Sidesõlm

Pühapäev oli vaikne ja otsimine kedagi ei seganud. Maja ise kuiv ja väga ukerdada ei tulnud. Maa-all selgus, et vihjes soovitatud fotot maa all kätte ei saa. Õnneks jäi karbi serv kohe silma. Tänud!

Mõned koridorid ja ruumid hiljem tuli sidesõlm ka välja.

Niisuguste kohtade puhul on mul alati ülimalt hea meel, kui ma juhtumisi juhuslikult seal üksi ei pea kondama. Eks ma ikka hakkama olen saanud, aga...Täna oli mu kaaslaseks esimest korda niisuguste kohtade vist lausa fänn. Niimoodi võib ju lausa seal käia, tundsin end täitsa kindlana. Mingil hetkel küll avastasin end täiesti üksi olema seal selle monstrumi kõhus, kuid õnneks varsti hakkas kuskilt taas lambi valgus paistma. Eks me siis lugesime seistele kleebitud Izvestja ja Molodjos Estoni pealkirju ja uudistasime pilte. Kusjuures need olid kui ma õieti mäletan, lausa 1989 aasta väljaanded, kummaline. Enne välja kolimist hakkasid tapeeti seina panema või. Mõistetamatu. Eks see sidesõlmgi sai muidugi leitud, kuhu ta ikka pääses. Ja siis läks aarde leidmiseni vaid loetud sekundid.
Tänud peitjale siia sidesõlme aaret peitmast, tänu tänasele kaaslasele see et peaaegu juba meeldis mulle.

Enne seiklusparki minemist tegime kiire militaarseikluse. Väga suur hoone, kõigil oli huvitav. Aitäh aarde eest!

Kui üleeile jätsin selle aarde vahele ja sõitsime hoopis teist teed mööda Harilaiule, siis täna ei saanud ju enam samat teed kasutada ja pidime ka siin läbi käima. Kaaslasele sellised kohad väga meeldivad ja pidin ta peale aarde leidmist sealt eemale meelitama. Kauaks sa ikka sinna läppunud õhuga kohta jääd. Aga muidu oli väga põhev külastus ja erinevalt teistest sarnastest kohtadest, julgesime seekord ka trepist üles minna, kuna tundus, et konstruktsioon on veel tugev. Terve maja sai läbi käidud ja aare lõpuks ka leitud. Tänud peitjale.

Kui Anu ja Kati plaanisid minna Dejevo multit tegema, siis ütlesime meie, et kindlasti kaasa ei tule, sest ainult varbavahe plätud jalga panna ja militaarobjekt ikka üks ohtlik koht ning üldse on ettevaatus meie teine nimi. Umbes viisteist minutit hiljem: "Kuule, siin on mingi Nõukogude raketibaasi aare, äkki läheks vaataks selle üle?" Autost välja ronides oli logide lugemise peale (tervitused teetanusepoisile!) uljus kuhugi kadunud, et noh, võtame selle taskulambi ikka kaasa, aga kuhugi ohtlikusse kohta kindlasti ronima ei hakka, eks ju. Reaalsuses sai muidugi terve labürint läbi mitme korruse läbi käidud enne kui sidesõlm lõpuks leitud sai. Tõepoolest üks uhkemaid sellesarnaseid süsteeme, kus käinud oleme. Mitte et see kõik väga nauditav oleks olnud, aga kui ma oleks militaarobjektide fänn, siis see siin jah on uhke. Aare ise kuiv ja korras, aitäh peitmast!

Leitud. Terve hoone sai mitu korda läbi otsitud, kuid lõpuks leidsime. Edu teistele!

Huvitavad paigad ja hiljem kaarti vaadates nägin, et teispool rallirada on ka varemeid, kus oleks võinud ringi uudistada. Tänud paika tutvustamast.

Päeva esimene punkt. Veidi kolamist pimeduses ja Maarja terav silm märkas aaret. Leitud ja logitid! Tänud

Leitud, tänud!

