Manõja Suarõkeskus
Kirjeldus
Manilaid - Manija - Manõja.
Esimest korda on saart mainitud 1560. aastal Holm Maune nime all. Saar oli kuni 1933. aastani asustamata, mil saarele tulid elanikud naabersaarelt Kihnult.
Manija on otsekui Kihnu väikevend ja manijalased kihnlaste rahvakilluke. See väike kivine saareke oli sajandeid mandri mõisa heinamaa ja kalurite peatuskoht. 1933. aastal, mil Kihnu saar kihnlastele kitsaks jäi, kolis siia 22 peret. Sellest tulenevalt on kultuurilised seosed nende kahe saare vahel väga tihedad. Praegu elab saarel alla 40 elaniku ning mitmed majapidamised on kasutusel suvilatena.
Piki kogu saart kulgeb rändkivirikas seljandik ja sellel saare ainuke tee. Saare keskel tee ääres asub ka Pärnumaa suurim rändrahn Manija Kokkõkivi. Saare edelatipus päris mere piiril trotsib tuuli 1933. aastal ehitatud kaheksa meetrit kõrge tuletorn.
Umbkaudu viie kilomeetri pikkuse saarekese jalutab tipust tipuni läbi mõne tunni ja ühepäevase käiguga (tee põhjatippu lõikab läbi kahjuks eramaa). Et Manija oma kõige laiemast kohast vaid pool kilomeetrit lai on, paistab tee pealt kõik kenasti kätte. Manija pakub aga ka vaikset looduslähedast puhkamisvõimalust ning külalisi on vastu võtmas õdus Riida turismitalu.
Manija Saarekeskus - kihnu keeles Manõja Suarõkeskus.
MTÜ Manõja Kultuuriselts, Manija saareelanike vabatahtlik ühendus, loodi 2007.aasta kevadel. Koostöös Kihnu Instituudi ning Tõstamaa vallaga ehitati ning sisustati endises Vaigu talus Manõja Suarõkeskus, kus asuvad raamatukogu, internetipunkt, käsitöötuba, arenev muuseum ning ruumid pidudeks, konverentsideks.
Manõja Kultuuriseltsi eestvedamisel peetakse igal aastal augusti esimesel nädalavahetusel Manõja Päevi.
Manõja Suarõkeskuse igapäevatöö eest hoolitsevad Annelii Havik ning Svea Aavik. Keskus on suvekuudel lahti külastajatele reedel, laupäeval, pühapäeval. Teistel aegadel tuleb ette helistada.
Seotud lingid:
Manilaid - Manija - Manõja.
Esimest korda on saart mainitud 1560. aastal Holm Maune nime all. Saar oli kuni 1933. aastani asustamata, mil saarele tulid elanikud naabersaarelt Kihnult.
Manija on otsekui Kihnu väikevend ja manijalased kihnlaste rahvakilluke. See väike kivine saareke oli sajandeid mandri mõisa heinamaa ja kalurite peatuskoht. 1933. aastal, mil Kihnu saar kihnlastele kitsaks jäi, kolis siia 22 peret. Sellest tulenevalt on kultuurilised seosed nende kahe saare vahel väga tihedad. Praegu elab saarel alla 40 elaniku ning mitmed majapidamised on kasutusel suvilatena.
Piki kogu saart kulgeb rändkivirikas seljandik ja sellel saare ainuke tee. Saare keskel tee ääres asub ka Pärnumaa suurim rändrahn Manija Kokkõkivi. Saare edelatipus päris mere piiril trotsib tuuli 1933. aastal ehitatud kaheksa meetrit kõrge tuletorn.
Umbkaudu viie kilomeetri pikkuse saarekese jalutab tipust tipuni läbi mõne tunni ja ühepäevase käiguga (tee põhjatippu lõikab läbi kahjuks eramaa). Et Manija oma kõige laiemast kohast vaid pool kilomeetrit lai on, paistab tee pealt kõik kenasti kätte. Manija pakub aga ka vaikset looduslähedast puhkamisvõimalust ning külalisi on vastu võtmas õdus Riida turismitalu.
Manija Saarekeskus - kihnu keeles Manõja Suarõkeskus.
