Näed aga kätte ei saa 2

Aarde omanik märkis aarde uuesti kättesaadavaks.

Tegu oli muidugi näpukaga, 2024 ikka, jah.
Lootsin, et ehk omanik võtab jalad kõhu alt välja aga olgu siis peale.

Minu tähelepanu köitis teade aarde kättesaamatuks muutmisest ja selles olev info, et leitud viimati 2022. Ometi on siin paar rida allpool minu leiulogi aastast 2024. Hmm, tuletasin meelde, mis ja kuidas oli ja mõtlesin, et sellises kohas selliselt peidetud aare vaevalt kaduma on läinud. Kuna olin viimane leidja, siis võtsin vaevaks uuesti kohale minna.
Ja nagu ma arvasin, oligi aare täitsa olemas. Jah, karp on hästi peidus ja võib-olla mitte just tänastele standarditele ja harjumustele vastavalt peidetud ehk maas samblavaiba all. Mina ei hakanud ka mingit ümberpeitmist tegema, sest siis kaoks peitja esialgne mõte. Hetkel küll jätsin õiget kohta tähistama ühe kõvera oksajändriku, tegin fotosid ja võtsin koordinaadi. Et kui saan kellelegi leidmisel abiks olla, siis võib julgelt küsida.
Lõpetuseks siis, et ei maksa kohe peale paari mitteleidu asja kadunuks kuulutada, vahel võib lihtsalt hästi peidus olla see karbike.

Aarde omanik märkis aarde ajutiselt kättesaamatuks.

Pole leitud alates 2022.

See linnukene on oma asukohta ja saba suunda mitu korda vahetanud, peale aarde avaldumist. Suht võimatu on selle segase kirjelduse järgi midagi leida. Sõprade abiga sain siiski punkti kaardile ja täna otsustasin asja uurima minna. Tund aega kohapeal poleerimist ei andnud mingit tulemust.

Seda aardetäppi kaardil olen näinud küll aga tegutsema pole eriti kutsunud, sest leidmisjuhend tundus üsna abraka-tabra. Ei saanud miskit aru ei õdedest ega linnust nii kaardivaadet uurides ega ka kohapeal avatud pilguga ringi vaadates. Ja nii ta jäi oma aega ootama.

Kuna siinkandis enam midagi muud otsida pole, siis otsustasin veel ühe võimaluse sellele aardele anda. Kui veel avastasin, et seda aaret pole juba 880 päeva leitud (kauem leidmata aarete tabelis 20. koht), siis tekkis juba sportlik huvi. Lugesin tähelepanelikult logiteateid, tegelesin veelkord erinevate kaartidega ja siis hakkas välja joonistuma üks piirkond, mida potentsiaalikaks pidasin. Tuleb tunnistada, et sinna liikumise juhend mind küll karvavõrdki ei aidanud, küll aga proovisin tagasituleku kirjeldust vägisi selle asukohaga sobitada ja midagi nagu hakkas looma. Igaks juhuks tegin enne õue minekut ka inimgeokontrolli ja kui sain teada, et olin üsna täpselt õiget kohta tabanud, siis tasus ka õue mängima minna.

Auto jätsin kuskile poolele teele nulli ja lõpu vahele, et ikka natuke jalutamist ka oleks. Väga mõnus lonkimine kuni viimase 100 meetrini. Seal sai tunda seda looduse lopsakamat poolt aga lohutasin end, et kindlasti on suvel veel hullem. Isegi praegu naksasid nõgesed läbi matkapükste. Kohale jõudes hakkasin ümbrust vaatlema, et millise puu juure alla tuhnima minna, kui silm jäi pidama ühel asjal ja sinnapoole liikudes sõna otseses mõttes aardele otsa koperdasin. See oli küll nüüd minutiga leitud, kuigi arvestades peiduviisi ja seda, et paar aastat pole keegi leidnud, võinuks siin tunde otsida. Aardekarbiga kõik parimas korras, logiraamat kuiv. Lugesin läbi ka karbis oleva teekonna selgituse ja alles nüüd sain aru linnu olemusest. Kokkuvõtteks suur rõõm, et selle segasevõitu asja nii kiire leiuga lõpetatuks sain lugeda. Peab taaskord tõdema, et igal aardel on oma õige aeg ja minu jaoks oli just täna selle aardeleiu õige päev. Tänan mõnusat seiklust pakkumast!

