Pääsküla jõgi

Algul püüdsime ise silda ehitada, aga materjali vähesuse tõttu ei saanud see piisavalt kindlaks ja kuna mõõtmised andsid kraavi sügavuseks nii kubemeni, siis ei hakanud riskima. Tagasiteel aga avastasime kellegi teise tehtud monumentaalsema purde ning sellest üle saades ei olnud enam suuremaid takistusi näha. Lõpus sai mättalt mättale hüppamist harrastatud ja aare kenasti leitud. Praegu oli see kott küll kaunis kindlalt puu küljes kinni, ei hakanud modima seal midagi. Vaadet jõele siin väga nautida ei saanud, küll sai seda teha sama peitja ühe teise aarde juures. Aitäh!

Plaan oli Tiiduga koos tulla Pässa rappa, aga ta üsna alguses astus kuskil põlvini vette ja läks koju riideid vahetama. Mina (M) ei lasknud aega käest ja tulin üksi rabatripile. Siiagi aitas kohati Kuukala jäljerada. Aitäh, hea kuiv oli kohale tulla.

Uskumatu et selline lahendus nii kaua on püsinud. Pikka iga talle edaspidiseks.

Leitud

Tänud aarde eest!

Tulime otse Ma näen Su aarde juurest,saime kraave ületada ja võsas rapsida aga kohale me jõudsime.Aitäh!

Aarde taas külastamine kaks aastat pärast mitteleidu. Tulin diagoonaalis läbi metsa, tagasi otsustasin siiski minna mööda jõeäärt ning sealt edasi metsateele. Puu küljes olev kott oli suure auguga põhjas ja purk vedeles maas.
Parandasin koti kaasas oleva teibiga nii palju, et purk püsiks sees. Lisasin logiraamatule pakikese donatiiti.
Aitäh aarde eest!

Suur osa teest oli väga nauditav kõndimine, ka jõe äärt mööda oli täitsa ok astuda, aga aardeni jõudmiseks tuli lõpuks ikka varbad märjaks teha. Aitäh peitjale!

Turbaväljade vahelt jõeni mööda sirget teed vantsida oli nagu lust ja lillepidu. Ka jõeäärt pidi aarde poole üsna lihtne, sest praegu kõik veel raagus. Natuke enne aaret leidsin veel linnuvaatetornigi ;), kuhu kaema läksin. Kui alla tulin, siis jooksis minust mööda üks noormees - hüüdsin rõõmsalt tere (kes see ikka muu kui geopeitur olla saab). Sain vastuseks kiire tere, aga ähmi täis kiirustaja ei paistnud aarde vastu üldse huvi tundvat ja kadus kui tina tuhka. Nimetasin ta endamisi Mowgliks. Kui ma nüüd seal rajal olles aarde koordinaadi suunas vaatasin, siis tuli esimese asjana mõte, et selle nimi peaks olema (vähemalt praegusel aastaajal) hoopis "näed, aga kätte ei saa". Hakkasin siis ettevaatlikult mättalt mättale hüplema. Õnneks jõudsin kenasti kohale ja leidsin eest korras aarde. Kirjutamise ajal kuulsin mingit väga veidrat linnuhäält, mida praegu veel tuvastada pole suutnud. Nö. rajal tagasi mõtlesin, et miks mitte proovida kallast mööda Kultuurikihini minna. Mingi rada ju jätkus... kuhugi läks ju Mowgli...sammun edasi ja mõtlen ju on see julgematele matkajate, näiteks georada ...sammun edasi ja rada läheb järjest hägusamaks... rada ei ole enam peaaegu eristatav... ragistan läbi põõsaste ja leian taaskord raja, see aga ristub minu teega ja sellel on pisikesed käpa- ja lohistamise jäljed - kobras. Liigun vaevaliselt edasi. Nüüd hüppan juba pokult-pokule ja hoian hinge kinni, sest kui peaksin tasakaalu kaotama olen kes teab kui sügavas vees. Ja siis seisab minu ees suur kopraloss, millest üle kindlasti ei roni - vasakul üleujutatud maapind ja paremal jõgi. Nii, siia paika mu katsetus nüüd ka jääb. Kaardilt vaadatuna olin jõudnud aardest 350 m kaugusele ja nüüd siis kogu tee tagasi. Natuke valus, aga mis teha... õnneks oli ilusaid vaateid ja lindudekoori kontsert ning lisaks tõusid looduselavalt lendu kaks graatsilist sookurg-baleriini. Kui ei oleks aaret, siis vaevalt kohta sattunud oleksin... Suur tänu peitjale sinna eksitamast!