MTÜ Manõja Kultuuriselts, Manija saareelanike vabatahtlik ühendus, loodi 2007.aasta kevadel. Koostöös Kihnu Instituudi ning Tõstamaa vallaga ehitati ning sisustati endises Vaigu talus Manõja Suarõkeskus, kus asuvad raamatukogu, internetipunkt, käsitöötuba, arenev muuseum ning ruumid pidudeks, konverentsideks.
Manõja Kultuuriseltsi eestvedamisel peetakse igal aastal augusti esimesel nädalavahetusel Manõja Päevi.
Manõja Suarõkeskuse igapäevatöö eest hoolitsevad Annelii Havik ning Svea Aavik. Keskus on suvekuudel lahti külastajatele reedel, laupäeval, pühapäeval. Teistel aegadel tuleb ette helistada.
Seotud lingid:
Läheduses olevad aarded
Pildid
Logiteadete statistika
Logiteated
Laiuelanikud (kas nii öeldakse :D) olid tee teinud väga nauditavaks. Oli kivist konn, lambapood ning veel igasuguseid omapäraseid kunsttükke. Logimine, joogipaus ja edasi. Aitäh!
GPS näitas eriti "puusse", olin selle oma seadistustes geopeituselehel ära keelanud.
Aga ei, sain väikese vihje ja kuni teised pikemaks teekonnaks valmistusid, sain aarde ilusti ära logitud. Teistel oli see juba leitud.
Aitäh aarde peitjale leiu eest ☺️
Mäletamist mööda olen siin keskuses kunagi kooriga käinud, eks meil laululaager vms saarel oli. Täna sammusime kindlalt õigest kohast aaret võtma ja logima. Samal ajal peatus meie juures üks Läti auto ja küsis kohe, et kas oleme geopeiturid. Ise ta nime logiraamatusse kirjutama ei kippunud kuna tal oli see juba varem logitud .. :) Tänud peitjale!
Kiire leid loogilisest kohast. Peitjaile tänud!
Tagasiteel (pärast mõnusast Vurriga kimamist lahejääl) Sorkholmi ja Jalutuskäik merre juurest palusime ennast Vurri pealt maha ja otsustasime, et lõpetame toreda päeva väikese saare puhastusega Manijal. Suarõkeskuses sai mingi 4 aastat tagasi ka käidud ja aardele pilk peale pandud, kuid tookord jäi see leidmata. Täna panime siis nimed kirja. Tänud!
Ega siin ka miskit öelda väga ei oska. Kui siis seda ,et proovisin veidi kaasa mõelda kui Jokker6 juhendas ja nnes aarte võttis. Logimine toimus jälle kõigil üli kiirelt. Mull oli ikka veel soe. Tänan.
Manijale olen tahtnud oma jalga tõsta ikka päris kaua. Täna see päev lõpuks ka oli. Jääolud on ju väga head üle mitmete aastate. Saab sinna ka rahulikult autoga praegu kohale, jala on aga palju parem :)
Sai ennast ka punti sokutatud. Leiud tulid meeldivalt kiirelt ja ilmaolud olid ka täiesti talutavad esialgu. Tagasiteel oli tuul vastu ja oli veidi vilu. Aitäh Manijale peidetud aarete eest ja seekordsele otsimiskoosseisule ka! Oli tore!
Tänaseks lubas krõbedat külma, aga see meie plaani Manija saar(! mitte laid) aaretest puhtaks teha, ei rikkunud. Soojad riided selga, soojapakid lastele kinnastesse ja alustasime sadamahoone tagant krõbinal üle jää minekut. Jäärada oli ees nagu korralik maantee.. autosid sõitis siin täna rohkem kui meil kodutänavas. Eemalt oli näha, et liiklust jagus ka Kihnu poole. Liikusime saare tippu ja tegime nõudepeatuseid logimiseks. Siis läks päike pilve taha ja chill mode on - hakkasin uskuma, et vist isegi on mingi -20 väljas. Tegime muuseumihoone eeskojas peatuse, et väiksem matkaline (4-aastane) üles sulatada. Kokku tuli umbes 9 km. Oli jälle üks meeleolukas päev toredate geohoolikutega. Aitäh peitjale!