Käisime eile siin enne pimedat ja otsisime lähenemisteed. Peatasime auto väravate taga ja nägime mingeid loomi puude vahel jooksmas. No kuidagi ei tahtnud hämaras enam sinna metsa poole samme seada. Otsustasime siis tänast päeva selle aardega alustada. Oi kuidas mulle need vanade ehitiste poleerimised ei meeldi. Vahepeal tulime õue värsket õhku hingama ja logisid lugema. Ühel hetkel siis õnn naeratas ja ma märkasin aaret.

Siin labürindis ikka andis ringi kolada. Neid ruume ikka jagub. Sees palju enam alles pole, aga mõnes ruumis veel leiab tapeedi all kasutatud ajalehti seinast või mõne raamaturäbala, mida uudistada. Mastaabi tõttu on vihjepilt suureks abiks ja teeb elu lihtsaks, nii et saab keskenduda ka muule, kui karbi otsimisele. Peitjale tänud siia toomast!

See oli äge. Meile väga meeldis. Ehitis on ikka korralik labürint võrreldes teistega, kus käinud oleme. Parajalt hästi säilinud samuti. Lausa peab igatsugu sildid külge panema ja FP kah kindlasti. Peitjale tänud siia kolama juhatamast!

Kui sellest peaks nüüd retrostiilis lastejutu kirjutama, võiks jutu pealkiri olla :
Krissuke ja Herkike teetanusepoisil külas.
Sellest sobinuks teha ka üks vahva lastelavastus, aga ma kardan, et tänapäeva lastele selline 1980-1990 stiilis asi vist väga peale ei läheks.
No, aga Krissukesel ja Herkikesel oli siin päris vahva ja lõbus.
Enne sisenemist - vaidlus (teemal oled sa kindel, et me siit eluga välja saame?).
Peale sisenemist - vaidlus (kas vasak on parem kui parem pool?).
Kusagil X kohas - vaidlus (teemal kas sina liigud liiga kiiresti või mina liiga aeglaselt).
X kohast 2m kaugusel - vaidlus (teemal kes on see tropp, kes teisele inimesele valgust ei näita).
X kohast 5 m kaugusel - vaidlus (teemal ma ei ole süüdi, et ma ei mäleta enam, kust moblal taskulampi sisse lülitatakse).
X kohast ca 20 m kaugusel - vaidlus (teemal kas sidepunkti jaoks on parem, kui ta on turvalises keldrisügavuses või pigem kusagil kõrgemal).
Samas X kohas - vaidlus (teemal - kuidas sa võid nii loogikavaene olla, et arvad, et sidepunkt peaks seal olema, kus sina ta arvad olevat versus ise oled loogikavaene!).
Peale seda, kui Krissuke läks sinna, kus ta arvas vähem vampiire olevat (jah - ma ei suutnud seal lakata mõtlemast ka verejanustele vampiiridele! Welcome to my world!) - vaidlus (teemal kas see ***** kukub lähiminutitel kokku või kannab veel paar aastat või aastakümmet).
Sattudes Krissukese poolt valitud kohta (aga Herkike ei nimeta seda valikuks, sest valik eeldaks mingit pädevust või teadmisi või loogikat, aga nende olemasolu Herkike välistab kategooriliselt ja nimetab seda ,,joppamiseks,,) - üllatus, üllatus - polnud enam korraks tahtmist vaielda. Päris huvitav oli siin. Sisustus ja muud detailid olid siin paremini konserveerunud ja andsid edasi teatud ajastuhõngu. Otsitud ruum ei lasknud end kaua otsida. Kohti, kust aaret otsida, oli siin aga liiga palju, et vaielda.

Kuna vampiiride ja iga kell kokku kukkuda tahtvate ehituselementide küsimused olid endiselt õhus, siis tuli hakata koostööd tegema. Herkike üritas ka teetanusepoisiga intiimsemat kontakti saada ja nühkis ennast vastu mingeid orasid verele. Varsti peale seda silmasime otsitavat karpi. Logisime ära ja lahkusime labürindist ainult 1 korra ära eksides.

