Pimeduse Rüütel

Ei tea, kas siin on olud aja jooksul muutunud või milles asi, aga mina ei saanudki väga hästi järje peale.

Kõigepealt alguspunktis pidi olema "äratuntav objekt", kuid mina leidsin sealt vaid pildil toodud mahavõetud puu jäänused (vt pilt). Kas oleks pidanud midagi paremat olema?

Hulkusin siiski ümberringi ja leidsin puuokstele kinnitatud helkurkangast ribad, mis alguses ka mingi järjestuse moodustasid. Juhtlõng tundus paljulubav, aga siis tuli rajas mingi hargnemine, osad märgid läksid ühele ja osad teisele poole, nii et ma ei teagi, kas olin algusest peale valejälgedel. Kui keegi teadjam viitsib, võib sõnumi saata, et misvärk tegelikult olema peaks :)

Vähemalt ei olnud käik aga ilmaasjata, sest kõrval jäi silma vägev vaatetorn, mis hiilgas pimeduses nagu tulnukate rakett (pilt 2).

Kuigi olen Valgehobusemäele näitavast teeviidast ikka väga palju kordi mööda sõitnud ja pead pööranud, et peaks...aga nii on ta jäänud. Tegelikult korra olen ikka külastanud ka, aga see puht juhuslikult. Tulin metsateid mööda Piibe maanteelt ja endagi üllatuseks avastasin end siit kuskilt. Nüüd siis pimeduse rüütlit taga ajama. Täiesti edukas tagaajamine oli, sai ilusti nime kirja . Hästi toredad rajad siin, nüüd siis nendega ka natuke tutvutud. Tänud kutsumast ja peitmast.

Tänud aarde eest!

Kunagi hilissuvisel ajal möllasime siin, aga lõppu jõudsime alles täna.
Leitud. Aitäh!

Pimedas leidsime neli vahepunkti, edasi asi ikaldus. Teisel katsel päevavalgel õnnestus konteiner leida tänu teravale labidale. Tühjal alal ei näinud ühtegi vahepunkti. Ju nad on kuskil lume all peidus. Koordinaatide kontrollile pihta ei saa, aare vist rännanud ajaga. Aitäh!

Õhtune jalasirutus päeva lõpetuseks. Kellel oli vaja aaret võtta, kellel päeva sammunorm täita aga kõik koos liikusime aardejahile. Kuus säravat silmapaari pimedas aitasid tuvastada ja liikuda lõpuni. Mulle meeldib öine mets. Aitäh.

Meil oli kamba peale 12 silma, veidi intuitsiooni ja sügisene karge pimedus, väga pikalt ei läinud. Tähiste otsimisel on vaja kannatlikkust ja õigete nurkade otsimist. Oli tore jalutuskäik, aitäh!

Leidsime 4 helkurit nullist eemal, aga päris lõppu ei jõudnud. Kardan, et osad punktid on ajaga kaduma läinud.

See jäi päeva viimaseks,hea,et varakult pimedaks läheb,sai alustatud suht vara aga aega kulus ikka omajagu.Aitäh!

Võttis rohkem kui tund, maalilist vaadet pimedas ei näinud,torni vaatasime üle, väga raskelt tulnud aare, Luua multi tundus kah lihtsam.
Hea meel , et tehtud sai.
Tänud

Sai tiimi suvepäevadelt üks huviline silmapaar appi haaratud ja otsima mindud. Silmapaar tuli kasuks, sest mõnda tähist ikka andis otsida, kuid leitud sai. Täname!

Geotuuri käigus tuli selline uitmõte,et võiks ka Valgehobusemäel ühe ööseikluse teha päeva lõpetamiseks.Pimedust oli piisavalt ja nii me üle kõrgendiku metsa alla suundusime.Algus oli paljulubav ent siis saabus totaalne "pimedus".Püüdsime küll mõelda kõikvõimalikke teooriaid kuidas peitja rada on märgistanud,kuid sattusime hoopis tühja helkiva õllepurgiga tõtt vaatama :) Õnneks saime mingi aja pärast taas niidiotsa kätte ja oli aeg aarde finaaliks.Peale aardeleidu leidsime juhuslikult veel maast mõistatuse ühe puuduva lüli mis meid korralikult oli kiusanud ning võisime geotuuri igati resultatiivseks tunnistada ilma ühegi mitteleiuta.

