Madisemäe

Altmetsalt võtsime suuna siiapoole. Jõe ääres ja matkarajal oli hea liikuda, aga kui oli vaja ära siia talu poole keerata, siis läks muidugi vesiseks ja mudaseks ja rada oli enam-vähem ühtlaselt kogu aeg vee all. Otsisime siis sobilikku rada metsas ning vähehaaval muudkui edasi pääsesime. Vahepeal mudasemates kohtades nägime ka mõmmiku ja tema poja jälgi, aga kumbagi neist me oma matka jookusul ei trehvanud. Maastik oli parasjagu selline, et üks meist liiku kummikutes, teine matkasaabates ja pääsesime läbi mõlemad, kuigi jah, kummikutes oli kindlasti mugavam. Paratamatult tekkis matka jooksul ka meil mõtteid, et miks küll kunagi ammustel ajal nii kaugel kõigist teistest elati. Ja no Tartu maantee on ju üldse päris kaugel! Aga ajad olid teised ja siis selline eraldatus oli tavaks. Igatahes aastaaeg oli sobiv ja käidud me saime. Teel aarde poole liikusime jõe ühel kaldal, tagasi läksime aga üle silla ja teiselt kaldalt. Ilm oli mõnus ja kogu matk mõnusalt nauditav. Meie täname.

Peale vahitorni sai edasi liigutud piki matkarada. Tähised olid korralikud ja enamus suisa uued. Tee oli jätkuvalt kergelt külmunud ja kuivalt läbitav ning kõik vajalikud sillakesed ja purded ka korralikud. Aga siis kui matkarada ära keeras ja oli vaja suund mäe poole võtta muutus tee selliseks mudaseks loomarajaks kuid oli siiski tänu külmumisele hästi läbitav. Aarde juurest märkasin eemal ka ühte põdrapurakat kuid juttu ajama ta ei tulnud miskipärast. Aare oli korras. Vaated said vaadatud ja tuligi tagasiteele asuda, et mitte pimeda kätte jääda. Kokku sai peaaegu 13 km matkatud. Tänud peitjale

Aitäh aarde eest!

Kell 11:45 sai kanuu parkla lähedalt Pedja jõe lõkkekohalt vette lükatud ja peale Altmetsa lõkkekoha söögipausi oli isegi ootamatult kiiresti Madisemäe retke algust tähistav rippsild kätte jõudnud. Kanuu parkimiseks tundus vastas kallas koos korraliku kinnitus puuga mõnusam ja nii saigi silda ka sihtotstarbeliselt kasutada.

Rada oli küll vähe kasutatud, kuid siiski loodusest kenasti leitav, kohati vaid pisut porine. Metsast lagendikule jõudes avanes ootamatult avar ja meeldiv vaade mäele. Kõigepealt vaatasime majakese üle ja alles peale seda siirdusime tornist mööda aarde juurde.

Tänan peitmast.

Olles eelmisest aardest veidi edasi sõudnud, algas vihmasadu. Ajasime vihmariided ruttu selga aga no sellist sadu me kindlasti ei oodanud.selline padukas tuli, et kanuu sai ikka korralikult vett sisse. Välku lõi ja müristas koledal kombel. Ühel hetkel lõi välk otse ülevalt alla, nagu jõkke oleks maandunud, karjatasin, lihtsalt nii hirmus oli. Aga siis äike järjest taandus ja vihm jäi järele. Isegi päike tuli välja ja kuivatas riideid. Mingil hetkel suutsime lõpuks sillani jõuda. Sidusime kanuu ja pärast väikest pingutust õnnestus ka pehmest kaldast üles saada.
Teekond aardeni oli pikk ja märg ja märg ja pikk. Käidud sai, täpselt aega ei võtnud aga arvatavasti paar tundi läks. Kohtasime tagasi tulles silla juures ka kahte jalutajat.
Tänud aarde eest

Esimene leidja 2023. aastal...

