kummikusse oli vesi siin astudes.
Raba ääres oli palju roopaid,need olid eriti pehmed.
Tagasisõit oli vastu tuult, koguaeg puhus kapuutsi peast ära.
Auto juurde jõudes jäi vihm järgi. Täitsa ebaaus.
Tänud aarde eest

Kena matk, veidi tuulise ilmaga. Aitäh!

Väga kaua kõrvale jäänud aare. Tundus, et maastik on raske ja lähenemisteed ka raske valida. Täna sai süvenetud teemasse ja kõik juhiste järgi tehtud. Õnneks ühtegi rasket kohta polnud ja rada viis peaaegu aardeni välja. Praegu on tõesti kõige mugavam kummikuga, aga toekam saabas ajab ka asja ära. Normaalne 4 km pikkune matk. Aitäh!

Väga kena päev, ilus koht, ilusad värvid. Aitäh siia juhatamast!

Tegime peaaegu kõik nii nagu aarde kirjelduses kirjas. Auto jätsime etteantud parkimiskohta, aga enne parkimist pidime teeäärsesse lumevalli sisse sahkama auto jaoks sobiliku koha. Ainult kummikuid me ei pannud jalga, sest õues oli 12 kraadi külma ja natuke imelik tundus seal põlvini ulatuvas puuderlumes kummikute vajadus. Pärast tuli välja, et oleks võinud ikka olla veekindlad jalatsid.

Esimene lõik oli kraavikaldal, kus algul tundus olevat isegi hiljutisi inimese jälgi, kuid peagi muutusid need aimatavaks loomajäljeks. Aga ikkagi oli tore seal lumes sahistada, aeg-ajalt puid lumekoorma alt vabastada ja loodust nautida. Turbaväljade vahel olid kohati põlvini ulatuvad tuisuvaalud ja siis jälle mõne sentimeetrise lumekihiga kaetud lõigud. Päike piilus taevast ja isegi täitsa palav hakkas selle astumisega.

Raba serva jõudes tabas meid üllatus. Peale mõnda sammu oli selge, et ideaalne oleks edasi liikuda räätsadega, aga suureks abiks oleks ka kummik. Kuid, kes viitsib räätsasid 2 km kaasa tassida, et paarsada meetrit neid kasutada. Nii pidimegi hoolikalt valima kohta, kuhu astuda, sest kõrge koheva lumekihi all oli täiesti külmumata rabamaastik, kuhu pidevalt sisse vajusime. Alla anda ka ei tahtnud, olime sihtmärgile juba nii lähedal. Nii me seal kekslesime, iga samm teadmatusse.

Õnneks leidsime aarde kiirelt, logides ühe koha peal seistes jalgealune muutus aina märjemaks. Tagasi liikusime ikkagi oma jälgi mööda, siis oli vähemalt teada, kui sügav vesi on.

Kokku kulus aega täpselt 2 tundi, täitsa vahva lumine matk. Vähemasti vaated olid ilusad, tasus ikka talvisel ajal siia tulla.
Aitäh!

Võtsime täna poisiga ette mõnusa jalutuskäigu siia rappa. Peale auto parkimist ja esimeste sammude tegemist, sattusime hiigel suurtele põldmarjadele, mida me siis lasime heamaitsta. Poiss oli jalutamisel väga vapper, käis lausa üle ühe kilomeetri omal jalal, ise vähemlat mustuhat korda käpuli kukkudes, aga iga kord tõusis püsti ja pani sajaga edasi. Kui poiss lõpuks ära väsis, paigutasin teise kõhukotti ja jätkasime teekonda. Mööda raba liikuda oli tõeline nauding, kuna kogu pind lainetas mõnusasti. Aarde sai kiiresti leitud ja logitud. Tagasi teel panime põske mõned jõhvikad, vaatasime üle turba tehnika ja junnimäed, nii see meie reis läks. Tänud peremehele aarde eest.