Ära eksides me ei vaielnud, aga Herkike kasutas siiski võimalust, et mu orienteerumisalaseid oskusi ära mainida. Õigmini ära mainida nende puudumine. Mille peale mina vastasin, et inimene, kes otsib sidekeskust *****st ei peaks lähima tunni aja jooksul üldse midagi köhima! Aa - kõlab nagu vaidlus ikkagi. A no ju ta siis nii ka oli - lahkusime vaieldes :)

Peitjale aitäh - lahe oli! Midagi kokku ei kukkunud, aardega kõik korras, vampiirid ilmselgelt söönud, kuigi meie neid ei toitnud, aga järgmistele külastajatele - good luck + bon appetit! Teetanusepoiss jäi ka kenasti uusi külastajaid ootama, viks ja kraps nagu ta seal oli.
Head ööd, kõigile väikestele jutuhuvilistele ja ilusaid unenägusid!
Side lõpp.

Natukene pidi ennast kokku võtma. Eelmisel päeval saime üledoosi Vene varemetest. See muutis catibergi irooniliseks. No jah, ja tema loogika oli teravam ka. Võtan vastu kõik, tundub õiglane. Ühest pildist oli abi. Aitäh!

Kuna päevavalgusest pole selle aarde leidmiseks eriti abi siis seadsin siia sammud kesköö paiku. Auto jäi kenasti tõkkepuu taha. Veidi kõmpimist ja sisenesingi tondilossi. Uudistamist oli kuhjaga kuigi see pole kaugeltki esimene sedalaadi ehitis kus käidud. Mingi hetk jäi ka vajalik ruum silma. Tänud aarde eest!

Tänud aarde eest.

13747.

Jailbreak ‘23

Üli äge, kummardus Tarmole :)
Ja kirjelduse lugemine oli kaasahaarav ja huvitav. Kirjutaks veel ja veel emotsioone aga järgmised aarded ootavad otsimist :) annaks kohe mitu mitu lemmikpunkti aga kahjuks ei saa, aitüma :)

Sisenesime soovitatud kohast. Intuitiivselt leidsime sidesõlme ja aarde väga kiiresti. Mis oli toe, sest Marjele sellised paigad sugugi ei meeldi. Ja muidugi polnud taskulampe taskus, vaid tõkkepuu taga autos, seega tuli leid kähku isegi telefoni lambiga. Aare parimas korras. Nüüd lugesin ka kirjelduse läbi, väga hariv ja takkajärgi pisut humoorikaski. Aitäh Tarmole ajalugu meenutamast!

Pärast oli plaanis ka Undva tühjaks teha, aga kuna siinmail kuskil sügisel süüa ei saa, sõidame hoopis Kuressaarde sööma.

Leitud koos Madise ja Taneliga

Parkisime autod tõkkepuu taha ning liikusime objektile. Täielik vaikus oli siin, ei ainsamatki hingelist ei kohanud. Tegime siis objektiga põhjalikumat tutvust ja kui soovitud ruum sai leitud, ega see aaregi siis enam end kaua peitnud. Taaskord saab tõdeda, et neid endiseid militaarobjekte leidub ikka igas Eestimaa paigas. Rannikulähistel vast mõnevõrra rohkem. Täname aarde eest.

Me jääme arvamusele, et aare asub suletud (keelatud) territooriumul. Muidugi pole teada kas rallimehed kasutavad ala või omavad seda. Lambid jäid meil muidugi autosse. Päev oli olnud pikk ja tahtmist seal kolada ka enam väga polnud. Ühest uksest läksime sisse ja üsna ruttu sooviti välja sealt saada. Sidepunkt oli liiga kaugel päeva ja mobla valgusest. Didn't find it: 27.Apr.2022 18:58
Sidesõlm/Communication node
Ligipääs territooriumile keelatud