Rohkem pilte:

Kirnalt alustatud süstapäeva teine peatuskoht. Süstad jätsime rippsilla juurde, panime jalga orienteerumisbotased ning asusime kiiruga teele. Parmude parv meie ümber oli põhjuseks miks ei teinud pikemat peatust ja ei pannud ka pikki pükse jalga, lihtsalt kähku punuma ja muidugi vales suunas. Paarisaja meetri pärast sai selgeks, et ainuke nähtav rada ei ole see mis vaja, ots ringi ja teisel katsel tuvastasime õige võpsiku. Pori oli täpselt niipalju, et ühes kohas said jalad poriseks kuigi oleks võinud ka ringi minna. Lagendiku servas oli korralik nõgese- ja ohakaväli aga kannatasime ka selle ära. Aare oli omal kohal ja logiraamatust selgus, et viimane külastus sinna oli 30.10 2021 nagu ka siin logis näha. Pole just tihe liiklus.

Aare leitud.Väga huvitava kohapeal.Aitäh peitjale!

Sünnipäevamatka põhisihtkoht :). Mul oli küll algselt mõte see päev EST-rajal hullu ellujäämisernaga õhtusse saata aga kui selgus, et mu külalised ei jaga pooltki minu entusiasmi just selliselt oma laupäev huugama panna :D ja takkatippu jõudis meieni veel peitja tungiv soovitus enne minekut asjade üle järele mõelda ning mingi mõistlikum plaan endile lauale vaadata, tekkiski Heleni pakkumisel pilti Madisemäe :). Ja hea oli, et tekkis, sest esiteks oleks mind ennast pidanud vist hanguga seal mätaste vahel see päev edasi viskama, eelmisel õhtul koos kolleegidega genereeritud heade mõtete tõttu :P ja teiseks… noh, sest see oligi palju parem mõte :); too vana talukoht oli lihtsalt niiiii äge ja teistmoodi ja puutumatu seal padrikutaguses metsaaugus :).

Minnes saime enne kohalejõudmist kõik metsamatka boonused kätte, oli pehmet muda ja ületamist vajavaid mahalangenud suuri puid aga lõppkokkuvõttes jäi kõik ikka suht jalutuskäik_pargis piiresse… Kui ainult vaadata võrdluseks neid Kadri enda 2011 aasta fotosid või Kaja/Bruno kalamehekummaripilti peale seda või Erko kaadriterida aastast 2014 :D. Ma natuke hädas küll olin oma pilgeni asju täis laotud seljakotiga seal üle puude ronides - selle raskus kippus kogu aeg kiskuma mind kas tagasi taha või suure hooga ette, sõltuvalt tolle hetke raskuskeskmemomendist, aga et neid puid polnud teel ka just ülearu palju, jõudsime igasuguste ekstsessideta lõpuks ikkagi lagendikuserva :). No ja edasi läks nii nagu Helen juba kirjeldas - kõigepealt visiit karbi juurde, seejärel teostasime Karli ööbimistorni ülevaatuse ning viimaseks suundusime onni juurde, sööma ja puhkama. Ja oli mõnus küll istuda seal päikesepaistes ja lihtsalt lobada, seltskonnas, kellega koos sul on alati hea olla… Koos toredate inimestega jõuab ikka päriselt kõike /pea alaspidi naeratavate emotikonide märgirida/, aitäh Helen, Salme, Helge ja Maris, et täna tulite ja minuga matkasite ning selle kõrvale mind pidulikult ka järgmisesse aastanumbrisse aitasite :). Ning Kadrile/Svenile samuti tänud, mõtte eest just siia kunagi aare peita, Madisemäeta oleks meie mäng kohe kindlasti palju vaesem :). Järgmine aasta väisame siis Toonoja, eks ;) aga peale seda on raskemad rabakad otsas ka. Nii et palun aga lahkesti midagi sarnast meile jälle juurde peita, siis on kindel, et ülejärgmiste pidustuste ajal on meil samuti olemas vinge koht kuhu tulla; põhjus jääb ju nagunii ;).

Kui peitjad kirjutavad, et see koht on külastamist väärt, siis uskusin seda 100% ja julgesin meie mõnusale matkaseltskonnale välja pakkuda Madisemäe aarde külastamist nii tähtsal päeval, kui on see Puutetundliku sünnipäevamatk.

Täna saigi see mõni päev tagasi eksprompt tekkinud sihtkoht ette võetud. Kogunesime täpselt kell 11 Kirna õpperaja alguses, haarasime kaasa seljakotid ja pidasime plaani umbes 5 tunni pärast samasse kohta veel rõõmsamate ja rahulolevatena tagasi jõuda. Päris hästi ette ei kujutanud, kui raske see rännak olema saab, kuid hilissuvine aeg tundus olevat üsna ideaalne selle koha külastamiseks.