Ma luban endale, et ma järgmine kord alustan teekonda sealt, kust peitja soovitab, mitte ei vaata et „ah, siit saab ju ka ja palju seal ikka vahet saab olla… „. Sest no saab vahet olla, isegi kui alternatiiv vaid napi saja meetri kaugusel paralleelselt jookseb. Kui oleksin valinud Timixi tee, oleksin kohale saanud otse ja kuni viimase lõiguni jalutuskäiguga pargis. Enda teel sain jupi jalutuskäiku pargis, üle suure raiesmiku oksaräbu kraavini turnida, kraavi ääres avastada, et ma ei saa sealt üle, mööda kraavi serva hea hulk maad läbi rohelise tagasi ennast murda, otsida kohta, kust kannanataks kraavi ületada, üle kraavi lõpuks saada ja SEEJÄREL mööda seda Timixi teed viimase raske lõiguni astuda :D. Õnneks raiesmikul kasvasid umbes aedmaasika suurused üliküpsed maasikad ja peale nendega maiustamist ma ennast väga selle kõige pärast ei siunanudki. Aga viimane lõik vahetult enne aaret oli küll jube, ma nii kartsin, et see vetruv taimestik jalgade all järele annab ja ma ennast kohe-kohe mingist salakavalast laukast ujumast leian ning seepärast proovisin nii palju kui võimalik mööda kasvavate puude mättaid liikuda. Igaks juhuks saatsin kontrollsõnumid ka välja, kus ma olen ja millega tegelen - no et teised teaks vähemalt, kust otsima tulla, kui midagi päriselt juhtub… Nimi sai igatahes preemiaks peale kõiki neid ponnistusi kirja, aitäh Marisele virtuaalseks backupiks olemast ning Tanelile parajat väljakutset pakkunud aarde eest :).

Leitud. Päris märg on :D

Tänud.

Jätsin auto soovitatud parklasse ja hakkasin astuma, edasi-tagasi sain u 7000 sammu. Turbaväljade vahel kohtusin ka kahe matkalisega, kes palusid juhiseid rabast välja saamiseks, andsid tagasisidet, et järveäärne on koledasti sõidukite poolt roopasse sõidetud, raba peal on rohkelt jõhvikaid ja nad nägid ka kulli tiirutamas. Mina nägin esimest ja teist, kuid kulli asemel sedastasin vaid kurepaari järve kohal tiirutamas.

Matkasaabaste veekindluse piir (pahkluuni) sai ületatud, aga jään ellu ja homseks kuivavad ära.

Aitäh kutsumast, mulle see mõnus jalutuskäik meeldis hästi!

Sõbrants tahtis rappa ja sõbrants saigi rappa. Tänud, et selle aarde rappa peitsite :)

Midagi konti murdvat siin polnud aga pigem võitlus ise endaga. Soovitatud parkimis kohta minnes, autos välja tulles polnud see ilm kõige parem. Lülitasin mõtted välja panin kummarid jalga ja hakkasin liikuma. Auto hakkas kaugenema ja mis seal siis ikka, 2.2km hiljem ehk 25 minutit peale starti oli juba logi kirjas :) Lõpp oli muidugi selline, et iga iga hetk vajun läbi saare, väga vesine ja kogu minnas võppus. Tagasi minnes hakkas juba hämaraks minema ja kergelt kõhe oli juba üksi seal olla xD teepeal sai lund ja tuult ehk siis lumetormi nautida.
Arvestasin tunni ajaga aga käisin 50 minutiga ära :)
Aardega oli kõik korras, tänud :)

Olin just lõpetanud emotsionaalse dilemma „mida tahaks täna teha versus mida peaks tegema“, mille võitis pisut ettearvatavalt meeldivam. Geopeituse lehelt oli juba potentsiaalne sihtkoht valitud, hiljutist kogemust arvestades sai ka telefoni aku täis laetud ning otsustasin end välja ajada, vaid mingi veider laiskuseuss vingerdas veel eksitavalt jalus. Heliseb telefon. Selgub, et Ethelile ka ei meeldi soe tuba ja väga tahaks miinuskraadidega lumme sumpama minna. Välja pakutud mõte teha väike talvine jalutuskäik Lõilasmäe järve äärde ei tundunud rohkem kellelegi ahvatlev.. kes väitis, et õppida vaja, kes valis vabatahtlikult lapse magamajalutamise, kes lihtsalt kiiresti vastas Ethelile „tänan, ei soovi“;).