See oli küll nüüd meie 16-tunnise geopäeva lõpetuseks nagu kirss tordil. Tegelikult ega palju ei puudunud, et oleksime selle kirsikiviga oma hambad murdnud, kuid lõpp hea - kõik hea :)

Selle aarde otsimise mõte tuli alles õhtupoolikul ja siis sisustasime natuke aega Tamsalus, et ikka õige pimedus kätte jõuaks. Täiesti kottpimedas jõudsime suusakeskuse parklasse ja seal oli isegi nii pime, et esimese hooga parkisime auto põiki keset teed. Natuke eemalt takseerides saime oma veast aru ja auto jäi ikka turvaliselt parklasse. Siis üks hiiglama pikk mäkketõus ja asusime taskulampidega vehkima. Esimesed punktid tulid suht lihtsalt, kuid ühel hetkel kaotasime õige suuna. Probleem selles, et ühest punktist nägime kahte eri suundades asuvat märgist ja peale neid enam mitte kuskil mitte midagi. Suurt segadust tekitas, millises järjekorras me neid nägema peaks ja kuhu suunas loogiline liikumine aset leida võiks. Kammisime seal kogu ümbruskonna metsa läbi, kuid peale helkleva õllepurgi ei leidnud midagi. Loobumismõtted käisid kõigi peas, sest aega oli kulunud palju ja olime üsna väsinud. Sahmisime veel viimati nähtud märgiste ümbrusest natuke kaugemal ja äkki Margus nägi. See oli küll üks päeva parim hetk. Hüüdsime kõik asjaosalised pimedast metsast seda imet vaatama ja asusime edasi sammuma. Järgmise märgise ette oli kasvanud see varemgi mainitud kuusenoorendik, kuid õnnestus kohe õiges suunas liikuda ja siis oli juba aare ka leitud. Oi, kus oli alles magus leid! Tagasi liikudes märkasin äkki maas midagi helkivat ja lähemal uurimisel selgus, et see ongi see rajalt puudu olev helkur, mis vedeles lumes. Panime ta nüüd nähtavale kohale tagasi ja loodetavasti järgmistel otsijatel on see rada lihtamalt läbitav.

Supermõnus tunne, et aare sai leitud ja kõige suurem tänu vahvatele kaaslastele, kes allaandmatult pimedas lumises metsas ei-tea-mida otsisid. Selliste geosõpradega võib küll kõik takistused ületada ja iga aardekarbi leida.

Metsa vahel on siin uskumatult palju lund! Õnneks mitte nii palju, et aaret ei õnnestuks leida. Rügamist oli, aga nimed said kirja. Aitäh!

Ilm oli juba sobiv selle aarde otsimiseks. Kahju ainult, et rada eriti pikk ei olnud. Tänan

Pimedust jagatakse sel aastaajal tõesti rüütellikult. Välja arvatud suusamäel. Lund oli sinna tehtud, aga mujal metsa all leidus seda antud hetkel veel üpris hõredalt. Sestap arvasin olema hea aja just praegu siin aardeotsingule asuda. Enne muidugi käisin ikka diskotornis ka :o)

Korraliku taskulambi abil sujus georaja läbimine üsna kenasti - kuni täpselt eelviimase tähiseni. Sealt 5 meetri raadiuses ei olnud tõesti järgmist mitte kuidagi näha. Seega lõpuotsa tuvastasin küll pigem kirvega suunda valides. Aga nime sain purki, mis tähendab, et täitsa lahendatav mõistatus endiselt, aitäh.

Olime küll otsimas keset pilkast pimedust, kuid märgiseid oli päris keeruline märgata. Muidu igati vahva! Tänud!

Nime igati väärt - väga pime oli.

Kell oli juba niikaugel et eilsest oli saanud homme. Kui siis kysiti et kas on huvi ööaaret otsima minna siis polnud hetkegi k6hklust et muidugi läheme. Yllatavalt lihtsasti ja konkreetselt tuvastatav oli teine. Eks muidugi tiimitöö eelis oli meil ka. Tagasi tulles imetlesime pilkases ööpimeduses ka mäehüppel olevat lumevaipa. Täitsa haruldus see lumi ju sellel talvel :D Aardega k6ik ilusti OKas kuiv ja puhas. Tänud peitjatele

Oli tuuletu öö, ei sadanud ka midagi. No mida sa Eesti ilmalt veel tahta võid.

Lõpus on kuused hiljuti korralikult järelkasvu saanud ja varjasid vaadet viimasele punktile. Ringi tuiates õnnestus see siiski tuvastada.

