Pariis

Lahedatud juba tükkaega tagasi, seekord kiire kõrval põige ka siia, aitäh aarde eest :)

Küll siin on veel lund, kuigi ilus päikseline kevadpäev.
Puslet sai ikka mitmeid kordi panna ja see kaardipusle oli ikka hea pähkel. Natuke nõu oli vaja ka peitjalt küsida. See oli meie esimene pusleaare.
Oli tore matk. Teel aarde juurde meenus, et üleeile sai meil täis kolmas geopeituse-aasta.
Aitäh peitjale!

Aitäh peitmast! Ei teadnud, et Pariis nii künklik on. Nüüd tean. Aare kuiv ja korras.

Asfalti on vähevõitu Pariisis. Tuleb ilma hakkama saada. Aitäh!

Talvel tegelikult said need kõik Pariisi aarded sihikule võetud, aga kohale jõudes selgus, et Pariisis on tunduvalt külmem kui meie väikese Eesti pealinnas ning piirdusime tookord väiksema jalutuskäiguga. Täna põikasin taas läbi ja kuigi kohapeal selgus, et multit siit praegu ei saagi, siis selle mõistatuse lõppu jalutasin ikkagi. Autot parkides sai mu geokutsa kohe ühe kohaliku koerapoisi ülima tähelepanu osaliseks, aga paarisaja meetri kauguselt too ikkagi otsustas koju tagasi pöörduda ja me saime kenasti kahekesi oma teekonda jätkata. Väga mõnus ilm selleks väikeseks teekonnaks. Sellest puslest ei mäleta ma muffigi, aga kui ta mingi jubedik oleks olnud, ju oleks mäletanud. Seega tänud mõistliku mõistatuse ja aarde eest.

Siia sattudes tegime ka külastuse armastuse linna - Pariisi. Aitäh!

Leid #111 Võru-Tartu-Puurmanni-Pedassaare-tiiru viiendal päeval. Lõpuks ka üks tõsisem matk. Siia aardeni küll vaid 15 minutit, aga kokku 52 ja 3.3 km. Palava ilmaga kohati heinas täitsa piisav. Aare oli küllap mitte ettenähtult alla kukkunud. Kinnitasin vähemalt õigesse asendisse, kuigi mitte algse puu, vaid peenema võsa külge. Edasi otse lõunasse ja seejärel naaberaarde juurde. Aitäh Marile matkama kutsumast!

viimased logid ei kinnita hooldusvajadust

Siinpool põldu oli rada kenasti niidetud ja nii polnudku muud, kui üles-alla aardeni ja siis jälle teistpidi tagasi. Hooldusvajadust ei täheldanud. Tänud aarde eest!

Leitud.

Lisaks Pariisile tekkis tunne nagu külastaks ühtlasi ka Lõuna-Eestit. Täname matkale kutsumast :)

Tänu geosõbrale sain aarde leitud! No täna oli küll põlvini lumi! Ergutasin aga suusatajaid ja sumasin lumes! Aardega kõik hästi! Aitäh!

Minu arust aare hooldust küll ei vaja. Kena aare kena koha peal. Logiraamat oli pigem nagu mingi külalisteraamat kui logbook. Naersin tükk aega kui leidsin logiraamatust kellegi Peeruleek nimelise geopeituri. Aitäh

Matka kolmas punkt läks ludinal. Pusle endaga võttis aega terve õhtu. Aitäh kutsumast!

Kui siiamaani olid sääsed ikka kõndimise ajal rahu andnud, siis selle aarde järele marssides osutusid nad õige kiuslikuks ning ei andnud ikka üldse asu. Ei tea, mis neid piinas, aga mind piinasid sääsed. Siiski, jalutuskäik oli heaks trenniks, eriti kui enamus rajast on kenasti niidetud. Aitäh!

Kasti kinnitusvahend on purunenud, vajab uut. Aardes ei ole ka (enam) kirjutusvahendit.

Leitud, logitud, tänan!

Lund veel rajal on. Käisin üksi otsimas kuni Tiia Pariisi matkas. Aitäh.

Alguses otsisin nina telefonis ja erilist edu ei saavutanud. Kohe, kui natuke laiemalt ringi vaadata taipasin, nägin ka peidukat. Aitäh!

Kodutöö oli tehtud. Navigeerisime koos väikese ekslemisega kohale. Kena aare. Mina tänan.

See jäi meie Pariisi ringreisi viimaseks aardeleiuks. Olime siin juba paar tundi erinevatel radadel ringi jalutanud, kuid polnud näinud mitte ühtegi teist matkajat, kettalennutajat ega isegi mitte seenelist. Täiesti inimtühi paik laupäeva ennelõunal, kui taevas särab päike ja sooja on sügisele mittekohaselt 20 kraadi. Lausa uskumatu oli selline vaikus ja rahu Pariisist leida ;)

Aardekarbi leidmiseks saime ikka natuke kallakul madistada ja võsas ragistada, kuid peitu ta meie eest ei jäänud.

Aitäh Pariisi kutsumast!

Pärast seda kui Ott oli kohaliku koeraga tutvused ära teinud, jätsin ta autosse ootama ja käisin ise selle aarde juures ka ära.

Auto jäi Pariisi puhkekeskuse juurde. Diskgolfareid õnneks polnud. Ka siis juhatas Locus kõige paremini aardeni. Tänud!

