Maastik on läbitav üksnes ühest teatud suunast lähenedes. Vale suund võib lõppeda ülipika teekonna, külma supluse või NATO objekti kinnipidamiskambriga. Kui Sa kaarte ülearu palju ei usu, siis pääseb sõiduautoga kogunisti 800 m kaugusele. Maasturiga saab suisa 100-200m kaugusele aardest, kuid siis väljub maastik kontrolli alt :). Hoiatus: teekonna lõpuosa läbitavus on tinglik, eelkooliealisi lapsi ja taksikoeri ei soovita kaasa võtta.
Aare on kohaselt oranžis pakendis ja sisaldab kribu-krabu.
Seotud lingid:
Maastik on läbitav üksnes ühest teatud suunast lähenedes. Vale suund võib lõppeda ülipika teekonna, külma supluse või NATO objekti kinnipidamiskambriga. Kui Sa kaarte ülearu palju ei usu, siis pääseb sõiduautoga kogunisti 800 m kaugusele. Maasturiga saab suisa 100-200m kaugusele aardest, kuid siis väljub maastik kontrolli alt :). Hoiatus: teekonna lõpuosa läbitavus on tinglik, eelkooliealisi lapsi ja taksikoeri ei soovita kaasa võtta.
Aare on kohaselt oranžis pakendis ja sisaldab kribu-krabu.
Seotud lingid:
Oh,õudust...tuletas meelde, miks sellised vanakoolikad ei ole lemmikud. aga noh, tegelt ju puhas oma lollus seda aaret täna, pärast värskelt maha sadanud parajat lumehulka, otsima tulla. Andis kühveldada, palju polnud puudu, et oleks loobunud ja mitteleiuga lahkunud. Lõpp hea, kõik hea. Aitäh.
Lab lõppes üsna õiges kohas. Ja kuna täna ka lipupäev ei olnud siis sai plaani võetud pisut rabas möllata. Seda rabamatka oli muidugi vaid paarsada meetrit. Tavapärasest rabast oli see muidugi palju salakavalam ja üritas ikka mitu korda saabast jalast kätte saada. Nullis seekord aga viie sekundi leid. Tänud!
Siia tulime vana teed pidi, mis kunagi võttis alguse korrusmajade juurest ja viis otse aardeni. Viimased 50 meetrit olid rohkem vesised.
Huvitav oli lugeda logisid originaal logiraamatust, mis pidas nii kaua ajale vastu.
Aitäh peitjale!
Kui kaitseväelased on oma polügoonidelt lahkunud, siis need lähevad geopeiturite kasutusse. Nagu eilegi, kl. 10 tõkkepuu ees saame kokku ja hakkame edasi minema. Tõkkepuu täna oli lahti, kuid keelumärk oli siiski ees. Roman teatas, et rada viib aardest 50m kaugusele ning mööda aiaäärt ja endist teest saigi mindud. Viimased 50m rabas raskuseks ei kujunenud kummikuga. Meie igatahes suutsime aarde leida 6 sekundiga, kuid pimedas tõesti võib vajada vihjet. Vanakese (ja uuema aarde) kohta väga täpne koordinaat.
Tänud aarde eest!
Enam kui kaks aastat leidmata aare. Korduvalt oleme üritanud, aga kogu aeg on punane lipp mastis. Täna korraga ei olnud, nii et tuli harukordne võimalus ära kasutada. Auto jätsime värava taha ja ees ootas ligi 800m pikkune rännak. Muidu polnud häda miskit, aga oh neid hingepiinu ja oigamisi, mis siis välja lõi, kui olime lõpuks haruldase külastusajaga aardeni jõudnud ja aaret lihtsalt ei leia. Ikka väga pikalt sonkisime seal kahekesi ringi, võitlesime lumega jne ja lõpuks pöördusime kõrgemate jõudude poole.