Matkarada oli mõnusalt läbitav, viidad teed näitamas ja meil õnnestus ainult üks kord ennast natuke ära eksitada :) Kui suuremalt rajalt pidi Madisemäe poole keerama, siis algas mudasem takistusriba. Mõnusalt sai turnida libedatel palkidel ja sumbata pehmes poris. Sellel kilomeetrisel lõigul olid kummikud küll ainuõiged jalatsid. Mingit sihitut võsas murdmist õnneks polnud, tallatud rajake viis õiges suunas ja lõpuks jõudsime lagendiku servale. Sõnatuks võttis, milline kontrast oli see vaade mäele, metsale ja lagendikule võrreldes äsja läbitud porisest võsast. Nagu oleks ühe sammuga sattunud mingisse teise maailma. Koht on tõesti ilus, kõrged puud ja ilus vaade igas suunas oli imetlustväärt. Meie panime oma liikumise ringi paika tähtsuse järjekorras: aare, torn, majake.

Aarde peiduka ümber saime niikaua tiirelda kuni kõik olid nägijaks saanud. Edasi vaatasime üle torni. Piirdusime siiski maapealse vaatlusega ja edasi juba osmiku juurde. Siin õuel pidasime maha ka pikema istumise ja Marise sünnipäeva tähistamise. Uskumatu, mis maitsvad palad sealt Marise seljakotist kõik välja ilmusid. Oli kihisevaid jooke, soolaseid ampse, puuvilju, kooki. Erinevaid käike oli nii palju, et meil oli pärast raske jalule tõusta ja tagasi liikuma hakata. Maris sai küll seljakoti natuke kergemaks, kuid meil oli tunne, et vaesed jalad peavad vähemalt 100 kilo raskemaid keresid edasi liigutama :)

Tagasitee on alati ju lühem ning metsavaheline takistusriba sai üllatavalt kiiresti läbitud. Edasi üle rippsilla jõe teisele kaldale ja siis juba sinka-vonka mööda matakarada autodeni tagasi. Üsna täpselt nii nagu planeerisime, olime 4,5 tundi hiljem matka alguspunktis tagasi.

Väsitav, kuid väga päikselise ilmaga ja positiivsete emotsioonidega laetud päev. Aitäh Maris, et meid kutsusid oma sünnipäeva tähistama mõnusale matkale. Sellised vahvad olemised jäävad kauaks meelde.

Fantastiline seltskond ja ilus ilm ja koht, mida kindlasti soovitan nüüd teistelgi külastada. Oli superäge päev!

Madisemäe poole olen kaardi peal kiiganud ka varasemalt. Aga et muid ahvatlusi on olnud piisavalt, siis Altmetsa tornist kaugemale pole siiani veel jõudnud. Täna oli matkasihiks Madisemäe. Alustasime minu jaoks juba tuttavat rada pidi Altmetsa tornini. See torn jätab mõnusa karuse-mehise tunde oma massivse palkseinaga. Meenutus muistsete eestlaste ajast. Edasi keerasime oma sammud matkarajalt ära Madisemäe poole. Eks selleski suunas satub vahel matkalisi astuma. Kohtasime tänagi tagasiteel üht matkaselli. Rada täiesti olemas, vaid mõnes kohas takistuseks puud rajaga risti ning kohati oli kummik abiks, maastik märg ja mudane. Madisemäe üllatas avaruse ja mäerinnakuga. Ilusad võimsad männid. Nojah, eks nimigi on Madisemäe. Ruumi ja avarust siin on. 40m torn tundus elusuuruses palju kõrgem, kui mõnedel varem nähtud piltidel. Vabatahtlikke kõrgustesse pürgijaid täna polnud. Alustasime tähtsamast ja panime aardesse logi kirja. Siis jätkasime piduliku osaga. Lasime roosa mullijoogi pokaalidesse ning tervitasime sünnipäevalast. Nautisime hüti ees murul suvelõpusooja ning maiustasime hea ja paremaga. Oli tore matk, tänan kaaslaseid!

Leitud. Osalesid Karel, Dan ja Markko.

