Ronija

Põhirõhk on muudkui läinud Tartus linna aaretele, nii et lähiümbruse omad on jäänud ilma erilise tähelepanuta. Seda mõistatust polnud kohe märganudki. Nüüd siis märgatud ja lahendatud ning kohe ilmus ka tahtmine ära logida. Auto jätsime suure maantee äärde muru peale, oli seal kohe üks niisugune sobiv koht. Eks see lähenemine niisugune nii ja naa oli. Läbi võsa, mis õnneks veel lehetu, ja üle prügi, mida polnud küll hiiglama palju, aga maast välja turritavad klaasikillud ja pudelipõhjad polnud just parim pinnas astumiseks. Aga kohale me saime ja aaret nägime. Eks see aardeni jõudmine väheke probleemne mul oleks olnud, aga õnneks olime täna kahekesi ja eks ikka see parema tasakaaluga osavam tegelane käis õiges kohas ära.
Tänud peitjale mõistatuse ja aarde eest

Lisasin uue veekindlama (mitte küll kukkumiskindla) logiraamatu. Aare on nüüd korras.

Tundus, et täna on sobivaim hetk selle aarde otsimiseks. Väljas on 15 kraadi sooja, võsa peaks veel suht läbitav olema ja umbrohi pole veel kasvama hakanud. Küsisin varemleidjalt igaks juhuks üle, et kindel olla, kas see võsa 9 kuud rasedale liiga kontimurdev ei ole ja sain kinnitust, et täitsa läbitav. Lootsin, et ehk väikene võsamatk aitab tibu tulekule kaasa, kuna täna on tal täitsa õige tähtaeg tulema hakata.
Otsustasime läheneda suure tee poolt, et ei peaks jõge ületama. Liinide alt lähenedes oli seal kenasti hooldustöid tehtud ja mõnus kõndida. Kaaslane tegi koha peal ronija töö ära. Puu küll õõtsus tema raskuse all, aga pidas vastu. Lisasin ka uue veekindlama logiraamatu. Tänud peitjale.

Alustame siis sellest, et meile Maiduga vist ikka täiega meeldib aarete raskusastet omavoliliselt ja täitsa vabatahtlikult tõsta. 🫠 Seega kui õues oli tuli kustu pandud ja tähed taevas särama löönud, sõitsime meie Külitse suunal, et siis rõõmsalt siia võssi müttama tulla. Mait väga rõõmus seejuures enam polnud, kuigi ise ta selle aarde ju välja pakkus. Tatsasime siis läbi tihniku, siin ja seal kerge kitserada teed juhatamas ning mõni lühema heinaga alagi nägu näitamas. Korra tekkis mõttepaus, et kurat loodame, et see jõgi on ikka ülehüpatav. 🙃 Jõudsime siis jõeni. Oi pagan, no ei ole ikka üldse ju. Uurisime siit ja sealt. Ei midas. Kaalusime kas palja jalaga või jalanõuga ületamist. Eih, liiga sügav ja ei tea kui sügav seal keskel veel on. Vaatasime veel paremale ja vasakule. Leidsime langenud puu. Mait proovis. Ai kurat, ragiseb, ei hakka jamama. Sest kui ei kanna, siis on ta ikka täiesti märg ju. Mait oli juba alla andmas, mina jonnakalt ikka tõttasin mööda kallast edasi, et vaatame veel. Leidsime kopratammi. Kas proovime? 😋 Ei tea, vist ei taha ikka. Aga vot siis, kuskil seal pimeduses hüüdsin, vaata seda, see tundub ikka vähe korralikum ju. Ja nagu naksti oli Mait üle jõe ja uuest energiast pakatav. Teeme ära! 🤣 Kurat, peab ju ise ka järele minema siis. Ai kuidas see keskkoht seal hirmutas, sest ega libe oli see tüvi seal ikka korralikult. Sai siis antud telefon üle ja vaikselt istudes ja peput mööda tüve nühkides ma seal siis läksin. Etteruttavalt võin öelda, et see istudes lapsemoodi liikumine ja tagasitulek allapoole oli veel eriti tore minu meelest, eriti kui varbad veel natuke jõkke said kastetud. Hea tasakaalu hoida ning lihtsalt ka muhedam. Ega iga päev ei saa ju seda tehtud. 😁 Aga vot, siis jälle tihedast võssist läbi. Nullis vaatasime ja kaalusime, et milline see õige puu kah on. Mait ronis. Kolmas katse viis võidukalt topsini, aga logiraamat va sindrinahk kukkus jõkke. No egas nüüd pole enam midagi teha. Sobrasime taskutes, lootuses, et ehk jäi mõni paberijupp kogemata tasku, aga ei. Peab vist hakkama tõesti paberit või täitsa logiraamatuid kaasas kandma. Mait sai veel korralikult seda aaret kiruda seal puu otsas, kui kaalus kas saab kuidagi kätte logiraamatu või ei. 😆 Mina kurat hakkasin seal all oodates juba igasuguseid hääli ja sahinaid kuulma, et ega enam ka mul superhüpertore polnud seal seista. 😅 Logiraamatuga läks siis nagu läks, aga ära me käisime. Jätsime oma jäljed jalajälgede ja georaja näol. Seega järgmisel geopeituril palume logiraamat ja minigrip kaasa tuua sellele meeliülendavale retkele. 🙏🏻 Aitüma pühapäevaõhtusse veidi adrekat ja seiklust toomast! Aktiivne lõpp esimesele nädalale tagasi Eestimaal. 😃