Leitud, logitud, tänan!

Kaarditöö kodus tehtud.kohapeal läks ikka aega.Aitäh!

Sõitsime mööda kalameeste teid kohale ja kogemata sattusime täitsa valesse kohta. Lõpuks taipasime, Dauno ajas auto lähemale ja avastas põõsaste vahelt peaaegu laiba. Noh, eemalt tundus nii, ligemale minnes vedeles maas elusuuruses silikoonist naine. Mida kõike metsast ei leia. Päris mitu teooriat oli, miks selline kallis vidin sellises kohas, hüljatuna.
Ahjaaa, aare, selle leidsime muidugi ka.
Tänud, oli põnev

Keila elanikuna minu jaoks kolm õde ja linnuke selgitamist ei vajanud, aga edasi läks kirjeldus segaseks. Tagasitee kirjelduse järgi sai õige punkt siiski kaarditöö abil päris ruttu paika, aga kuna sinna igasugusel aastaajal liikuda ei taha, siis jäi ootele.

Täna tundus aarde järele minemiseks hea päev - ilm ilus ja nõgesed alles madalad. Miskipärast võtsin pähe üritada siis ikkagi see juhistele vastav lähenemistee üles leida. Kodus panin ligikaudse marsruudi paika. Kohapeal meetritele vastavas kohas igihaljaid ei leidnud, võib-olla valisin ikkagi vale tee - ega see linnukese saba suund just eriti täpne juhtnöör ei ole. Veidi kaugemal leidsin igihaljad ja nende juurest suutisin kaardi järgi ka lähima kraavi leida, aga mingit vulinat ei kuulnud. Kulgesin siis mööda kraave, otsisin ületuskohti, mis väga võssa ei viinud - ei saa öelda, et ma teist teed valides oleksin millestki ilma jäänud.
Varsti pärast kohta, kus minu ettekujutus õigest marsruudist sai kokku tagasiteega, nägin metskitse üle põllu jooksmas. Edasi oli juba mõnus põlluservas astumine. Päike paistis ja lõokesed laulsid.

Lõpp oli ka sümpaatne. Muidu poleks sellisesse huvitavasse kohta sattunudki. Aardele lähenesin ülevalt ja ei mõistnud, miks ma peaks seda alt tegema. Peidukas ei olnud just selline, millist nii looduslikus kohas oleks oodanud, aga paistab, et täidab oma eesmärki hästi - logiraamat väga puhas ja kuiv.

Mul oli jh vaja kaasa tolknejat ja näe leidsingi, lisaks leidis kaaslane ka aarde. Tänud kutsumast, oli tore matkata!

Annel oli kodutöö kenasti tehtud. Ma tolknesin niisama kaasas. Samas oli must kasu ka, lõpus leidsin konteineri just mina. Mulle jälle meeldis, päris lahedad kohad, kus konnata ja ega siia naljalt ise poleks sattunud. Lõpp oli ka tore, aitäh.

Mitu korda olen seda mõistatust kaardil lahendanud ja ikka jõudsin ühte ja samasse kohta. Palusin lõpuks Janarilt geokontrolli. Peale rohelise tule sain ka mõned suunavad vihjed lisaks. Suur aitäh! Lubas enam-vähem normaalset ilma ja vedasin Carolysi õue. Arvasin, et teekond saab lihtsam olema, aga koos lapsega (kellel on vaja hädasti ise kõndida) oli see ikka paras retk. Nulli jõudes läks leidmine juba päris kergelt ning tagasitee võis alata. Ilm püsis õnneks kuivana ja peale seda matka oli tuju hea, et Keila jälle puhtam on. Aitäh!