Lahked geohärrad aitasid meid välja. Ilma täpsema vihjeta oleks see aare meist kindlasti leidmata jäänud. Ohkisime-puhkisime-tänasime ja tõmbasime uttu.
Leitud. Aitäh!
Kõik muu oli väga positiivne täna seoses selle aardega. Mahalaskmise oht puudus, lahtist vett ei hakanud silma. Probleemi tekitas üksnes lumi. Suure kambaga peale lennates ja logidega tutvumise tagajärjel tuli õnneks leid. Õnneks, sest lumega on tõesti raske. 909. Aitäh!
Täna siis kaks kärbes ühe hoobiga, mõnus ujumine Klooga järves ja Polügoni aare. Oleks tahtnud ka järvest aaret, aga see oli kahjuks kinni. Siin oli meil mõnus matk, marja söömine ja oligi aare peos. Ei tea, miks mu silmad seda varem ei märganud. Tänud aarde eest. Korjasime ka polügonilt prügi.
Kuna tulime siia lähedusse peidetud enda aaret tagasi positsioonile panema, siis hommikul vaatasime geokaardil ringi, et mis veel Klooga kandis leida oleks. Selle aarde kohta oli mul meelde jäänud, et peaaegu mitte kunagi pole ligipääsu, aga Salme klõpsas ikka õige kalendri igaks juhuks lahti ja meie imestusel polnud piire, kui tänase päeva kohta ei leidunud ühtegi märget. Tundus, et peaks nagu ligi pääsema ja nii me polügooni värava poole sõitsimegi. Tõesti, üheski lipuvardas polnud punast lippu ja värav oli avatud. Lugesime igaks juhuks ka kogu infotahvli läbi ja siis seadsime sammud aarde poole. Panime jalga ka kummikud, kuid tegelikult neid märja maastiku pärast küll vaja polnud. Aga rabas oli igatahes turvalisem astuda, kui kummik jalas. Enamus maad küll liivane tee, lõpus napp paarsada meetrit raba. Nulli jõudes vaatasime kunagisi müüre iga nurga pealt ja leidsime ka aardekarbi. Kõik oli korras, logiraamat kuiv.
Aitäh siia juhatamast, täitsa huvitav koht!
Meie auto jäi umbes 500 meetri peale,sisse väravast oli keelatud sõita, isegi luba küsimine ei aidanud.
Kummikuid polnud vaja.
Tänud
Kuna seitsmendal õppuseid ei olnud, siis tuli juhust kasutada ja aarde juures ära käija. Auto jäi 200m peale ja edasi oli kummikust palju abi.
Tänan peitmast.
Leitud, logitud, tänan!
Uurisin enne siia tulekut sõdalaste kodukalt, et kas on mõtet siia tulla. Vastuseks sain, et aastavahetus on vaikus sellel paltsin. Nii me siis siia tulime. Väljas hakkas juba hämarduma, kui ma mööda mättaid aarde juurde õõtsusin. Otsisin kohe mitu ringi, aga ei leidnud midagi. Nüüd tegin paar geokõnet, aga ei saanud kedagi kätte. Seega jätkasin otsinguid, aga ikka tulemusteta. Kuna aeg hakaks juba otsa saama, siis otsustasin tänaseks lõpetada. Tagasiteel koju, sain vastukõne ja sain vihje võrra rikkamaks. Koju jõudes, avastasin, et olen oma kinda selle aarde juurde ära kaotanud. Seega tuli kiire otsus, järgmisel päeval tagasi tulla kinnast otsima ja ma muidugi aaret otsima. Sellel korral võtsin seltsilisels Johannese, kellega me koos siis aare poole õõtsusime. Esimese asjana leidsime kinda, aga mida ei leidnud oli aare. Ühel hetkel tajusin, et midagi on valesti ja kui viskasin pilgu poisile, avastasin, et see on ühes lombis ja üritab sealt läbi oksa edasi ronida. Muidugi oli lomp talle üle põlve ja tüübi jalad olid läbimärjad. Olin just paar minutid tagasi teda hoiatanud, et ära mine lompi. Ei ole mõtet sellisele tüübile öelda, ära mine. Nüüd polnud enam muud võimalust, kui tuli koju minema sõita. Kui nüüd keegi tahab otsima minna, siis esimesed paugutamised toimuvad 6.01.2021
Sellega läks nüüd kahjuks nii, et alal toimus tulistamine, väravad olid suletud ja püssimehed valves.