Taas ideaalne aeg selle aarde külastamiseks. Kogu see vedel teema on mõnusalt ära külmunud ja põõsaste vahel ülihea kõndida. Kohapeal tiirutasin veidi ringi enne kui karp silma jäi. Logitud, tänud!

Kuna Pääsküla jõgi oli juba jääga kaetud, siis oli üsna mõnus nimikangelast mööda aarde poole vantsidagi. Jääkoore paksus oli päris paras, täpselt ühes kohas ainult oli aga vist külma veidi väheks jäänud. See koht (pildil) oli ühtlasi aga ka täpselt paras koht võssa sissepööramiseks, nii et kui lähiajal veel mõni geopeitur sama marsruuti pidi lähenema peaks juhtuma, siis ärapööramise koht on kenasti markeeritud – ei pea GPS-i välja võtmagi. Aardega oli kõik korras, aitäh peitjale!

Valisin kõige otsema lähenemistee, mis polnud ilmselt parim mõte. Sai korralikult ragistatud ja sumbatud võsas, aga kohale jõudsime. Logitud.

Kuna eelmisel korral siinkandis olles loputasin ühte oma jalga koos kummikuga mingis mudases olluses, siis mainitutest viimane tahtis puhastust ja kuivatust ning rändas tuppa. Täna teele asudes pidasin meeles, et kummikud vaja taas autosse viia, aga meeles see asi püsis täpselt niikaua, kuni hakkasin autosse minema. Autot parkides muidugi meenus taas. Kuna tee siiani on alla igasugust arvestust, siis leppisin asjaoluga, et olen väheke viletsamini varustatud kui mõistlik oleks. Eks lõpus läkski väheke liialt vesiseks, aga ära ei uppunud ja käidud sai. No tegelikult polnud hullu miskit, lihtsalt et paremate jalavarjudega oleks väheke valutumalt ja kiiremini saanud. Kohapeal kõik kenasti korras. Tänud peitjale

Rattaga mööda tuttavat teed nii kaugele kuni seda teekest jätkus. Kunagi ammu olen siin viimaste põõsaste vahel viibinud ja tõdenud, et siit jõeületust teha ei saa jah. Kogu kant tundus väga märg ja kartsin, et aardeni ei pääse. Tegelikult oli rada vee alla kadunud vaid ühes kohas üsna alguses, aga väike tiir läbi võssi ja olin tagasi korralikul rajal. Kopra auke oli siin väga palju ja nende ehitatud tamm oli ka uhke ning kohises mõnusasti. Veider tunne oli aarde juures, sest linn oli käega katsuda, aga ühtegi märki sellest näha polnud, vaid metsik tärkav loodus ümberringi. Tänud!