Kui Anni eile õhtul välja pakkus, et järgmine päev siia tulla, siis ei saanud kuidagi keelduda. Ausalt öeldes oli täitsa väsitav jalutuskäik aardeni ja tagasi aga nüüd on tuju hea, et see ettevõetud sai. Oli võimalik ka veidi päikest näha, enne kui hall mass võimust võttis. Kui alguses oli Kasparil nii palju energiat ise jalutamiseks, siis lõpuks mängis juba ema süles magamist. (938) Aitäh! EVEJ

Alguses sujus kenasti, kuid siis selgus, et see linnuke ju vehib sabaga ja ei näita üldse enam õiges suunas. Loogika ja kirjelduse lugemine tekitasid siiski mingi nägemuse lõpust ja arusaama, et otsimiseks tuleb paremat päeva oodata.

Täna oli piisavalt hea päev ning vaikselt juba hakkas ligi hiilima tunne, et viimane aeg otsida, enne kui hein rinnuni kasvab ja olukord keerulisemaks muutub. Tänu sellele oli aarde leid täitsa mõnus astumine ja hulka rakvere raibet sai tolmendatud..

Tänan peitmast.

Ütleme nii, et ega see kergelt ei tulnud. Kunagi sai seda aaret otsitud sõpradega, aga siis me linnukesest kaugemale ei jõudnud. Tegin mingi hetk natuke uurimistööd ja sattusin omast arust õigele kohale. Kuu tagasi käisin ka tööpausi ajal lõpust läbi, aga kuna olin pime mis pime, siis ei tulnud ka aare välja. Täna siis uuele katsele. Väike kahtlus oli, et äkki olen vales kohas ja tegin geokõne geokollegile ja veendusin, et ikka olen õiges kohas. Peale tunnist müttamist, võtsin uue kõne, et kaevata oma rasket saatust. Sain veel tuge ja ühel hetkel see va sunnik siis ilmutas. Arvan, et käisin aardest üle ikka omajagu kordi. Nüüd siis see ka siis lõpuks ära korjatud. Tänud peremehele aarde eest ja korraliku väljakutse eest.

See pärl oli minu poolt täitsa kõrvale heidetud. Ei olnud mul häid mõtteid õige suuna valikuks. Kuid kui ühel Tarmoga ühisel istumisel see aare jutuks tuli, sain abistava suuna kätte. Järgmisel päeval olin niikuinii juba naabruses aardeid otsimas ja otsustasin ka siit läbi põigiata. Kuigi jah, ilm ja riietus polnud sobivad. Värskelt maha sadanud vihm oli taimed märjaks kastnud ning minu teksad asusid seda vett kõrgelt taimestikult endasse imama. Kirusin ennast ja jätkasin rassimist. Kui paar korda nõgestega lõua ära kõrvetasin, tekkis juba mõte ots ümber keerata ja mõni teine kord naasta. Võtsin ennast siiski kokku ja jätkasin rassimist. Õnneks olud vaikselt leebusid ja tuju tuli tagasi, vähemalt korraks. Tuvastasin sobiva koha ja asusin otsima. Möödus minut, kümme ja rohkemgi veel. Kui pool tundi vaikselt täis oli tiksunud, asusin appi karjuma. Sain nii mõnegi suunava vihje kuhu piiluma peaks, kuid kasu sellest polnud ja aare jäi peitu. Ja siis ühel hetkel muidugi selgus, et ma pea 100m valest kohast otsin, siis ei jaksanud oma rumalust ära imestada. Loomulikult tuli õigest kohast karbike üsna kiirelt välja.

Tänud.