Uurisin ka ajakava ja tundub, et lähipäevadel sinna asja ei ole - sõdurid on iga päev aktiivsed.
Kunagi sai soojal aastaajal kohal käidud, kuid siis vaatasid iga kivi alt voolikukujulised triibulised tegelased vastu ja meie jätsime seetõttu päris kiiresti oma otsingud pooleli. Vaatasime, et elusalt ja tervelt autosse tagasi saime. Nüüd oli õhk neist mulle vägagi ebasümpaatsetest tegelastest puhas :) ja aaregi ilmutas end tänu geokuhjale päris kiiresti. Tänud!
Kirjeldust lugedes sain teada, et mu auto annab maasturi mõõtmed välja täitsa, sain aardest 200m kagusele ilusti :)
Edasine jätkus jala aga kujutan ette, et isegi kuu peal on maastik vähe viisakam :D Aarde otsimisega läks ikka aega aga õnneks lõpuks sai ikka leitud. Tagasi jõudes autosse võin öelda, et jalad jäid ilusti kuivaks, või noh, kuidas kellelgi :D Tänud
Oli see alles maastik. Tänu kehvale taskulambile sai isegi kohalik vesi ära ära proovitud, ei olnud soe :)
Leidsin
Leidsin
Esimene mõte oli siia lõunapausi ajal tulla. Lugesin kirjelduse läbi et võib lõppeda NATO kartseris. Hmm huvitav. Nii jätsingi selle tööpäeva lõppu et vältida ebameeldivat üllatust lõunast teadmata kadunud töömehest 8D Tegelikult asi muidugi nii hull polnud.Hoopis isegi nii hea, et draivinnisin paarisaja meetri kaugusele. Hommik otsa oli vihma sadanud ja peale kahte esimest sammu sain aru et rohi on korralikult märg. Mis aga teha kui kummikuid pole aga kange kihk minna. Tuli siis nac improviseerida ja saigi täitsa kuiva jalaga asjad aetud. Kuna karp asus keset tühermaad ja viimastel aastatel üsna vähe visiite, võtsin igaks juhuks paberit, minigripi ja drypacki kaasa. Koha peal vaatas mulle aga otsa väga kõbusas konditsioonis karp. Hooldada polnud vaja. Ideaalselt kuiv, puhas ja terve. Tegin siiski tasku kergemaks ja jätsin drypacki jic. Tänud peitjale
Vaatamata väga kuivale kevadele said jalad ikka märjaks. Raudteejaamas oli palju päevitavaid reisijaid- vist kõik eesti roomajad olid esindatud. Tänud peitjale!