Tavaliselt mulle meeldib ikka pikalt heietada (siiani meeldib haha), aga Airi on oma logis kõik nii ilusti kokku võtnud ning minul ei jäägi muud üle, kui kostitada teid paari pildiga ning öelda üks suur aitäh nii aarde peitjale kui tatsamiskaaslastele!

Loona algatusel sai ette võetud tänane matk siia. Kuna tüdrukutel oli ka "Altmetsa" aare külastamata, siis alustasime oma teekonda Pedja jõe lõkkekoha juurest kulgedes vastupäeva mööda Kirna õpperada. Esimesed raksatused jäisel pinnal tegid meid ettevaatlikuks ja olles lõkkekoha kõrval adusime, et kel veel kummikuid jalas ei ole, see läheb ja parandab selle vea. Kõigil jalad kummikutesse topitud võis matk alata.

Enamus teekonnast astusime jääkaane peal, mida omakorda peitis vast maha sadanud kohev lumekiht. Suuremal osal kandis jää hästi, kuid kohti, kus jää ragises, läbi vajus või kristalseid helinaid esile tõi oli palju. Jää pakkus elamusi terve matka vältel. Kord oli jää all lihtsalt tühjus ja kukkusid koos jää raginaga vastu maad. Paremal juhul jää ainult õõtsus ja keegi läbi ei vajunud. Mõneski kohas sai kasutatud taktikat, et liigume kahtlasest kohast kiirelt üle, et jää ei jõuaks puruneda. Mõnikord see isegi töötas. Kehvemal juhul peitis jää all end vesi ja veel ekstreemsemal puhul oli see üsna sügav. Paaril korral oli vesi üle kummikuserva. Kogu ringi läbinuna ampsasid jäist vett kaks kummikut. Kamba peale oli meil kokku 6 kuiva jalga. Seda oli rohkem, kui vahepealne olukord meile tõotas. Kõige ekstreemsem osa oli jõuda lõkkekohast "Altmetsa" aardeni. Kohati oli tunne, et seal voolab kohakuti mitu jõge. Kuna see osa, mis oleks pidanud olema õpperada (ja see ta tõepoolest ka oli) oli mitmest kohast üle ujutatud ning me rajasime teed, kindlamat jalgealust otsides, aeg-ajalt läbi võsa rammides. Mida lähemale torn jõudis, seda aeglasemaks muutus meie liikumiskiirus. Enne päästvat silda, mida ületades tornini jõuda oli meil vaja ületada lai veesilm. Astusime kukesammul kaikalt kaikale, et mitte vette prantsatada, tasakaalu säilitamiseks hoidsime kätega peenikestest puuoksadest kinni. Just sellises kohas üks väike vääratus juhtuski ja Cärolyni jalg oli karmauhti veega üle ujutatud. Läks napilt, et tervenisti vette ei prantsatanud. (Kleone logis on sellest elamusi pakkuvast kohast ilus pilt lisatud. Meil siis oli lisaks veele mängus ka jää ja lumi.) Sillale pääsenuna käis kiire soki vahetus ja matk sai jätkuda.

Kui torni juurde jõudsime oli tunnike juba läinud. Tüdrukud otsisid üles aarde, ronisime torni, nautisime vaadet. Margus ja mina üritasime meenutada 2016 aasta kevadet, mil siin RRR raames käisime. Ei saa öelda, et ülearu palju midagi meenunud oleks. Fakt on aga see, et täna oli torn meie päralt ja ühtegi jalajälge lumes enne meie saabumist polnud. Edasine teekond oli, võrreldes sellega, mis nüüd juba selja taha jäi, oluliselt lihtsam. Mõningaid ehmatavaid jää raginaid sai aegajalt kuulda, kuid liikusime juba täiesti arvestava kiirusega. Isegi palav hakkas natuke.

Korraga paistiski meile vastu mägi. Madisemägi! Päris kena oli seda talvist metsa selle mäe otsast vaadata ja kui ilusad ning uhked mitmeharulised männid siin kasvasid. Loona ahmis neid silmadega ja unistas ronimisest. Otsustasime kõigepealt üles otsida aarde ja alles seejärel muid objekte uudistada. Leitud sai kiirelt ja hetkel, mil aarde karpi jäädvustasin tardus Loona paigale nagu oleks tonti näinud aga väitis ise, et nägi just inimest. Kus?

Siin?

Mittekusagilmaal?