Ilusal päikselisel hommikul passis see aare geopäeva käima lükkamiseks imehästi. Ümbruses oli imeline vaikus, ei ühtegi motosportlast ega mugu. Kogu parkimisala raudvärava taga ainult meile. Sealt edasi mõnus jalutuskäik objektini ning siis juba natuke põnev seiklus erinevates ruumides ja tasanditel. Süsteemselt lähenedes ja loogiliselt mõeldes asjatult ringi ei tiirutanud ning varsti olimegi kohas, mis pildilt tuttav tundus. Ega see karbikegi ennast kaua ei peitnud. Tagasi värske õhu kätte jõudes oli tunne hea, et suhteliselt lihtsalt läks ja polnudki lõputu pimeduses ekslemine. Linnulaul ja soe päike meeldivad ikka rohkem, kui sellised mahajäetud rajatised. Aitäh peitjale!

Just selle aarde pärast oli Mari-Liis vinge taskulambi võtnud kodunt kaasa. Just teel selle aarde juurde selgus, et Mari-Liis oli selle taskulambi Kuressaarde jätnud diivani kõrvale riiulisse. Lubasime, et anname talle kõige nadima taskulambi ning seiklus sai alata. Tegelikult sai seiklus alata kui krossimeestest mööda sõitsime ning kõige lähema tõkkepuu poolse parkimiskoha endale napsasime. Seejärel hakkasime juba krossiradasid silmas pidades vahemaad enda ja nulli vahel vähendama. Esimene hoone ei olnud edukas kuid teine tundus juba palju suurem ning õigem.

Saime ka veidi närvikõdi kui Mari väitis, et ta kuulis häält ühest toast. Veensime ta Anniga ümber, et ei, need on õuest tulevad krossihääled ja saime edasi otsida. Tehtud valikud olid valed ning tagasiteel kohtusime juba Raivoga, kellega sai infot vahetatud teemal, mida me siin siis teeme. Õnneks polnudki kuri maaomanik vaid kaasgeopeitur. Seejärel suundusime juba õigemasse kohta ning ka sidesõlm sai tuvastatud. Veidi otsimist ning ka aare oli käes.

Kuulsime, et Saare- ja mandrimaal otsitakse täna Sini-Rähni. Asusime ka meie otsingutele ja kuigi pidasime erinevaid isendeid selleks suleliseks, siis reaalsuses jäi see lind kohtamata. Aitäh! EVEJ

Natuke pelgasin seda aaret, aga võtsime ikka plaani. Küll oli seal tõkkepuu juures palju mugusid. Krossirattad olid kevadet nautima toodud. Kas nüüd just kõik, aga vähemalt osad seltskonnast olid soomekeelsed. Carolys sõitis üsna ülbelt nende vahelt läbi ja parkis end ühe bussi ja tõkkepuu vahele. Hea, et meile kohta oli sinna hoitud :). Võtsime taskulambid kaasa ning asusime jalutama. Olime natuke maad liikunud kui ütlesin, et me ikka peame nende krossirataste vahelt nüüd läbi vupsama. Teritasime kõrvad ja silmad ning kahe ratta vahel õnnestus jõuda juba üsna sissepääsu lähedale. Kuna telefoni nii väga täpselt ei jälginud, siis kohe esimese hooga õiget ava ei leidnud. Lõpuks õiges paigas olles saime nagu paljud teisedki ikka peaaegu kõik ruumid läbi vaadata. Kuskil otsingute keskel sattusime kokku Raivoga, kes otsis sama, mis meiegi. Õnneks õige ruum oli selgelt tuvastatav ja siis polnud ka aardel enam pääsu. Kokkuvõttes oli paik palju leebem kui ma kartsin ja ülesanne ka keeruline polnud. Aitäh!

Kolasin pimedas õiget ruumi otsides ringi ja kohtasin maa all kolme vaprat neidu kel sama eesmärk. Otsisime edasi, nendel oli rohkem õnne. Logisime koos. Aitäh!

Lähed saarele, ja satud uputusse? Kõlab mõistlikult? Ma arvan ka... ainult sedapuhku oli vesi moondunud ühest liigist teise ja meie nõrgad. Ei mingit leidu :(

Tore,minu esimene aare