Aerutamispäeva pikim jalutuskäik tõi meid sadamast aardeni ja tagasi. Tegime aarde juures mõnusa sõõgipausi miljonivaatega- neid kohti kust enam vaate pärast ära ei saa oli sel päeval päris mitmeid. Ei teagi mis saare nõidus see on. Tänud kutsumist!
Enne saarele jõudmist ütles Ahto, et ei tea kus seal matkarada on, saarel ainult asfalttee. Mina ütlesin et see sama üks tee ongi aga pole minit asfalti seal, ikka kruusatee. Ei uskunud, et siia pisikesse kohta asfalt on tehtud. Kui saarele saime ja selle aarde poole tulema hakkasime, selgus et ongi asfalt. Toredaid üllatusi pakkus saar meile veelgi. Tänan aarde eest! Lambapoodi ja muuseumi külastan loodetavasti millalgi tulevikus.
Tänud aarde eest!
Leitud. Aitäh!
Saare esimene aare. Aitäh.
Põnevad paigad ja hea oli uudistades ka aare noppida. Aitäh!
Enne muuseumisse minekut, panime nimed aardesse kirja. Logiraamatus sai nimi kuskile ettepoole, avastasin hiljem, et polnudki viimane leht. Aitäh aarde eest!
Aitäh peitjale!
Eile mõtlesin, et mida küll täna ennem teatrit teha. Otsustasin Manõjat külastada ja see osutus nii õigeks päevaks kohe.
Saare keskelt jooksis joon, kus loodessejäi ilus ja kagusse süngete pilvedega ilm. Nii ilus kontrast oli.
Siin nägin esimest korda elus ära vesipüksi. Sattusin sellest nii õhinasse, et unustasin üldse selle punktikese ära. Õnneks paarisaja meetri pärast tuli see mulle ikka meelde.
Üritasin muuseumit ja ka muid asutusi külastada, aga kahjuks olid kõik kinni.
Pärast muuseumikülastust sai ka aare üles otsitud. Aitäh peitjale.
Leidsin, aitäh.
Leidsime! Võtsime mündi.
Tänud
Olime juba tunnikese vist saarel jalutanud, kuid ühtegi inimhinge polnud veel kohanud. Täitsa nagu asustamata saar :) Saarekeskuses polnud ka vist ammu juba midagi toimunud, inimtegevuse olemasolu reetsid vaid eilsed jäljed ümber maja. Kuid needki polnud kohalike tehtud, ikka geopeiturid, kes siis muu ;) Meie astusime neid samu jälgi mööda võimalikud peidukohad läbi ja õiges kohas võtsime ka karbi välja. Aitäh saarele kutsumast!
Leitud, logitud, tänan!
Leitud tänan!
Tänud aarde eest.
Kolmepäevase ägeda paadiseikluse esimene päev Manilaiul. Pilvitu taevas, päike ja 30 kraadi sooja tegid siinse matka nauditavaks. Tutvusime saarega ja otsime aardeid. Tundus, et oleme saarel üsna omapead, polnud siiani ühtegi teist inimest peale meie kohanud. Siingi valitses vaikus, oli hea rahulik aaret otsida.
Jalutuskäik jätkub. Aitäh peitjale.
...
Üliäge ja meeldejääv mereretk: 3 päeva, 13 saart ja laidu, 30 kraadi sooja, päike ja vahva seltskond :)
- päev: Manilaid-> Kihnu
- päev: Kihnu-> Rohuküla-> Hobulaid-> Seasaar-> Väike-Tjuka-> Tjuka-> Harilaid-> Heinlaid-> Saarnaki-> Hanikatsi-> Kõrgelaid
- päev: Kõrgelaid-> Vareslaid-> Kesselaid
Minu jaoks oli uus see, et alles 1933 siia inimesed kolisid. Igatahes saar oli väga kena ja kindel koht, kuhu kuhugi lihtsalt niisama tagasi tulla ja chillida.
Leitud Manilaiu-Kihnu tripi käigus.
Kiir tuur,
Tànud