Oligi inimene, mitte tont! Algul üks, siis juba kaks, hiljem neli. Tervitasime eemalt ja suundusime torni uudistama. Torni, mille kohta teadis Loona rääkida, et Karl olla siin ööbinud. Meist ei paistnud keegi tahtvat sinna ronida, mõte seal ööbimisest tundus hulljulge teona. Kuna seltskond võttis samuti suuna aarde poole siis Loona läks uurima, kas tegu on geopeituritega. Ma sisustasin selle aja tornis turnimisega, ainult mõned kümned astmed, kus tundus veel igati ohutu ja mõnus. Sealt oli vaade veel uhkem ja maja asukoht kenasti näha. Vahepeal naases Loona ja teavitas, et polnudki geopeiturid, vaid niisama matkajad. Uudistasime ka majas ringi, tegime sissekande külalisraamatusse. Kinnitasime keha ja asusime tagasiteele. Tee oli lihtne, kuna kohatud seltskond oli ülejäänud matkarajale jäljed lumme astunud. Nüüd oli juba jälgede järgi enamasti üsna üllatuste vaba astumine. Vahvad nägid välja puud jõe servas, kel olid jäised kraed kaelas, mille järgi oli selge arusaam mis kõrgusele on vesi küündinud ja millisel kõrgusel on veest saanud jää. Ilm oli vaheldusrikas. Enamasti rahulik, kuid oli ka hetki, kui tuul lund hoogsalt laiali pildus.

Enne matka alustamist oli meil laual ka väike mõttepoeg, et käiks ka aarde "Pusle #19 - Šveitsi juust" juures ära aga kuna punane lipp oli masti tõmmatud, siis see plaan kukkus täna kolinaga kokku. Teisalt ega me poleks jõudnudki, kuna selle rännaku peale siin kulus meil viis tundi.

Lõpetuseks kasutasime lõkkekohta sihtotstarbeliselt. Keegi oli tule juba üles teinud ja siis ise ilmselt matkama läinud. Kokkuvõtvalt oli muhe ettevõtmine koos super positiivsete matkasellidega ja tõepoolest külastamist vääriv koht! Aitäh!!

Täiendus: Tagantjärgi tarkusena mina küll ei kurda, et polnud eeltööd teinud ega teiste logisid lugenud. Kui oleks teadnud, mis meid ees võib oodata - poleks pooltki nii põnev olnud ;)

Laupäev. Lumi on juba lagedatel ära sulanud, metsas teist ikka leidub. Kirjeduste järgi pole siin tegemist laudtee-tüüpi rajaga ja sellepärast ei pea kartma jäätunud monorelssi.
Kõigepealt plaanime vallutada Altmetsat, aga juba mõnesaja meetri kaugusel parklast laidab veetakistus selle mõtte maha. Kummik on autos, kuid silma ja lapsepõlvekogemuste järgi täpselt nii kõrge, et saaks rõõmsalt vee sisse rüübata.
Ots ringi, matkasaabas jääb jalga ja Altmetsa jääb tagasiteele võtmiseks. Matkarada on pisut sulanud, aga kenasti läbitav kuni rippsillani, edasi algab metssigade tallermaa. Mõnes kohas annaks kohe kartuli maha panna.
Põdrad ja kitsed on ringi rännanud ja pokumaastikul enne Madisemäed vilksatab paar kitse põõsastikku. Karu õnneks veel tukub.
Jalad on veel kuivad, kuigi paaris kohas nõudis veetakistuste ületamine korralikku kergeks-kiireks-mõtlemist. Imetleme kõrgendikku, kolame onnis ja asume tagasiteele. Altmetsani pole rajal midagi viga ...

Täname aarde eest!