EVEJ

Ammu oleme pidanud plaani, et pimedas siia tulla, aga kuidagi ei ole see varem õnnestunud. Täna sai see siis plaani võetud. Oli ikka päris pime kui siia jõudsime. Ronisime nulli ja asusime vilkalt otsima, et kuhu edasi. Mitte ei leidnud. Vaatasime siis kaugemale ning siis leidsime esimese punkti puu alt maast. Aitasime selle oksale tagasi, järgmistel ilmselt kergem. Nii mööda rada liikudes ei kulunudki kaua aega kui järsku lõpus olimegi ja aarde leidsime.

Tagasi auto juurde jalutades mõtlesime, et hea aastaaeg sai valitud. Suvel on ilmselt keeruline, peitmisest on pea 15a möödas, loodus on vahepeal lopsakamaks läinud ning suvisel ajal ei pruugi enam rada nii lihtsalt märgatav olla. Igatahes, meil läks hästi ja ka aardepurgi endaga kõik hästi. Täname!

Seda aaret olen aastaid mõelnud otsima minna, aga kunagi pole õnnestunud. Peamiselt seetõttu, et pimedas ei sattu siia piirkonda. Täna siis oli eesmärgiks tuuritada kuni läheb pimedaks ja siit kaudu koju sõita. Jõudsime kottpimedas kohale ja helkurid olid väga säravad. Paar korda raja kaotamist, aga kohale jõudsime. Lõpuks sai see saaga läbi.

Läbi risti ja viletsuse sain lõpuks pimeduse rüütli leitud. Aitäh.

Ööaaretest on see siiani mu lemmik. Helkurid kenasti nähtavad, kaks korda kadus küll järg ära, aga saime siiski rea peale. Aitäh!

Pimedas on ikka parem otsida kui valges seda :D
Tänud aarde eest :)

Täna olin mitu tundi Ajatapja kallal nokitsenud ja väljas hakkas talvele kohaselt juba pimedaks minema. Urisesin korra Ove suunas ja lõin arvuti kinni ning siirdusin Valgehobusemäele lumeolusid uurima. Kohapeale jõudes käis kelgutamine täie hooga. Mina aga siirdusin Eiffeli torni juurde ja asusin Rüütli jälgi ajama. Pimadale ajale kohaselt jäi kahtlane märk kiirelt silma. Kuni eelviimase märgini sujus teekond selgelt, kuid siis hakkas ikaldus pihta. Korra suutsin isegi üle-eelmise märgi juurde tagasi ekselda, enne kui aru sain, et olen seal juba olnud. Lõpuks, tänu suuna vihjele, suutsin väikese ekslemise järel siiski viimase punkti leida ja nime kirja panna. Tänan.

Kõigepealt kohvikus väike doping, siis hooldusmeestelt loeng ja seejärel tegudele.

No ei olnud see algus lihtne. Eks loodus ju muudkui kasvab ja järjest rohkem tuleb pilku teritada, et edasist suunda märgata. Kaheksa silma aga tegid oma töö hästi ja nii ei läinudki väga kaua kui pimeduse eel uduvihmasel õhtul konteinerini jõudsime.

Tänud!

Peale rabaskäiku jätsime parklas Piia ja Peetriga viisakalt hüvasti ainult selleks, et natsa aega hiljem Valgehobusemäe parklas uuesti kohtuda, sest neil oli järsku tulnud täpselt sama plaan, mis meilgi :D Kuna hakkas juba hämarduma siis hoolimata udusest ilmast peale väikest joogipeatust kohvikus kappasime lootusrikkalt lumisest mäest üles nulli. Seal vahtisime ikka tükk aega ringi enne kui Kristjanile lootuskiir silma jäi ja edasi juhatas. Mingil hetkel jäime taaskord toppama aga lõpuks leidsime siiski ka aarde :)

Aega ikka läks üksjagu, aga tehtud sai, tänud.

Sündmus läbitud, Enda aare hooldatud. Mida teha.... Minna Tallinna tagasi? Samasugust kimatust kajusime ka teiste silmades . Aga käes on aasta lühim päev ja siin on ju see aare mida oleme kunagi ammu päikesepaistes otsinud ja tüükord leidsime vaid haige kähriku. Kohalikus parklas kohtusimegi taas Kristjani ja Jaanikaga. Ilm lubas juba hämardumisega palju, tegime siis kohvikus joogid ja jutud ning suundusime üle jumalteabkust kohale võlutud lume nulli. Seal tegime seda mida arvasime või teadsime et tuleb teha. silme ette jäi aga ikka vaid salapärane udu. Siis aga jäi ühel hetkel Kristjanile miskit silma ja nii see asi liikuma hakkas, nüüd siis juba ruttu, viimase punkti eel tuli ikka päris palju fantaseerida aga lõpuks oli nelja silmapaari ees konteiner. Tänud peitjale ja kaaskonnale