Rooste Rüütel

Leitud. Nagu motma aarete puhul ikka - pettuma ei pea.

Täna sai võetud ainult ühe peitja aardeid. Nii kohad kui aarded enesed on avastamist väärt. Pettuma ei pea kunagi. Tänud

Kui kolm aastat tagasi siinkandis aardejahil olin, siis oli siinne karjamaa asustatud veistega ja kuna minul oli kutsa kaasas, kes oli veendunud, et kõik neljajalgsed tuleb ära karjatada, siis jäi tookord see rooste rüütel külastamata. Nüüd oli lage taga, polnud enam elektrikarjuseidki. Libistasin oma kaaslase jaoks motivatsioonikotikese maiustustega taskusse, et ta ikka mind kuulaks, mitte ei läheks metsast otsima, et äkki seal on, keda saaks taas karjatada. Toomingad lõhnasid ja kullerkupud õitsesid, väikene vihmasabin ning mõningane hulk sääski, kõik nagu olema peab. Ja rüütel oli aus. Ajasin taga mõne sõna juttu. Mitte et ta vastanud oleks, ju unustanud, mis see rääkimine endast kujutab, aga noh niisama, monoloogi. Tänud peitjale toreda jalutuskäigu ja aarde eest. Tasus tulla.

Tegime laupäevase jalutuskäigu tuulisel põllul. Vaatasime kivikülvi, sukeldusime kuusikusse ja siis vastupidiselt tagasi auto juurde.

Rüütel oli roostes, nagu lubatudki, ainult pea siras vastu nagu oleks just tsingivabrikus läikima löödud.

Kokkuvõttes loomulikult jällegi üks tore positiivne elamus ja leid. Panime logiraamatule uue grip-koti, mis neist muidu niisama kaasas tassida:D
Aitäh petimast!

Kui motma aare ja paksus metsas, siis oli teada, et üks tore tükk võib olla. Oli tõesti, mulle väga meeldis. Tõeline geopeitus koos oma lisaväärtustega. Aitäh aarde eest!

Katrin Mandel on väga hea laulja. Mul on selle looga CD vanast ajast isegi kuskil vedelemas.

Parkisin auto peitja antud parklasse ja asusin teele. Tänan

Teekond rüütlini oli nagu everesti vallutamine. Selg märg jalad märjad käed kriimus püksid paarist kohast katki miski okkalise põõsaga, aga kohale ma jõudsin ja nime kirja sain.
Tagasitee juba oli vähe lihtsam.
Väga äge rüütel oli ja lukk töötas ka ilusti. Aitäh!

Siia tulime üle põllu naaberaarde juurest, oli täitsa pikk tee tulla, aga ilm oli ilus ja maastik maaliline, mis nii viga. Kuuskede vahel ootas meid täitsa ehtne rüütel, kel ilmselt pikast niisama ootamisest rüütellikkus ununenud oli ja seevastu meile hoopis väljakutse esitas. Ei tahtnud algul kohe kuidagi logiraamatut kätte anda, kuigi võti oli õige ja lukk ka. Abivahendki vaid susises nukralt ega tahtnud väga abiks olla. Jõudsime juba peitjalegi oma hädast kirjutada, aga viimaks proovisime ikka hääästi kannatlikud olla ja sealt abivahendist paar tilka välja meelitada ning rüütel leebuski ja lasi meid oma varanduse kallale. Küll oli hea meel ja tagasitee läks suurest rõõmust õnnestumise üle hoopis kiiremini kui kohalejõudmine. Aare ise on korralik meisterdus, tasub vaatama minna, äkki annab siis ka logiraamatu leebemalt kätte. Aitäh peitjale kaaluka teostuse eest!

Tee aardeni oli ikka paras katsumus, aga meeter meetri järel maa vähenes. Katsumus tasus end igati ära, sest koordinaatidel avanenud vaatepilt oli võimas. Mõnevõrra olin aarde avamisega hädas, sest olemasolevas abivahendis oli küll vedelikku sees, aga ei tulnud kuidagi välja. Logistasin niisama ja lõpuks pääsesin logima.

Tõeline meistriteos Meistermärdilt!

Pikalt ignoreerinud seda aaret juba oma asukoha pärast, väljas oli pime juba aga võtsin ennast kokku ja käisin ära, parem praegu kui suvel, tegelikult oli täitsa meeldiv jalutuskäik. Aare oli nii nagu lubatud aga kõik toimis :)

Viimati saatis rüütel mulle herilased kallale, seekord tulin väriseva südamega tagasi. Oli tore jalutuskäik tuttavatel lehmaradadel, seekord võitlema ei pidanud. Aitäh!