Tegelikult oli plaan suusatada Šveitsi juustu sööma aga Kirna baasi tabasin helistada alles hommikul- toimus laskmine kuni kl 13. Aga ega midagi, Madisemäe oli alternatiiviks samuti väga hea. Kolm võitlejat varustatuna svenssonite valgete välkudega plaanisid suusatada mööda Kirna matkarada ja seejärel läbi metsa Madisemäele. Olles Võrumaa lumega harjunud, tabas paha üllatus, et siin metsade vahel on veel vähem lund, kui Tartu linnas. Matkarajas u 3/4 on enamvähem suusatatav aga 1/4 on mõistlik suuski seljas tassida. Madisemäe teeotsas sai selgeks, et suusad on parajad matkatakistajad ja edasi läksime jala. Pool meetrit lund oleks maha langenud puude probleemi lahendanud aga mida pole, seda pole. Metsavahel ja mäel endal kulges mõne päeva vanune sissetallatud rada, otse aarde suunas aga viimasel hetkel siiski mööda, ju vist polnud geohuvilised ikka. Aardekarp oli korrektses seisundis ja avamata augustist saati. Majakese juures tegime pekipiruka ja tee pausi, väikese võimlemise järel süttis ka lõke. Kohapeal vedelenud küttematerjal sai järgatud ja majja tõstetud, ikka järgmiste matkajate meeleheaks. Lähtutud sai põhimõttest, et jäta laagriplats paremasse seisu, kui sa selle eest leidsid.
Edit: lisan juurde pildi, milline nägi välja Madisemäe aastal 1950.

Kena värk. Siin siis Madismäe Kalle elaski. Mägrauru, kes endale korraliku keldri, et siidreid jahedas hoida, leidsime üles. Muidu see sõjaväe vaatetorn oli ka väga hirmus, ju sealt pommitamistulemusi vaadeldi, kuid ise ei julgeks kunagi sealt väljaspoolt üles ronida. Hirmus värk. Aga koht ja ajalugu on võimsad, aitäh tutvustamast ja siia jõudmast. Meie tegime süsatamtka Kirnast Šveitsi juustuni ja tagasiteel alustasime teekonda aardeni rippsilla juurest. Aardeni viis väga kena tee, võib vaid kiita ja tänada. Üsnagi mõistlik matk sinna.

Pedja jõel kajakiga jõeäärsele aardele lisaks jalutasime boonusena ka Madisemäele. Teeraja leidsime kenasti üles aga tee ise läbi metsa oli üsna porine. Meid see aga kuidagi ei takistanud ja peagi olime Madisemäel. Torni vaatasime eemalt ja sinna ronimisele isegi ei mõelnud. Panime nimed logiraamatusse kirja ja sammusime tagasi jõe ääres rippsilla juurde jäetud kajakkide juurde.

Tähelepanekuid, kuidas aare leida kergemini vähema taagaga kui meie kaks: 1. Lähene helikopteriga (Sõnajalad või Gross ehk laenavad). 2. Paat aitab umbes pool teed, ülejäänud tee on liiga kuiv. 3. Jala saab pool teed, ülejäänud tee on liiga märg. 4. Laetud aku kaasa 5. Kõik, mis vähegi tarbetu, jäta maha.

Tõepoolest, geopeituseta poleks sattunud.

Oli see alles matk. Arvasin, et edasi-tagasi 4km ning mis see ära ei ole. Kuni matkatee lõpuni oligi kerge matk, aga kohe Madisemäe poole minnes kadus rada ära. Õnneks suutis telefon maa-ameti kaardilt raja koordinaadi võtta ja gpsi abiga suutsime raja uuesti leida. Polnud ka infot, et kummik on suureks abiks ja seega ma saabastes ja Liis tossudes üritasime jalgu kuivaks jätta. Mul see tänu headele saabastele isegi õnnestus. Aga paras piin oli. Lõpuks jõudsime kohale ja polnud huvi kohaliku eluga tutvuma jääda, logides tulid jälle sääsed välja. Huvitavad sääsed see aasta. Kõndides neid ei ole, aga logima hakates on kõik kohal ja hiljem edasi minnes kadunud. Tagasi teel enda arust olime rajast 5m kaugusel metsas kõrgemal pinnasel, aga tegelikult sujuvalt kandusime ära või siis oli tee kaheks läinud. Ühel hetkel olime 100m teelt ära kaldunud ning lihtsalt vett täis metsas. Õnneks tühjad patareid pidasid gps-is vastu, ühtegi muud sihti seal abiks polnud võtta ning ära eksida on kerge. Rõõm oli suur, kui siit metsast välja saime.