LOGIRAAMAT PUUDUB!!!

Järgmisel ohvril võtta logiraamat kaasa, kuna eelmine leidja oli kobakäpp olnud...!

Kahjuks ei oska ma midagi ilusat selle aarde kohta öelda. Kõik algas sellest, kui sõbraga sõitsime ükskord selle nulli eeldatavast sissesõidust juhtumisi mööda ja nägin, et see on eramaa. Selge, tulek on teiseltpoolt. Täna otsustasime Anettiga veidi seda geopeituse värki teha ja mõne rõvedama aarde ära puhastada kaardilt. Aardla järv oli esimene kandidaat, kuid too tundus selline talveprojekt olevat. Otsustasime selle kasuks. Elamurajooni jõudes ja võsa vaadates sain aru, et asi ei tule üldse meeldiv. Ja kogu järgnev kupatus ei olnudki üldse ilus. Suutsin vist kõik ebameeldivad sõnad üles leida selle rännaku jooksul. Hein, mis on peast kõrgem, kõik on märg, pime (viimane on enda süü). Kohale jõudes sain aru, et jõgi ei ole ikkagi nii kitsas, et üle hüpata, nii et hakkas pikk planeerimine ja kaalumine. Peaaegu olime alla andmas, kuid meenus lause if there's a will there's a way. Jõudsime nulli, ragistasime veidi võsas, kuulasime metsa hääli, Anettil hakkas kõhe, mul hakkas turnides kõhe ja oh Imet, leidsimegi täiesti tavalise konteineri väga tavalisest võsast. Pean varasematega nõustuma - ei saa aru, miks või kellele see aare tehtud on.
Kahjuks ei suutnud väsinud peaga kätt stabiilsena hoida ja logiraamat hävines lõplikult. Vabandan Trami ees, kes seda oli hooldamas käinud.

Sellegipoolest tänan meeldejääva seikluse eest, mis sest et kogemus ise ebameeldiv oli. Ju oli vaja

Eemaldasime vana lagunenud topsi puu otsast ja panime asenduseks toodud topsi (kummardused hooldajatele et keegi ikka viitsib aaretel silma peal hoida) õigele kohale. Topsi lamineeritud mängujuhend, harilik ja kirjad konteinerile.