Läksime karjamaale ja võtsime suuna aarde poole. Ühe kolmandiku teekonna peal hakkas äkki maa värisema. Selgus, et lehmakari kappas jooma . Varjusime põõsastesse nende möödumist ootama. Küll neid oli palju. Viimasena lonkis pull järele. Päris kõhe oli teda piiluda põõsakese tagant. Lõpuks olid nad ohutus kauguses ja saime oma teekonda jätkata. Aare ise oli väga tore mehike.
Tagasiteel liikusime vaikselt, kuid ühel hetkel pandi meid tähele ja viimnegi üks keeras oma pea meie poole. Lähemale uudistama tulid ka. Astusime karjuse taha ja teekond jätkus märjas rohus.
Tänud aarde eest

Auto jätsime parkimiskohta ja asusime mööda kiviaia äärt jalutama. Karjamaad veel sihtotstarbeliselt ei kasutatud ja keegi meid seal kõndimast ei seganud. Kohati oli üsna vesine, kuid pokudel hüpeldes sai ka kummikuta täitsa kuiva jalaga kohale. Tore, et polnud vaja kuskil võsas ragistada ja tänu praegusele aastaajale oli väga mõnus jalutuskäik. Rüütel oli omal kohal ja temaga oli kõik hästi. Palus peitjat tervitada ;) Aitäh laheda aarde eest!

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

Lahe leid, ainult, et pastakas jäi maha. Aga olime leidlikud ja tagasi pastaka järgi ei hakanud tatsama.

Ei leidnud ohutut juurdepääsu.

Rooste Rüütel oli nukralt üksinda jäetud karjakopli värava taha. Olin talle mõne aja seal seltsiks ja ta muutus kohe palju lõbusamaks.

Midagi pole teha, kuid võõraste lehmade koplisse mina minna ei julge. Kas selliste aarete puhul oleks mõeldav märkida aeg, kui seda on (nt oktoober-aprill?), mil loomi koplis pole?

Ah et lausa ristirüütel. Aare korras. Tänud!

Leitud. Lahe peidukas.

Kui kõrvalasuva DT-75 juures läks aega maa ja ilm ning lõpuks läbi häda päädis see asi leiuga, siis siin oli asi sootuks teistsugune. Selline, jaluta kohale, võta karp ja logi. Aga rüütel ise igavesti vahva vend. Eks ta veidi üksik seal vast on. Põder oli külas käinud ja rosinakomme talle sinna jätnud, seega külalisi ikka käib aeg-ajalt. Tänud muheda aarde eest!

Parkisime autod "parklasse" ning asusime läbima vesist, pokudest palistatud, heinamaad. Kes sai märjaks varba, kes kanna, kuid kohale jõudsid enam-vähem kõik. Ja milline uhke rüütel meid seal ootas. Imetlesine, logisime, imetlesime veel natuke. Vääris jalutuskäiku igati, aitäh!

Parkisime soovitatud parklasse ja kulgesime kodusel maastikul kohale. Rüütel tervitas rõõmsalt ja ulatas logiraamatu. Tänan kutsumast.

No kodutöö tuleks tõesti ikka teha, enne kui kuskile kaugele tulema hakkad aga ma ei teadnud üldse kuhu põrutame kui autosse istusin. Tänud, et parkimiskoht oli olemas ja see nali, et Kleone persest särtsu sai, oli päeva tipp. Väga vinge teostusega aare, sildid tulevad, tänud!

Kuna kodutöö jällegi null või alla selle, siis ei suutnud kuidagi head lähenemisteed leida. Viimaks Anne märkas kirjeldust lugeda ja nägi seal parkimiskoha koordinaate. Loomulikult põrutasime kohe sinna. Lehmakari oli parajasti värava juures joomas ja kuna nad suurt ohtu ei kujutanud, siis võtsime suuna aardele. Tegin veel Henrikost lehmadega pilti aga nii õnnetult, et kummardades said püksid tunda, et karjuses on siiski elekter sees. Väga laheda teostusega aare võttis meid kohapeal vastu. Mis puutub eelmistes logides kirjeldatud herilastesse, siis peale sääskede ei tuvastanud mitte ühtegi teist lendavat liiki. Ainuke märk herilastest oli nendest pesade jäänused. Aitäh.

Leitud

Leitud! Tänud peitjale :)

Herilased on ära läinud. Õlitasin.

Life hack: kui tahad herilasi eriliselt närvi ajada, siis pritsi neid sääsetõrjevahendiga.