Plaanisime matkarajalt väikese kõrvalepõike teha, et see aare ka ära logida. Esialgu oli õige ristmiku leidmisega probleeme, kuid natuke tatsasime soos ning lõpuks jõudsime “kiirteele” välja, siis saime taas tempo üles. Kuniks mõlemad kangestusime, kui nägime porisse pressitud karujälge - nagu õpikust! Ja kõrval veel pisike ka - ei tasu jamada! Peatusime ja mõtlesime, mis edasi teha, guugeldasime, mida teha, kui peaks karuga kohtuma. Igatahes edasi otsustasime minna telefonist valjult muusikat kuulates ja hoolega ümbrust jälgides. Kiirtee viis otse Madisemäele ning aarde leidmine ei võtnud ka kaua aega. Panime nimed kirja, vaatsime veidi ringi, kaalusime torni ronimist ning pidasime lõunat. Seejärel tuldud teed tagasi. Suur suur tänu siia juhatamast, imeline koht. Kui seda karupaanikat olnud poleks, oleks võib-olla rohkem suutnud olukorda nautida, kuid see-eest ei unune see vist kunagi. Aitäh!

Matkatee lõppes ja sisenesime metsa, või õigemine võssa. Mingi aimatav tee nagu oli ja ei olnud ka. Lembitu juhtimisel jõudsime lagendikule ja leidsime aarde. Tegime väikese hingetõmbe pausi ja hakkasime tagasi minema. Nüüd leisime täitsa mõnusa raja ja tuju läks paremaks ja samm kiiremaks.

Siiani ikka andis ronida. Aga lõpuks jõudsime kuidagi ikka kohale, tänud.

Olin mõttes valmis hoopis raskemaks käiguks. Selgus aga, et vaja oli vaid korraks võsas ragistada, kui ei saanud kohe õiget teeotsa kätte, ning siin-seal üle paari mahalangenud puu ronida. Koht ise oli ka käimist väärt. Tänud peitjale!

See eepiline aare kohe tõmbas mind. Eelmine õhtu olin kuudiga platsis et hommikul kohe rajale saaks. Matkarada oli väga lux ja toredate infostendidega, ei mingit soppa ega vett. Kahjuks rattaga seal sõita ei tohi. Lõpus tundus kruusapõhjaga teejupi järgi, et olen sattunud mingile uusarendusele. Õnneks kulusid siiski kummikud ja vihmapüksid marjaks ära kui võsa vahele keerasin. Madisemägi üllatas kauni niidu, nõlvaku ja kuuskedega. Väga ilus peidetud kohake. Ronisin muidugi ka ja puhkasin onnis. Söömine seal aga läbu tõttu ei õnnestunud. ühe inimese rippsild oli ka huvitav, lubatud õppepommi aga ei leidnudki sealt. Viie tunni pärast jõudsin rahulolevana ringiga tagasi parklasse. Aitäh ja tervitused Sm.Kasele.

See väike matk oli jah tänase päeva plaan nr.1. Ilm oli taas imeline. Pakkisime kummikud seljakotti ja asusime teele. Ei tulnud pähegi autoga kusagile lähemale suruda. Noppisime seeni ja nautisime ilusat ilma. Teadsin, et varsti tuleb kummikud jalga panna kui äkki... torn otse nina ees. No millal siis kummikuid vaja läheb?! Selgus, et ei läinudki :)

Loomulikult ei hakanud me torni ronima. Ei ole see meie teema :) Vaatasime pisut ringi, panime nimed kirja ja hakkasime tagasi kulgema.

Täname matka eest!

See oli tegelikult tänase päeva põhieesmärk. Olin lugenud raskest maastikust ja olin kuulnud, et hetkel pidi kergem olema. Auto jätsime soovitatud parklasse ja otsustasime kogu matkarjal läbi kulgeda. Mingil põhjusel oli see heas korras ja kujutaski ennast toredat kulgemist, mida kohati õnneks vaid mõned puravikud peatasid. Teadsime, et raskem osa peaks ees olema, aga kui see saabus siis otsustasime et las need kummikud sinna seljakotti jäävad, kuna tegu oli ju vaid kergelt võsastunud teerajal liikumisega. Põdrakärbsed olid hulga suuremad kiusajad. Kuskil natuke enne lagendiku kuulsime hääli ja siis nägime umbes 70 a prouasid, kes heas meeleolus ja samaheas füüsilises vormis. Suutsid meilt veel küsida, et kuskohas nad nüüd õieti on, meie seltamise peale ütlesid, et tegelikult nad ikka enamvähem teavad, aga tulid oma minevikuradu külastama ja näed ei leidnud matkaraja pöördekohta hästi ülesse. (Ja teie räägite raskest maastikust!) Meie eripäraks oli, et maja me ei näinudki, küllap seetõttu et Karlihotell kohe silma hakkas, loomulikult ei roninud meist kumbki sinna ülesse. (meil on evolutsioonis omandatud instinktid ikka veel alles). Täname peitjat - tore oli nii matkarada, kui selle jätk siia ootamatule rabasaarele