Tee aardeni oli täiesti oki, natuke võpsi ja natuke märga, kartsime hullemat. Nullis oli millegipärast kaks konteinerit, kahtlustasime et on käinud lätlased kes ei viitsinud ronida aga siiski selgus et meie omad. Tõin kõrgemalt vana algse konteineri alla ja panin uue õigele, kunagi peitja poolt valitud kohale et maastike raskusaste ikka vastaks lubatule. Tagasiteel võtsin prõgikoti välja aga sellest jäi väheks ja kolmekesi tulles olid meil kõigil mõlemad käed kogutud prügiga hõivatud. Tänud peitjale aarde eest ja tänud ka hooldajatele aga katsume hooldades ikka uut topsi pannes vana ka kaasa võtta. Aitähh!

Mõistatuse lahendasin avaldudes ehk nüüdseks üle kümne aasta tagasi. Kuid kuna kirjeldused asukohale lähenemise kohta polnud just kutsuvad, jätsin ta aarete hulka, mida arvasin mitte kunagi otsivat. Samas oli täna kogunenud vahva kamp, kellega võib vist peaaegu kõike otsida, nii et olin igati nõus Ronija ründamisega. Ega oligi viimane hetk: nõges oli alles nunnult luupeksekõrgune, kuid naat juba põlvini, samas kogu toomingavõsa õitses ja tõi päeva ilu. Pärast logimist tegime ka väiksemat sorti Teeme ära talgud ja tarisime võsast välja mitu supipotti ja ämbri, mis olid täidetud muu kraamiga. Aitäh geokaaslastele ägeda pärastlõuna eest!

Kuna seltskond oli koos ja võpsis kolistamise riided seljas, sai teine võsakas ka koos ette võetud.

Kohapeale saamine oli veidi tüütu, aga siiski üsna hõlbus. Kohapeal leidis Tiit isegi 2 aardetopsi. Tundus, et taastajad olid eelmise topsi paika jätnud ja uue veidi teise kohta pannud.

Aitäh aarde eest! Hea meel, et see aastaid kaardil istunud punkt on nüüd lahendatud.

Peni polnud ikka üldse rahul, et võõrad niiviisi võsas luusivad. Me aga tegime näo, et ei pane tähele, tegime kiire hoolduse, logisime ja kadusime järgmiseid aardeid otsima.

Käisime läbi ja panime uue konteineri.

GC lehel 03.10.24 ajutiselt suletud. Vajab uut topsi, logipaber vettinud.

Leitud, lihtne ronimine! Lähenesim suure tee poolt, praeguse külmunud pinnase ja väikse lumega lihtsalt läbitav maa, alla 10min kõndimist. Aga - logipaber märg, sest topsikese kaas katki, vajab väljavahetamist.

Natuke keeruline mõista, et miks see aare olemas on ja miks seda otsima peaks, aga noh, leitud.

Sihtkohta jõudmiseks otsustasin tee pealt mõned aarded ka ära võtta. Tagantjärgi mõeldes oleks võinud selle leiu hilisemaks jätta.

Seda aaret olin pikalt vältinud, kuna ligipääs tundus keeruline. Nüüd üritasime idast läheneda ja kuni veeni oli lihtne maastik. Jõgi polnud õnneks eriti lai ja õnnestus enam-vähem OK koht ületamiseks leida. Kohapealne suhteliselt kerge turnimine, nimed kirja ja tagasi. Aitäh!

PS: tops oli seest märg, nimed läksid kirja veekindlale paberile.

Jõgi oli piisavalt väike, et kohapeal sild rajada ja aardeni jõuda.

Tänan peitmast.

Siia tulemise ainus pirn oli üle kraavi saamine. Õnneks on paras puu ristuva kraavi suudme juurde sadanud. Natuke ula peal see topsik ju on, reegliteta ja logileheke märgistamata. Aga tänud igatahes, peale ronimist sai parem tunne küll.

Teekond siia ei olnud just meeldivate killast, hirmus prügimägi ikka kokku tassitud, aga vähemalt oli enam-vähem kuiv ja taimestik ei seganud. Koer sai oma tänase normi täis haugutud igatahes. Aitäh aarde eest!