Minu jaoks oli kaks juba oluliselt atraktiivsem seltskond kui üksi minna, seega enam polnud põhjust jokutada. Lühema lähenemistee asemel valisime pikema, kuid loodetavasti kergema, kuigi pole kindel, et see nii oli, sest lund oli ikka palju ja sumpamist jätkus. Naiivselt arvasime, et saabastes on lihtsam, kuni ühel hetkel oli lumi veelgi sügavam ja aluspõhi veelgi pehmem. No, miks me neid räätsasid ikka seljas kaasa tassime.. ja juba pärast esimesi meetreid saime aru, et oleks võinud varem targem olla.. Nende pardijalgadega sai isegi üks korralik kraavitsällens ületatud ning lõbusad lisaringidki lumele tatsatud, loba saatel kulges teekond märkamatult.

Ilm oli ilus ja matk oli vahva, nautisime härmas talveilu, tööstuslikud turbaväljad olid peidus kauni lumevaiba all. Tänud peitjale! Ethelile tänud kaasa tulemast!

Kaugem plaan rabas matkata jäi ära, liiga külm oli hommikul. Siis sai täna Merlega kokku lepitud, et võtame ette selle matka. Auto pargitud maantee äärde, mitte sinna kuhu peitja soovitas, sest mõtlesime mööda teed natuke pikem matk, aga kindlasti mugavam. Üks ots oli 3 km. Algul mõtlesime, et oleme nii tublid küll, et ei pane räätsasid. 500m enne aarde juurde jõudmist ikka otsustasine räätsad jalga panna. See oli õige otsus, tagasi läksime juba räätsadega, aega kulus peaaegu poole vähem. Muidugi sinna minnes umbes 600m enne aaret mõtlesime, et kummalt poolt kraavi peaks minema. Loomulikult valisime vale poole ja siis pidime üle kraavi ukerdama, mis oli päris järsk. Merle muidugi läks järsust kaldast alla, mina läksin natuke tagasi, kus oli vähe laugem. Siin sai Merle minu järgi natuke oodata kuniks olin üle kraavi ukerdanud. Igal juhul oli mõnus matk mõnusa ilmaga. Tänud Merle, et kaasa kutsusid. Peitjale tänud kohta tutvustamast.

Kuna väljakutsed on saanud juba eesmärgiks siis tänase päeva panime kirja selle aarde juures.

Sinna väga õhtu ja pimedas ei viitsiks kõmpida aga päevasel ajal oli see suht ok.

Välja arvatud see, et kui tagasi tulime siis tekkis autoga ära minnes vähe probleeme. Kui ikka rattad jää peale jäävad siis on päris keeruline ära minna.

Muidu kõik ok ja tänud kutsumast!

Auto jätsin soovitatud paika tunniks ajaks ootama. Aunad tekitasid miskipärast äratundmisrõõmu, kuid natuke nukrust ka. Järv oli aga retke väärt ja päikespaistes ujuv luigepaar lisas veel maalilisust. Lõppu osa oli meeldiva rabalõhnaga kena õõtsumine. Konteineri sisu korras, kuid pealmine aardekirjeldus ei püsi enam ümber. Tänan.

Täna oli iga ülemõõdetud turbaraba kohta üks väljavaadatud aare. See aare käis kokku Peningi rabaga. Kui aunad mõõdetud, siis parkisin auto 273m kaugusele aardest ning õõtsusin nulli. Logi kirja ja tagasi. Aitäh järve näitamast!