Kunagi varem, kui siia lähenemisteed vaatasin, siis sai hea plaan paika: tulen mööda teed, siis paremale mööda puurinnet vms mis sealt taevafotolt paistis ja tehtud. Ei tohiks midagi keerulist olla. Nüüd olingi teeotsa peal, sildil igasugused ohtu märkivad teated aga aed kutsuvalt lahti, lippu pole, seega luba sisenemiseks olemas. Auto jätsin aia taha ja hakkasin mööda teed sammuma. Tee hakkab otsa saama ja täpike näitab vasakule, okei. Sai kuidagi mööda raba väikese kaarega sinna ukerdatud, korra käis jalg ka kusagil sügavamal vees ära. Valetaksin kui ütleksin, et ei ehmatanud. Nullis ennast kogudes jõudis mulle alles kohale, et ma ei tulnudki seda teed mööda, mis oli plaanis ja pean tagasi ka mööda seda kahtlast maastikku tippima. Ja aaret ei leidnud, ei leidnud ja ei leidnud. No lihtsalt ei ole. Kõik kivid juba ümber keeratud. Sellises olukorras tuleb kasuks kui maha istuda ja rahulikult ringi vaadata. Ei aidanud. Mis siis veel teha.. ma olin valmis kõik logid otsast lõpuni läbi lugema. Alustasingi siis. Kui lõpuks kusagil keegi kirjutas, et null on väga täpne, siis läksin uuesti nulli. Mitte midagi uut ei hakka silma. Kuni lõpuks ma katsun seda õiget asja. Puhas rõõm! Üldse ei tahtnud siit leiuta lahkuda. Nimi kirja ja vahetasin ka minigripi logiraamatu ümber uue vastu. Tagasi läksin ikka väga ettevaatlikult, päike oli juba madalale langemas ning paistis otse silma. Siis korra oligi hetk kui tundus, et seal eespool ongi otsitav tee ja kui poleks otse nina ette vaadanud, oleksingi sisse astunud. Polnud see mingi tee. Tee tuli natuke hiljem. Iseenesest ei olnud seal hullu midagi aga ikkagi üksi ilma radadeta rabamaastikel ei taha eriti käia. Tänud!
eks peab tagasi tulema ,maapind koos kividega täiesti jääs
Või on peidukas nii hea ?
Teekonnal polnud vigagi. Oli seeni, pohli, jõhvikaid ja sinikaid. Sel ajal kui mina polügoonil päikseloojangut vaatasin ja pohli nosisin, leidis Allan aarde üles. Tänud.
Kuna oli juba selline kreiside aarete otsimise õhtupoolik käisime ka siin nimesid kirja panemas.Siin käib ikka igasugu rahvast,küll nägi ümberpööratud seeni,mahavisatud suitsukonisid jne jne...korilased on vist polügooni üle võtnud :)
Kuna plaani järgi täna harjutusi ei toimunud, siis otsustasin päeva lõpuks selle aarde juures ka ära käia. Algus läks konarlikult, kõigepealt läks paarkümmend minutit ümber territooriumi tiirutamist, et leida selline värav, mis lahti ka käiks. Kolmandal katsel see siiski õnnestus ja sain suuna aarde poole võtta. Ootasin siis pikisilmi, et millal see hetk tuleb, kus maastik käest ära läheb, aga seda hetke ei saabunudki, raudtee tuli enne kätte. Nullis sain ikka kõvasti otsida, aga lõpuks õnnestus tops siiski välja meelitada ja nimi kirja panna. Tänud juhatamast.
Sõdalasi polnud, seega algas aardejaht. Soe ilm, kerge tuul- igati mõnus...kuniks maastik käest ära läks. Paras sumpamine oli plätudega. Kohal eriti aega ei läinudki. Vedas vist :) Tänud peitjale!
Vaatasin lähenedes hirmuga, et aial on suured punased sildid. Õnneks need ainult hoiatasid, et alal viibimine on eluohtlik. Sain rattaga 200 meetri peale ja kõndisin üle kuiva raba kohale. Leidsin aarde üsna kogemata. Aitäh!
Alale on siin suur ja uhke aed ümber tehtud. Sellele väravale veel ei olnud territooriumil viibimise keelu silti pandud, teiste väravate juures oli küll. Autovärav oli küll avatav, aga me ei hakanud autoga nulli trügima. Ilm oli imeline ja miks mitte natuke jalutada. Kõigest 760 meetrit aardeni. Tänane päev oli igati soodne selle aarde külastamiseks, maa külmand, lund ei ole ja mitte ühtegi hingelist läheduses. Tänan.
Leitud.