Lähenesime "heinamaa" poolt ja pärast keerukat kraaviületust, kus Silver sai jalad mudaseks ja püksid sopaseks ja mina roomasin mööda puutüve kuivuse suunas leidsime üksteist jälle üles. Juhuslikult olime õige puu all ja ma mõtlesin et ronin lihtsalt üles poole. Kui olin paar sammu teinud märkas Silver ka topsi, eks ma siis ronisin edasi ja kribasin nimed kirja. Tagasitee oli suhteliselt sama kohutav, kuid pikad püksid olid hea nipp. See oli ka tänane viimane aare, edasi läksime poodi kosutuseks jäätist ostma ja koju pessu. Aitäh.

Sai valitud huvitav rada. Mina isiklikult seda rada õigeks ei pea, kuid töö sai tehtud. Nägin kahte kite ja sai palju kõrges heinas kõnnitud. Üle jõe Kristel ronis kuivast kohast, aga mina otsustasin hüpa ja see oli ikka väga vale otsus. Põlveni mudas kinni ja ronisin välja sealt haarates kõrvenõgestest kinni. Lõpuks saime Kristeliga uuesti kokku kohas kus keegi vist oli suppi keetnud, kuid jätnud sööginõud maha. Hakkasime siis aaret otsima. Ma märkasin aaret ja Kristel oli juba ronimas ning logis meid kenasti ära. Tagasitulles pidin uut teed otsima endale. Sai siis mängitud Tarzanit ning ühe puu küljes rippudes üle kraavi mindud. Tegime kiiremad sammud autosse ja saigi geotuur läbi selleks korraks. Aitäh!

Vana ligunenud märg nutsakas eemaldatud, tops ja minigripp kuivatatud ja uus logileht lisatud.
Vanad logiteated nüüd meie sahtlis.

Oh, milline matk siia oli. Läheduses mängisid lasped ja üritasime seal praksuvas metsas tasakesi hiilida. Tõime aardesse uue logilehe.
Tänud

Vajab endiselt kellegi hoolitsevat kätt ja uut logiraamatut.

Maalt tulles oli natuke aega tappa ja (venna pahameeleks) meenus mulle, et tee peal on üks ronimine, milleks olid parasjagu sobivad tööriided seljas. Hein oli veidi märg ja kõrvalmaja koer kõlas kurjalt, aga kohale sai ukerdatud ja ära ei söödud. Küll aga ei olnud ma üldse valmis selleks tselluloosi nutsakaks, mis sealt vastu vaatas. Teoorias sai nimi kirja, aga parktikas peab ikka väga hea tahtmine olla, et midagi sealt välja lugeda. Kahjuks midagi paremat tööriiete taskus ka ei olnud, nii et jäi nagu leitud sai.

Oh jah. Osalesin ka Wingmäni pükste ja pusa hea väljanägemise ohverdamisel geojumalatele :D Mul oli taipu kummikud jalga panna ja vihmavari kaitses taevaste tilkade eest, kuid maastik tegi mulle ka paremalt ja vasemalt säru, nii et kuivaks ei jäänud minagi. Aga puu otsa ei lubatud täna ronida ning džentelmen tegi džentelmeneerimist ja teenindas oma daamet logiraamatu kättesaamisel :D. Aitäh!

See oli tutvumine Eesti erinevate maastikega - nende kõige raskematega. Raba oli puudu. Maastiku raskusaste tugev 4,0. Krt, et me pidime sinna üldse ronima. Oli märg ja kui aaret märkasin, arvasin et jääb ära. Aga selge oli see, et tagasi ka kunagi enam ei tule. Ohverdasin pükste hea väljanägemise ja logisime siiski ära.

Logiraamat suht pasta, järgmine võiks oma paberi kaasa võtta. Aitäh!

Tänan aarde eest!

Leitud, tänud