Kuna Lugeja Loeb aarde juures lasin enda ees ukse sulgeda vaatasin, mis järgmine lähim mõistatusaare on. Kodus olin selle kirjeldust lugenud ja see tundus üsna segane, kuid otsustasin proovida. Algus oli üsna segadust tekitav, kuid midagi nagu sain aru ja hakkasin aga astuma. Ja eks ta täpselt selline olegi, et kui õige asja leiad, siis saad alles aru, kuidas peitja seda asja nägi, kui hästi läheb. Jõudsin enda arvates isegi lõppu ja otsisin seal päris jupp aega. Oleksin peaaegu kusagilt vallilt koos kivilahmakaga alla sadanud, kuid sain siiski kanna maasse kinni surutud. Möllasin endast kõrgemate nõgeste sees, kuid aaret ei kusagil. Lõpuks hakkas sadama ja läks pimedaks. Loobusin. Hiljem varemleidnult maad uurides sain teada, et ma polnud siiski lõppu jõudnudki. Nojah siis. Kunagi tulen siis uuesti.

Mingi hetk sõbraga jalutasime, kuid sattusime hõbelinnu juures totaalsesse segadusse ning lahkusime nukral moel. Siis märkasin, et teine geosõber on aare leidnud ja palusin end veidi lähemalt tõugata. Sain aru, et linnukestel on kombeks liigelda ja sabaga vehkida, mistõttu mina täitsa valele poole jalutasin.

Täna siis parkisin auto ära ning asusin koeraga puugikorjeretkele. Seda seetõttu, et alguses ikka rohi üle koera pea ulatus. Enamus rada oli siiski väga lihtsalt jalutatav, lõpus kohtusin nõgestega, kuid pikad püksid säästsid sellestki. Küll mitte koera, kes elus esimest korda kõrvetada sai ja nõgeseid läbimast keeldus.

Lõpu leidsin ruttu, oli teine täiesti heas korras. Aitäh aarde eest!

Leitud. :) ideaalne jalutus kevadises looduses. Aitäh

Suuremal osal kaardil lahendatud mõistatus. Seda, kuhu suunas vulin läheb, käisime siiski kohapeal kontrollimas. Lõpp tundus kuidagi väga ligipääsmatus kohas ja seega jäi see aare oma aega ootama. Nüüd võtsime siis kraavideäärse jalutuskäigu ette ja leidsime eest täitsa mõnusa paiga. Tänud!

Pràeguses aastaajas on seda teed eriti mônus jalutada, sai tàitsa kuiva jalaga.
Lôpupoole tervitas mind kena rebasepoiss, kes kyll tiba àra ehmatas, aga kyll ta tagasi pàikse kàtte peesitama tuleb. Tundub et koht on ka populaarne kalameestele. Vajalikud toimingud tehtud siis tagasi sai juba shortcutiga. Künkaotsast kodumaja paistab, pole paha.
Vàga ilus koht. Tànud juhatamast ;)

Leitud. Tänud

Mõistatuse algus oli lahe, kohe ei saanud ka aru mida otsima peab aga siis pahh sain nägijaks. Kuni 3da punktini oli lahe, edasi ei saanud enam midagi aru. Mina otsisin hoopis teisest kohast ja lõpuks küsisin oma tulemusele kinnitust ja sain vastuseks, et vapsee vales kohas?!? :O
Õnneks näidati suund kätte aga khmm... sinna see jäi oma aega ootama...
Täna olin vormis ja mõtlesin, et võtan selle väljakutse vastu. Enne kui pimedaks läks olingi omadega juba tagasi plekk kuudis, poole maa peal tagasi hakkas ka vihma sadama aga õnneks kerge niisutus vaid.
Praegu vist hea aastaaeg kuna putukaid ja kõrvenõgeseid polnud, tänud aarde eest :)

Oeh kui segased juhised. Alguses ei saanud aru, keda õdedeks peetakse. Ega ka sellest kui lähedal need nullile on. Praegugi veel ei saa aru, miks "õed" just õed on, mitte aga näiteks vennad.
Üldse oleks jutumärkide kasutamine kirjelduses abiks olnud. Keila ümbrusega tuttavad ehk teavad, et linnu asemel peab otsima "lindu", ning et sobivalt Veekeskuse juures olev kivist lind ei puutu kuidagi asjasse. Teistes aga võib tekitada segadust. Minul vähemalt tekitas.

Ja seega, olles mitu korda alguses käinud, lõpuks küsisin abi varemleidja käest. Sain enamvähem teada kuhu minema peab. Ilma igasugu tiirutamisteta.