Kärdi logi võtab päris hästi meie pika-pika jalutuskäigu kokku, sest kui geopeituril jõuab planeeritud kohta, mis kinni juba, aga väljakutse tahab täitumist, siis tuleb suunduda hoopis karmimatesse tingimustesse, milleks riietus nii sobiv ei ole. Õnneks küll kodus viimasel hetkel otsustasin sandaalide asemel matkasaapad jalga tõmmata, mis olukorda veidi leevendas ja ilmselt see piisk karikasse oli, mis pigem suunas otsima, kui kodu poole tagasi. Läbi metsa õnneks ei hakanud ragistama, kuigi ka see idee mingi hetk oli, vaid läksime ikkagi ringiga, aga viisakamat teed pidi ja vastavalt aarde nimele sai jalutuskäik tehtud. Kõige sürreaalsem hetk oli see, kui Kärt pisikesest linnukesest, kes otse teerajal seisis, umbes poole meetri kaugusel oli, kuid lind ei plaaninudki teelt eest minna ja nii me siis ise metsavahele pidime suunduma. Oleksid on antud olukorras pikad püksid, mis täiesti meeldivaks oleks teinud retke, sest peale Aardla järve võsa olen ma igasuguste võsast suhtes palju leplikum ja mõistavam. Antud 3.0 maastik oli käkitegu võrreldes Aardlaga. Seegi aare hüppas päris kaugelt silma ja hea meel, et praegu sinna sattusime - tundub kõige lihtsam aastaaeg selle aarde jaoks. Aitäh!

Siia sammudes vaatasin seekord maaameti kaarti. Üritan õppida kasutama paremaid kaarte, kui geocaching oma või mis veel hullem google oma. Sai valitud õige rada. Mul olid õnneks pikad püksid aga Mai sai kõvasti kõrvetada. Ühel hetkel oli aga tee peal ees üks lind. Vaatasin, et silmad liiguvad aga ise ei liigu. Otsustasime minna ringiga ja mitte linnukest segada. Kuna pimedaks hakkas minema, siis panime tuled põlema ehk Mai pealambi ja mina taskulambi. Mail õnnestus aaret märgata, kui mina alles üritasin null punkti paika panna. Tagasiteel see linnuke oli ikka sama koha peal. Ja kuna mina tahtsin jalutada, siis oli päris pikk tee autoni. Õnneliku ja väsinuna sai tänane geopäev läbi. Aitäh!

Eelmine logi on vale ja peaks olema aarde juures Pääsküla jõgi 4.

Mine vaatasin ühelt poolt ja Loona teiselt ja Loona oli õigel pool. Aitäh!

Linnud laulsivad ja kõrvenõgesed kõrvetasivad paljaid sääri ja kui nad mitte ei oleks kõrvetanud siis oleks seal säärtel peris hea olnud. Aitäh!

Tänud peitjale!

Peale kopra on seal veel kõrvenõgesed. :) Hetkel veel kohati ainult põlvepikkused, aga eks nad veel kasva.

Uudistasime uhket kopraelamist ning nautisime saabunud sooja kevadet :) Täname jalutama kutsumast!

Oli mõnus õhtune jalutuskäik, imetlesime kopra pesa ja tammi. Aardeni saime täitsa hästi vankriga ligi. Aitäh!

Viisime uue koti, mille sees aare on. Vana oli auklik ja katkine.

Kuigi Svenil oli siin juba käidud, ei suutnud ta mulle vastu panna ja juhatas mind aardeni.
Konteiner oli maas, panime uuesti ülesse poole.
Tänud

Väga mõnus talvine jalutuskäik. Nimi kirjas aitäh

Tulin loodusesse närve puhkama ja tõime siia uue karbi

Koht ise oli ilus. Majad nagu lähedal, samas nii kaugel. Põnev koht.
Tänan

Karbil on auk sees.

Seda aaret sai otsitud hämaras ja ega siis kergel ei läinud. Lõpuks leidsime eest auguga karbikese, mis ilmselt märgasid tingimusi enam hästi ei talu.

Viimane kord kui Pässa rabas käisin, sain ikka korralikult märjaks. Nüüd vaatasin paremini kaarti ja lootsin kergemalt pääseda. Kohale jõudes selgus, et läkski lausa inimlik rada. Hurraa! Jalad selga ja minekut. Kui logitud ja tagasi rattani jõutud, siis oli hea meel küll, sest lõpuks sai kuivalt ära käidud.

Leitud. Kuna tahtejôudu jagus sai ka sôiduautoga küllaltki lähedale, seni kuni “tee” tâitsa ära lôppes. Pisike jalutus ja leitud logitud