Ma ei oskagi mingeid põhjuseid leida, miks see aare mul siiamaani otsimata oli. Pole viitsinud kunagi ette võtta seda käiku. Täna aga enne Patika ringile minekut sai mõned leidmata aarded nimekirja lükatud. Kuna Liis sai maasturiga linna jäetud, siis pidin Skodaga leppima ning isegi ei tekkinud mõtet, et võiks soovituslikust parkimiskohast kaugemale sõita. Oleks vist esimese saja meetriga kinni jäänud sinna. Jalutada mulle aga meeldib ning sai koos kärbseparvega see ette võetud. Täiesti jube, kui visad nad olid, kogu see aja aardeni ja tagasi jälitasid mind. Jalas oli kummik, seega lõppu oli mõnus õõtsuda ning tops jäi eemalt silma. Logi kirja ning sama tee tagasi. Aitäh siia kutsumast!

Alustasin matka soovitatud koordinaatidelt rattaga. Proovisin ka autoga aga peale 100m läbimist loobusin kuna läbi taimestiku ei olnud teepõhi näha. Rattaga sai aga mugavalt sõita paarisaja meetri kaugusele aardest. Edasi veidi õõtuvat pinnast ja ni ilihtsalt see aare saigi leitud.

Ei hakanud mujale proovimagi, vaid jätsin auto soovitatud parklasse. Kummiku soovitusest loobusin, vaid jäin oma kirsadele ja talvistele tingimustele lootma. Pakkisin moonaks kaasa paki küpsiseid ja tühjenevale telefonile akupanga, vaimule hea tuju ja asusin teele. Tee oli paras kuumaastik, aga parem see kui ültse mitte ja võsas ragistada. Mõnus kulgemine oli, sai rahus pead puhastada. Ühel hetkel ristus muu teekond karu jälgedega. Kindel ei ole, aga kuna lumeinimesi meie piirkonnas ei ole, siis rohkem ma kedagi ei tea kes selliseid pirakaid jälgi meil jätta võivad. Korraks pani mõtlema, neil ju ärkamisaeg ja võivad näljast päris vihased olla. Kuna aga jäljed just kõige värskemad ei olnud, siis ei hakanud ka põdema. Pealegi, ega ma pole siiani veendunud, kas siinkandis neid ültse ongi. Jälgi oli veelgi. Ära suutsin veel tuvastada Põdra, kitse, rebase ja jänese omad. Korralik loomaaed oli esindatud. Küpsisepakk sai ruttu tühjaks, akupank oli juba kaasa võttes pooltühi. Ainult ühe prääniku jätsin igaks juhuks alles, äkki õnnestub karuga kaupa teha, kui peaks tahtma kätt suruma tulla. :P Aeg ja meetrid läksid kiirelt peagi leitsin ennast järve äärest. Ilus koht teine seal, tasus tulla küll. Hetkeolud võimaldavad igal juhul aardele igast ilmakaarest läheneda. Nulli jõudes leidsin eest aimatavad inimjalajäljed. Minu mäletamist mööda see aasta ühtki logi siiani vormistatud ei olnud. Raamatust ka nime ei leidnud, ju keegi loodusarmastaja oli sinna ära eksinud. Aare igati kuiv ja tip-top korras. Hea et tagasi oli ka vaja veel minna, mulle täitsa meeldis see teekond.

Tänud.

Teen logisid korda. Mõnus matk. Tänud peitjale!

4,9 kilomeetrit vetruvat teed läbitud 1 tunni ja 31 minutiga. Praegusel aastaajal on jõhvikad väga suured ja maitsvad. Ka põldmarjad olid maitsvad. Natuke sai mõni kurjem sõna ka Austraalia poole saadetud, kui ikka jalgealune väga vesiseks läks. Aga tänud ikkagi!

See täpp oli siin juba pikemat aega segamas, mõtlesin selle siis lõpuks ära noppida.

Polnudki nii hull midagi, kui esiti arvasin. Rattaga sai 250m peale, siis veidi mööda õõtsuvat raba jalutamist ja tehtud ta oligi.

Katsusin vett, tundus tegelikult täitsa ujutav, aga kuna mul ei olnud ujukaid kaasas, siis ei saanud seekord ujuma minna. Tuleb tagasi tulla. Tänan aarde eest.

Mõnus toomingauimastav matk kraavi kaldal ja edasi turbaväljade vahel, sookured eemal jälgimas. Lõpp oli väga pehme, hea et kummik jalas. Tänud järvele juhatamast.

01268