Tegelikult on kahju, et juhend nii segane on. Mulle isiklikult tundub, et lõpu leidmine on lihtsam ja mõistlikum, kasutades tagasimineku kirjeldus. Sellise mõistatuse asemel eelistaks pigem multit või kasvõi tavalist aaret. Sest lõpuks valitud koht mulle täitsa meeldis. Vähemalt ilma nende mainitud nõgesteta.

Leitud tuli ikka kaks korda kohal käia et leida ja jalad said ikka korralikult vatti nõgestelt kuna sai ebavajalikult valedesse kohtadesse minna soovitan pikki pükse
Aitüma????????????

Oh seda aaret kll. Aastake tagasi olin selle peale palju energiat kulutanud, aga leidmata ta tookord jäi. Vahepeal teistest aaretes rääkides kerkis kuidagi see ta päevakorda, millisest valest kohast seda otsimas on käidud. Tundsin tuttavat tunnet ja uurisin asja lähemalt. Peale väikest suunavat vihjet asusin täna 6htul taas välit66dele. Esialgu olin omades vanades raamides kinni ja otsisin juhise järgi "loogilisi" varemkylastatud kohtasid läbi, aga kuna seal läheduses olid juba teised aarded, siis suht kiirelt välistasin selle piirkonna. Peale väikest kaardit66d tekkis aga uus idee. Juhiste järgi nagu pisut ulmeline aga otsustasin siiski 6nne proovida. Lähemale j6udes tundus koht paljulubav ja ka nimele vastav olevat. Nagu peitja lubas ootasidki siin mind pooleteistmeetrised n6gesed. Mis see väike nõges ikka mehele teeb. Ytleme nii et lyhikene pyks ja toore j6uga peale minek ei olnud just k6ige parem valik. N6gestest läbi saanud veel m6tlesin et kui see veel vale koht ka on siis ei teagi kohe mida... &nnex seekord läx sellega täkesse ja isegi tänase kuupäevaga nimigi ees. Tagasi minnes v6tsin teise mehe jälje yles ja oh yllatus kll sai täitsakuiva jalaga ja ilma n6gestetakistuseta hakkama :D N6gestel sain agaikka korralikult k6rvetada. Jalad tulitasid ja 66sel und ei tulnudki. Aga vähemalt leidis see täpp endale 6nneliku l6pu. Tänud peitjale

Oi kui kaua olin selle aarde otsimist edasi lükanud. Kirjeldus tundus lihtsalt nii segane ja siiani polnud piisavalt aega, et aaret saaks otsida. Kolme õe ja linnu asukoht oli mulle teada aga kuna lind on vahepeal teise asukoht lennanud, siis siit tekkis juba ebakõla juhiste jälgimisega. Proovisin nii uue kui vana asukoha järgi aga jõudsin ühe talu värava taha. Juhistele vastavaid kohti kohe üldse ei tundunud olevat. Peale geokõnet sain algusest edasi aga hoopis teise suunda kui ise oleksin liikunud. Lõpuks õnnestus rattagas sõita 100 m kaugusele aardest ja ainult viimane 100m oligi maastikul liikumisel keeruline rohkete nõgeste tõttu. Ilma vihjeteta ei ole siia kuidagi osanud liikuda, ka tagantjärgi ei oska sobivat liikumsitrajektoori kaardile joonistada.

Aarede asukoha leidmiseks tegin tööd kaardi ja kirjeldusega. Mõnest osast ei saanud väga hästi aru aga võimaliku asukoha tuvastasin, mis tundus klappivat kirjeldusega, eriti tagasitulemise osaga. Täna siis võtsin ette jalutuskäigu ja varustuse, et võimaliku märja ja nõgestega hakkama saada. Kõrvetada sain, märjaks ei saanud aga koht oli õige ja nimi sai kirja. Tänud peitjale.

Meil oli kõik vastupidi - ei näinud aga saime kätte ;)

Täname!

Jälle targem ja parem inimene. Tänud