Alguses oli plaan teha täna suurem geotuur aga Tartust välja sõites tuli hoopis mõte Madisemäele matkata. Ammu siia tahtnud tulla ning tänane ilus suvelõpuilm sobis matkaks ideaalselt. Jätsime auto parklasse ja alustasime teekonda Pedja lõunakallast pidi. Jalutuskäiku saatsid kopra tegevusmärgid, rohked loomajäljed rajal ning metsikus koguses linde ümber meie. Päike paistis ning ilm oli umbne ja palav. Higi hakkas voolama, see meelitas kamaluga tüütuid põdrakärbseid ligi. Üle rippsilla Madisemäele viivale teeotsale, mille leidmine õnneks raskusi ei valmistanud. Astumine on praeguse kuiva ajaga ikka väga lihtne.

Piltidelt tuttav raketi kest andis märku, et olime kohale jõudmas. Esialgu võtsime suuna hurtsiku poole, kuna lagendikule jõudes hakkas see silma ning sissetallatud rada suundus ka sinnapoole. Lahedad joonistused ikka kaunistavad hurtsiku seinu. Muidu nagu tavaline hooldamata matkahurtsik ikka. Panime kohalikku raamatusse logi kirja ning uudistasime ümbrust. Kahlasin läbi endakõrguste nõgeste ka allika juurde. Nagu arvata, kuiv oli. Edasi suund torni. Teel sinna mainisin ka Kätlinile, et üks tüüp lausa ööbis seal natuke aega tagasi.

Rühkisime üles. Vaadates seda onni ja seda põrandat, siis natuke tekitas küsimust küll, et kus ja kuidas Karl seal ööbis :D Tegime pilte ning loendasime redelipulgad ka ülalt alla ära. Viimasena panime ka logi aardesse kirja ning alustasime tagasiteed. Altmetsal tegime jões kiire nudi-supluse ja pesime 9km jooksul kogutud põdrakärbsed maha. Saime vaevalt riidesse, kui uued matkalised sinna jõudsid. Käisime ka tornis, üritasin meenutada, kus aare peidus oli, aga ei meenunud, selle leidsin täpselt 8 aastat tagasi. See eest peidus kohalikku logiraamatusse sai küll logi kirja.

Aitäh siia juhatamast, oli väärt matk!

Altmetsalt tulles tulles jõudsin rippsillani. Oot... ma pidin ju Madisemäe poole keerama. Natuke kõndisin tagasi ja otsisin õige raja üles. No mis nii viga Madisemäele minna, kui rada on sisse kõnnitud. Natuke sai puid kallistada, et neist üle saada ja väikest närvi ergutust pakkusid ka üksikud nõgesed. Vaatamisväärsus, raketi jäänus, sai ka raja kõrval enne lagendikule jõudmist ära nähtud. Uitasin aarde juurde ja istusin logimiseks lõkkekoha juurde palgile. Lugesin logiraamatu sissekanded pikniku kõrvale läbi ja jätsin ka oma muljed sinna. Aardega on kõik hästi. Ühel hetkel sain aru, et ma ei kuule midagi. Väga võimas tunne on Madisemäel seista täielikus haudvaikuses!

Tagasitee tuntus kuidagi lühem olevat, peagi olin tagasi Kirna rajal ja rippsilla juures. Suured tänud siia metsade keskele juhatamast!

Kuna ilmateade oli tänaseks normaalse matkailma lubanud (sooja kuni 20 kraadi koos kergete hoovihmadega), tuli ettepanek võtta ette üks matkaretk ja vaadata üle vähemalt osa Kirna matkarajast. Kuna eeldatav matkaseltskond on suurepärane ja mul oli niikuinii tahtmine kunagi Madisemäele tulla, olin loomulikult selle mõttega päri. Varusime aega retkeks Madisemäele ja tagasi terve päeva, kulutasime sellest aga vaid viis tundi :)
Tänud aarde eest! Me ei võtnud midagi ega ka jätnud.