Pusled meeldivad väga.
Täna tulime ka aaret kaema.
Tänud

Aitäh puslede eest, aitäh kutsumast loodusesse ja tänud aarde eest.

Kui läänevirulane suusatama läheb, siis kaks loogilist valikut on Pariis ja Palermo - mõlemad niisugused linnad, mis suusakuurortidena just esimes järjekorras pähe ei karga :o) Täna olid Pariisi lumeolud siiski üpris ideaalsed. Postkaardipildi panin varem kodus kokku, äratükeldatud linnaplaaniga ei hakanud mässamagi, sai niisama kah - tehnikasajand ikkagi. Kaardile kantud punkti täpsuses kahtlesin pisut, kuid kohapeal tuli leid küll kiirelt. Aitäh!

Selle aarde juurde sõitsime teisena. Hästi vedas meil küll aarete järjekorravalikuga, MOVE ring oli täpselt selline paras kondiproov esimeseks võtta inimestele, kellel suusad viimati all u 10 aastat tagasi ning Pariisi ring siis selline, mis juba natuke rohkem pingutust (ja tolle kõrgema mäe otsas ka suure hirmuga hoo pidurdamiseks kisades küliliviskamist :D) nõudis. No igal juhul jah, panime alguses õigest kohast mööda, tegime seejärel tagasikäigu mööda sedasama hirmumäge (ei olnud üldse lihtne! :D) ja peiduka poole libisedes jõudsin juba mõelda, et ’tea kas peaks hakkama lumepuhurit ka geovarustusse vaatama kui Helge hõikas, et näe, seal aare ongi :). Nimed kirjas, suusastusime uuesti (siin ei julgenud suusad jalas logima minna, ehkki esimese meetri proovisin :D) ja siis olimegi taas sellesama mäe otsas, millest allasaamise käigus tuli veelkord kisada ja (muuhulgas) kätega kõvasti hoogu pidurdada…:D.

Pariisi suusarajad koos siinsete aaretega pakkusid täna küll supervaateid ja ülimalt meeldejäävaid logimiselamusi, aitäh Siimule ja Marile hea teostusega & mugavalt kättesaadavate aarete eest ning Helgele tänud seltsiks seiklema tulemast, oli väga äge päev :).

Pusle oli ammu lahendatud ja punkt kaardil ootas matkama.

Tulin hoopis suusatama.

Tänavune talv on suurepärane ja juba jõulude ajal Virumaal olles ahvatlesid suusarajad. Nüüd, puhkuse- ja koolivaheaja nädalal, nautisime iga päev talverõõme. Pariisi suusarajad on praegu väga mõnusad, kohtasin vaid paari teist suusatajat.
Ilm ilus, lumine mets ja heas korras suusarajad – täielikult idülliline hommikupoolik.

Raja kaugeimas osas lagendikul tabasin enda mõtted nostalgia lainelt. Lapsepõlve suusavõistlused, nt Neeruti ülipikad suusasõidud (jah, 12-13.aastasele on 15 km ikka ülipikk maraton :D) ja see parkla kõrval olev järsk tõus oli kunagi ikka üüratult pikk, tänasel ringil õnneks seda läbima ei pidanud. Suusavõistlused, mille lõppedes olid sõrmeotsad ja varbad külmast valged ning mõne aja pärast valutasid nii, et pisarad tuli silmist. Vanasti olid ju korralikud talved. Oh, kuidas me kirusime oma kekaõpsi, miks ta meid küll niimoodi piinab:). Samas ilmselgelt me nautisime suusatamist, uisutamist ja tegelikult fännasime teda ikka väga, erinevalt enamikest keskealistest või vanematest konservatiivsetest prouadest-härradest õpetajatest, oli tema noor ja lahe. Paljudele, aga kindlasti trennis ja võistlustel käivatele lastele, suutis ta sellise spordipisiku süstida, mis mõjub ka täiskasvanueas, kui keegi enam ei sunni:).

Niimoodi nostalgitsedes ma nautisin tänast suusarada täiega. Ega minu tänast suusaringi just kõvaks sportimiseks nimetada ei saa, võrreldes mõtisklustes meenutatud lapsepõlve suusatamistega pigev vist rohkem nagu kulgemine, aga igal juhul poolteist tundi talve nautimist toredatel Pariisi radadel ja kui paar sportlast mulle järgi jõudsid, tervitasime rõõmsalt ja tegin nägu, et olen ka suusataja.

Ah, läks lobaks… sorry. Aarde leidsin ikka ka, suuskadel sai peaagu konteinerini, kuna konteiner kohe silma ei jäänud, võtsin suusad siiski alt, sest paksus kohevas lumes ja okste vahel suuskadega laveerimine oleks aeganõudvam olnud. Aitäh peitjale aarde eest toredas kohas! Ei salga juba ammu, et puslede kokkupanemisest oluliselt rohkem meeldib õues karbi otsimise osa, eriti selline, kus saab matkata, suusatada.

Mõnus sügisene jalutuskäik, mängijaid polnud, aga see-eest majavalvur kontrollis nii meid kui ka auto põhjalikult üle.

Matkasime reipalt siia-sinna, üles-alla. Vahva oli sügislehtedes sahistada. Tänud Marile Pariisi kutsumast.